Totaalne meedia IV – Vändra-Aveli käis shoppamas!

@ckrabat
26.aprillil 2014 kell 14.41 avaldas portaal delfi.ee sensatsioonilise uudise, mis võib mõjutada uut maailmakorda ning avada inimkonnale tee helgesse tulevikku. Nimelt andis portaal rahvale teada, et kuulus Vändra-Aveli shoppas toidupoes! Mida me uudisest teada saime? Kujutage pilti, et inimene käis Solarise toidupoes shoppamas. Kus ta, narr, oleks siis veel pidanud käima, kui mitte poes? Miks just Solarise toidupoes? Kas pole tegemist varjatud reklaamiga, sest nüüd hakkavad kõik seda külastama, lootuses staariga kohtuda. Meenub minu elu tipphetk, kui nägin Arnold Rüütlit Järve Selveris juustuleti taga. Või teine meenutus aastate tagant, kui kusagile kiirustav Lennart Meri oleks mu Viru keskuses peaaegu et pikali jooksnud. Võib-olla olen ma kunagi kusagil Statoili tanklas kohtunud ka eelnimetatutest mitte vähem kuulsa Vändra-Aveliga, kui minu harimatus oleks lubanud teda ära tunda. Mõned uued faktid siiski on. Selgub, et ilmakuulsa arvamusliidriga oli kaasas ka tema vähemkuulus ja seetõttu anonüümseks jääv sõbranna! Totaalne meedia andis rahvale teada, et Eesti avalikkusele eest pole staarstaar ilmutanud ennast juba 2008.-st aastast saadik ning on millegipärast meedia peale pahane. Siiski oleks võinud meedia publikule teada anda, mida sisaldas kuulsuse ostukorv.

Kui mõni eluvõõras inimene ei mäleta, millega sai kuulsaks Vändra-Aveli (nagu mina), siis teeme väikese ekskursiooni minevikku. Selgub, et kuulsuse sööst taevasse sai alguse 2007.a., kui ta võitis mingisuguse ajakirja võistluse “FHMi kaanestaar 2007”. Faktide kontrollimisel õnnestus tuvastada, et nimetatud ajakiri eksisteeris eestikeelsena aastatel 2004-2009, mida keegi leinav fänn nimetab “Eesti läbi aegade intelligentseimaks ja sisukaimaks meesteajakirjaks”. Totaalse meedia lipulaev ajaleht “Eesti Ekspress” teeb staariga staarintervjuu, kus heidetakse pilk tema väidetava elu tipphetke sirmi taha. Positiivsena tuleks esile tõsta, et staar käib koolis ja omandab Pärnu kutsehariduskeskuses pagar-kondiitri eriala. Hiljem annab meedia teada, et peale pagar-kondiitri kutse omandamist asus ta Tartu ülikooli Pärnu kolledžisse ettevõtlust ja projektijuhtimist õppima. Totaalse meedia palgaline klaköör Barbi Pilvre annab lugejale värskelt valminud staari psühholoogilise portree, üritades seletada tema tähelennu põhjuseid – “nii nagu linnamees hingab maale jõudes kopsud sõnnikulehka täis ja iniseb mõnust – nii on sadades umbsetes pealinna kontorites juhtivadki meestöötajad liibunud vastu ekraani, et läbi töötada iga infokild, mis puudutab kastevärsket ja piimalõhnalist Avelit.”

Totaalne meedia on tõstnud pjedestaalile lihtsa inimese, kellest kirjutas ajakirja “Ogonjok” geniaalse loo Viktor Jerofejev ja mis hiljuti Sirbis eestikeelses tõlkes avaldati. Murumänge gladiaatorite areenil jälgiv “lihtne inimene” tahab areenil näha oma peegelpilti – kohapeal kokkumonteeritud lolli, kes näeb välja nagu tema, käitub nagu tema, isegi mõtleb nagu tema, kuid ainsa erinevusena on ta palju edukam nagu tema. Lihtne inimene saab hõlpsasti end kujutada samasuguse staarina, ilma et ta peaks minema vahepeal kooli või omandama mõne erilise oskuse. Nii sünnivadki burksiputka staarid, valemiga lihtne inimene + autoriteet.  Jerofejev meenutab Gustave Flaubert’i jutustust „Lihtne hing”, kus teenijanna piinles kogu elu lihtsameelsuse küüsis, aga kui ära suri, siis ilmus tema juurde taevastest kõrgustest hiiglasuur papagoi. Tänapäeval ei tule lihtsameelsete inimeste manu mitte papagoi, vaid totaalne meedia, võimsad telekanalid, kus papagoide asemel töötavad ajakirjanikud, endised keerulised inimesed, kes “haaravad kinni lihtsast inimesest, ehmatavad teda, hirmutavad, keerutavad-pööritavad, alguses lasevad piinelda nagu kriminaalromaanis, kuid leiavad alati uue õnnesadama, näitavad alati, kuhu poole inimesel ujuda tuleb.” Selles peegeldub totaalse meedia võim, luua lihtsale inimesele lihtne mustvalgetes toonides maailm.

Totaalse meedia jõupingutuste abil sünnibki meedia poolt manipuleeritav lihtne inimene. Lihtne inimene – “tema on meie inimene, meie maailmapildiga, Nõukogude aja ankeetides kirjutati tema kohta: argielus tagasihoidlik, ehkki tegelikult võib ta argielus igasugune olla, ehkki mitte mõtetes, mõtete valik on tal tagasihoidlik. Tema erijooneks on, et tal puudub analüütiline mõtlemine. Ta mõtleb pigem emotsionaalselt, lisades mõtlemisprotsessile oma tormilise, terveid alttõmbamiste ja vandenõude ahelaid sünnitava rahvaliku kujutlusvõime.” See ei iseloomusta ainuüksi olukorda Venemaal, vaid ka Maarjamaal kokkumonteeritud lolle made in Estonia, sest liigile omane mentaalsus on ju äravahetamiseni sarnane. Lihtne inimene ootab lihtsaid lahendusi, sest keerulised lahendused panevad tal pea valutama. Ta tahab teada, kes on oma ja kes on vaenlane, keda ülistada ja keda peksta. Teda ei huvita süvapõhjaline analüüs vastandlike protsesside toimemehhanismidest, millele ehitatakse mitmekesist maailma. Kuningate ja rüütlite ajad on möödas ning meie aja kangelane on lihtne inimene! Neljanda võimu, meedia, sõnum rahvale on: ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat, tuleb lollust tunnistada!

Kust sünnivad staarid? Tihtipeale tulevad nad depressiivsetest Eesti väikelinnadest ning lasevad end pimestada suurlinna tuledest: Aveli tuli Vändrast, Iglesiase-Anetil oli eriline side Kolga-Jaaniga, kui mainida vaid mõningaid. Nurga taga neoonvalguse vihkudes ahvatleb totaalne meedia lihtsameelseid oma hinge ja keha meediale müüma, saades kolmekümne hõbeseekli eest piiramatult eetriaega. Sulle tundub, et sinu piiratud elu läheb kõigile korda, ükskõik, mida sa oma eluga pihta ei hakka. Niimoodi lükati gladiaatorite areenile baari-Paavo, bussi-Birjo (kes tantsis end püksata surematuks), farmi-Gabriel, bemmi-Kristjan, lihtsa elu-Triin, nõia-Ints, dressi-Toivo, füürer-Rutt, lihtsalt Galojan ning palju teisi tähistaevas helendavaid tähti, lihtsaid inimesi, kelle elu tähetundi jälgisid helesinise ekraani taga tuhanded silmapaarid. Keegi rääkis loo tuntud ja rahva poolt armastatud näitlejast, kes kuulnud, kuidas seentena kerkivate staaride kiuste hakkab eesti rahvas välja surema, ütles surematud sõnad: “Surgu!”

“Noor-Eesti” aegadel unistas eesti rahvas vaimult suureks saamisest, kuid nüüd on läbikukkumisele määratud idee kolikambrisse heidetud ning totaalse meedia pasunakoori saatel levib üle maa nutulaul, kus kurdetakse, miks eesti naised nii vähe sünnitavad ja lohutatakse: “kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis võiksime saada suureks rahvaarvult.” Ei ole sinu pea kandiline, pojake, ei ole. Kulutulena levib üle kogu maa burksiputka esine autoriteedimääratlus, kus tähtis pole, et sind austatakse, vaid et sind kardetakse. Peeglike, peeglike seina peal, ütle, kellel on üle valla uhkeim kasutatud bemar? Evolutsiooniprotsess on jõudnud oma loomulikku lõppfaasi, kus vaimsed väärtused on asendunud materiaalsete väärtustega. Siingi ootavad mõned saabumisel isikut, võib-olla Nibirut, kes kogu kremplile Ülemiste vanakese kombel vee peale tõmbab, sest ainult niiviisi on võimalik teha viirusega nakatunud keskkonnale restart. Käesoleva jutu lõpetuseks tuleb tunnusta inimeste võimet muutuda ning loodetavasti jääb mälestus Vändra-Avelist kolletuvate meedialehtede kuhilasse, äkki ta surigi kui aasta oli siis 2008 ning meediastaari asemel rikastub Eesti hoopis, kuigi anonüümse, aga sellegipoolest ettevõtliku, haritud ja tubli inimese võrra.

Vändra-Aveli jõudis totaalset meediat teenida vaid aastakese. Loodetavasti kohtuti Solarise toidupoes tema vaimuga.

Foto aadressilt: http://g1.nh.ee/images/pix/file27778503_aveli_3778.jpg