Täna Eesti poliitikas toimuvate sündmuste võimalik homne mõju

@huviline

Eesti poliitilise diskursuse algne eesmärk taasiseseisvumisel  taotles oma riigi kujundamist vastavalt lääne demokraatias valitsevatele põhimõtetele. Selle suuna väljapaistev liider oli kindlasti president Lennart Meri. Täna on Eesti poliitika ilma liidri ja eesmärgita. Kuigi vormiliselt püsib riik järje peal ja meie partneriteks on maailma suurriigid, on olukord tegelikult halb. Võib-olla on tänane olukord isegi hullem olukorrast Teise maailmasõja eel, kui meie autokraadist president ja kaitsevägede juhataja otsustasid tegevusetuse ja otsustamatuse kasuks. Kas nende tegevusetuse põhjuseks oli  kohustuste kollisioon, polegi antud juhul tähtis, sest vaatamata viiekümnele okupatsiooniaastale jäi rahvas  siiski kestlikuks ning kuradi kommunistid ei murdnud rahva tahet. Rahvas kestis ja osutas okupantidele vastupanu just kultuuri kaudu, elades oma kultuurielu. Läbi kõrgetasemelise kultuuri, nt Jaan Krossi romaanide või Voldemar Panso lavakunstikateedri, säilis selgelt tunnetatav eesmärk, mida poliitilises mõttes polnud vaja selgelt sõnastada. See tunnetus seisnes järeldustes, mida igaüks võis oma tegevuse kohta teha, hoides vastupanu tingimustes rahva tervikut. Seega võis autokraadist presidendi ja kaitsevägede juhataja Teise maailmasõja eelne otsus isegi õige olla. Igal juhul on teatud mõttes arusaamatu, miks tänapäeva Eesti poliitiline diskursus halvustab presidentaalset demokraatiat, kuni välistamiseni.

Viimasel ajal Eesti poliitikas ja avalikus elus toimunud mitmed sündmused lõhuvad rahva tervikut, kultuurilist sisu, mis aitas meid läbi okupatsiooni ja annektsiooni. Lugesin ühel päeval ühe lehe samal leheküljel kahte uudist: kuskil maanurgas tegi Eesti kaitseväe ajateenija enesetapu ja Eesti politsei kogemustega korrakaitsja laskis ennast maha. Sarnased sündmused, mille tehiolud on erinevad, kuuluvad kindlasti poliitilise eesmärgituse ja liidripuuduse rubriiki. Kas aga IRL kandidaat esimehe kohale Urmas Reinsalu, kes armastab eetikast loenguid pidada, tunneb ennast nendest sündmustest kuidagi puudutatuna? Kas sotside Sven Mikser, kelle teoreetilised indikatsioonid väärivad märkimist, on kunagi nende sündmuste peale mõtelnud? Kas keskerakonna Edgar Savisaar, kelle tugevus on poliitiline vaist ja hea ajaloo tundmine, üldse loeb seda lehte? Kas reformierakonna Andrus Ansip, kes arvatavasti seda lehte ei loe, sest tema töö seisneb memode lugemises, võib kätt südamele pannes öelda: eestlaste diasporaa ei ole reformide tagajärg? Kas president Toomas Hendrik Ilves, Mulgimaa suurtalunik ja endine ajakirjanik, võib televiisori ekraanil kedagi taunida, kui endal on asjad paigast? Kui riigi pea on muutunud tähtsusetuks kujuks, kelle proua läbipaistmatutest mahhinatsioonidest talupidamisel ja Eesti märgi väljatöötamisel räägitakse rohkem kui presidendi enda tegevusest, siis mida peavad  tundma riigi kodanikud? Taunitav peaks olema mitte erakondade moraal, vaid poliitika, mis on eestlaste diasporaale teed on rajamas ja millel puudub humanistlik eesmärk. Kusjuures on läbinähtav, et tegelikult taunib väliseestlasest president, jätkates sellega  väliseestlaste kunagist võitlust okupantide vastu, üksnes Keskerakonda ja selle esimeest Edgar Savisaart, kes on tema lihtsas meeles okupantide esindaja.

Sellises olukorras paistab imelik Kaja Tampere pöördumine, et üks rahvas ei tohiks naeruvääristada oma riigi institutsioone, kui need institutsioonid ise on tekitanud olukorra, kus neid ei saa enam tõsiselt võtta.  Eesti poliitiline diskursus võiks võtta üldiseks eesmärgiks taastada rahva tervik, usaldades rohkem vabadusele orienteeritud kultuuri ja parandades suhteid kodanikega. Konkreetseteks poliitilisteks eesmärkideks võiksid näitena olla:  presidentaalse demokraatia taasedendamine sisepoliitiliselt  ja suhete parandamine Venemaaga välispoliitiliselt. Presidentaalse demokraatia taasedendamine võiks riigi etteotsa tuua otsusekindla presidendi, kelle silm on sirkel ja nina vinkel ja kes ei näe maailma üksnes ajakirjaniku prisma läbi, vaid on filosoofilises mõttes ehitaja. Presidentaalse demokraatia taasedendamisega kaasneks erilise staatuse andmine Kaitseväe juhatajale, kes oleks midagi enamat ministrist ja kasvataks meeskodanikke ja väärtustaks mehisust. Eesti poliitika grand old man Jüri Adams on öelnud, et kõige suuremaks julgeoleku ohuks on noorpoliitikud. Viimaste skandaalide valguses näemegi, et peategelase rolli mängivad seal Priit Toobal, Indrek Raudne, Nikolai Stelmach, Siim Kabrits, Ken-Marti Vaher, kes on selgelt noorpoliitikud. Noorpoliitikud ei tegutse siiski vaakumis, vaid keskkonnas, mis eksisteeris juba enne nende astumist poliitilisele areenile. Järelikult peaksid noorpoliitikute tegude eest vastutust kandma Eesti riigi taastajad (vanad tegijad). See vastutus saab olla muidugi poliitiline, nt noorpoliitikute suunamine uutmoodi voolavasse voolusängi, mis tähendab näitemängu lõpetamist postkontorite ja päästekomandode, koolide ja krediidiasutuste, teatrite ja raamatukogude tsentraliseerimisega. Kui noorpoliitikud mängivad tulega ja president on küla peal tikke laenamas, kapo kõrge ametnik on korruptiivne ja politsei sisekontroll on mäda, siis ei jäägi julgetel muud kui minna üle  mullatoidule, mis aga poliitilises mõttes ei ole  siiski lahendus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

jaanuar 2012
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: