Lapsed valima?

@ckrabat

Kui kunagi põhjustasid lapsed Nõukogude Liidus viljaikalduse, lauldes „Olgu jääv meile päike“, siis tänasel päeval on Eestis üha rohkem kuulda populaarset lastelaulu „Hurraaderii, hurraaderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes“.  Ühiskonnas on päevakorrale tõusnud valimisõiguste laiendamine 16-le eluaastale. Ideega tulid kõigepealt välja noorteorganisatsioonid. Justiitsminister Kristen Michal algatas hiljuti vastava diskussiooni Riigikogus. Samalaadse ideega tuli välja ka tema Soome kolleeg Tuija Brax. Praegu on Austria Euroopas ainus riik, kus nii noored inimesed omavad valimisõigust. 16-aastastel on valimisõigus veel Kuubal (huvitav, keda nad seal valivad?) ja Brasiilias.

Miks on sellise sammu vajalikkus tõusnud päevakorrale Eestis, kus on Euroopa üks suletumaid ja konservatiivsemaid ühiskondi? Poliitikute ambitsioonid on tajutavad: loodetakse juurde saada kergestimõjutatavaid valijaid, kellega ei pea pidama sisulist diskussiooni ning keda on lihtsam „ära osta“. Äraostmine ei tähenda siinjuures ilmtingimata kommide, kondoomide ja 50-eurostega ostmist, mis töötab samasuguse efektiga nii noorte kui pensionäride peal. Ära saab osta teostamatute lubadustega. Küsitavaks muutub siin pigem, missuguse kvaliteediga on hääl 16-aastase elukogemuse juures. Selleealised valijad on tavaliselt veel vanematest majanduslikult sõltuvad. Nad ei tohi osta ning tarbida tubakat ja alkoholi, iseseisvalt istuda autorooli ning ilma vanemate nõusolekuta abielluda, kuid riigi kõige tähtsamate ja olulisemate otsuste tarvis peetakse neid piisavalt küpseteks.

Valimisõigusega mängimist ning valimistel antud hääle kvaliteedinõuete allalaskmisega on poliitikud mänginud varemgi.  Mõned aastaid tagasi üritas grupp seltsimehi (N: Tõnis Lukas, Andrei Hvostov) juurutada populaarset ideed anda laste eest lapsevanemale valimistel lisahääli. Esimesel silmapilgul võib see väiksusekompleksides vaevleva Eesti jaoks, kes elab väljasuremise hirmus, olla kutsuv virvatuluke õiglasema ühiskonna poole. Kokkuvõttes taandub kõik siiski proletariaadi diktatuuri kaasaegsemate lahenduste otsingutele. Valimindmees koputab uksele ja seepärast on igasugune lahendus, mis odavdab hääle kvaliteeti, poliitiku jaoks teretulnud. Piiks-piiks ja hääl tuleb! Poliitikule on vaja, et valija karjuks „Kaks jalga halb, neli jalga hea! Mää!“, mitte et ta hakkaks arutlema valimisprogrammide nõrkade ja tugevate külgede üle.

Meie vananevas ühiskonnas kipub esile tulema laste kultus ning pensionieelseid veel täies elujõus kodanikke kiputakse kergesti maha kandma. See on erinev muudest Lääne tsivilisatsiooni mõjupiirkonda kuuluvatest riikidest, kus mõiste „eakas“ piir nihkub  palju kaugemale. Ka 50-60 aastane kodanik võib olla pop ja noortepärane, kuid tal on olemas midagi, mida noortel ei ole – see on kogemus. Sellise kodaniku hääl on valimistel palju kvaliteetsem, sest tema elukogemus võimaldab tal läbi näha odavat poliitikat ning vahet teha lubaduste ning eesmärkide vahel. Valimisea langetamise suhtes on ka noored eri meelt. Paljud vastutustundlikud noored ei kipu ummisjalu valima. 16-aastase Rosanna Lintsi intervjuust võib lugeda: „Ma arvan, et enamus 16-aastaseid ja ka mõned täiskasvanud ei tea parteide vaadetest suurt midagi ja teevad oma otsuse reklaami, tuttavate, sisetunde või muu säärase järgi.“ Ohu märgina võib käsitleda noorte haridustaseme langust. “27 protsendil 18–30-aastastel inimestel kõigest põhiharidus. Neist iga kümnes ehk ligi 8000 noort on lõpetamata põhiharidusega.”

Populaarne poliitika on hurraapoliitika, kui riigi saatuse eest otsustatakse Novgorodi WC-s, mitte ratsionaalsete otsustusprotsesside juures. Valijatelt ei eeldatagi teadliku valikut, vaid et ta hääletab valimistel nagu „Tantsud tähtedega“ telesaates või „Eurovisiooni“ lauluvõistlusel. Poliitiline seebiooper käib täiega. Tähtis on valijale meeldida. Totaalne meedia kui odava valija reklaamiagentuur on tagajalgadele aetud, sest tema võim aina kinnistub. Riiki juhib seakari, mitte Tallinna raad. Poliitikute võõrandamine riigist ja rahvast kasvab, sest nad peavad olema totaalse meedia jaoks populaarsed, kuid populaarsus vähendab vastutust. Valimiskampaanias antud lubadused on odavad lubadused. Loosung „Kõik valima!“ on ohtlik loosung, sest see vabastab valijad vastutusest. Valija täidab valimiskohustust – „Nii peab! Hurraa!“ ja tal on sisuliselt ükskõik, millist poliitikat ta valib.

Pigem tuleks mõelda, kuidas tõsta valimistel osaluse kvaliteeti, mitte kvantiteeti ja esimene samm sellel teel oleks igasuguse valimisreklaami keelustamine. Mida vähem on valija mõjutatud omakasupüüdlike odavate lubaduste poolt, seda kvaliteetsem on tema hääl. Põhimõtteliselt oleks õige laiendada valimisõigust üksnes maksumaksjatele, sest nende hääl on vastutustundlikum. Nemad on raskemini äraostetavad. Ülalpeetavaid ei tohiks ilma jätta tervisekindlustusest, vaid valimisõigusest. Valimisea langetamist kalduvad toetama erakonnad, kes ise sõltuvad rohkem noorte häältest: Reformierakond ja sotsid. IRL ja keskerakondlased on palju kõhklevamatel positsioonidel. Kuigi viimane on lauspopulistlik erakond, kes valijate meelitamisel ei ütle ära kaudsest häälteostust – 500 krooni pensionäridele, on tema sihtgrupp rohkem vanemaealised kodanikud, kes on sama mõjutatavad nagu noored. Ka IRL toetajaskond tugineb rohkem vanematele, konservatiivsematele ja rahvuslikult mõtlevamatele kodanikele.

Kui aga valimistel antud häälel ei ole enam väärtust ning valijate kontingenti tahetakse ilmtingimata laiendada, siis ei tohiks ära unustada rõhutud vähemust, vaimse puudega kodanikke, kelle õigusi rängalt rikutakse. See on kontingent, kust nii mitmedki meie praegused erakonnad saaksid endale tänuväärseid toetajaid. Tulevad meelde ühe teise riigi valimised, kus üks erakond osutus üllatavalt populaarseks kinnistes asutustes – sõjaväes, vanglates ja psühhoneuroloogia haiglates.

Meie oleme ühtsed

28 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnu
    märts 14, 2012 @ 12:30:16

    Maksumaksjad on väga kergesti äraostetavad igasuguste maksude langetamise ja maksudest vabastamise lubadustega 🙂

    Samamoodi kui pensionärid ning tudengid soovivad neile kehtivate soodustuste laiendamist. Mistõttu ei ole ühe või teise ühiskonna grupi soovid, tahtmised või nägemus õiglusest ei parem ega halvem teise grupi omadest. Et riik toimiks ja Valitsus püsiks peab nii või naa arvestama piisavalt laia ühiskonna osaga.

    Ma ei näe suurt vahet 16-aastasel valijal võrreldes 18-aastase valijaga. Kindlasti on mõni 16-aastane läbinägelikum ja intelligentsem kui mõni 20-, 40- või 60-aastane. Mõni muidugi ei ole. Mõni ei saa kunagi olema, kuitahes palju aastaid ta ka ära ei ela. Ma olen valmisea langetamise vastu seetõttu, et valimise õigus on üks ainult osa paljudest täisväärtusliku kodaniku õigustest. Ei ole võimalik lubada valima, aga samal ajal keelata auto juhtimine, viina ostmine või abiellumine. Seega ei saa küsida, kas lubada 16-aastased valima, vaid tuleb küsida, kas anda 16-aastastele kõik õigused.

    Vasta

  2. personainfieri
    märts 14, 2012 @ 13:12:24

    Maksumaksjatel lasub riigi käekäigu eest suurem vastutus, seepärast peaks nende häältel olema rohkem väärtust, kui neil, kes elavad sotsiaalabist. Ühed peavad teisi üleval.
    Põhimõtteliselt olen nõus ka sellega, et mõnel 16-aastasel on rohkem vastutust kui mõnel täiskasvanul ja ealised piirangud ei ole päris õiglased. Üks alternatiiv sellele võikski olla maksumaksmine, siis oleksid piirangud selged ja kõigile arusaadavad. Midagi sarnast oli antiik-Kreekas, kus ei olnud nii, et kõik said valida. Ealiste piirangutega tulebki mängu see, et miks mitte lubada neil viina juua ja abielluda, millega on õigustatud sellised piirangud kui nad suudavad riiki juhtida? Või miks mitte anda valimisõigust puudelistele?
    Omaette küsimus on poliitikute motiivides, miks nad seda ettepanekut toetavad. Ma päris hästi ei usu seda hundijuttu, et nad on piisavalt kompetentsed valima. Mõned neist kindlasti, aga mitte kõik. Ma kipun kahtlustama, et poliitikud loodavad saada neid odavaid valijaid 🙂

    Vasta

  3. huviline
    märts 15, 2012 @ 05:01:52

    Demokraatia õigustab riigitasandil rahvana kodanikke ja selliselt piiritletud rollijaotus võiks edukalt toimida. Valimisõiguse sidumine haigekassa või residentidest maksumaksjatega lihtsalt segaks rollijaotust, mingit poliitilist effekti andmata. Kuna eesti kodanike lapsed on sünnist saati kodanikud, siis tähendaks 16a vanustele lastele valimisõiguse andmine selle sidumist teovõimega ja õigusvõimega, kodakondsus jääb tahaplaanile.

    Hüpotees: igal kodnikul on üks hääl sünnist saati, lapse häält kasutab kuni täisealiseks saamiseni tema vanem (esindaja), kahe esindaja (seadusliku või lepingulise) olemasolul jääb kasutusõigus naissoost isikule. Lisahüpotees: üleriigilistel valimistel on iga häälel hind, nt 0,1 eurot üks hääl (võrdne ühe aktsia hinnaga). KOV valimised võiksid jääda traditsioonilisteks.

    Siin on eelduseks, et seadusandlikule poliitikule (riigikogulasele) ei maksta palka ega pensioni, st riigikogu on majanduslike liidrite aukogu, kellel on vara osta hääli. KOV poliitikud saavad hääle ilma rahata, siin lapse hääl ei maksa, sest kodanik on riigi jaoks oluline mõiste. KOV jaoks on oluline mõiste kohalik füüsiline ja juriidiline isik.

    Vasta

  4. personainfieri
    märts 15, 2012 @ 07:48:47

    Küsimus ongi teovõimes, mida ei saa rakendada valikuliselt. Kui me aga anname valimisõiguse teovõimetutele kodanikele, siis miks siin teha erandeid? Võrdõiguslikkuse volinikul on siin tööpõld lai?

    Vasta

  5. Tõnu
    märts 15, 2012 @ 08:13:16

    Valimisõiguse sidumine laste arvu või majandusliku olukorraga eemaldub tänapäeva demokraatliku riigi põhimõttest. Teatud kodanike grupi eelistamine valimistel või kõrvaldamine ühiskonna juhtimisest kahandab paratamatult riigi õiguspärasust kodanike hulgas. Kui inimesed riigi juhtimises ei osale, siis nad ka riiki ei tunnusta ega täida seadusi. Muidugi võib seadusi kehtestada jõu ning vägivalla abil, aga selline käitumine ei ole tänapäeva demokraatlikule riigile kohane.

    Ilmne sellekohane näide on Eestis elavate Venemaa kodanike või kodakondsuseta isikute probleem. Kuna neil puudub võimalus Eesti riigi juhtimisel kaasa rääkida, pole Eesti riigil ka nende jaoks autoriteeti. Riik ei ole mitte meie, vaid nende oma. Tagajärjeks on rahulolematus ja viha pealesunnitavate otsuste suhtes.

    Stabiilse ja elanike poolt tunnustatud riigi jaoks on ainus võimalus elanike suurem kaasamine. Valmiste osaluse suurendamiseks ning riigi juhtorganite ja erakondade maine parandamiseks tuleb muuta valimisseadustikku nii, et inimestel tekiks huvi, soov ning reaalne võimalus riigi valitsemises osaleda. Praegune Riigikogu esindab neile oma hääle andnud sadat tuhandet inimest, valitsus neist umbes pooli. Ehk siis ligikaudu 50000 inimest saab tõesti öelda, et nemad on valitsust toetanud. Aga ülejäänud miljon ei ole. Ja miljonil inimesel on praegu õigus nuriseda, on õigus valitsust ja tehtavaid otsuseid päevast päeva kritiseerida. See, et taoline absurdne olukord on igati seaduslik, näitab kehtivate seaduste rumalust.

    Vasta

  6. huviline
    märts 15, 2012 @ 09:55:25

    Ma ei näe samuti mingit vahet 16a ja 18a vanusel, pigem võiks mõelda 14a alates valimisõiguse peale. Erinevalt õigusvõimest ja teovõimest, mis on igal isikul sünnist saati, vastutab isik isesesvalt alates 14a. Kui on valimisõigus, siis peab olema ka vastutusvõime. Sellisel juhul tähendaks valimisõigus ühtlasi õigust saada valitud.

    Kas nii noort (14a) kasutatakse ära või mitte on iseküsimus. Tõenäoliselt ja üldjuhul mitte, sest valimisvabaduse rikkumise eest on ette nähtud vastutus. Tegelikult tähendaks nii noore valituks saamine tema isikliku elu rikkumist, kuivõrd rollisuutlik isik küpseb aastatega. Piiranguteta normideta vaba mehe elu on väärtus, mida hea meelega oma nooruspõlvest meenutan.

    Vasta

  7. personainfieri
    märts 15, 2012 @ 14:25:33

    “kahe esindaja (seadusliku või lepingulise) olemasolul jääb kasutusõigus naissoost isikule.”

    Vabandust, aga miks naissoost isikule? Kuhu jääb sooline võrdõiguslus? Täpselt sama asi nagu ajateenistuse puhul, võrdsed õigused, aga ebavõrdsed kohustused.
    Teiseks, kes garanteerib, et delegeeritud hääl on kooskõlas lapse tahtega?
    Kolmandaks, kas ei vajaks lisahääli puudega isikute eest hoolitsejad?
    Aga võib-olla ka vanurite hooldajad?
    Vangivalvurid?
    Niiviisi võib jõuda absurdi.

    Vasta

    • Tõnu
      märts 15, 2012 @ 16:59:34

      Varem või hiljem tunnistatakse samasooliste kooselu võrdväärseks traditsioonilise mehe ja naise perega. Kumb vanematest siis lapsendatud lapse häält kasutab?

      Või näiteks lastekodulaste puhul. Kas kõigi nende eest hääletab lastekodu juhataja? Võiks ju öelda, et mitte keegi, aga see rikub häälte võrdsuse põhimõtet. Kui lapsel on hääl, peab seda saama kasutada olenemata perekondlikust olukorrast.

      See laste häälte idee muudab igal juhul valmised segasemaks. Igat sorti erijuhud tuleb läbi vaielda, kirja panna ning seadusega jõustada. Pärast selgub ikka, et midagi unustati, sõnastati segaselt, inimesed saavad teistmoodi aru ning algavad kohtuvaidlused. Mida lihtsam ja arusaadavam, seda parem.

      Vasta

  8. personainfieri
    märts 15, 2012 @ 14:31:54

    Alaealise teovõime on piiratud, sest paljud täisväärtuslikele kodanikele kuuluvad õigused: õigus juua, suitsetada, naist võtta, autot juhtida on alaealise puhul piiratud või üldse keelatud. Muide, ka alaealise kriminaalvastutus erineb täisealise omast. Ainsat võimalikku lahendust, kui ikka tahetakse noori valima lasta, näen ma täisealise piirii langetamisest ja kas see piir on 16, 14, 12 või 10 aastat, juriidiliselt siin vahet pole, aga sel juhul kanduvad alaealistele üle kõik täisealiste suhtes kehtivad õigused ja kohustused.

    Vasta

  9. personainfieri
    märts 15, 2012 @ 14:33:40

    “Kas nii noort (14a) kasutatakse ära või mitte on iseküsimus. Tõenäoliselt ja üldjuhul mitte, sest valimisvabaduse rikkumise eest on ette nähtud vastutus.”

    Kui lähtuda eeldusest, et poliitikute motiivid on alati omakasupüüdmatud ja õiglased, siis on sul tõenäoliselt õigus.

    Vasta

  10. personainfieri
    märts 15, 2012 @ 14:38:13

    “Ilmne sellekohane näide on Eestis elavate Venemaa kodanike või kodakondsuseta isikute probleem. Kuna neil puudub võimalus Eesti riigi juhtimisel kaasa rääkida, pole Eesti riigil ka nende jaoks autoriteeti.”

    Täpselt samuti pole Eesti kodanikel midagi pistmist Venemaa valimistega. Inimene otsustab oma riikliku kuuluvuse vaba tahte alusel. Täpselt samuti valib ta oma asukohariigi, mis võib erineda kodakondsusest. Paljud Eesti Vabariigi kodanikud elavad erinevatel põhjustel hoopis Vene Föderatsioonis.

    Vasta

    • Tõnu
      märts 15, 2012 @ 17:16:50

      Eesti riigi ajalugu on keeruline ning vastuoluline, mistõttu tihtipeale isikute vaba tahet ei eksisteeri. Määratlemata kodakondsusega isikud on jätkuvalt Eesti häbiplekk.

      Mu kommentaari mõte ei olnud algatada vaidlust ajaloolise tõe ja õiguse teemal, vaid osutada ohule, mis tekib kui inimesed ei tunneta riiki enda omana, vaid millegi võõrana. Olgu need siis näiteks naised. Või vaesed. Või kõrghariduseta inimesed.

      Vasta

      • personainfieri
        märts 15, 2012 @ 17:53:52

        Venemaa kodanikud ei ole määratlemata kodakondsusega isikud. Nad on täiesti vaba tahte all oma riikliku kuuluvuse määratlenud. Kellelgi pole õigust nende vaba tahte vastaselt sundida peale mõne teise riigi kodakondsust.
        Kodakondsuseta isikud on omaette keiss, paljud neist on teinud sellise valiku vabatahtlikult, sest nad saavad viisavabalt nii Venemaale kui Euroopa Liitu. Lojaalsusega pole siin midagi pistmist. Ma ise arvan küll, et keeleoskus ei ole nüüd see peamine lojaalsuse garantii. Keeleoskuse omandamiseks tuleks rakendada teistsuguseid motivaatoreid.
        Kokkuvõttes võib aga öelda, et elu ongi ebaõiglane. Ei saa olla absoluutset õiglust kõigi suhtes. Üks ohtlik tendents, mis viimasel ajal vohab, on hoopis nn “vähemuste õiguste kaitsmise” sildi all vähemuste diktatuuri kehtestamine enamuse üle. Tuleb olla väga ettevaatlik, kuidas väljendada naise, mustanahalise või homoseksualisti suhtes. Meest, valgenahalist või heterot võib aga sõimata nii kuis jaksad.
        See kehtib ka siin varem toodud näites Riigikogu valimiste kohta. See ülejäänud miljon, kes loeb ennast valimistel kaotanuks, ei ole ühtne tervik. Neid ei saa kuidagi defineerida ühtse jõuna. Paljudest valikutest sõeluti välja see kõikse populaarsem ja kuigi sellel valikul võib olla palju vastaseid, ei olnud ükski teine valik sama populaarne kui võitnud valik ja see määrab.

  11. personainfieri
    märts 15, 2012 @ 18:59:00

    Miks võiks valimisõiguse piirata ainult maksumaksjatele? Sest niiviisi oleks õiglane. Õigused antakse neile, kellele on riigi ees ka kohustused. Riigisõltlane soovib vaid, et riik talle võimalikult rohkem annaks, naabri-Juhanilt võimalikult palju ära võtaks ja temalt endalt vastutasuks võimalikult vähem tahaks.
    Kusjuures sel juhul võiks isegi rääkida progresseeruvast maksusüsteemist, sest siis oleksid suurenenud kohustused kaetud suurenenud õigustega.

    Vasta

    • Tõnu
      märts 16, 2012 @ 07:58:33

      Ja samamoodi lihtsustatud käsitluses soovib ka maksumaksja vaid, et riik temalt võimalikult vähem makse korjaks. Oletame, et valimisõigus jääb ainult maksumaksjatele, järelikult valitakse riiki juhtima erakonnad, kes makse ja riigi toetusi vähendavad. Sest see on õiglane. Järgmistel valimistel loomulikult mõni teine erakond, kes lubab maksud üldse ära kaotada. Mis on juba väga hea. Kuna keegi enam makse ei maksa, ei ole enam ka valijaid, pole ka riiki 🙂

      Vasta

      • personainfieri
        märts 16, 2012 @ 08:34:58

        Sellele võib vastata kahtemoodi:
        Esiteks on riik nagunii kaduv nähtus, vähemalt oma traditsioonilises mõttes, ja võib-olla eeldaks kaasaja riik reforme ka maksukorralduses.
        Aga kuna see eelmine variant läheks konkreetsest teemast juba liiga kaugele, siis on ka lihtsam lahendus: kui maksumaksja on riigist huvitatud, siis leiavad nad mingisuguse mõlemaid pooli rahuldava lahenduse. Riik toimiks ühiskassa printsiibil. Suurema maksukoormusega saab ta näiteks rohkem õiguseid. Kui aga maksumaksja riigist huvitatud ei ole ning käsitleb seda pelgalt sunnimehhanismina, siis milleks selline riik üldse?

      • Tõnu
        märts 16, 2012 @ 14:00:21

        Ma ei näe kirjeldatud rikka vähemuse poolt valitsetaval riigil erilist tulevikku. Riigist eemale tõugatud enamus kukutab nõu või jõuga taolise valitsuse, täpselt nii nagu läbi ajaloo alati on juhtunud.

      • personainfieri
        märts 16, 2012 @ 14:39:04

        Ma siiski usun, et maksumaksjad on suures enamuses ja ülalpeetavad on vähemus.
        Maksumaksjate ja rikaste vahel ei saa tõmmata võrdusmärki, need on erinevad asjad 🙂

      • Tõnu
        märts 16, 2012 @ 15:46:24

        “Maksu- ja Tolliamet ootab tänavu 645 000 maksumaksja tuludeklaratsiooni… ”

        Osa neist välismaalased. Ümmarguselt 1.3 miljoni elaniku kohta. Suur enamus? Ja tulevikuväljavaade, kui ülalpeetavate arv paratamatult suureneb, samal ajal kui maksumaksjate arv kahaneb.

        Eks oleneb muidugi keda nimetada maksumaksjaks ja premeerida valmisõigusega. Need, kes on maksnud makse, mistahes summas, viimastest valimistest möödunud aja jooksul? Need, kes on maksnud makse rohkem kui riigilt toetusi saanud? Kes pole kasutanud mingeid riigi või KOV poolt pakutavaid teenuseid, näiteks ühistransport, teed, haridus, korra- ja riigikaitse?

      • personainfieri
        märts 16, 2012 @ 16:47:26

        Kas ei ole mitte nii, et kui sa saad palka ühest kindlast kohast, siis ei pea tuludeklaratsiooni esitama? Ma ei tea, kas need sisalduvad 645 000 kodaniku seas. Pealegi sisaldab 1,3 miljonit alaealisi, teovõimetuid, kriminaalkaristuse kandjaid, maksudest kõrvalehoidjaid, mis on päris suur hulk. Kui maksumaksmisega kaasnevad valimisõigused, siis võib eeldada kodanike huvi tõusu saada maksumaksjaks.

  12. huviline
    märts 16, 2012 @ 04:51:41

    “Miks võiks valimisõiguse piirata ainult maksumaksjatele? Sest niiviisi oleks õiglane.”

    Igasugune piirang on õiglane, kui piirangualuseid kohelda võrdselt. Piirangualuste võrdne kohtlemine on samas riigi võimalus säilitada autoriteeti, isegi sätestatud põhivabadustele uusi juurde sätestades, sest ilma sotsiaalse autoriteedita oleks riik käsiteldav lihtsalt muu avalik-õigusliku juriidilise isikuna. Näide, et surmanuhtluse kaotamine on võimalik üksnes soolise võrdõiguslikuse tingimustes, võib tunduda üsna üllatav.

    Igsugune piirang tähendab ka rollijaotust, mis on samuti õiglane. Näiteks on ebaõiglane kohelda vaest võrdselt rikkaga, tööandjat töövõtjaga, naist mehega. Lisaks kohtlemisele on see ka piirangualuste soov, keegi ei taha olla erinev sellest kes ta tegelikult on.

    Õiglus on ambivalentne nähtus ja võiks sisuliselt mõistetuna olla demokraatia alus. Laste valimine vaevalt küll demokraatiale midagi juurde annab.

    Vasta

  13. huviline
    märts 16, 2012 @ 05:02:22

    “Ainsat võimalikku lahendust, kui ikka tahetakse noori valima lasta, näen ma täisealise piirii langetamisest ja kas see piir on 16, 14, 12 või 10 aastat, juriidiliselt siin vahet pole, aga sel juhul kanduvad alaealistele üle kõik täisealiste suhtes kehtivad õigused ja kohustused.”

    Juriidiliselt on vahe alates 14a, sest sellest vanusest alates on isik süüvõimeline olenemata vastutuse liigist (kriminaalvastutus, haldusvastutus, tsiviilvastutus).

    Vasta

  14. personainfieri
    märts 21, 2012 @ 15:32:20

    Selline arvamus siis:
    Kiisler: koos valimisea langetamisega tuleks noortele anda ka muid õigusi
    http://www.postimees.ee/781932/kiisler-koos-valimisea-langetamisega-tuleks-noortele-anda-ka-muid-oigusi/
    Regionaalminister Siim Kiisler ütles täna riigikogu infotunnis, et valimisea langetamisega kaasneks ilmselt vajadus anda noortele ka muid, seni kättesaamatuid õigusi.

    Vasta

  15. Tõnu
    märts 22, 2012 @ 05:15:19

    Põhimõtteliselt Kiisleri jutt õige, iseasi kas regionaalministril muud teha ei ole kui valimisea langetamise üle arutleda.

    Vasta

  16. personainfieri
    märts 24, 2012 @ 08:05:21

    Urmas Reinsalu: Lapsevanematele tuleb anda lisahääl
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/urmas-reinsalu-lapsevanematele-tuleb-anda-lisahaal.d?id=64123287
    Lahti on läinud erakondadevaheline populistlik võitlus igasuguste soodustuste enampakkumisele. Lastevanemate lisahääl ehk siis sünnituskohustuse kaudne rakendamine on samasugune populism nagu tasuta bussisõit, mis on win-win game. Kui rahvas hääletab vastu, annab see Tallinna rael bussihinnale kõvasti juurde keevitada – ise te tahtsite. Igaguste lisahäälte, soodustuste jms opereerimine muudab süsteemi keerulisemaks ja raskemini juhitavaks.
    Selle asemel, et kutsuda üles vastutustundetult paljunema, võiks riik tähelepanu suunata hoopis olemasolevate laste üleskasvatamisele, kas neile on piisavalt kvaliteetseid lasteaedu, koole, vaba aja veetmise võimalusi jms? Kas need lapsed on ühiskonda tegelikult oodatud?

    Vasta

  17. ckrabat
    märts 24, 2012 @ 09:24:41

    Üks kommentaar Reinsalu ettepaneku kohta:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/urmas-reinsalu-lapsevanematele-tuleb-anda-lisahaal.d?id=64123287&com=1&s=2
    burksiputka ees
    24.03.2012 13:07
    Miski sotsvõistlus on lahti läinud, kes pakub üle – tasuta ühistransporti, alaealistele valimisõigust, lastele hääli .. 🙂
    Selle asemel, et kutsuda üles vastutustundetult paljunema, võiks riik tähelepanu suunata hoopis olemasolevate laste üleskasvatamisele, kas neile on piisavalt kvaliteetseid lasteaedu, koole, vaba aja veetmise võimalusi jms? Kas need lapsed on ühiskonda tegelikult oodatud?
    Huvitav, kui jutt on lisahäälest ja lapsel on kaks vanemat, siis kes saab hääle, kas naine või mees või see, kes on autoriteetsem? Kas lastekodulaste hääled saab endale lastekodu juhataja? Aga kui lapsevanemaks on alaealine, teovõimetu või vang? Kas parteidele tekivad šeflusalused lasteaiad, kus fiktiivsete (kasu)vanematena figureerivad partei noorliikmed?
    Kui sul on näiteks kaksteist last, siis saad pärast burksiputka ees naabri-Juhani ees uhkustada, et sinu ämm sai valimistel 20 häält, sinu ja naise hääled, Juhani oma ainult kolm, Juhani, tema naise ja naabri-Anfissa omad 🙂
    Paraku ei ole halvimal juhul see kaheteistlapseline mitte maksumaksja, vaid abisaaja… ja siis saab ta lisaks veel 14 häält ka peresse. Keda ta valib? Ikka neid kes rohkem abi-pappi lubavad. Mis juhtub riigi rahakotiga? Tekib surve valimislubaduste katteks laenu võtta, edasi aga peab neid laene ka tagasi maksma. Järelikult tõusevad olemasolevad ja lisanduvad uued maksud, krediidireitingud langevad, intressid tõusevad….
    Murumütsile võib kasvõi viis häält anda, sellega oskab ta ainult oma rumaluse piires opereerida.
    Kui lollus on häälekas, siis seekord lausa lisahäälekas? 🙂

    Vasta

  18. Tõnu
    märts 27, 2012 @ 05:56:20

    See laste sünnitamise soodustamine on rumalus. Vähemalt 20-25 aastat on ju vaja neid üleval pidada ja koolitada. Kehvasti kasvatatud ja rahapuudusel koolitamata inimesi tuleb hiljem eluaeg riigil toetada. Vähem tuleb lapsi teha hoopis, aga paremini. Et need, kes.lõpuks täisealiseks saavad, suudavad ja tahavad Eesti riiki panustada, mitte ei jookse mööda maailma laiali.

    Vasta

  19. personainfieri
    mai 19, 2012 @ 16:20:19

    Samal ajal kui lastele tahetakse anda valimisõigust, valmistutakse paljusid teisi õigusi neil hoopis piirama.
    http://www.postimees.ee/846794/ministeerium-kaalub-alaealiste-abiellumisoiguse-kaotamist/
    Justiitsministeerium kaalub, kas kustutada perekonnaseadusest punkt, mis lubab alaealistel kohtu loal abielluda.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

märts 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: