Ökoriik teiste riikide seas

@huviline
Maalehes ilmunud manifest „Anname loodusele põhiseaduslikud õigused“, mille autorid on Rea Raus ja Kaupo Vipp, üllatas esimesest lausest: „Looduse tunnistamine elusaks seaduse alusel on osa laiemast probleemikäsitlusest, mistõttu pakume välja idee Eestimaa looduse õiguste taastamisest Eesti põhiseaduses.“ Pani üllatuma, et keegi võib nii sarnaselt mõtelda, seda poleks osanud oodata, ja pole oluline, et autorid edasise teemaarendusega kaldusid sarnastelt positsioonidelt kõrvale, näiteks arutati, kuidas Uus-Meremaa tunnustas oma seadusandluses loomi tundlike olenditena või mitmes Kanada provintsis on käimas samasugune arutelu loomade elusaks grupiks tunnustamisest seaduse alusel. Surfates veebis leidsin samal teemal lartikli Roy Stiderilt „Eesti võiks olla edukas ökoriik“ 2013. aastast, milles arutatakse mürgitamise küsimusi põllumajanduses. See sobib hästi Joakim Heleniuse ideedega ökoloogiliselt puhtast põllumajandusest.

Intellektuaalselt huvitav idee on saanud jätku Sirbis, kus intervjueerija Mihkel Kunnus küsib Kaupo Vippilt: „Leszek Kołakowskil on sümpaatne essee pealkirjaga „Milleks meile inimõigused?“, kus ta käib välja idee, et inimõiguste kontseptsiooni võiks saata ajaloo prügikasti, sest sama funktsiooni täidaksid teatud keelud ja piirangud riikidele (keeld tappa, keeld türanniseerida, keeld vara võõrandada jne) ja seda ilma tohutuid pretensioone loova õhustikuta. Kas siiski ei piisaks sellest, et tõhustada looduskaitset ja luua uusi piiranguid inimese tegutsemisele? Miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkidagi ei saa?“ Kaupo Vipp vastab: „On ju näha, et vaid vana malli tõhustamisega piirdumisel on kõik jätkunud vanaviisi. Aga loodusele kodaniku- (mitte inim-)õiguste andmine pole lihtsalt sümboolne akt. Elukeskkonna eest on võimalik seista kas keskkonnaameti initsiatiivi kaudu – konkreetsete seadusepügalate alusel – või juhul, kui mingi kahjuliku tegevuse on vaidlustanud isik, kes suudab tõestada, et antud tegevus riivab tema seaduslikke õigusi. Loodusele endale seaduslike õiguste andmine tähendab looduse muutumist objektist subjektiks, kellele laieneb samasugune seaduste kaitse, nagu igale kodanikule. Ideaalis saab looduse tahtlikku kahjustamist käsitleda täpselt samal moel nagu suvalise kodaniku tahtlikku kahjustamist.“

Sellest punktist kaldub Vipp vanale sotsialistlikule utopistlikule rajale. Üks vanemaid utopiste Tommaso Campanella räägib „Päikeselinnast“, kus kogukond ja ühisomand valitsevad isiku ja eraomandi üle. Tänapäeval, Campanella mõttelõnga edasi kedrates, võiks ökoriik saada alguse linnast, kus kogu energia toodetakse päiksepaneelidega. Päikeselinnas oleks planeet päikesele antud õigused, mis on sätestatud põhiseaduses, nagu neid loomadele on püütud omastada. Punkt kus utoopia muutub belletristlikuks, on soov muuta objekt subjektiks. Sellele vastandlik soov, muuta subjektid objektiks oli kunagi aluseks orjanduslikule demokraatiale ja elab tänapäevalgi oma elu. Kuhu võib jõuda utoopia looduse subjektsusest ja milline demokraatia sellest välja areneb, see on tõesti laiem probleemikäsitlus. Siiski, milleks peaksime loomadele, planeetidele või laiemalt loodusele andma õigusi, inimühiskonna omapäraseid entiteete, millel pole vastavusi looduses? Tänapäeval valitsev jurisprudents ei tunnista loodusõigusi. Valitsevaks on positiivne õigus. Raamistades loodust ja meid ümbritsevat keskkonda normidega, nt põhiseadusega, jääb inimeste mõtlemisviis ja elutunnetus ühesuguseks ega muuda tegelikult kehtivuses midagi. Kehtivalt on ideaalidel kombeks saada iidoliteks. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine, enesepettus. Ainult inimesele on omane eksida, loomad ja loodus ei eksi kunagi

Intuitiivselt küsib intervjueerija õige küsimuse, miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkida ei saa. Ta ei ole oma küsimusega mõtelnud kurjuse ega süü peale, tajudes seda võib-olla intuitiivselt, vaid hoopis inimõiguste aegumise peale. Reaalselt on kogu kurjus ja süü või eksimused inimühiskonnast tulenevad nähtused, mida looduses ei eksisteeri. „Koerad ei ole mida kunagi hammustanud, ainult inimesed,“ pareeris Marilyn Monroe, kunagine filmistaar, sama intuitiivselt ajakirjaniku küsimuse. Kui keegi sõidab Niagara kosest alla ja saab surma, siis kosk pole selle isiku surmas süüdi. Omistades kellegile või millegile õiguse, siis peab sellele järgnema ka täis vastus või vastutus. Ometi on võimalik siit edasi mõtelda, mida uuendusmeelsed ja avatud inimesed palju teevad. Vipp võtab oma vastuse intervjueerijale kokku: „ Lõpuks on iga kodanik ise osa sellestsamast loodusest. Ka siis, kui ta seda endale ei teadvusta.“ Just siia on minu arvates peidetud aken, mille avamisega võime avastada uusi maastikke.  Me säästame keskkonda niivõrd kuivõrd tunneme ja tunnetame, et oleme ise selle keskkonna järeldus ja koostisosa.

Jurisprudentsi juurest, mis on maailma vanimaid teoreetilisi konstruktsioone, millele lisada pole võimalik eriti midagi, tuleks probleemideringi edasi avardada filosoofiaga, mille kolmest sambast tähtsaim on humanism. Link, mis seob õigusteadust ja uut humanismi on voluntatiivne element tahtluses. Tänase Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe uurimused sellel teemal ei anna kahjuks vastuseid, kõik on taandatud intellektuaalsele elemendile. Kui toimepanija teadis, siis ka tahtis kannatanut kahjustada. Õiguse kaitsev funktsioon on üsna sarnane looduskaitsele või kaitseväe tegemistele, kes ühiskonda sõja korral kaitseb. Sotsiaalsete normide kaitse tagab nõrgemate ja vanurite hoole sotsiaalselt. Mõlemad, nii kaitse kui hoolekanne on sotsialistlikud nähtused. Tegelikult vajab maailm kapitalismi edasiarendust, mida keskkonna ja looduse sääst võiksidki pakkuda.

Inimene on üks osa loodusest, selle sententsi sisustamine peaks olema uue humanismi lähteülesanne. Maailm on muutunud globaalselt industriaalsest infotehnoloogiliselt globaalseks, mis on globaliseerumise viimane piir. Olles infotehnoloogia arengus infotöötluse rakenduste arvukuses ületanud mõistlikkuse piiri, ongi aeg pöörduda filosoofia raputamise juurde. Filosoofia peaks alla ronima kolme samba otsast (ontoloogia, epistemoloogia, aksioloogia) ja äratama ellu loodussäästliku humanismi. Vana maksiim ja kantilik ideaal „ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks“ on muutunud puiseks iidoliks. Säästa loodust, ära tee loodusele haiget, sh teisele inimesele, võiks olla uus maksiim.

Humanismi sisustamisel keskkonda säästvalt, kapitalistlikult, võib tegelikult jõuda tõdemuseni, et kõik inimkonna saavutused on võimalikud tänu mateeria olemasolule, mida kasutades on jõutud liikluse ja kompuutriteni. Mitte ühtegi komponenti ja osa elementaarsuses pole inimene loonud, vahest ainult klooninud või jäljendanud. Antropotsentristlik lähenemine humanismis on meile jätnud vaid vastuseta küsimusi, me ei tea, kes inimene on, sest „inimene on saladus“ (Fjodor Dostojevski). Kindlalt on teada vaid fakt, et inimese koostisosad pole konstrueeritud ega krediteeritud teaduse poolt või intellekti kaasabil. Mis on, see on antud, mis on juurde tulnud, need on lingid ja seosed. Nendest seostes osa on kuulutatud väärtusteks või põhiväärtusteks, aga unustatud on lähteülesanne. Loodus on elus, selles pole kahtlust, sama peaks olema ökoriik, mis on võimalik, öeldes lahti vanade riikide puistest iidolitest.

Advertisements

45 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    okt. 17, 2016 @ 21:48:11

    Vasta

  2. ckrabat
    okt. 17, 2016 @ 21:57:28

    “Kindlalt on teada vaid fakt, et inimese koostisosad pole konstrueeritud ega krediteeritud teaduse poolt või intellekti kaasabil.”
    Selles ei saa üldsegi kindel olla.

    Vasta

    • huviline
      okt. 17, 2016 @ 22:49:01

      Selles saab olla piisavalt kindel, et maailmavaadet tajuda. Igaljuhul on anne valdajale antud ja on looduslik. Talendiks sünnitakse ja isegi kui mõni maaväline tsivilisatsioon on olemas, siis on tema anded talle antud. Tulnukad ei tekki tühjast kohast ega ole asi iseeneses, nende koostisosad on konstrueeritud ja krediteeritud looduse poolt. Seda keskkonda tuleks säästa proportsionaalsuse põhimõttel ja kuni ühtegi tõendit pole, siis pole mõtet neid ka taga rääkida.

      Vasta

  3. ckrabat
    okt. 18, 2016 @ 08:05:04

    “autorid edasise teemaarendusega kaldusid sarnastelt positsioonidelt kõrvale, näiteks arutati, kuidas Uus-Meremaa tunnustas oma seadusandluses loomi tundlike olenditena või mitmes Kanada provintsis on käimas samasugune arutelu loomade elusaks grupiks tunnustamisest seaduse alusel.”
    Täpsustame siin kohe ühe olulise asja – kas autor peab loomi eluta ja tundetuteks asjadeks nagu ka inimest neist kõrgemalseisvaks olendiks? Teine küsimus – kas autor loeb ka teisi inimesele sarnanevaid liike, näiteks lolle inimeste hulka kuuluvateks, kes on tundlikud olendid või keda tuleks tunnistada elusaks grupiks? Kolmas küsimus robotite kohta.

    Vasta

    • huviline
      okt. 18, 2016 @ 20:54:28

      Alustame lõpust.
      Kas robot on elutu ja tundetu asi? Jah, kindlasti. Robotil pole puutetunnet tajuda armastatud eseme hävi, pisaranäärmeid mis kuivaks võivad jääda ega sügelemistalumatust kui sääred on kratsimisküpsed.
      Kas autorile meeldib alusetu sõimamine, lollide nimetamine liigiks? Kindlasti mitte. Hiljuti oli hõimu päev, kellegi arvates kohustusliku lipuheiskamise päev. Neid lipuheiskamise päevi on võimalik väljamõelda rohkemgi kui 365 päeva aastas, nt liigi päev, perekonna päev, riigi päev, jne, aksioneid on mitmeid, aga kas on mõtet. Kohustuslikus korras inimesi lollideks sõimata, neid lollideks liigitades, pole mõtet lippu heisata.
      Kas loomad ja loodus elavad ja tunnevad? Loe läbi artikli viimane lause. Loe läbi artikli eelviimane lause. Ja nii kuni alguseni. Rohkem tagurpidi polegi võimalik loetut mõista.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 18, 2016 @ 21:36:06

        “Kas loomad ja loodus elavad ja tunnevad? Loe läbi artikli viimane lause. Loe läbi artikli eelviimane lause. Ja nii kuni alguseni. Rohkem tagurpidi polegi võimalik loetut mõista.”
        Sellega on püütud jällegi vastusest kõrvale hiilida. Ok, püstitame ülesande teisiti. Kujutame ette, et oled rannas ja kuuled, kuidas karjutakse appi. Kaks uppujat, sinu oma koer ja võõras inimene (või loll või reptiloid, aga ikkagi inimene). Keda tõttad esimesena päästma?

  4. K_V
    okt. 18, 2016 @ 18:52:22

    Igatahes tõuseks mitu suurusjärku advokaatide osa rahvuslikus koguproduktis, kui nad lisaks inimestele peaksid hakkama esindama iga elusolendi ja isu kasvades iga molekuli õigusi inimeste kohtus. Seni veel annab suurema osa rahast õigust taga ajavate inimeste aktiivsus, pärast ammendavad kogu kohtute võimekuse advokaatide aktiivsuse läbi oma õigusi taga ajavad molekulid.

    Vasta

  5. guybrush
    okt. 19, 2016 @ 06:16:23

    Mulle on Mihkel Kunnus sellest ajast saadik ebasümpaatne, kui ta käis välja argumendi, et Kaur Kenderit peaks kohtusse kaebama ja süüdi mõistma sisuliselt selle pärast, et seaduste järgi on teda võimalik süüdi mõista. Ja et seadused ise – mitte nende seaduste õige rakendamine inimeste poolt – peegeldavad ühiskonna soove ja hoiakuid. Just see seaduste, ja seeläbi keeldude-käskude rõhutamine mulle siinkohal ei meeldi. Seadus ei ole miski asi, mis on ajas jäädavalt muutumatu, ja seal näpuga järgi ajades ja inimesi õigeteks ja valedeks (s.t. kriminaalideks) liigitamine vaatamata sellele, kas nood ka tegelikult kellegile halba on teinud või tahtnud teha, on vale.
    Samuti – ja ma palun ennetavalt vabandust, kui teen järgnevaga liiga – jätab mulle jutt inimõiguste aegumisest umbes sellise mulje, et “mulle pole nendest õigustest mingit kasu, järelikult pole kellelegi”. Mina väidan jätkuvalt, et universaalsed inimõigused selle ÜRO sõnastuses on tegelikult päris lihtne kontsept, mille abil saavad erinevate riikide ja kultuuride esindajad leida ühisosa, mis ei sõltu sellest, kuidas eri kultuurid suhtuvad inimesse. Ilmselt kulub aega parasjagu enne kui maailm saab täpselt ühele meelele selles, mis asjad on ja ei ole inimõigused, ja kuidas käituda nendega, kes kasutavad seda kontsepti ära. Lõpetuseks mõte, et kas peaks inimõiguste teemal palju sõna võtma suhteliselt heal järjel valged mehed kõrge arengutasemega riikidest, kellel on statistiliselt kõige vähem kogemust sellega, et nende inimõigusi päriselt rikutakse?
    Looduskaitse seadusse kirjutamise teemal aga on mu arvamus see, et seda probleemi ei saa lahendada looduse niiviisi seadusse toomisega, sest inimeste seaduste mõte on sätestada inimeste tegevust. Seega saaks seadustesse ja määrustesse ainult kirjutada rangemaid looduskaitse- ja jätkusuutlikkuse nõudeid ning rohkem panustada inimeste haridusse loodushoiu teemal. Selline sõnastus aga ilmselt pole piisavalt sensatsiooniline ega pilkupüüdev. Arvan, et kaugelt efektiivsem oleks loodushoiu jaoks see, kui energiat panustada seaduste kirjutamise ja jõustamise asemel inimeste mõtteviisi looduse osas teadlikumaks muutmisele (nt. prügi sorteerimine, säästupirnid), taastuvenergia propageerimisele (päikesepaneelid, elektriautod) ja säästlikumate eluviiside võimaldamisele (nt. kaugtöö, ühistransport ja jalgrattateed).

    Vasta

    • huviline
      okt. 19, 2016 @ 08:15:28

      Jätaks kõrvale kellegi ebameeldivuse tema väljendatud vaadete pärast, sest see võib olla isikutevaheline, aga on ikkagi ka ideede võitlus, ja avaldaks arvamust kahes olulises suunas.

      1. Inimõiguste teema.
      Inimõigused on isiku õigused riigi vastu ja sellisena vajalikud. Ajalooliselt on ju riik sunniviisiliselt oma ülemvõimu kehtestanud. Riigi kui kollektiivse organisatsiooni loomuses on ka tänapäeval samal viisil käituda, st alati on kannatajaks üksikisik.

      Tänapäeval on kombeks siduda riigivõimu pieteeditundega, vägivalla monopoli eetikaga ja maksumaksja raha omamist moraaliga. See on hälve, mis muudab riigi üha totalitarsemaks, riik püüab näida hea ja ka olla hea, hõlmates nii hea kui halva korraga, mis tõmbab vaiba alt inimõiguste kontseptsioonil, et üksikisikuid tuleb kaitsta riigi vastu. Riik on ju keelustanud surmanuhtluse, järelikult on hea! ITvahendite kasutuselevõtuga kaob ka võimude lahususe põhimõte. Kas Uber, Booking jne hoolivad võimude lahususest? Ei hooli, nad soovivad olla nii omanikud, vahendajad kui kontrollida kliente. Sama soovib riik, nt riigihangete registri kaudu teenuseid hankides.

      Hälve tavapärasest dualismist, mille kohaselt teo toimepanija ka vastutab, on tinginud vastuseisu inimõiguste kontseptsioonile.

      2. Looduskaitse teema.
      Looduskaitse on sotsialistlik nähtus. Sääst ehk jätkusuutlikus tähendab proportsionaalset lähenemist, mis ei talu ebasobivat hälvet. Ökoriik, kui seda jätkusuutliku loodussäästuga võrdsustada, peaks mõtlema humanismi peale, kus loodus on tähtsam kui antropotsentrism.

      Vasta

      • guybrush
        okt. 19, 2016 @ 09:58:23

        @huviline

        “1. Inimõiguste teema.
        Inimõigused on isiku õigused riigi vastu ja sellisena vajalikud. Ajalooliselt on ju riik sunniviisiliselt oma ülemvõimu kehtestanud. Riigi kui kollektiivse organisatsiooni loomuses on ka tänapäeval samal viisil käituda, st alati on kannatajaks üksikisik.”

        Selle osaga põhimõtteliselt nõustun, ent sõnastaks selle ringi pigem nii: riigid, olles liitunud ÜRO inimõiguste deklaratsiooniga, on võtnud endale kohustuseks mitte omada ühegi inimesi vastu sellist ülemvõimu, mis läheks vastuollu deklaratsioonis sätestatule. Ehk siis ainuke kokkulepe, mis siin saab olla, on deklaratsiooniga liitunud riikide vahel. Kogu asja mõte on, et ükski inimene ei pea sõlmima kokkuleppeid, vaid need õigused on talle *garanteeritud* (vähemasti paberil).

        “Tänapäeval on kombeks siduda riigivõimu pieteeditundega, vägivalla monopoli eetikaga ja maksumaksja raha omamist moraaliga. See on hälve, mis muudab riigi üha totalitarsemaks, riik püüab näida hea ja ka olla hea, hõlmates nii hea kui halva korraga, mis tõmbab vaiba alt inimõiguste kontseptsioonil, et üksikisikuid tuleb kaitsta riigi vastu. Riik on ju keelustanud surmanuhtluse, järelikult on hea! ITvahendite kasutuselevõtuga kaob ka võimude lahususe põhimõte. Kas Uber, Booking jne hoolivad võimude lahususest? Ei hooli, nad soovivad olla nii omanikud, vahendajad kui kontrollida kliente. Sama soovib riik, nt riigihangete registri kaudu teenuseid hankides.

        Hälve tavapärasest dualismist, mille kohaselt teo toimepanija ka vastutab, on tinginud vastuseisu inimõiguste kontseptsioonile.”

        Ma ei saa sellest osast aru. Kust otsast seostuvad inimõigused kõige sellega? Miks peaks erafirmad hoolima võimude lahususest, kui selle all mõelda seadusandlik-/täitev-/kohtuvõimu? Jah, on riigi ülesanne hoolitseda selle eest, et firmad oma tegevusega ei rikuks kellegi inim- või muid seaduslikke õigusi. Ei saa aru, kuidas IT-vahendite kasutuselevõtt siia kuidagi puutuks.

        “2. Looduskaitse teema.
        Looduskaitse on sotsialistlik nähtus. Sääst ehk jätkusuutlikus tähendab proportsionaalset lähenemist, mis ei talu ebasobivat hälvet. Ökoriik, kui seda jätkusuutliku loodussäästuga võrdsustada, peaks mõtlema humanismi peale, kus loodus on tähtsam kui antropotsentrism.”

        Ma väidan, et seadused peavad jääma antropotsentristlikuks, kuid inimestele peab tegema selgeks, et ilma loodushoiuta pole ka inimeste elu hea. Analoogselt sellega, et me õpetame oma lapsi mitte põrandale roojama, mitte ei keela seda tegevust seadusega ja oota, et politsei, keskonnaamet ja prokuratuur sellega tegeleks.

  6. ckrabat
    okt. 19, 2016 @ 08:33:51

    Igaks juhuks võiks alustada mõistete selgeks tegemisest, et ikka teaks, mille vastu võideldakse.
    https://humanrights.ee/inimoigused/

    Inimõigused on igale inimesele kuuluvad kaasasündinud põhiõigused, mis põhinevad inimväärikusel ja mida seetõttu peetakse võõrandamatuteks. See tähendab, et neid ei saa kelleltki ära võtta, kuigi teatud juhtudel saab neid piirata.
    Inimõigusi saab teistest, nö tavalistest, õigustest eristada kolme asjaolu tõttu:
    Inimõigused on kõigil inimestel, olenemata sellest kus nad parajasti viibivad või millist kodakondsust omavad;
    Inimõigused on kõigil inimestel võrdselt;
    Inimõigustest kinni pidamist saab nõuda ükskõik kellelt, ükskõik mis inimeselt või valitsuselt/riigilt.
    Inimõigusi saab jagada poliitilisteks ja kodanikuõigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks. Esimene grupp on enam tuntud ja sinna kuuluvad näiteks õigus elule, õigus sõnavabadusele, õigus eraelu puutumatusele. Teise kategooria õigused on abstraktsemad hõlmates näiteks õigust tööle, õigust tervisele, õigust haridusele.

    Nüüd võiks minna teise küsimuse juurde, et kuidas me defineerime inimest? Kas geneetiliselt või juriidiliselt? Kas teistel liikidel, nt lollidel, reptiilidel, inimahvidel on õigus inimõigustele või tuleks igale liigile anda talle omased õigused? Aastatuhandete jooksul on lollid omandanud inimõigused, kuid nt inimahvidel neid privileege pole, kas siin on tegemist ühe liigi eelisseisundisse asetamisega teiste liikide suhtes? Kuigi loll ei ole geneetilise päritolu järgi inimene, laieneb tema peale inimese juriidiline klassifikatsioon, mis on vastuolus loodusseadustega, sest poliitilistel põhjustel on lollidele antud inimestega võrdsed õigused.

    Vasta

    • huviline
      okt. 19, 2016 @ 09:03:41

      “Inimõigused on igale inimesele kuuluvad kaasasündinud põhiõigused, mis põhinevad inimväärikusel ja mida seetõttu peetakse võõrandamatuteks. See tähendab, et neid ei saa kelleltki ära võtta, kuigi teatud juhtudel saab neid piirata.
      Inimõigusi saab teistest, nö tavalistest, õigustest eristada kolme asjaolu tõttu:
      Inimõigused on kõigil inimestel, olenemata sellest kus nad parajasti viibivad või millist kodakondsust omavad;
      Inimõigused on kõigil inimestel võrdselt;
      Inimõigustest kinni pidamist saab nõuda ükskõik kellelt, ükskõik mis inimeselt või valitsuselt/riigilt.
      Inimõigusi saab jagada poliitilisteks ja kodanikuõigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks. Esimene grupp on enam tuntud ja sinna kuuluvad näiteks õigus elule, õigus sõnavabadusele, õigus eraelu puutumatusele. Teise kategooria õigused on abstraktsemad hõlmates näiteks õigust tööle, õigust tervisele, õigust haridusele.”

      Need on kokkuvõtlikult isiku õigused riigi vastu, sest kõik õigused tulevad riigilt.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 19, 2016 @ 09:09:27

        “Need on kokkuvõtlikult isiku õigused riigi vastu, sest kõik õigused tulevad riigilt.”

        Rahvusvahelisel tasandil on inimõigused kaitstud mitmete lepingute ja organisatsioonide kaudu. Inimõiguste kaitset sellel tasandil saab jagada kaheks: institutsionaalne (kaitse, mida pakuvad erinevad rahvusvahelised organisatsioonid läbi oma asutuste) ja lepinguline (kaitse, mille osas on riigid omavahel kokku leppinud erinevate lepingute kaudu).
        Eesti on laias laastus tegev kahes suuremas inimõigustega tegelevas rahvusvahelises organistsioonis – ÜRO ning Euroopa Nõukogu (lisaks näiteks Euroopa Liidule ja OSCE-le, mille tegevus puudutab samuti suuremal või vähemal määral inimõigusi). Nii ÜRO-s kui Euroopa Nõukogus on mitmeid institutsioone, mis aeg-ajalt külastavad Eestit, et kontrollida selle inimõiguste olukorda, nõuavad aruandeid inimõiguste olukorra kohta Eestis või koguvad muud moodi infot Eesti kohta.

        Inimõiguste olukorra osas Eestis on Eesti valitsus kohustatud põhiliselt kahe suurema organisatsiooni ees – Euroopa Nõukogu ja ÜRO. Alljärgnevalt leiate need institutsioonid mõlemas organisatsioonis, kes on tundud suuremal või vähemal määral huvi inimõiguste olukorra kohta Eestis.
        https://humanrights.ee/inimoigused/organisatsioonid/

  7. ckrabat
    okt. 19, 2016 @ 09:14:33

    ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon
    http://www.vm.ee/et/uro-inimoiguste-ulddeklaratsioon
    Artikkel 2
    Igaühel peavad olema kõik selle deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, keelest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, sünnipärasest või muust asjaolust. Samuti ei tohi inimeste vahel vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, jurisdiktsioonilise või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille elanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või muul viisil oma suveräänsuses piiratud.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 19, 2016 @ 09:18:29

      Minu soovitus on jällegi, kui kellelegi on mõiste “inimõigused” vastukarva, loobuda talle vägivaldselt pealesurutud identiteedist ja võidelda liigilise võrdõiguslikkuse eest, mis vabastaks teised liigid neile vägivaldselt pealesurutud inimõigustest. See tähendab ikkagi teiste liikide (nt lollide) tunnistamist iseseisva liigina, kellele ei laiene inimestele omistatud õigused ja kohustused.

      Vasta

      • huviline
        okt. 19, 2016 @ 09:32:11

        Sa ei ole ka kunagi aru saanud, miks tsiviilõiguses süütuse presumptsioon ei kehti. Vastupidi, lepingute maailmas kehtib süü presumptsioon, sest inimene on ekslik. Igaüks võib eksida või süüdi olla. Igal inimesel on süüvõime, alla selle on isik alaealine.

        Süütuse presumptsioon kehtib üksnes karistusõiguses ja see on algselt olnud ajend inimõiguste tekkeks, mis on isikute kaitseks riigi vastu.

      • guybrush
        okt. 19, 2016 @ 10:25:56

        Võib-olla me räägime siis üksteisest mööda. Mina käsitlen inimõigusi kui neid, mis on sätestatud ÜRO deklaratsioonis, ja need ei tähenda minu jaoks kaitset konkreetselt riigi vastu, vaid pigem on riigi ülesanne korraldada asjad võimalikult nii, et tema mõjualas inimõigusi ei rikuta. Muidugi on inimõiguste mõistel rikkalik ajalugu, ja tänapäeval kasutatakse inimõiguste mõistet nõudmaks asju, mis inimõigustesse üldse ei puutu.

  8. huviline
    okt. 19, 2016 @ 09:25:57

    “Rahvusvahelisel tasandil on inimõigused kaitstud mitmete lepingute ja organisatsioonide kaudu. Inimõiguste kaitset sellel tasandil saab jagada kaheks: institutsionaalne (kaitse, mida pakuvad erinevad rahvusvahelised organisatsioonid läbi oma asutuste) ja lepinguline (kaitse, mille osas on riigid omavahel kokku leppinud erinevate lepingute kaudu).
    Eesti on laias laastus tegev kahes suuremas inimõigustega tegelevas rahvusvahelises organistsioonis – ÜRO ning Euroopa Nõukogu (lisaks näiteks Euroopa Liidule ja OSCE-le, mille tegevus puudutab samuti suuremal või vähemal määral inimõigusi). Nii ÜRO-s kui Euroopa Nõukogus on mitmeid institutsioone, mis aeg-ajalt külastavad Eestit, et kontrollida selle inimõiguste olukorda, nõuavad aruandeid inimõiguste olukorra kohta Eestis või koguvad muud moodi infot Eesti kohta.”

    Kõik see on kokkuleppeline. Nt Sina maksumaksjana ei saa teha riigile ettepanekut makse mitte maksta. Järelikult on midagi, mis lepingute alla ei lähe ja üksnes see on oluline.

    Inimõigused on isiku õigused riigi vastu ja see ei ole kokkulepe.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 19, 2016 @ 09:32:28

      “Sina maksumaksjana ei saa teha riigile ettepanekut makse mitte maksta.”
      Kuidas ei saa? Vabalt saan teha. Iseküsimus, kas riik selle ettepaneku aktsepteerib, aga tal on õigus seda teha.
      Õigus makse maksta ei kuulu inimõiguste hulka. Ma soovitan alustada kõigepealt sellest, et teha selgeks, mis on inimõigused ja missugused õigused nende hulka kuuluvad, siis on lihtsam ka nende vastu võidelda, kui sa ikka tead, mille vastu sa võitled.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 19, 2016 @ 15:20:44

        Tegelikult see maksumaksmise küsimus vajaks laiemat lahtirääkimist, sest sellel on konkreetne ajalooline taust ning kindlasti pole maksumaksmise näol tegemist inimõigusega, vaid see läheb tõesti siin juba varem kõne all olnud inimkohustuste valdkonda.
        Taust põhineb ikkagi lepingulistel suhetel inimeste ja reptiilide vahel. Inimesed maksid reptiilidele makse ja said neilt vastutasuks kaitset. Lollid pidid üldse vait olema ja tööd tegema, sest muidu said nad peksa. Inimene = kodanik = maksumaksja, kellel olid teatavad õigused, mis hiljem laienesid universaalseteks inimõigusteks. Maksumaksjate riik = inimeste riik. Kui inimene jättis maksud maksmata ja jäi reptiilide kaitsest ilma, siis võidi ta saata lollide hulka ning ta kaotas õiguse olla inimene. Loll ei olnud kodanik, tema oli masin, samamoodi nagu külmkapp või tolmuimeja, kuid reptiilide omanduses, hiljem võisid ka inimesed lolli omada.
        Peale orjanduse kaotamist tõusid lollid hierarhiaredelil ja aja jooksul nad võrdsustati inimestega. Pikapeale omandasid nad isegi inimõigused, kuid ühtlasi maksustati nad inimkohustustega. Varem loll makse maksma ei pidanud nagu ka tolmuimeja ei maksa makse. Lollid tegid tööd ja said selle eest süüa.
        Maksude maksmine võib olla ka õigus, aga sel juhul nimetati seda annetamiseks ja see oli reptiilide privileeg, sest kui mingid ühiskondlikud kihistused peavad makse maksma, siis on jälle teised kihistused, kes neid makse saavad ja see on juba nende suveräänne õigus, kuidas nad neid õiguseid realiseerivad. Võivad ka annetada.
        Inimõigustest loobumine saab tekkida liikidevaheliste suhete paikapanekuga. On reptiilid, kes õiguseid ei vaja, on inimesed, kes on need päritolu poolest välja teeninud või siis maksumaksja seisusesse jõudmisega välja teeninud (sünnijärgne ja teenistusaadel) ja siis on veel lollid, kes on lihtsalt masinad ja neil õiguseid ei ole. Paljud probleemid on tekkinud siiski inimõiguste laienemisega lollidele, võõrliigile Stultus, keda tuleb eristada maise päritoluga hominiididest. Kuhu kadusid neandertaalid = kuhu kadusid inimesed? Nagu ma juba mainisin, on liigid erinevatel põhjustel aja jooksul segunenud ja vahekorrad pole enam nii jäigad. Väga palju on segaverelisi (ka nt Harry Potter oli segavereline).
        Näiteks ka pingviinide paraad põhineb iidsel traditsioonil, millega inimesed vandusid reptiilile truudust. Meie kontekstis mõjub see aga odava näitemänguna, umbes nagu Orwelli Loomade farmi sead on ülikonnad selga ajanud ja ahvivad inimesi ja reptiile järele. Palaganiga on iidne traditsioon ära naeruvääristatud. Maksumaksmine väljendab laias laastus sedasama.

  9. guybrush
    okt. 19, 2016 @ 10:07:38

    Kokkuleppeline on inimõiguste puhul ehk see, et kui riigil pole piisavalt ressursse, et kõiki inimõigusi nii säravalt inimesteni tuua kui inimesed ise seda tahaks, siis on inimesed nõus vähemaga hakkama saama. Aga ikkagi võrdse kohtlemise eeldusel.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 20, 2016 @ 08:38:36

      Demokraatlikus riigis ongi tema kodanike rahulolu määrav. Kui kodanikud ei ole rahul, kuidas riik nende inimõigusi kaitseb, siis valivad nad endale teise riigi, kas otseselt või kaudselt – ehk siis valimiste või riigist lahkumise kaudu. Muidugi, nad võivad valida ka ebademokraatliku riigi, aga siis on see seotud nende vaba tahtega.
      Ebademokraatlikus riigis need võimalused puuduvad.

      Vasta

      • huviline
        okt. 21, 2016 @ 17:03:54

        Keeruline on euroopa liidust lahkuda, mis hōlmab üle 1/2 euroopast

      • huviline
        okt. 21, 2016 @ 17:17:52

        Eesti on EU liidust, nö väärtuste liit, mille ökoliiduks saamist on võimatu ettekujutada.

        Ökoriigi eelduseks pole ilmselt demokraatia, pigem valgustatud demokraatia, kus loodussäästlikus au sees.

        Teisest küljest võib demokraatiat mõista laiemalt kui wikipedia.

  10. js
    okt. 19, 2016 @ 14:29:26

    Peale Lao-zi pole riigiasjust minu meelest mitte keegi nii hästi – see tähendab, muidugi, mulle arusaadavalt 🙂 – kirjutanud kui seda Iseseisvusdeklaratsioonis tehti. Nii selged on inimese, rahva ja riigi vahekorrad. Riik on inimeste jaoks. Õnn on igaühe enda leida ja mitte keegi ei saa öelda, mis mind või meid õnnelikuks teeb. (Kas selline riik võiks olla loomade ja taimede jaoks? Loomulikult, kui see rahva õnnelikuks teeb.)

    “Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Selleks, et neid õigusi tagada, on rahvad seadnud endile valitsused, mille õiguspärane võim põhineb valitsetavate nõusolekul, nii et kui mingi valitsemisvorm neid eesmärke kahjustab, siis on rahval õigus seda muuta või kukutada ja seada ametisse uus, mis lähtub niisugustest põhimõtetest ja mis on korraldatud sellises vormis, et tagab inimestele kõige tõenäolisemalt julgeoleku ja õnne.”

    Selle lause õrn koht on tema tohutu revolutsioonilisus. Värviline revolutsioonilisus. Ehk siis täpsemalt – üleilmastuva kultuuri raames on võimalik vaielda või pea võimatu öelda, kes on see meie ja mis on tema õnn. Millisel üksusel on õigus öelda meie. Kus asub see üksus? Praegu on “inimese” eestkõnelejaks hakanud Ühendriikide valitsus.

    Aga kas süürlastel on õigus öelda, et leib, mida ühendriiklased söövad, pole nende leib? Vikipeedia: “The American War of Independence… Brought to a head over the lack of American representation in Parliament, which was seen as a denial of their rights as Englishmen and often popularly focused on direct taxes levied by Parliament on the colonies without their consent, the colonists resisted the imposition of direct rule after the Boston Tea Party.”

    Lisaks on siin see revenantide teema. Ma olen elanud võõral maal, minu õnn on selle maa õnn, aga minu kodu on mujal, minu rahvas on mujal. Kas lähen talle oma õnne viima? Nagu Chalabi Iraaki, Haftar Liibüasse või hää hulk välisukrainlasi omale maale. Onju teisigi. Türgi mure Güleni pärast on sealtsamast.

    Siin on katkemise koht ja sellel kohal seisavad praegu Venemaa, Hiina ja Iraan. Nüüd ka Egitptus, võibolla Türgi ja mõned vähemad vennad. Kes on tänapäeva George III? Kes on türann? Kas meie kõik oleme isevalitseja truud alamad tema üllatusi täis aiapeol?

    Vasta

  11. huviline
    okt. 19, 2016 @ 20:36:49

    @js

    Tsiteeritud Iseseisvusdeklaratsioonis torkab teravalt silma sõna Looja, mis annab kogu kirjatükile tõsiseltvõetava tausta. Kuidas keegi Loojat endale ette kujutab, ta on igaljuhul tõsiseltvõetav, sest mäletab midagi, mis annab tekstile haarde, kui Loojaks pole just teine inimene.

    Võimude lahususe ja religiooni lahutamine riigist on valgustusest pärinevad põhimõtted. Ilmselt puudub vajadus tuletada meelde ususõdade perioodi Euroopa ajaloos, mis päädis Vestfaali rahulepinguga. Midagi sellist me vaevalt enam soovime kannatada, sellepärast on religiooni lahutamine riigist põhjendatud. Kas ka haarde unustamine?

    Tänapäeva positiivne õigus on antropotsentristlik. See ei ole loodussäästlik, sest tõsiseltvõetav taust on ununenud või lahutatud lahustumiseni. Positiivses õiguses on lahustunud “neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele”. Inimtekkelises õiguses saab midagi anda vaid riik. Õigus elule, vabadusele ja õnnele pole tänapäeval loodusõiguslik vaid positiivne. Iseseisvudeklaratsioon esindab pelgalt teatud ideaali, mis kõrgete ametnike käes on puiseks iidoliks muutumas, vaatamata sellele, kui siiralt nad soovivad head teha oma rahvale (M.Kaljurand) või euroopa rahvale ja majanduslikule õnnele (A.Ansip). Elu, vabadus ja õnn on saanud teise tähenduse, kitsalt piiritletud, seadusandja poolt antud, kelleks on maksumaksja poolt ülalpeetav riigikogu.

    Guybrushil on õigus: “Ma väidan, et seadused peavad jääma antropotsentristlikuks, kuid inimestele peab tegema selgeks, et ilma loodushoiuta pole ka inimeste elu hea.” Seadused ei ole kohaldatavad loodusele, planeetidele, päikesele või loomadele. Seadused peavad jääma antropotsentristlikuks, sh ÜRO ja teiste organisatsioonide poolt antud inimõigused.

    Loogiliselt on raske ettekujutada vägivalla monopoli (riik) või tema erinevad võimuagregaate, et need saaksid olla loodussäästlikud, sest jätkusuutlikust ei tagata tõsiseltvõetavuseta.

    Ökoriik vajab humanismi, milles inimesi vaadeldakse looduse osana, võib-olla kroonina, aga mitte Loojana. See võiks ka seadustele tõsiseltvõetavuse tagasi anda ja Iseseisvudeklaratsiooni taas au sisse tõsta.

    Vasta

  12. ckrabat
    okt. 19, 2016 @ 23:36:16

    JAAK ALLIK HOMSES MAALEHES: Riigikogu on kõige vähema tööga töökoht Eesti Vabariigis
    http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/jaak-allik-homses-maalehes-riigikogu-on-koige-vahema-tooga-tookoht-eesti-vabariigis?id=75973591
    “Räägime Eesti tänapäeva demokraatiast, aga ma loen aeg-ajalt soovi minna presidendi otsevalimistele, mis on hoopis ohlokraatia – valitsema hakkab kergesti manipuleeritava rahvahulga tahe. Väga hea, et me oleme seni sellest hoidunud.”

    Seda tuntakse ka stultokraatia nime all või teisiti Novgorodi WC, lollide võim ja kogu maa internetiseerimine 🙂

    Vasta

  13. huviline
    okt. 20, 2016 @ 00:57:11

    @guybrush
    “Miks peaks erafirmad hoolima võimude lahususest, kui selle all mõelda seadusandlik-/täitev-/kohtuvõimu? Jah, on riigi ülesanne hoolitseda selle eest, et firmad oma tegevusega ei rikuks kellegi inim- või muid seaduslikke õigusi.”

    Iga ettevõte soovib toimida kasumlikult ja eeldused selleks rajab võimu tulemuslik rakendamine. Põhimõtteliselt on ettevõte sama hierahiline kui riik. Hierahia inimühiskonnas on lihtsalt effektiivne, kui käsuliinid on mõistliku pikkusega ega veni. Idee ja eeskuju tuleb loodusest, nii nagu kõik inimese ideed ja eeskujud, nt vanusehierahia, suurusehierahia või pikkusehierahia.

    Ettevõte toimib edukalt kui seadusandlik võim, täitevvõim ja õigustmõistev võim on lahutatud. Tõsi, mikroettevõtte puhul (vähem kui 10 töötajat) peab üks isik sageli kehastama ainuisikuliselt kõiki kolme, olema lisaks veel pihiema või pihiisa. Seega sobib võimude lahususe põhimõte ka ökoriigile või ökoettevõttele.

    “Ei saa aru, kuidas IT-vahendite kasutuselevõtt siia kuidagi puutuks.”

    IT-vahendid on kõige otsesemalt vahendava funktsiooni kehastused. Info edastamine on kommunikatsiooniakt, millega kommunikant edastab teavet kommunikaadile suhtlusolukorras.
    vt https://personainfieri.wordpress.com/category/filosoofia/ost-ia-sueeb/

    Infotöötlusest kaugemale pole vahendamise valdkonnas võimalik areneda, sest infota suhtlemine on kõrgem tase ja seda esineb harva, mistõttu on ka kulukas. Ökoriigis, mille kodanikud säästavad maastikke, jääks IT-vahenditele tarbimise, hankimise, tarnimise ja positiivse õigusemõistmise ülesanne.

    Vasta

    • guybrush
      okt. 24, 2016 @ 10:02:02

      @huviline

      Jah, see kõik on loogiline, et firmad korraldavad oma töö maksimaalse efektiivsuse huvides, mitte demokraatlikke printsiipe järgides. Aga ma ei väidaks, et ettevõtte edukus oleks kuidagi seotud võimude lahususega. Pigem arvan, et ettevõtte edukus tuleneb sellest, kui hästi olemasolevate inimestega äriideed ellu viia. Siit ka järeldub see, et eduka ettevõtte jaoks võivad inimõigused ja riigi seadused olla pigem takistuseks, kuid siiski vajab ettevõte riiki kui tugistruktuuri (v.a. kui ettevõte on midagi Briti Ida India Kompanii sarnast ja neil on juba riigi tunnused). Ettevõte ei pea austama mingit võimude lahusust, sest ta suhestub oma töötajatega riigi paika pandud reeglite järgi. Kui kodanikel on riigi toimimise osas seadused ja ühiskondlik kokkulepe, siis töötajal on ettevõttega vaid tööleping.
      Ma tunnistan, et ma ei suuda praegu haarata viidatud Ost ia Sueeb artiklite sisu nii, et see minu jaoks loogiline oleks. Seega jääb minu jaoks postituse tuum segaseks.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 24, 2016 @ 12:07:00

        “Ma tunnistan, et ma ei suuda praegu haarata viidatud Ost ia Sueeb artiklite sisu nii, et see minu jaoks loogiline oleks. Seega jääb minu jaoks postituse tuum segaseks.”
        Äkki on tegemist liikidevahelise kommunikatsioonihäirega, kui viidata inimõiguste teema all tuliseks läinud diskussioonile. 😀
        See seletaks nii mõndagi, sest erinevatel liikidel võivadki toimida erinevad loogikasüsteemid, seal selgus näiteks, et nad saavadki erinevalt aru mõistest “vägivald”, mis jällegi toetab väga tugevasti liikidevaheliste erinevuste teooriat.

  14. huviline
    okt. 22, 2016 @ 03:47:13

    @ckrabat

    “Demokraatlikus riigis ongi tema kodanike rahulolu määrav. Kui kodanikud ei ole rahul, kuidas riik nende inimõigusi kaitseb, siis valivad nad endale teise riigi, kas otseselt või kaudselt – ehk siis valimiste või riigist lahkumise kaudu. Muidugi, nad võivad valida ka ebademokraatliku riigi, aga siis on see seotud nende vaba tahtega. Ebademokraatlikus riigis need võimalused puuduvad.”

    Väga lihtsustatud käsitlus. Riigi käes on vägivalla monopol, kogu repressioon väljaspool riiki on keelatud. Vaevalt, et kellegile meeldib vägivald.

    Laias laastus võib öelda, et riik tegeleb asjade korraldamisega, millest osa korraldust on meelelahutusliku, osa korraldust repressiivse iseloomuga. Igasugused küsitlused ja uuringud on seejuures meelelahutusliku iseloomuga, sest need viiakse läbi huvitatud isikute poolt õhinapõhiselt ja võivad anda vaid hetkeseisule vastavaid tulemusi. Aja kulgedes ehk sisendandmete muutudes, muutuvad ka tulemused. Meelelahutusliku iseloomuga on näiteks kodanike rahulolu küsitlused, aga ka näiteks eesnäärmevähi sõeluuring või poliitiliste vaadete ukselt uksele küsitlus. Neid viiakse huvitatud isikute (teadlaste) poolt õhinapõhiselt. Küsitletavad ise pole sageli küsitluse eesmärkidest teadlikudki.

    Repressiivse iseloomuga asjade korraldus riigis on näiteks MTA, PPA ja Vanglateameti tegevus, aga ka koolikorralduskavadesse kirjutatud vaimne vägivald, mille abil riik kujundab endale sobivaid kodanikke. Repressiivse iseloomuga on samuti muinsuskaitse, looduskaitse ja riigikaitse, sest neid viiakse läbi teisitimõtlemist mittesallivalt.

    Selle tõttu on inimõigused isiku õigused riigi vastu, selline oli ajalooline ajend, mis ajendab ka tänapäeval. Inimõigustega püütakse leevendada riigi monopoolset seisundit vägivalla valdamises, kuivõrd valdus on tegelik võim asja üle. Riik peab täitma oma korraldused, sest reeglid on kõigi jaoks ühesugused.

    Selliselt nähtud diferentseerituma käsitluse valguses on ökoriigil ülesanne vabastada meid liigsest meelelahutusest ja monopoolsusest. Humanism, mille keskmes on hoopis loodus, mitte inimene, toob puu otsast alla kõik need, kes seni puu otsas on olnud. Kasutades TTR saavutusi loodusesäästmiseks, mitte kaitsmiseks, hakkab muutuma ka inimeste mõttemaailm loodusekesksemaks. Antropotsentristlik maailmavaade, mille kohaselt inimesed on meelevaldselt liigitatavad ja sõimatavad lollide hulka, peab muutuma, sest kõik omaduse ja liigid on pärist loodusest.

    Teadlased pole seni suutnud ühtegi omadust ega liiki genereerida, kuigi seda väga soovitakse. Parim kuhu on jõutud, see on mõningate olemasolevate omaduste kombineerimise või kloonimiseni, nt vetthülgav riietus või ennaktempos villakasvuga lammas Dolly.

    Ökoriigis võiks teadus keskenduda eesmärgipärasusele ja otstarbekohasusele, milleks on loodussäästlik elukeskkond. Õigusteaduses kasutusel olevate sotsiaalsete normidega hakkaksid konkureerima loodusest pärit normid, mis oleksid ülimuslikud kokkuleppelises euroopa õiguses, seega ka liikmesriikide põhiseaduslikus õiguses. See võiks päästa EU lagunemisest, sest lõpuks oleme alati kõik sõltuvad ümbritsevast keskkonnast ja loodusest.

    Vasta

    • K_V
      okt. 22, 2016 @ 06:40:56

      Inimesed peksid ja piinasid inimesi juba siis, kui nad kõik veel välimuselt tänapäevaste looduse-reptiilide nägu olid, ammu enne seda, kui nad Jumalalt asjade nimesid välja uurima taipasid hakkata.
      Et enda kallal toimetatud vägivald aga suurt kellelegi ei meeldinud, siis tehtigi lõpuks riik, mis pidi inimesi teiste inimeste eest kaitsma. Välja kukkus nagu alati.
      „Koerad ei ole mida kunagi hammustanud, ainult inimesed,“ pareeris Marilyn Monroe, kes oli läbinägelik naine.
      Ei süüdistanudki riiki hammustamises.

      Vasta

    • guybrush
      okt. 24, 2016 @ 09:48:27

      @huviline

      Ma ei kujuta ette, kuidas kasutada teaduse saavutusi looduse säästmiseks nii, et see ei eelda väga suure osa inimeste eluharjumuste ja hoiakute muutmist. Pigem kipub olema nii, et iga järjekordne leiutis, mis muudab millegi efektiivsemaks (seega energiasäästlikumaks), tipneb sellega, et inimesed saavad sellega rohkem pillavamalt ümber käia. Seni, kuni inimesed ei taju ega kujuta ette otseselt oma tegevuse mõju keskkonnale, ei tule ka muutust. Kuna osad mõjud on nii pikaajalised, et selleks on vaja kümneid aastaid teadustööd, et nende olemasolu üldse veenvalt tõestada, siis ei ole selle taju tekitamine väga lihtne. Saab vaid harida inimesi olema säästlik ning maksustada saastamine. Mõlema lahenduse suur miinus on see, et arenenud maade inimesed on harjunud praeguse mugava eluga ja vaid vähemus neist hääletaks suuremate maksude poolt ning muudaks oma eluviisi säästlikumaks.

      Teiseks, ma väga tugevalt vaidlen vastu väitele, et teadlased pole suutnud ühtegi soovitud/kasulikku omadust ega liiki genereerida. On küll suutnud. Selle üheks eredamaks näiteks tooksin ma Norman Borlaugi ja tema töö sordiaretusega (https://en.wikipedia.org/wiki/Norman_Borlaug#Wheat_research_in_Mexico).

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 24, 2016 @ 12:13:24

        Kui ma huvilisest õigesti olen aru saanud, mida ma ei kinnita ega lükka ümber, siis peab ta vähemalt aktsepteeritavaks ühiskonna muutmise vormiks vägivalda ja selles, et inimesed ei soovi harjumusi muuta, peab ta vastutavaks eelkõige liberaalset maailmavaadet ja inimõigusi. Teadlased, sindrinahad, on muidugi liberaalide truualamlikud kannupoisid, kes ei lase progressiivset ilmakorda ehk nn ökoriiki juurutada.

      • huviline
        okt. 29, 2016 @ 13:28:54

        @ckrabat

        “Kui ma huvilisest õigesti olen aru saanud, mida ma ei kinnita ega lükka ümber, siis peab ta vähemalt aktsepteeritavaks ühiskonna muutmise vormiks vägivalda ja selles, et inimesed ei soovi harjumusi muuta, peab ta vastutavaks eelkõige liberaalset maailmavaadet ja inimõigusi.”

        Olen kuskil öelnud, et ma ei pea vägivalda aktsepteeritavaks ühiskonna muutmise vormiks, samuti on liberaalne maailmavaade ja inimõigsed minu jaoks olulised, aga kui deklareeritakse ainuõigust, siis sellega ma ei nõustu.

        Olen igasuguse ainuõigust deklareeriva käsitluse vastu, sest see tähendab ühe vaatenurga objektiivseks pidamist. Maailmas on palju erinevaid maastikke, mis on kasvuümbruseks erinevatele inimestele. Sellepärast ei saa mingi maailmavaade, ka tänapäeval valitsev liberaalne maailmavaade, olla monopoolses seisundis ja kui on, siis tuleb otsida vigu, mis on seda põhjustanud. Inimõigustes on teoreetiline viga, millest olen püüdnud kogu debati jooksul sulle mõista anda.

        Tundub, et pole tahetud kuulata. Tuleb meelde vana laul “kuulake, kui tähti süüdatakse, siis tähendab, neid on kellelgi vaja” (V.Majakovski)

        @guybrush

        “Teiseks, ma väga tugevalt vaidlen vastu väitele, et teadlased pole suutnud ühtegi soovitud/kasulikku omadust ega liiki genereerida. On küll suutnud. Selle üheks eredamaks näiteks tooksin ma Norman Borlaugi ja tema töö sordiaretusega”

        Konkreetselt millist omadust on suutnud teadlased genereerida, mida varem pole olemas olnud?

        Sordiaretus ja liigid on väga erinevad asjad. Sordiaretus on võimalik, liigiloomine võimatu minu arvates, sest peab toimima autonoomselt.

        Tõuparandus, sordiaretus, omaduste kaitse, liikide kaitse, need tegevused ja teooria, meetodid ja reeglid saavad eksisteerida vaid olemasoleva autonoomse aine tõttu. Isegi Cernis kihutavad osakesed ei tekki mittemillestki.

        Liigiloomine oleks ka mõtetu, jäädes mõtekaks vaid inimeste/loojate jaoks, seega väga spetsiifiliseks, asjaks iseeneses.

  15. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 12:47:47

    Ok, nüüd tagasi ökoriigi juurde. See seostub mulle sellise ideoloogilise nähtusega nagu ökofašism, mida ilmselt selle halva kõla tõttu pole omaks tunnistanud veel ükski liikumine, kuid mis ei tähenda, et selline nähtus ei võiks eksisteerida. Vahepeatusena, kui ma otsisin sellele terminoloogilist seletust, sattusin sellise mõttekäigu juurde, väga hea pealkiri – Õhuke piir lihtsa mõttekäigu ja ökofašismi vahel: https://m6ttekodu.wordpress.com/tag/okofasism/
    Wikipeediast võib leida sellise definitsiooni: Environmental historian Michael E. Zimmerman defines “ecofascism” as “a totalitarian government that requires individuals to sacrifice their interests to the well-being and glory of the ‘land’, understood as the splendid web of life, or the organic whole of nature, including peoples and their states.” https://en.wikipedia.org/wiki/Ecofascism.
    Mis tundub, et vastab üsna täpselt autori mõttemaailmale, kuigi ma usun, et ta on sellisele maailmavaateni jõudnud iseseisvalt erinevate mõjutuste ja nende ühendamise järel sobiva maailmapildiga tagajärjel.
    Üks artikkel, mis mõneti selgitab ökofašismi olemust: http://home.ca.inter.net/~greenweb/Ecofascism.html
    Või üks teine: “Alongside the rise of environmental activism in the last few decades, nationalist and even fascist ideas are gaining an increasingly high profile in Europe. With social tensions exacerbated, neo-fascist groups of various kinds are winning electoral representation and committing acts of violence against foreigners. To a casual observer, there would seem to be a vast gulf in ideology and outlook between the new right and environmental activism. But these movements are invoking ecological themes to update their ideology and now speak the new language of ecology. In ways that are similar to the beliefs of progressive-minded ecologists, fascist groups emphasize the supremacy of the Earth over people and evoke “feelings” and intuition at the expense of reason.”
    http://environment-ecology.com/deep-ecology/278-ecofascism-deep-ecology-and-right-wing-co-optation.html

    Vasta

    • guybrush
      okt. 25, 2016 @ 07:06:17

      See kõik kõlab kuidagi sarnaselt…
      Kõigepealt öeldi “inimesed, te peate tegema nii nagu ma ütlen, sest see on Jumala käsk”. Siis mingi hetk jagati ära, et Jumalat eriti ei huvita, sanktsioonid ei järgne.
      Järgmiseks öeldi “inimesed, te peate tegema nii nagu ma ütlen, sest see on hea rahvusele”. Tundub, et see suhtumine arvati Euroopas lõplikult surnud olevaks IIMS lõppedes, kuid võib-olla ennatlikult.
      Siis öeldi, “inimesed, te peate tegema nii nagu ma ütlen, sest see on hea riigile”.
      ja riigile”. Nüüd vaikselt hakatakse ka ära jagama seda, et on asjad, mille jaoks riik on hea aga on asjad, millesse ei tohiks riik oma nina toppida. Osaliselt on see faas muundumas tagasi eelmiseks, kus osa seltskonda väidab, et riik on sama mis rahvus. Teine osa vaidleb jällegi vastu, ja väidab, et riik peaks üldse mitte osadesse asjadesse oma nina toppima.
      Nüüd öeldakse, “inimesed, te peate tegema nii nagu ma ütlen, sest see on hea loodusele”. Ühelt poolt on tegu progressiga, sest erinevalt Jumalast, rahvusest ja riigist saab loodust käega katsuda.

      Teisalt aga on kõigi nende nelja faasi ühisosa see, et töömeetod on mingi abstraktse ja otseselt hoomamatu asjaga ähvardamine. Tavaliselt on sellega kaasa käinud komme pakkuda “lihtsaid talupojaloogikale mõistetavaid lahendusi” (s.t. tegu on populism), mis tegelikult tähendab seda, et ütleja soovib saada võimu, kuid suure tõenäosusega kehtib tema ideede kohta tavapärane tõsiasi eesmärkide saavutamise kohta: lihtne, odav, kerge – vali neist kolmest kaks.

      Ehk siis ökoriigi seadustesse kirjutamine on praegu see “lihtne talupojaloogikale mõistetav lahendus”. Kui valida paar lihtne ja odav, siis tähendab see rasket tööd inimeste harimisel, selleks et saaks teha raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid tagamaks loodussääst inimeste elustandardi arvelt. Kui valida paar lihtne ja kerge, siis tähendab see ebapopulaarset otsust teha suuri investeeringuid mittesaastavasse energiasse nagu näiteks tuumajaama, tuuleparkidesse ja päikesepaneelidesse. Seega ökoriik põhiseaduses on parimal juhul väike osa lahendusest.

      Üldiselt on mulle jäänud mulje, et rohelised ja looduskaitseaktivistid enamasti kirjutavad küll inspireerivaid tekste, kuid väga harva on nad vaevunud välja arvutama, mida nende ideede rakendamine tähendab. Siin on üks erand (https://www.withouthotair.com/c30/page_231.shtml).
      “Let’s be realistic. Just like Britain, Europe can’t live on its own renewables. So
      if the aim is to get off fossil fuels, Europe needs nuclear power, or solar
      power in other people’s deserts (as discussed on p179), or both.”

      Vasta

      • huviline
        okt. 29, 2016 @ 13:47:26

        “Ehk siis ökoriigi seadustesse kirjutamine on praegu see “lihtne talupojaloogikale mõistetav lahendus”. Kui valida paar lihtne ja odav, siis tähendab see rasket tööd inimeste harimisel, selleks et saaks teha raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid tagamaks loodussääst inimeste elustandardi arvelt. Kui valida paar lihtne ja kerge, siis tähendab see ebapopulaarset otsust teha suuri investeeringuid mittesaastavasse energiasse nagu näiteks tuumajaama, tuuleparkidesse ja päikesepaneelidesse. Seega ökoriik põhiseaduses on parimal juhul väike osa lahendusest.”

        Mulle on jäänud mulje, et Eesti ökoriigi aktivistid peavad ökoriigi põhiseadusesse kirjutamist esmatähtsaks. Ökoriik on veel täiesti lahtikirjutamata mõiste. Sellest saadakse väga erinevalt aru. Hüpata kohe hariduse juurde, et avalikuse harjumusi ja mentaliteeti muuta, tähendaks olulise kõrvale jätmist. Esmalt tuleb mõiste lahti kirjutada, täita teoreetilise sisuga ja siis alles võiks mõelda seadusandlusesse paigutamise peale.

        Ckrabatil on õigus, et iga seadus tähendab automaatselt järelvalvet, sundi ja seega riiklikku monopoolset vägivalda. “Nojah, see ilus jutt algab siin “„Looduse tunnistamine elusaks seaduse alusel” ehk siis seaduse rakendamisest, aga kui on juba seadus, siis on eeldus karistamiseks ning vägivalla rakendamiseks selle elluviimiseks.”

        Isegi sõnana pole ökoriik võib-olla kõige parem valik, sest pole selge,kas öko tähendab ökonoomilist või ökoloogilist.

        Olengi sellepärast arvanud, et “loodusriigi” sisuks peaks olema uutmoodi mõistetud humanism. Humanism, mille sisuks on loodus, mitte teine inimene.

  16. ckrabat
    okt. 25, 2016 @ 08:01:20

    Nojah, see ilus jutt algab siin “„Looduse tunnistamine elusaks seaduse alusel” ehk siis seaduse rakendamisest, aga kui on juba seadus, siis on eeldus karistamiseks ning vägivalla rakendamiseks selle elluviimiseks. Aga kui jutt läheb juba “Uus-Meremaa tunnustas oma seadusandluses loomi tundlike olenditena või mitmes Kanada provintsis on käimas samasugune arutelu loomade elusaks grupiks tunnustamisest” peale, siis selle peale tekib autoril juba tõrge, ilmselgelt pole õige sihtgrupp. Edasi läheb jutt juba tavapärast rada pidi, mis jätkub inimõiguste ja liberaalse maailmakorralduse demoniseerimisega. Siit edasi jõutakse sinna kuhu vaja – “the supremacy of the Earth over people” ehk kuulutada looduse ülimuslikkust, mida tema alamad peavad hirmus täitma, et mitte karistatud saada ehk “evoke “feelings” and intuition at the expense of reason”. Vahet ju pole, millise üleloomuliku idee nimel vägivallale, jällegi vahet pole kas füüsilisele või vaimsele, üles ehitatud režiimi kehtestatakse, millele eelneb tavapärane nutulaul, miks kõik sellest ideest ei vaimustu, vaid peab tegema veel tülikat selgitustööd ehk kohanematus hakkama saada mitmekesises maailmas. Alati on ju päkapikud kõiges süüdi. 😀

    Vasta

  17. ckrabat
    okt. 25, 2016 @ 08:44:10

    Tundub selles kontekstis kuidagi relevantne. Mis teha? Lapsed ää tappa või huvilise juurde kooli saata? Või on ikkagi päkapikud süüdi?
    Linnaelu tekitab lastes hirmu ja agressiivsust looduse vastu
    http://perejalaps.delfi.ee/koolilaps/linnaelu-tekitab-lastes-hirmu-ja-agressiivsust-looduse-vastu?id=76024321
    “Looduses liikumisel on lastel võõra liigutava objektiga kokku puutumisel väga sagedaseks reaktsiooniks lause: “Tapame ära!” “

    Vasta

  18. ckrabat
    okt. 29, 2016 @ 22:57:29

    “Liigiloomine oleks ka mõtetu, jäädes mõtekaks vaid inimeste/loojate jaoks, seega väga spetsiifiliseks, asjaks iseeneses.”
    Ok, üks asi on mingist riigist rääkimine, mis koheselt politiseerib teema koos kõige sellega kaasnevaga. Samas uute liikide tekkimisest saame rääkida küll ja bioloogid seda üldsegi ei eita. Arvatakse, et looduses võib selleks vaja minna 8000-15 000 aastat, kuid kunstlikult tekitatuna ja järelevalve all läbi viiduna võib seda protsessi kahtlemata kiirendada. Sordiaretus on samuti teatavas mõttes uute liikide arendamine, sest meetodid on üldiselt sarnased. Borlaugi suhtumine on olnud ka väga mitmesugune, mõned peavad teda suureks teadlaseks, kes päästis inimkonda näljast, teised jälle mõrvariks. https://www.theguardian.com/global-development/poverty-matters/2014/apr/01/norman-borlaug-humanitarian-hero-menace-society
    Hübriidide kujunemine võib vabalt toimuda ka looduses, üldjuhul nad järglasi küll ei anna, kuid teatavate mutatsioonide kujunemisel on ka see takistus ületatav.
    Liikide teke seostati bioloogilise mitmekesisusega
    http://www.postimees.ee/v2/1471275/liikide-teke-seostati-bioloogilise-mitmekesisusega
    “Tänapäeval leitakse, et uute liikide tekkimine saab alguse, kui kaks sama liigi populatsiooni jäävad isolatsiooni, mis võimaldab neil paljude põlvkondade vältel geneetiliselt «lahku kasvada». Viimaks muutuvad kaks asurkonda sedavõrd erinevaks, et nende esindajad ei suuda kohtudes paarituda.”
    Ma ei näe takistusi, miks sellist keskkonda ei saa kunstlikult tekitada. Vastupidi, kontrollitud tingimustes on see tunduvalt lihtsam. Tegemist on lihtsalt pikaajalise protsessiga, milleks võib kuluda mitmeid inimpõlvi.
    Kas neid uusi liike oleks vaja tekitada, see on juba omaette teema.

    Vasta

    • huviline
      okt. 30, 2016 @ 09:55:09

      Kui jätkata viimase lausega, “kas neid uusi liike oleks vaja tekitada, see on juba omaette teema”, siis vastus sellele omaette teemale on esimene lause “liigiloomine oleks ka mõtetu, jäädes mõtekaks vaid inimeste/loojate jaoks, seega väga spetsiifiliseks, asjaks iseeneses”.

      Asi iseeneses, mis on olemas, et ole mõttetu. Ideed on olulised inimese jaoks, et korrastada maailma. Ideede tekkimiseks on olemas aine olemasolevas maailmas.

      Kui inimene loob uusi aineid, põhjendades seda näiteks vajaliku vähiraviga, siis saab rääkida uutest kooslustest teatud tasandil, nt geneetilisel tasandil. Geneetilise tasandi ehituskivid on teisel tasandil, nt elektroonilisel tasandil, elektroonilise tasandi ehituskivid on aga teisel tasandil, nt kvanttasandil. Kuna inimene pole kunagi loonud ühtegi uut ehituskivi, mille koostisosaks oleks teise tasandi uued ehituskivid, vähemalt kvanttasandini välja, siis pole võimalik tõsiselt rääkida ka uutest ainetest. Uued materjalid on olemasoleva aine kombineerimise tulemuseks.

      Selleks, et asjal oleks mõte, nt liigiloomisel, peab olema korrelatsioon, vastastikune suhtlus, inimese puhul sotsiaalsus. Kellega suhtleb inimene liigiloomise puhul, kas loodusega?

      Vasta

  19. ckrabat
    okt. 30, 2016 @ 15:05:22

    Liikide loomisest veel niipalju, et vanade sumeri müütide järgi ei käinud inimese loomine üldsegi mitte lihtsalt, sh esimesed hübriidsed liigid ei andnud järeltulijaid ning loojaid rahuldava tulemuseni jõuti alles mitmendal katsel.
    http://www.bibliotecapleyades.net/sitchin/planeta12/12planeteng_12.htm
    Aga hiljem on selliseid katseid tehtud eriti totalitaarsete režiimide poolt, neist tuntuim on vene nõukogude bioloog Ilja Ivanov, kes üritas inimeste ja inimahvide ristamise teel toota vastupidavat nõukogude inimest, eelkõige sõjaväe tarbeks.
    https://hague6185.wordpress.com/2014/09/12/the-ivanov-experiments-part-i/
    Natsid tegid samuti sarnaseid katsetusi
    http://reducetheburden.org/nazi-human-experimentation/

    Vasta

    • huviline
      okt. 30, 2016 @ 18:24:10

      “Kellega suhtleb inimene liigiloomise puhul, kas loodusega?”

      Vastan: ei, vaid asjaga iseeneses, teooriaga. Seega pole liigiloomisel mõtet, see on mõtetu, sisutu ja alusetu tegevus, seega ei saa see ka kunagi reaalseks. Kõik teoreetilised mõtted sellel teemal on pelgalt meelelahutus.

      Vasta

  20. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2016
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: