Valikute piiramise seisund II: presidendi kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Sisepoliitiline tähtsündmus, suurt kasvu presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Vabariigi aastapäeval keskendus alamõõdulise kodaniku noomimisele, samal ajal kui president ise oli samal ajal taaskord küla peal tikke laenamas. Poliitiliselt keeruline aeg, mis eeldab poliitilist selgust, pole puudutanud presidenti, kelle peas valitseb ebaselgus ja oskamatus oma rolle jagada. Presidendi kõne pole kritiseerimisväärne mitte selletõttu, et ta oleks inimestele kuidagi eriti vastuvõetamatu, sugugi mitte. President on tubli mees, kes võttis eesti naise ja taastab oma esivanemate talu Mulgimaal. Tema intellektuaalne ja välispoliitiline kapatsiteet on lugupidamist vääriv. Pigem tundub, et tema poliitilised nõuandjad valdavad haldust ja protsessi puudulikult. Nii ilmub praktiliselt igal aastal ekraaninurka praktilise filosoofia (kuidas saab filosoofia olla praktiline!) ja eetika professor Margit Sutrop. Kuid poliitilistes küsimustes on president siiski piisavalt isiksus, et ka kõige tuimemat nõuannet kriitiliselt hinnata. Presidendi kõne on kritiseerimisväärne selletõttu, et midagi rõõmustavat tema kõnest järeldada on võimatu. Presidendil pole ideed, sest tema kõnes ei püstitatud ühtegi eesmärki.

Alati kui riigivõimu kõrge esindaja, nt president või peaminister, keskendub eetikale suunamata seda ametnike suunas, ametkondade juhtidele ja nende alluvatele, võib kodanik tunda ennast tähtsusetu kübemena tuules. Eetika kasutamine poliitikas, noomimine, taunimine ja etteheide, tähendab valikute piiramise seisundit, millega jäävad vaid sundvalikud.  Ükskõik kui sümboolne, tseremoniaalne või metafoorne presidendi ametikoht ka on,  ta esindab oma vabariiki, sest ta on oma ametikohale valitud. Sellepärast saab president teha etteheiteid vaid ametnikele, mitte kodanikele. Soovides noomida kodanikke tuleks presidendil rollist välja astuda. Soovides olla üks lihtne inimene teiste inimeste seas, nt talupidaja Mulgimaal, oleks õige mitte anda nõusolekut kandideerida presidendiks. Kord presidendi rolli siiski vastu võttes ja nõustudes poliitiliste liidrite ettepanekuga tekkib presidendil kohustus taunida poliitilisi liidreid ja nende tehtvat poliitikat, kui selleks nende poolt põhjust antakse. Etteheide olgu ausameelne, otsekohene ja üheselt mõistetav, mitte muu seas ja moka otsast öeldud.

Perekonnas on igal lapsevanemal kohustus ja vastutus noomida alaealist poega miks see suitsetab või teha etteheiteid alaealisele tütrele miks see ropendab. Ametniku roll ei ole ühendatav isa rolliga. Isa ei tee oma probleemide pärast presidendile ette heiteid.  Samuti ei ole töövõtja roll ühendatav tööandja rolliga. Ametnik, ka kõige kõrgem ametnik, saab demokraatlikus vabariigis oma kohale, olemuslikult teenindajaks, vaid professionaalsete oskuste olemasolul, mis eeldab, et erinevaid rolle ei aeta segi. Kui president tahab samal ajal olla nii isa, ajakirjanik, talupidaja kui ka president, siis tuleb paika seada prioriteedid. Presidendi roll on väga kõrge ametikoht, number üks vabariigis, mis kohustab presidenti noomima poliitikat, mida aetakse tema poolt hääle andnute poolt, kui aetav poliitika on noomimist väärt. Võõrastav on kuulata poliitiliselt korrektset kõnet, mis taandub alati kõneks kaardimajakeses, mis võib varsti ümber kukkuda. Hoopis võõras oli presidendi kõnele vahele pikitud Betti Alveri luuletus: räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem, räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Kõnedekirjutajale võiks vastata sama luuletaja sõnadega: kui näen ja kuulen sind, siis mõtlen salamahti, et noa ja kahvliga end võtad riidest lahti.

Korraarmastaja piinliku täpsusega kordas president Jürgen Ligi õigustust, miks ikkagi tuleb selleks, et mitte kaotada usaldusväärsust ja mainet anda Kreekale raha, samal ajal kui avalikud poliitika tegemise punktid maapiirkonnas suletakse finantside puudumise tõttu. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, nö võrdne võrdsete seas. Võrdsete seas kehtib reegel, et usaldusväärsus on sisepoliitika küsimus, mitte lojaalsuse küsimus klubi teistele liikmetele, kuivõrd sisemiselt pinnatu riik kaotab ka oma usaldusväärsuse. Hea näide sisemiselt pinnatu riigi kohta oli presidendi kõnes nö Paide näide, kes ise peab seda paraku paradoksiks. Kas aga sihitu sisepoliitika on paradoks? Vaevalt küll. See on pigem poliitilise tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Võrdsete seas on keelatud kohelda võrdseid ebavõrdselt. Kas sihitu sisepoliitikaga riigina oleksime veel võrdväärsed partnerid? Vaevalt küll. Keegi ei usalda riiki, kes oma asju korras ei suuda hoida ja avaliku taristu välja suretab.

Presidendi väitel on inimesed ise süüdi, et avalik taristu maal välja sureb ja parem on teha seda organiseeritult. Kõik maailma kookonpoliitikud  on sama väitnud. Ameerikas väideti: ainult surnud indiaanlane on hea indiaanlane. Venemaal väideti: pole inimest, pole probleemi. Kookonpoliitikud võiksid oma kookonist välja pugeda. Utoopiad on sageli reaalsuseks saanud. Praegu veel utoopiline sisepoliitiline kannapööre võib samuti reaalsuseks saada. Kindlasti on sisepoliitiliste sihtide seadmine tänapäeval oluliselt raskem kui Vabariigi taasiseseisvumise alguses. Maailm oli siis veel polaarne, kus vastasseis oli selgelt tajutav. Tänapäeval on selge vastasseis transformeerunud asümmeetrilisteks ohtudeks, mille raames saavad üha tähtsamaks avaliku taristu erinevad elemendid. Riigi mõte on avalik taristu. Kõik muu on teisejärguline.

14 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    veebr. 25, 2012 @ 13:51:33

    Kreeka abistamise koha pealt õiendaks kohe niipalju ära, et praegu on tegemist siiski Kreeka laenude garanteerimisega, vastupidiselt populaarsele arvamusele, et nüüd laovad Paet ja Ligi kilekotid maksumaksjate raha täis ja astuvad nendega Kreeka poole. Garantii võimaldab Kreekal üldse laenu saada, et tal oleks võimalik vajalikke majanduslikke reforme läbi viia. Protseduur on umbes selline, et kui Toots tuli Tõnissoni juurde, kes oli lugupeetud Paunvere talumees ja vallavolikogu esimees ja küsis panga jaoks võlakirjale käendust, et pank talle Ülesoo talu ülesehitamiseks raha annaks. Tõnisson mõtles natuke, ega ei tahtnud küll, vahepeal ütles, et annab ise raha, aga lõpuks kirjutas selgete saksa tähtedega võlakirja peale A.Tõnisson. Midagi sarnast toimub praegu ka Eesti ja Kreeka vahel.

    Vasta

  2. Tõnu
    veebr. 26, 2012 @ 08:14:26

    Kui Eesti Vabariigi President kritiseerib Eesti Riiki, tekib tahtmatult küsimus, kes keda õigupoolest arvustab. President ei kritiseeri seejuures kordagi ennast, vaid kedagi teist. Seega President ei ole justkui üks, ja sugugi mitte vähetähtis, Riigi osa, vaid ta asub kuskil mujal. Kõrgemal? Kaugemal? Kui juba President ei tunne ennast Riigi osana, kuidas peaksid Riiki suhtuma lihtkodanikud, kas Presidendi eeskujul samuti eemalduma kuhugi kõrgele ja kaugele?

    Euroopa Liidu ja NATO liikmeksoleku ajast ei meenu küll ühtegi näidet, kus Eesti oleks liikmesriikide enamuse otsuse vastu kindlaks jäänud. Rahvusvaheliste organisatsioonide liige peab suutma kaitsta enda huve ja ometi, pikkade aastate jooksul ei ole kordagi ette tulnud olukorda, kus Eesti huvid ei ühti ülejäänud liikmete huvidega. Välispoliitiliste või majanduslikult valusate valikutega silmitsi seistes peaks demokraatlikus riigis toimuma kõigepealt avalik siseriiklik arutelu, et selgitada välja parim lahendus Eesti riigi ja elanike jaoks, mida siis valitsuse esindajad vastavas organisatsioonis kaitsma asuvad. Tegelikult toimub veider tagurpidi liikumine, kus EL või NATO midagi otsustavad ja valitsus seda otsust tagantjärele Eestis põhjendama asub. Või veelgi hullem, heeroldina otsuse teatavaks teeb.

    Vasta

  3. ckrabat
    veebr. 26, 2012 @ 08:37:32

    Presidendi roll on Eesti süsteemis siiski rohkem tseremoniaalse tähendusega, sarnane konstitutsioonilisele monarhile mõnes vanas demokraatias. Kadunud Lennart Meri aegadest ongi president omandanud teatava ühiskonna moraalikantsleri rolli, sarnaselt õiguskantsleriga, millisest kontseptsioonist on Ilves peale nelja-aegset Rüütli-perioodi on püüdnud uuesti kinni hoida, kuigi võib-olla mitte nii edukalt kui Meri, kellel oli valikutes rohkem sõltumatust. Rüütel esindas jälle sellist poliitikute poolt kontrollitud riigiisa tüpaaži, kellel puudusid absoluutselt igasugused seisukohad ja iseseisev mõtlemisvõime. Ühiskondliku moraalikantsleri rolli poleks ta oma minevikuga ka sobinud.

    Ma toon siia ühe kommentaari selle loo kohta ühest teisest foorumist:
    Mina ei saa sellest aru, et kusse blogija võtab, et alamõõdulist kodanikku noomiti. Alamõõduline kodanik pigem on rahul, et president suuremõõdulisemat kodanikku noomib, noomib lausa liiga jäika riiki ja siis näiteks neid ametnikke, kes Paidest kõik riigiasutused on likvideerind või siis täissöönd ja ülbet eesti energiat ja üldse.
    Kõne oli täiesti normaalne ja ootuspärane. Mingite detailide üle võiks ju vaielda, aga missuguselt positsioonilt ta oleks pidanud siis esinema?

    Vasta

  4. ckrabat
    veebr. 26, 2012 @ 08:45:04

    Märkusega liikmesuse kohta EL-s ja NATO-s võib isegi nõus olla, nagu välispoliitika loos sai juba mainitud, ei oska Eesti oma huve institutsionaalses keskkonnas kaitsta, kuid selle jaoks tuleb kindlaks teha, millised on meie huvid. Kui riik valmistub peamiselt peatselt saabuvaks Pühaks Sõjaks jumalikustatud Venemaa vastu, siis on selline välispoliitiline joon olnud siiamaani asjakohane.

    Vasta

  5. Jüri Saar
    veebr. 26, 2012 @ 11:34:56

    “Riigi mõte on avalik taristu. Kõik muu on teisejärguline.”

    Huvitav oleks lugeda, mida autor “avaliku taristu” all silmas peab.

    Vasta

  6. personainfieri
    veebr. 26, 2012 @ 18:07:10

    Avaliku taristu all on silmas peetud seda sama, mida pidas silmas president oma kõnes koolijuhtidele:
    “Nüüd, vabana ja vaba ühiskonda iseloomustavate protsesside kiire läbielamise tingimustes seisame silmitsi avaliku taristu ruumilise jäikuse ja inimeste kasvava mobiilsuse konflikti vahel. Seda vältimatut hõõrdumist teeb veelgi piinarikkamaks regionaalpoliitiline teadmatus. Ehk et kui töökohad ja seda toetav avalik taristu maalt kaob, siis teisalt hoitakse visalt paigal mõningaid selle taristu osasid,” kõneles president Ilves. “Tegelikkus räägib teist keelt ning oleks aeg ka kogu ühiskonnal laiemalt see arutelu ausalt maha pidada.”

    Vasta

  7. Tõnu
    veebr. 26, 2012 @ 18:32:14

    Sellest taristu-jutuga kangastub minul esimesena alati kümne tuhande kilomeetri pikkune noolsirge maantee. Ja kahel pool teed kõrb nii kaugele kui silm seletab.

    Eks Hollywoodi mõjud 🙂

    Vasta

  8. personainfieri
    veebr. 27, 2012 @ 04:48:55

    Presidendi positsiooni kohta ütleks niipalju, et president ei ole ju üksiktegija. Presidendi positsiooni ei saa võtta mingi eraldiseisva asjana, ta kõlab ikkagi kokku parasjagu riigis aetava poliitikaga. Selles mõttes ei ole vahet kas süsteem on presidentaalne või parlamentaarne.
    Küll aga on vahe rahvusvahelises esinduses. Kellegile USA poliitikutest, vist Bushile, omistati kunagi väide, et kui ta tahab kellegiga EL rääkida, siis pole teada, kellele helistada. Nüüd on selleks isikuks Rampuy. Tähtsam kui helistamine on ikkagi jutt, mida aetakse. President oma positsiooni välja ei mõtle, ta räägib vastavalt hetkel aetavale poliitikale. Lihtne on erinevaid rolle segi ajada. Minu arvates president seda oma kõnes tegigi.
    Presidendi positsioon on magistraadi positsioon, poliitiline kõrgesindus. Sellelt positsioonilt ei peaks pead silitama või näppu vibutama. Presidendi mure on inimesed, nende võimalused olla poliitiliselt aktiivsed ja majanduslikult ettevõtlikud.

    Vasta

  9. Tõnu
    veebr. 27, 2012 @ 19:03:03

    Vasta

  10. ckrabat
    veebr. 27, 2012 @ 19:46:41

    Ma ei oska selle valetamise kohapealt öelda, seda teavad inimesed kohapeal, kuidas see toimib, kuid elementaarne on muidugi see, et mingi riikliku teenuse jaoks peab olema klienditeenindus tagatud vähemalt maakonna tasandil. Kõrgem kompetents ei peagi alati olema kohapeal ja nurga taga. Samuti väidetakse, et meil olevat e-riik.
    Mis puudutab pangaautomaate ja muid nö erateenuseid, aga ka paljusid avalikke teenuseid, koole, haiglaid jms, siis siin ei pea riik loomulikult sekkuma, siin tuleb leida sobivad lahendused kohapeal. Kui swedpank sulgeb kusagil pangaautomaadi ja inimesed pole sellega rahul, siis tuleb neil panka vahetada (nagu ka Juur ja Kivirähk soovitasid). Kui vald tahab säilitada maakohas keskkooli, siis peab ta leidma selle tarvis vahendid. Kohalikud omavalitsused peavad ise enda eest seisma, mitte võtma endale ametkondlikku hoiakut, et mis meie teha saame. Paunvere vallavolikogu oli võimeline kohapeal otsustama, kas rätsepmeister Kiirele anda maad või mitte.

    Vasta

  11. ckrabat
    veebr. 28, 2012 @ 03:35:51

    Täna hommikul oli Terevisioonis Paide linnapea. Mina sain aru, et väga suuri probleeme tavakodaniku tasandil ei ole, kontorid on alles, küsimus ongi rohkem kompetentsitasemes, mida seal kontoris tehakse. Teine probleem on, et inimesed lähevad Paidest ära sellepärast, et Töö läheb sealt ära. E-riigi puhul ei ole aga teisalt alati oluline, kus mingi kompetentsi omanik asub – et ta istub kaheksast viieni kontoris laua taga ja teeb tööd! Siin aga hakkab mängima usalduse küsimus – Suur Vend tahab binokliga vaadata, kas alluv ikka tõepoolest tööd teeb! Eraettevõttes on see lahendatav, aga riigi tasandil problemaatilisem. Teisest küljest ei tegele mitte kõik ametnikud klienditeenindusega ja seetõttu pole nende füüsiline asukoht väga oluline. Selline ametnik võiks teoreetiliselt asuda ka Paides, mitte ei pea sõitma igal hommikul Tallinnasse kontorisse tööle.

    Vasta

  12. personainfieri
    veebr. 28, 2012 @ 04:33:14

    Muidugi mõista ei pea riik tegema mingeid liigutusi, nt ise kohapeal koolimaju ehitama. Kuid ühest küljest riik ise just sekkubki, ja kõige otsesemalt kohalikku ellu, läbi eelarve, nii jääb tegutsev koolimaja tühjaks või suletakse või saab hoopis muu funktsiooni, teisest küljest antakse KOV vabadus ise otsustada. Ühest küljest peletatakse töö ära, teisest küljest sunnib riigi pearaamatupidaja Juta Maar kirjutama avaliku ja erasektori projektina valminud hoone kulud KOV kuludesse, et järgmisel aastal oleks põhjust veel vähem anda. Riigil on raha ümberjagamise prioriteedid paigast ära.

    Vasta

  13. Tõnu
    veebr. 28, 2012 @ 08:26:22

    Eestis levinud ettekujutus elamisväärsest elust on paljuski jäänud kinni sajandivanusesse ideaali, kus iga eestlasel on oma talumaja keset paksu metsa ning soovitavalt mere ääres. Lähemad naabrid paari kilomeetri kaugusel ning metsa taga, vaiksel hobusammul mööda käänulist rohtu kasvanud teed kõmpides jõuab külakeskussesse kõrtsi, kiriku, koolimaja ja poekesega.

    Samas muidugi on lisandunud nõudmised vastavalt ettekujutusele tänapäevasest ühiskonnast. Korralik tee, mis olenevalt aastaajast on puhas ja aukudeta. Moodsale ajastule vastav haridus, tervishoid, korrakaitse, meelelahutus, kaubandus, kõik käe-jala juures, säilitades loomulikult ideaalile vastava privaatsuse. Kes elab Tallinnas, mis ainukesena suudab mingilgi määral nõutavat haridust, tervishoidu, korrakaitset, meelelahutust ja kaubandust pakkuda, ei ole rahul privaatsuse, metsa ning hobuse puudumisega. Kellel on mets, hobune ja privaatsus, puuduvad tänapäevased teenused. Kõik on nõus ainult sellega, et makse tuleb vähendada 🙂

    Vasta

  14. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: