Meinstriimlusest

@ckrabat
Oleme siin rääkinud põhivoolumeediast ja alternatiivmeediast ning kuidas nad omavahel suhtestuvad. Inimühiskonnas on üpriski tavaline “korraliku kodaniku” mõiste – selline inimene, kes täidab kuulekalt kõiki talle ette kirjutatud reegleid ning usub vähemalt näiliselt pimesi kõike seda, mida Lollide kojas sertifitseeritud arvamusliidrid talle tõe pähe räägivad. See on normaalne! Sellised ongi meinstriim-inimesed! Neukkuajastul astusid nad oktoobrilapseks, pioneeriks, komsomoliks, seejärel parteisse … tegid kõike, mida “korralikult kodanikult” üldjuhul eeldati. Ega siis praegusel ajal teistmoodi pole. Kui lapsel on vanematega vedanud, siis võib-olla õnnestub tal mõnda eliitkooli pääseda, mis avab talle hiljem taevaväravad. Edasi astub edukas laps ülikooli, veel parem kui suisa välismaale, komsomoli asemel prestiižikasse üliõpilasorganisatsiooni ning varsti võibki ta end juba äravalituna tunda. Kui tal õnnestub veel infiltreeruda mõnesse edukasse erakonda, siis on talle tulevikus garanteeritud õnnepõli seitsme suleteki vahel, sest siis ei pea sa enam ise tööd tegema, vaid kõigest suure raha eest rääkima, kuidas sa kõike muudkui teed. Sinust on saanud arvamusliider! Ega siis neukkuajal teisiti polnud. Siis oli põhimõtteliselt samamoodi, kui selekteerusid välja nn eliitkoolid ja muud suletud süsteemid, mis pidid tootma uusi liidreid.

Tõsi, vahel leiavad ühiskonnas aset isetekkelised protsessid, mis ei ole ülaltpoolt enam nii kergesti kontrollitavad, murranguperioodid, mida on kutsutud lausa revolutsioonideks. Näiteks 1789. aastal alguse saanud Suur Prantsuse revolutsioon, 1917. Venemaal toimunud revolutsioonide laine või miks ka mitte meie oma ja kodune “laulev revolutsioon”, mille käigus toimub eliidi ülevaatus ja võib juhtuda, et mingi osa eliidist vahetatakse välja. Teine osa vanast eliidist kohaneb uue korraldusega – mis aastast teie vabadusvõitlusega liitusite? Need, kes ei kohane, heidetakse üle parda. Revolutsioonid vajavad teistsuguseid inimtüüpe, kes ei püsi standardites kinni. Tõsi, olukorra stabiliseerides läheb kõik jälle vanaviisi edasi ja need, kes olid neukkuajal kuningad, on seda ka Eesti Vabariigis. NLKP poolt ametisse nimetatud Arnold Rüütli valimine Eesti Vabariigi presidendiks on sellise järjepidevuse ehedaks näiteks. Palun nimetage mõni põhivoolu taustaga inimene, kes räägib alternatiivset juttu? Endisi meinstriimlasi muidugi on, aga just endisi, mis ütleb palju. Või vastupidi – kui palju neukkuaegsetest vabadusvõitlejatest või alternatiividest on täna riiki juhtimas? Meinstriimlane ei saa endale alternatiivsust lubada, sest teised viplalad ei võta teda lihtsalt omaks, kui ta õigesti tinistada ei oska. 😀

Meinstriim-inimeste voorus on nende prognoositavus. Näiteks, kui mõni saatejuht kutsub telesse või raadiosse esinema mõne arvamusliidri, siis on üldjuhul juba ette teada, milliste seisukohtadega seal välja tullakse ning meediatarbija võib end ette turvaliselt tunda. Jumal hoidku, kui midagi üldistele arusaamadele vastukäivat öeldakse! Näiteks toetab meinstriimlane Darwini evolutsiooniteooriat, kuid samal ajal on kindlasti ka mõne kirikliku koguduse liige, sest silmakirjalikkust peetakse tavaliselt vooruseks. Väärtuseks peetakse ka madalat õppimisvõimet. Hinnas on see, kes räägib kõikse aeg ühte ja sama juttu ning püsib oma iganenud seisukohtade juures aastakümneid, suutmata midagi juurde õppida, nii nagu Ivar Nõukogude armeest, kelle pea sai tarkusi täis juba lasteaia sõimerühmas ning rohkem sinna midagi juurde lihtsalt ei mahtunud. Õnneks ei takistanud see temal hiljem relv käes suurt kodumaad edukalt teenida. Meinstriimlase suurim hirm on süsteemist välja langeda. Kui te olete juhtumisi mõnes süsteemis ilusasti sees ning teil on tõusev karjäär, nt Lollide koja poolt sertifitseeritud teadlane, ja hakkate rääkima juttu, mis ei vasta süsteemi eesmärkidele, siis ma luban teil kolm korda arvata, mis teiega siis juhtub? Või mõni poliitik, kelle masinavärk läheb rikki, mõni polt tuleb lahti ja kukub latrama, kuidas asjad tegelikult on? 😀

Ühes hiljutises vestluses geneetilise mutantrobotiga tõi viimane argumendina välja, et ta pole kellegi arvamustega nõus, kuna talle ei meeldi ütleja taust, teisisõnu, mitte see, mida öeldi, vaid kes ütles. Kas ütleja kuulus “meie” hulka? Järelikult on geneetiline mutantrobot tüüpiline meinstriimlane. 🙂 David Icke kirjutab arengutest Lähis-Idas ja kõik me teame, kes on David Icke ja milline on tema taust. Miks me peaksime teda uskuma? Meie arvame, et Icke valetab. Miks me ei võiks vastukaaluks hoopis Richard Cheney’t ja Lindsey Grahamit uskuda? Nende taust on eeskujulik ja nad on korralikud inimesed. Icke oli siin küll näitena toodud, mitte, et ma arvaks: Ickel on alati õigus, aga ta on alternatiivide üks tuntumaid esindajaid, keda võib lausa põhivoolu alternatiiviks nimetada. 🙂

Alternatiivsus nõuab julgust ning inimene peab olema oma saatusest suurem. Kas möödunud sügiseses Sirbi-sõjas rünnati alternatiivsust? Ei, vaid kivinenud arusaamadega intelligentsi monopoliseerinud meinstriimlased võitlesid oma koha eest Päikese all – selleks, et midagi ei muutuks. Kirjas Karl Ristikivile kirjutab Uku Masing: ” Leidsin, et Ylikooli Raamatukogus pole enam isegi sedelit Bedjan “Acta martyrum et sanctorum“, milles on syyriakeelne “Toomaaktide” tekst. Nähtavasti oli Võõbuse käes ja hävis. Sest “ametliku” arvamuse vastu, mu meelest ei ole tehtud gnostilisest kreeka tekstist ortodoksset tõlget syyria keelde, vaid vastupidi: mingi väheortodoksse teksti on yks kreeklane kenakaunisti lillestanud veidralt gnostiliseks.” Selle episoodi mõjul, mida meinstriimlane oleks pidanud mitteoluliseks, kirjutas ta luuletuse “Magellani pilve saadik”. Meinstriimluse ja alternatiivsuse vastuolu tõi oma ajastu kohta üpris meisterlikult välja August Kitzberg, kes vastandas põhivoolu huve raudse järjekindlusega esindava meinstriimlase Vanaema kuju normaalsetele inimestele vastu astuvale libahunt Tiina tegelaskujule:

VANAEMA. Ma mõtlesin, et sa ei kuule… Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
MARGUS. Võõras veri? Kust siin see võõras? Ta on ju ometi teie endi silme all üles kasvanud ja inimeseks saanud!
VANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestustesse ära vajunud, jutustab edasi). Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa… Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene – karjalapsed ka hoidsid ristikest ja ei tallanud maha…
MARGUS. Sina oled koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tuline. See on neile võõras, nemad nagu kardavad sind. Mari on aga nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.
TIINA (ärritatult). Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hingekirja taheti panna; isaisa suri karu käppade vahel ja isaisaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. Aga see – ei ole muidugi… teie silmis midagi?
TIINA (nutt muutub leegitsevaks vihaks). Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust? Siin – hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie – orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on vaba; teeb, mis tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid – põlgab! (Astub uhkelt metsa poole; keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)

Meinstriimsuse põhinõue ehk kollektiivne mõtlemine on paar aastat tagasi antud pikemas intervjuus ärritanud Vello Salo nagu ka ühte Kitzbergi kaasaegset luuletajat: “Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud, küsib Liiv. Ei panda tänapäevalgi – ikka ja jälle tahetakse teha ühtemoodi, ühtemoodi … Ent ühesugusus tapab, elu on mitmekesiduses! See on täiesti ristiusu põhimõte, seepärast peangi Liivi katoliiklaseks.”

 

 

Advertisements

19 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    juuli 14, 2014 @ 20:42:09

    Vasta

  2. personainfieri
    juuli 14, 2014 @ 20:50:25

    Vasta

  3. ckrabat
    juuli 15, 2014 @ 01:32:50

    Ma kunagi lubasin siin meinstriimlastest kirjutada … millalgi tuleb võlad lunastada ja mutantrobotid ning muud karvased ja sulelised saavad jälle teada, mis elu on, võtmata selleks ette isegi teekonda burksiputka ette 🙂

    Vasta

  4. Jolli
    juuli 15, 2014 @ 09:13:32

    TIINA (ärritatult). Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. /…/ Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. Aga see – ei ole muidugi… teie silmis midagi?

    See on täiesti usutav, vanasti oskasid suured šamaanid ennast loomaks moondada, näiteks Beorn Kääbiku raamatust muutis ennast vajadusel karuks.
    Tiina päälikutest esivanemad võisid ju hundiks muutuda, aga Tiina enam ei osanud, kuna polnud vaja. 🙂

    Vasta

  5. ckrabat
    juuli 15, 2014 @ 10:55:42

    Kuidas tekkis nn eliit? Kui nibirulased veel Maa peal elasid, siis pesitsesid nad tsikuraatides ja püramiidides. Nt tsikuraadid olid ehitatud selliselt, et lihtsurelikel ei olnud lihtne üles jumalate juurde pääseda, peale teenijate muidugi. Tsikuraatide juures paiknes terve elukompleks, nt jumalate köök, eluruumid, pesemisruumid, laoruumid (väga oluline koht – kusagil tuli ju kulda hoida niikaua kui see Nibirule saadeti), office’d jne, kõik eluks vajalik. Kuna reptiile oli ilmselt vähe, siis pidid nad mõtlema turvalisuse peale, sellepärast olid need ehitatud nii, et paiknes ümbritsevast linnast kõrgemal. Kui reptiilid lahkusid, jäid teenijad alles ning pidid mõtlema, kuidas oma võimu säilitada. Olid nad ju hea eluga nibirulaste juures harjunud ja ei tahtnud elustandardeid alla viia. Nii mõtlesid nad välja religiooni ning hakkasid preestriteks. Religiooni abil säilitasid nad võimu biorobotite ehk lollide ning inimeste üle, sest nemad ju ei teadnud, et jumalad on lahkunud.

    Vasta

    • Jolli
      juuli 15, 2014 @ 11:48:06

      Kui tänapäeval ehituspoodides hindu vaadata, siis ühe euro eest saab natuke vähem kui kaks tellist. Kui neid tsikuraadi ehitamiseks vajaminevaid tellisemasse ette kujutada, siis pappi pidi reptiloididel olema. 😀

      Vasta

  6. ckrabat
    juuli 15, 2014 @ 11:11:01

    Väga palju nn eliiti on tegelikult inimtekkeline, kes n.-ö. ahvivad reptiile järgi ning püüavad üles ehitada sarnaseid müüte nagu tekkisid need siis, kui jumalad lahkusid Maalt. Üldjuhul on need robotid, kes tahtsid olla kummardatud robotite poolt ja tavalised Maa peal kokku pandud lollid, kes püüavad oma vereliine alglollideni välja viia, kuid nad ei ole suure mängu heliloojad ja dirigendid, vaid lihtsalt mängivad oma instrumente nii, nagu neile ette öeldakse. Näiteks sõjad pole traditsioon, mis on päritud reptillidelt, Nibirul olid sõjad keelatud, vaid nad on tavaliselt tekkinud nn uue eliidi võimuambitsioonidest. Paraku suudavad nad küll sõdu algatada, kuid väga harva, kui üldse, neid ka võita.

    Murumängude mängimiseks on püsti pandud terve rida meinstriimlaste klubisid. Kõige tuntum neist, vabamüürlus, rajati alles 18. sajandil Londonis, s.t. et see ei saa pretendeerida iidsetele traditsioonidele. Traditsiooniline kirik, nt katoliiklus, on vabamüürluse üheselt hukka mõistnud. Müüriehitaja sümboolika võib tulla küll püramiidide ehitamise pärimusest, kui nende esivanemad reptiilidele tsikuraate püsti panid. Tegelikkuses on see elitaarsusele pretendeeriv huviklubi, kes etendab poliitilisi murumänge gladiaatorite areenil, kuid need mängud on kätketud suletud süsteemidesse, millel puudub laiem mõju. Igaüks sõltumata tema päritolust võib sinna süsteemi siseneda, kui ta suudab tõestada oma ohutust süsteemile st kvalifitseerub meinstriimlasteks. Kindlasti ei tohi vabamüürlane olla alternatiivne. See on suurim patt.

    Vasta

  7. Jolli
    juuli 15, 2014 @ 11:53:45

    Religiooni abil säilitasid nad võimu biorobotite ehk lollide ning inimeste üle, sest nemad ju ei teadnud, et jumalad on lahkunud.

    Üldiselt räägitakse sellest Külastusest näiteks sellises raamatus:
    https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?4147

    Ja vendadel Strugatskitel on ka üsna häid kujundeid. “Väljasõit rohelisse”
    http://criticbird.wordpress.com/2012/04/13/a-ja-b-strugatski-valjasoit-rohelisse-2/
    Või siis progressorite teema “Põrnikas sipelgapesas” triloogias…

    Vasta

  8. huviline
    juuli 16, 2014 @ 08:20:04

    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/margarita-kornoseva-infosoda-ukraina-umber-ajakirjaniku-pilk-lahinguvalja-korvalt.d?id=69359443

    Väike lõik Margarita artiklist, ajakirjaniku raske ülesanne on mitte valida poolt.

    Mitte valida poolt, see on võimatu missioon. Lisades objektiivetele faktidele isikliku seisukoha, oled sa juba poole valinud – endale sobiva seisukoha.

    Ajakirjanik saab sobiva seisukohaga muuta artikli loetavust nagu kõik andekad loomingulised isikud. Avaldamine aga tähendab isikliku seisukoha muutumist avalikuks poole valikuks. Avalikus on palju jäigem poole valik kui seda võiks olla kritiseerida Urmas Paeti, kes annab kohe vastulöögi ja maandab sellega pinged. Amorfne avalikus jääb raskekahurina omale positsioonile, vastulööki andmata, nagu oma lapsi vaikselt õgiv Gigant.

    Vasta

    • ckrabat
      juuli 16, 2014 @ 08:54:17

      Haa, see on huvitav teema:

      “Ajakirjanikud ei tohiks kajastada ainult ühe poole seisukohti
      Hiljuti külastas Tallinna Vene legendaarne Moissejevi rahvatantsuansambel. Madrustetantsu „Jablotško” esitamise järel kõlanud ovatsioonide ajal pöördus minu kõrval istunud eestlanna oma sõbranna poole, märkides kõva häälega: „Täiesti autoritaarne etteaste! Millisest demokraatiast võib sellises riigis (Venemaal – M.K.) rääkida?” Mida ometi on küll vaja inimeste ajudega teha, et keegi nii absurdsel viisil reageeriks?”

      Ühes teises foorumis tõusis diskussioon, kui “Foreign Affairs” avaldas sellise artikli: http://www.foreignaffairs.com/articles/141538/alexander-lukin/what-the-kremlin-is-thinking
      Keegi (vabandan loata tsiteerimise pärast ette, aga nimesid ei nimeta, eks ole) kirjutab: “Tundub, et lugupeetud Foreign Affairs jooksis seekord lati alt läbi, avaldades puhtalt propagandaartikli. Siin on kirjas kõik müüdid – mida Moskva on viimastel aastatel esitanud: et lääs lubas NATO laienemise peatada, et Eestis ja Lätis rikutakse inimõigusi ja et üldisemalt on lääs ise süüdi Venemaa praeguses käitumises. On mõistetav ajakirja soov saada kirjutama keegi, kes pole Vene opositsioonist, aga kas see ongi kõik, mida Kreml suudab lääne avalikkusele öelda? FA enda mainele ei mõju ju hästi, kui selline jama ilmub.”
      Küsimus ongi selles, mis on vahe demokraatia ja autoritaarse/totalitaarse režiimi vahel? Vastus: “See on küll vaade, mida ma põhimõtteliselt ei jaga, sest see on pahupidi putinism, kus ilmuda võivad ainult “õiged Lollide koja poolt sertifitseeritud” asjad. Kui see artikkel ei ole monopoolne, vaid tasakaalustatud teistsuguste artiklitega, siis mingit “ohtu” ma selles küll ei näe. Pealegi, räägitakse, et niikaua kui diskussioon käib, kahurid vaikivad … või noh midagi sarnast 🙂 Minu silmis on “hea maine” sellisel väljaandel, kus ilmuvadki erinevaid, mitte “õigeid” seisukohti kajastavad asjad. St kõige lollem oleks nüüd see, kui hakkab FA mahategemine ja süüdistamine, sest seal ilmub see ja too ja siis veel kolmas …Kas peab kõike seda, mis paberil ilmutatakse, viimase instantsi tõena võtma? See ongi väga ehe näide Moskva propagandast ja mina ei näe selles midagi halba, kui seda stiilipuhast näidet kogu maailmale tutvustatakse, mitte ei püüta tekiga katta.” Nii saab muu maailm teada, mis Moskva arvab või tahab, et arvatakse. Varjamine tegelikult just toidab propagandat.
      St kas Moskva totalitaarne mõtlemisviis annab õigustuse Läänel käituda samaviisi, avaldada ainult “õigeid” asju, mida valmistoodanguna alla neelatakse või seisnevadki demokraatia eelised mitmekesisuses, arvamuste paljususes?

      Vasta

  9. ckrabat
    juuli 16, 2014 @ 09:02:42

    Veel paar mõtet Kornõševa artiklist:

    “Mõni leiab, et infosõda on lihtsalt uutmoodi vastasseis. Mitte midagi sellist. Relvakonflikte saadavad juba ammu võimsalt desinformatsioon ja valed, mis vägagi meenutavad tõde. Lihtsalt viimasel ajal on kõik see tõusnud uuele tasemele. Oma piiramatute võimalustega tuleb appi internet.
    Eestimaalastele erineb infosõda Ukraina ja Venemaa ümber selle poolest, et puudutab sel korral peaaegu igaüht meist. Eestlasi, kes muretsevad võitluse pärast „Venemaa agressiooni vastu ja Ukraina liikumise pärast euroopaliku tuleviku poole”. Venelasi kui „vastuseisjaid lääne püüdlustele hõivata märkimisväärset osa „vene” Ukrainast, mis on Vene maailma lahutamatu osa”.

    Mul pole õrna aimugi, kes see Kornõševa on, loodetavasti piisavalt sõltumatu, mitte mõni KE infosõdalane 🙂

    Vasta

    • huviline
      juuli 16, 2014 @ 09:27:31

      See on väga paha, et pole õrna aimugi, kes on tunnustatud ajakirjanik Margarita Kornõševa. Tegelikult on see isiklik probleem, et ei tunne tuntud ajakirjanikke. Järelikult pole ka sinu arvamusavaldused adekvaatsed. Nii toimib ja selline on avalikuse kahuritoru, mis paukumatagi ähvardavalt oma toru püsti hoiab, avaldades oma nähtamatut survet lugejale.

      Avalikust peab ju igaüks teadma, sest igaüks kuulub avalikkusesse. Peale selle on avalikus eesti rahvas ja kas sina oled siis eesti rahva vastu!

      Vasta

      • ckrabat
        juuli 16, 2014 @ 09:44:42

        Mis asi on tunnustatud? Kes tunnustas? Kas ma olen kohustatud kõiki Lollide koja poolt sertifitseeritud arvamusliidreid teadma? Arvatavasti pole ma ainus taoline, kes lihtsalt ei kuulu Den za Dnjomi ja venekeelse meediaruumi tarbijaskonda. Muidugi ma vaatasin vikipeediast järele: http://et.wikipedia.org/wiki/Margarita_Korn%C3%B5%C5%A1eva 🙂
        Üldiselt oli see hea artikkel, sõltumata kes iganes oleks sinna alla kirjutanud. 🙂

      • ckrabat
        juuli 21, 2014 @ 22:23:48

        Kornõševa artiklile on reageerinud Rein Ruutsoo, kes peab seda Kremli propagandasõja väljundiks.
        http://epl.delfi.ee/news/arvamus/propagandasojast-eesti-ajakirjanduse-veergudel.d?id=69394785
        Jällegi, ei tea, kes on, keda teenib Margarita Kornõševa ja mis on tema eesmärgid. Ruutsoo renomee on väga vasakpoolne, kuid samas võib Kremli eesmärke teenida ka Viha vabariigi järjekindel ehitamine Eestis, kui inimesed loobuvat ratsionaalsetest hoiakutest ning muutuvad mõjutatavateks totaalse meedia poolt.

      • ckrabat
        juuli 22, 2014 @ 09:28:48

        Kornõševa kuus teesi (kuus valet? Ruutsoo analüüsi põhjal):
        1. Eesti ametlik seisukoht on, et Ukraina on sõber ja Venemaa vaenlane.
        2. Väites, et tuleb valida pool, nõustume, et maailm on must-valge, jagunedes heaks ja halvaks.
        3. Objektiivsus on küsitav, kui sündmuste tõlgendamise aluseks võetakse ainult ühe poole seisukohad.
        4. Mõlema riigi meedia on edastanud ka valeteateid.
        5. Pooltele on iseloomulik ka teemade mahavaikimine.
        6. Kumbki pool ei anna sõna neile, kes nende võimuga ei nõustu.

  10. ckrabat
    juuli 16, 2014 @ 09:35:39

    Panen siia üles (tundub mälu järgi, et siin on vaid osa sellest, aga võib-olla ka mitte) ühe vana artikli, kuna Sirbi toimetus on selle oma arhiivist maha võtnud:
    http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=2859&Itemid=2

    Rehepapid ja ahjualused
    Sirp, 14. oktoober 2005

    Kurjus ei armasta kohut, vaid omakohut

    Aastatuhandeid on inimkonnale pakutud erinevaid õpetusi, mis on lubanud paradiisi maa peale tuua, kuid sageli toonud kaasa hoopis vägivalla. Rahvuslus ja populism on olnud selliste ideoloogiate käes kaks tõhusat hooba ning need on ka Eesti ühiskonnas tugevasti juuri ajanud. Rahvuslikul, kultuurilisel või ka religioossel pinnal vastandumine on olnud aga ajalooliselt üks mõjuvamaid vägivalla tekkepõhjuseid. Üleskutsed kedagi ahju ajada ei ole aga üksnes Eestile iseloomulik tendents. Paralleelselt globaliseerumisega ja selle taustal toimuv üleüldine vastandumine tundub maad võtvat suures osas maailmast.

    Rahvusluse häda ja viletsus

    Eesti rahvuslaste häda ja viletsus seisneb paljuski selles, et nad ei hinda oma riiki. Nende tegevuses kajastub rehepappide ja ahjualustele iseloomulik riigi ülekavaldamise vajadus. Kindlasti on üheks oluliseks põhjuseks ka tõsiasi, et oma riigi kogemus on olnud üürike. Mõned numbrid tagasi idealiseeriti ühes Sirbi artiklis USA kommunisti ning kirjanikku William DuBois’d ja vastandati teda kui efektiivset afroameeriklaste õiguste eest võitlejat pedagoog Booker Washingtoniga, kelle tegevus näis “liialt alandlik”. Kirjutise noorel autoril oleks tulnud siiski põhjalikumalt allikates tuhnida, võib-olla oleks see kuidagi aidanud ka järelduste tegemisel. Tegelikkuses jõudis DuBois’ negativistlik rahvuslus ummikteele. Vihates ühiskonda, kus ta elas, ning toetades omal ajal nii Jaapani püüdlusi Aasia allutamisel (Jaapan ju vastandas end Ameerikale) kui ka Nõukogude Liidu kommunistlikku režiimi, astus ta elu lõpul Ameerika Ühendriikide Kommunistlikku Parteisse ning võttis vastu Ghana kodakondsuse. Tema töö jätkajaks tänapäeva Ameerikas võib pidada pigem endist muusikut Louis Farrakhani, kes on nimetanud Hitlerit suurmeheks, juhib mustade kogukonda Rahvuslik Islam ning jutlustab mustade ülimuslikkusest valgete ees. Seevastu tänu Booker Washingtoni positivistlikule tegevusele (ta üritas noortele mustadele ameeriklastele paremat haridust anda ja neid Ameerika ühiskonda integreerida) kasvasid ka inimesed, kes viisid tema töö lõpule, sealhulgas ka Martin Luther King.

    See, kui Eesti rahvuslased, elades küll iseseisvas riigis, võrdlevad end kunagiste Ameerika neegerorjadega, näitab, et midagi on mõtlemises korrast ära. Eesti rahvuslus on harjunud elama kellegi ülemvõimu all, lammutama, kuid mitte ehitama. Rahvuslus tähendab eestlasele isolatsionismi ja vastupanu. Eesti rahvuslane vihkab tavaliselt ka Euroopa Liitu, sest ta ei saa sellest aru. Paralleelid Nõukogude Liiduga on kerged tulema, mis sest, et tegemist on kahe täiesti vastandliku liiduga, nii väärtustelt kui tekkemehhanismilt. Nõukogude režiimi ilmselt paljuski siiralt vihates püüavad nad seda omal kombel ja kujul uuesti üles ehitada ja leiavad sel pinnal sageli ühise keele rehepappidega, kelle huvides on lääne tsivilisatsiooni vältimine ja Eestile ebaselge transiitmaa staatuse kinnistamine kahe tsivilisatsiooni vahel. Rahvuslastest ahjualused ja tumeda, et mitte öelda tumepunase minevikuga rehepapid on leidnud ühisosa ka euroopalike väärtuste vihkamises. Samasugused tendentsid on ka Venemaal, kus kommunistid on sageli leidnud ühise keele mustsajaliste rahvuslastega ning räägitakse isegi natsionaalbolševismist. Huvitava paradoksina on ka eesti keel üks viimaseid Euroopas, kus püütakse teha piinlikku vahet “rahvusliku” ja “riikliku” vahel.

    Kohus ja omakohus

    Kui viisteist aastat tagasi räägiti “ajaloo lõpust” ning demokraatia võidukäigust, siis praegu näib olevat kahtluse alla seatud universaalsete väärtuste olemasolu üldse ning üha enam tuuakse esile vastandusi “meie”-gruppide pinnal ning hinnatakse vana tõde “kel jõud, sel õigus”. Tundub, et kurjus on parajasti moes. Kuid vägivald sünnitab vägivalda. Kas õigete ideede nimel võib tappa? 22. juulil lasti Londoni Stockwelli metroojaamas maha 27-aastane Brasiilia päritolu elektrik Jean Charles de Menezes. Briti politsei tunnistas hiljem, et lasti maha vale mees, kuid lasti maha… õige asja eest. De Menezes elas juhtumisi vales majas, mida seostati terroristidega ning jälgiti, sai väljakutse tööle, sõitis bussiga metroojaama, võttis ajalehe, maksis sõidu eest ning jooksis rongi peale – ilmselt, et mitte maha jääda – istus vabale istmele ning lasti maha jälitavate politseinike poolt. Ta ei kandnud pikka mantlit, vaid teksajakki ning seljakoti asemel oli tal tööriistakohver. Isegi see, et de Menezes oli rikkunud seadust, elades Suurbritannias aegunud viisaga, pole siinjuures tähtis, sest tegemist on postuumselt tuvastatud faktiga.

    De Menezes – kas tapetud või hukkunud, selles on küsimus? 7. juulil toimusid Londonis mitmes metroos ja bussis pommiplahvatused, kus hukkus 56 süütut inimest. 21. juulil tehti veel mitu ebaõnnestunud katset. Kas brasiillasest elektriku elu lunastas need ohvrid? Ei tea, mis mõlkus meeles Briti politseiohvitseridel, kes tulistasid 22. juuli hommikul brasiillase pihta saatuslikud üksteist lasku. Kas nad tundsid südametunnistusepiina, tegid lihtsalt oma igapäevast tööd või ei tundnud mitte midagi või siis tundsid end hoopis kangelastena, kes maksavad kätte kurjusest sündinud kannatuste eest? Kas omakohus on õige lahendus isegi omakohtu puhul?

    Võtame siia kõrvale ühe teise tee, ühe teise võimaluse. 20. septembril suri arhitekt ja natsikütt Simon Wiesenthal, kes oli oma elu pühendanud kättemaksule ühele rahvale osaks saanud kannatuste eest. Kuid Wiesenthal oli seadnud eesmärgiks tuua natsikurjategijad kohtu ette, loobunud rakendamast omakohtu printsiipi, mille puhul väljaõpetatud snaiprid oleksid kellelegi langetatud otsuse lihtsalt täide viinud. Viimane võinuks tunduda nii lihtne. Miks valis siis Wiesenthal keerulisema tee? Seda enam, et ka kohus ei pruugi alati olla õiglane. Aga ometi eeldab kohus, et otsus on kaalutletud, mitte langetatud emotsioonide ajel. Kohus toetub seadusele. Kohtus jääb süüdistatavale õigus end kaitsta. Sellepärast kurjusele kohtud ei meeldigi. Kurjusele meeldib ahju ajada. Sellepärast, suunates vaenuliku ideoloogia kandjaid tuleriidale, ulatame me sellega võib-olla endalegi aru andmata päästva käe hoopis kurjuse ideoloogiale.

    Sain selle siit kätte:
    http://www.via.ee/content/article/maha-kommunistid/comments/1/nr/11

    Selle artikli sünni kohta käib üks lugu. 2005.a. polnud ma veel “Sirbi” “mustas nimekirjas” ja kirjutasin sinna mõned lood, vist isegi Venemaa suhete ja Petseri teemadel, mis tõsiusklikke rahvuslasi tõsiselt pahandas. Keegi (nimesid ei maini, eks ole) kirjutaski selle peale väga emotsionaalse vastuartikli, kus ta oli viidatava autori nime järjepidevalt ning ilmselt tahtlikult valesti kirjutanud. No kui teeb üks kord, siis võib see olla juhuslik, kui aga pidevalt, siis viitab nagu sihipärasusele juba. Mõnita meest, mitte mehe mütsi, eks ole. Aga ega ma pahane pole, ju siis oli nii hea lugu, et hormoonid möllama pani 🙂
    Küsisin Mihkel Mutilt, kes oli tookordne Sirbi peatoimetaja, mis teha, kas peaks mingi õiendi kirjutama vms. Tema ütles, aga kirjuta lugu vastu. Tagantjärele vaadates õigesti ütles. Sellel lool on väga konkreetne ajend. Muidu poleks see lugu kunagi sündinud. 🙂

    Vasta

  11. ckrabat
    juuli 16, 2014 @ 14:58:33

    Siia oleks nüüd asjakohane lasta veel Steven Seagali muusikat, mis on kõik intelikendid vahule ajanud ja vahetatakse sõbralikke roppusi 😀
    Dark Angel Live (Steven Seagal) Blues Music

    Ma ei ole ei Seagali filmiloomingu ega muusika nagu üldse bluesmuusika või märulifilmide eriline austaja sõltumata tema poliitilistest vaadetest ja seda Haapsalu üritust oleks täiesti vabast tahtest boikoteerinud 🙂

    Vasta

  12. ckrabat
    juuli 16, 2014 @ 15:10:06

    Stiiven Seakael hullutab intelikente. Jõle promo sellele Haapsalu pluusi üritusele, sinna lähevad varsti rahvamassid :irw
    Tõnis Mägi: See ei lähe kohe mitte nii, kutsun suisa boikoteerima, See on täielik provokatsioon, võtta praegusel hetkel siia selline mees.
    http://publik.delfi.ee/news/muusika/tonis-magi-kutsub-ules-augustibluusi-boikoteerima.d?id=69358937
    vs
    Kaur Kender: Tõnis Mägi — ole eestlane, maksa venelastele kogu plekk tagasi, mis said. Või küsi juurde ja jää vait. Või vatever. KLEEBI OMA SUU KINNI. Mingis mõttes on nõukogude eesti edasi. Töökollektiivide kirja žanri on üle võtnud loomeliidud, murelik eesrindlasest traktorist — T. Mägi
    http://publik.delfi.ee/news/inimesed/kaur-kender-tonis-magi-mine-pi-maksa-venelastele-kogu-plekk-tagasi-mis-said.d?id=69365473
    vs
    Mihkel Raud: Seagali suurim kuritegu on siiski see, et ta on talumatult sitt laulja!
    http://publik.delfi.ee/news/muusika/mihkel-raud-seagali-suurim-kuritegu-on-siiski-see-et-ta-on-talumatult-stt-laulja.d?id=69366091
    vs
    Jaanus Nõgisto: Äkki ta laulab bluesiga sellest, kuidas ta Putiniga koos tina paneb. Võib väga naljakas olla
    http://publik.delfi.ee/news/muusika/samuti-augustibluusil-esinev-jaanus-nogisto-steven-seagalist-akki-ta-laulab-bluesiga-sellest-kuidas-putiniga-tina-paneb.d?id=69360607
    vs
    Aapo Ilves: Igasuguste imelike ja rumalate inimestega niikuinii tallan ühte planeeti. Natuke nadi oleks ühe ahvi pärast [boikoteerida].
    http://publik.delfi.ee/news/muusika/aapo-ilves-augustibluusi-poliitskandaalist-natuke-nadi-oleks-uhe-ahvi-parast-boikoteerida.d?id=69360667

    Vasta

  13. Trackback: Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

juuli 2014
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: