Viha vabariik XIV – dopingukatel keeb jälle

@ckrabat
Staarajakirjanik Kärt Anvelt algatas eelmise aasta lõpul meediakampaania, mille kangelaseks kujunes spordiarsti haridusega Vitali Bernatski. Bernatski täiendab totaalse meedia lollidevabrikus kokku monteeritud kangelaste rivi, kus gladiaatorite areenil peetavatele murumängudele astuvad vastu üksteise järel võidukas reas Lihtsa elu-Triin, Dressi-Toivo, Farmi-Gaabriel, Iglesiase-Anett, Nõia-Ints, Anna-Maria Galojan ja paljud teised staarivabriku väljaanded, kes läbi vere, higi ja pisarate totaalsele meedia sulli, feimi ja respekti teenivad. Sellesse silmipimestavasse staaride paraadi on vägisi püüdnud piletit hankida oma tuntud headuses ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1982.a. kehakultuurlasena lõpetanud, kuid 1990.a. Tartu Ülikoolis bioloogiakandidaadi kraadi kaitsnud Sihtasutuse Eesti Antidoping nõukogu liige Kristjan Port, kes pürib läbi raskuste tähtede poole staardopinguküti tiitli järele. Eesti laiema avalikkuse tähelepanu alla sattus Port Andrus Veerpalu väidetava dopingujuhtumi valguses, kui ta vägisi püüdis Veerpalu juriidilisi protseduure eirates omakohtu korras meedias süüdi tunnistada. Nüüd  valgustasid Kärt Anvelt ning Vitali Bernatski talle taas teerada tõusuks Olümposele.

Nõiajahi meetodi kasutamine dopingupatuste leidmiseks muudab aga “püha ürituse” odavaks farsiks. Hiljuti vaatas Maailma Anti-Dopingu Agentuur WADA üle kasvuhormoonide piirmäärad ning korrigeeris neid vähesel määral. Seniste piirnormide 1,81 ja 1,68 asemel seati sisse uued piirnormid 1,81 ja 1,87. Pole teada, kas muutused puudutavad ka testimist või jätkatakse varasema metoodikaga, aga nii Rahvusvaheline Suusaliit FIS kui WADA on kinnitanud, et piirnormide ülevaatamine ei puuduta Rahvusvahelises Spordiarbitraažis õigeks mõistetud Andrus Veerpalu juhtumit, millise otsuse ümbervaatamist ei kavatseta nõuda. WADA on teada andnud, et uued piirnormid hakkav kestma hetkest, kui sellekohane uurimus avaldatakse mõnes rahvusvahelises väljaandes. Sellepärast on ka uuesti tõstatunud meediakampaania pisut enneaegne, sest pole täpselt teada, mille põhjal piirnorme muudeti ning kas anti vastus kõigile Andrus Veerpalu juhtumi puhul üles kerkinud küsitavustele, millele viitab ka Veerpalu kaitsetiimi kuulunud Sulev Kõks. Küll on aga WADA otsused taas aktiviseerinud Kristjan Pordi, kes plaanib teha avalduse Eesti Olümpiakomitee distsiplinaarkolleegiumile ning esitada prokuratuurile kuriteoteate. Esialgu kogub ta sulli, feimi ja respekti siiski vaid meedias.

Veerpalu juhtumi puhul on kõige suuremaid küsitavusi tekitanud kasvuhormoonide suur varieeruvus samast proovist võetud näitude vahel : A-proov 2,62 ja 3,07 ning B-proov 2,73 ja 2,00. Tähelepanuväärne on just suur erinevus teise näitaja (Kit2) juures (3,07 ja 2,00). Kuigi Port väidab, et seoses WADA piirmäärade ümbervaatamisega on Veerpalu tunnistatud automaatselt süüdi dopingu tarvitamises, siis pole see tegelikult päris nii. Rahvusvahelise Spordiarbitraaži otsusega küll ei välistatud, et Veerpalu võis kasutada dopingut, kuid ei suudetud tõestada ka dopingutarvitamise juhtu. Dopingutarvitamine eeldab, et keelatud aineid manustati sihiteadlikult eesmärgiga tõsta sportlikke saavutusi. Veerpalu puhul ilmnes üksnes, et kasvuhormooni tase oli üle lubatud piirnormide. Kuidas see sinna sattus, jääb selgusetuks. Hämmastaval kombel võib seekord nõustuda samuti meil aurahadele kandideerinud Priit Pulleritsuga, kes tõdeb, et tõsine probleem on nüüdisaja spordis tervikuna, mis hoolimata dopinguküttide poolt läbi viidavast nõiajahist on dopingust läbi imbunud. Sellele viitas oma raportis ka WADA eksjuht kanadalane Dick Pound. Mäng käib lubatu ja lubamatu piiril ning süütuid eristab süüdlastest vaid see, et nemad pole vahele jäänud.

Bernatski juhtum on ülesehituselt tüüpiline meediakampaania, mille eesmärgiks pole mitte tõe jaluleseadmine, vaid verejanulisele publikule odava vaatemängu pakkumine gladiaatorite areenil. Bernatski poolt meediasse paisatud juhtumite avalikustamine sarnaneb meelelahutuslikule ettevõtmisele, millega ergutatakse omakohtu rakendamist areenile sattunud võitlejate vastu. Seni avalikkuse ette toodud endine suusataja Raul Olle ja endine kaugushüppaja Priit Soosaar on millegipärast Bernatskile raha üle kandnud, kuid esialgu on see ka kõik ja me ei tea, kas nad selle vastu ka mõnda keelatud toonust tõstvat tinktuuri või süsti said. Kui Bernatski eesmärgid ei oleks materiaalsed, siis oleks tema poolt õige esitada ettekanne volitatud ametkondadele, eeskätt Eesti Olümpiakomiteele ja prokuratuurile, kuid sulli, feimi ja respekti taotlev endine tolmuimejaärimees pöördus meedia poole, et totaalse meedia poolt suunatud Novgorodi WC abil omakohtu korras vihakampaaniat arendada ja me ehitame jälle kord Viha Vabariiki. Kristjan Porti on mainitud potentsiaalse laureaadina meie väärikale Jaan Tatika aurahale, kuid kuna peale Veerpalu suhtes langetatud õigeksmõistvat otsust ei tundunud see teema enam aktuaalne, siis jäi ta seekord kahjuks aurahast ilma. Port solvus ning asus taas gladiaatorite areenil nõiajahte korraldama. Andrus Veerpalu vastu on Port millegipärast erilist viha tundnud, sest loodetud “suur kala” lipsas dopinguagentuuri võrkudest välja ning kestvad kiiduavaldused koos muu meeleheaga jäid tulemata. 2011.a. täikraed teolt tabades mindi liiga vara õhku täis suurt võitu meediasse kuulutama, selle asemel, et kohusetundlikult WADA poolt kehtestatud protseduure järgida. Nüüd on ta leidnud endale uue võimaluse mineviku varjude taaselustamiseks.

Eesti dopinguküttide tegevus meenutab paiguti Simon Wiesenthali keskuse tuntud natsiküti Efraim Zuroffi meetodeid, kes on varem Eesti võimudele ette heitnud vähest koostöövalmidust natsikurjategijate tabamisel, saamata aru inimese eluea teatavatest iseärasustest, mis kõvasti raskendavad soovitud kurjategijate tabamise võimalusi. Nimelt kõigi loogikareeglite järgi peaksid tõsised natsikurjategijad ammu surnud olema, sest isegi need isikud, kes said sõja lõpus 1945.a. täisealiseks, on täna juba 86-87 aastased. Need isikud, kes aga 70 aastat tagasi toimunud kuritegude eest vastutasid, peaksid tänaseks olema juba üle 100 aasta vanad, mis on tugevasti üle inimeste keskmise eluea. Eitamata tolleaegsete kuritegude aegumatust ja tunnistades Simon Wiesenthali keskuse õilsaid eesmärke, peaksime täna keskenduma kättemaksu asemel rohkem preventsioonile, et need kuriteod enam kunagi ei korduks, sest üleskutsed sallimatusele, vihale ja vaenamisele kõlavad ka täna. Ka spordis ei ole mõtet ajalugu ümber kirjutada, vaid selle asemel võiksime muuta tänapäeva sporti võimalikult puhtamaks. Kunagised Nõukogude Liidu ja Saksa DV staarid jäävad igaveseks sangaritena spordiajalukku, samal ajal kui Lance Armstrong muudetakse dopinguikooniks, sest juba unustatud idabloki staaride asemel tema nimi müüb. Iseloomulik fakt on seegi, et suur osa Armstrongi põlvkonna jalgratturitest on mingil hetkel dopingupatustena vahele jäänud, mis eeldab, et tegemist on märksa laiema ühiskondliku probleemiga kui ühe konkreetse süüdlasega, kelle suunas patuta tohiksid kive heita.