Miljard aastat tagasi

@jolli
Miljard aastat tagasi tabas planeet Maad meteoriit. Taevakivi oli piisavalt suur, et lagunemata lennata läbi otsatu universumi, mis on mõõtmatu küll ainult teadlaste jaoks, kes ei ole veel tulnud mõttele suhtuda meie universumisse nagu telefoniraamatusse, millel on küll lugematu arv kollaseid ja valgeid lehti, aga vaja on sealt tavaliselt ainult ühte numbrit, kui sedagi. Puitküttega inimesed saavad nimetatud tasuta jagatavat teost edukalt kasutada mittesihipäraselt ehk siis tulealustuseks, kui on vaja näiteks pannkooke küpsetada. Sarnaselt telefoniraamatuga koosneb ka universum üksteisega servast seotud lehtedest ehk paralleelreaalsustest, mida teinekord luuleliselt isegi paralleeluniversumiteks kutsutakse. Tegelikult on muidugi tegu ikka sellesama ühe ja sama ainsusliku universumiga, ehkki sageli kipuvad mehed ja naised asuma selle universumi erinevatel reaalsusetasanditel, milles võib veenduda kasvõi oraalses kommunikatsioonis – kostab küll läbi, aga päris täpselt kohale ei jõua ja erinevad eluvormid üksteisest aru ei saa. Pilt on, aga heli ei ole või vastupidi. Olenevalt kas parasjagu ollakse tülis või tüli alustamise faasis.

Lisaks on universum, nagu selle on välja selgitanud meie teadlased, ka kärjekujuline ja sellest arusaamiseks võime ette kujutada mesipuud, milles paiknevad kärjed ehk raamatulehed ja mida täidab rõõmus sumin, kui mesilased oma igapäevaseid tähtsaid toimetusi teevad. Igaks juhuks ei ürita me siin küll hoomata seda kosmilist mesinikku, kelle hüvanguks elu mesipuus toimub, aga oletada võib, et olemuselt meenutab ta üsnagi oma maist kolleegi. Suhteliselt muhe tüüp, keda linnukeste nõelamine eriti ei morjenda, küll aga armastab ta neid enne meekogumist suitsuga sentimentaalsemaks muuta, et üksteise eesmärkide valestimõistmisest tulenevad kahjustused väiksemad oleksid.

On ka teaduskoolkondi, kes on elu mõtte teistmoodi lahti seletanud. Näiteks väidavad mõned juhtivad stultoloogid, et meie teiega elamegi virtuaalses reaalsuses, umbes nagu arvutimängus, mida haldab rannaplätudes ja pildiga T-särgis patsiga süs-adminn, kes mängimise kõrvale pizzat sööb, purgiõlut peale joob ja üle interneti teiste samasuguste süs-adminnidega sõda peab. On see nii, teisiti või kolmandat moodi, ega me seda kosmiliste malenuppudena ise ei tea. Tõde aga ei selgu tavaliselt mitte arvamuste paljususes, vaid kehtestub kõige autoriteetsema tõeomaniku nägemuse alusel. Kunagi oli kombeks rääkida Maast kui universumi keskpunktist, mis on võrdlemisi lameda kujuga ja asub neljal elevandil, kes omakorda seisavad suure kilpkonna  turjal. Kellele kilpkonn tugineb, ei ole au teada. Paradigma muutus millalgi ümara Maa kasuks, aga see ei ole maalasi takistanud endiselt ennast universumi keskpunktiks pidamast ning ka universumi direktoritena käitumast, kuigi tegelikult asume me selle kosmilise telefoniraamatu tagakaanel, otse vöötkoodi all väikeses kirjas, mida keegi lugeda ei näe.

Niisiis tabas miljard aastat tagasi meie ilusat sinist planeeti kosmiline meteoriit, mis kandis siia Elu seemne, millest vastavalt darvinistliku maailmakirjeldusele arenes elu Maal nagu me seda tänapäeval tunneme. Pideva ja püsiva arengu kõrval räägitakse ka sellisest võimalikust käigust, kus pikale sirgjoonelisele stagnatsioonile järgneb hüppeline ülikiire kvalitatiivne areng, mille käigus on organismid sunnitud end kiirelt väliskeskkonna muutunud oludega vastavusse viima ehk siis kohanema ja mida võib võrrelda näiteks sellega, kui noormees, kellele on seni süüa valmistanud ja särke triikinud ema, satub ühtäkki teise linna ülikooli ja on järsku sunnitud  ellujäämisõpetuse raames ise enesele ühikaköögis muna praadima – areng on järsk ja kvalitatiivne, vastasel korral järgneb üliõpilase ehk siis meie näites liigi väljasuremine, kui see liik enesele ise muna praadima ja särki triikima ei õpi.

Võis ka olla nii, et mitte miljard, vaid kõigest miljon aastat tagasi ja mitte üksik eksikombel kosmoselennu üleelanud algviirus või -bakter, vaid juba valmis arenenud eneseteadvuslikud kollektiivsed organismid asusid võõrliigina  Maad koloniseerima. Nii võisid Maale saabuda (ka tahtlikult kellegi poolt sisse tooduna) alglollid liigist stultus primus, keda kahjuks Charles Darwini teoses “Liikide teke” ei mainita ja kellest edasi arenes välja uus, konkureeriv ja eluks Maal nüüd juba paremini  kohanenud liik harilikud lollid ehk stultus vulgaris koos oma alamliigi, tugeva lolli ehk stultus robustus-ega, kellele usaldati tavaliselt kõige lollimad ja suurt füüsilist jõudu nõudvad tööd.

Nii tõrjus võõrliik lollid välja Maa põliselanikud kromanjoonlased ja neandertaallased, saavutas supreemse positsiooni, tegi sugu ja neid sai palju. Burksiputkade lapsed, lollide kuulsusrikka vereliini jätkajad, pärisid Maa.

Ülaloleva muusikalise illustratsiooni kuulamiseks soovitav seisund: pohmakas, megabassiga ja fortissimo, väga valjult. Aitab sellise hommikuse peojärgse seisundi vastu, milles nagu suurte vasaratega Tolkieni päkapikud taoksid Sinu peas asuvas sepikojas ürgmaagist kokku võlusõrmuseid! Hopsadi jou!

Advertisements

7 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    veebr. 05, 2014 @ 00:02:32

    Tihtipeale võib kohata, kuidas mõni stultus vulgaris räägib, kuidas tema vereliinid viivad stultus primuseni välja. Tavaliselt ei ole see nii ja need on meie omad kohapeal kokku monteeritud lollid 🙂

    Vasta

  2. Jolli
    veebr. 05, 2014 @ 02:41:29

    Vasta

  3. ckrabat
    veebr. 05, 2014 @ 10:28:36

    Muistendid räägivad, et kunagi ammu-ammu asustasid Maad müütilised ürglollid, stultus pristinos, aga nemad lahkusid Keskmaalt koos haldjate ja päkapikkudega. Mõnikord on inimesed neid näinud, kui nad on juhuslikult sattunud mõnesse teise dimensiooni, samale sagedusele koos roheliste mehikeste ning kollaste kuradikestega.

    Vasta

  4. huviline
    veebr. 05, 2014 @ 11:43:06

    http://www.digiraamat.ee/catalog/category_id/1/tab/free

    Monumentaalne ajalugu peaks iseenesest ulatuma kaugemale mõnest miljardist aastast. Võib küll aru saada Marek Tamme tekstist, kus stultoloogiale pole üldse tähelepanu pööratud, sest autori tähelepanu fookuses on Eesti ja siin stultuseid ei esine.

    Iseenesest on ka vigane tekst siiski tekst. Mida rohkem autoreid, seda rohkem eksimusi, võimalikke tekstikujulisi allikaid ajaloolase jaoks, ja seda monumentaalsem ajalugu. Inimene on teatavasti ekslik ja monumentaalne ajalugu ebatäielik, et mitte öelda eksitav. 🙂

    Vasta

  5. personainfieri
    veebr. 06, 2014 @ 12:12:16

    Vasta

  6. ckrabat
    veebr. 07, 2014 @ 09:33:32

    Seletamatu juhtum: 62 koolilast, kes kohtusid tulnukatega
    http://www.telegram.ee/maavaline/seletamatu-juhtum-62-koolilast-kes-kohtusid-tulnukatega#.UvSLQvmSxMd
    Objektid tulid ähemale ja maandusid lõpuks kooli aiaga piiratud ala lähedale, umbes 100 meetrit lastest eemal. Seejärel oli sõiduki peale ilmunud umbes meetripikkune mehike, kellel olid pikad mustad juuksed, must liibuv kostüüm ja hiiglaslikud viltused silmad. Ta oli hakanud laste suunas liikuma, kuid siis märkas neid ja kadus hetkeks, ilmudes taas välja lennumasina taga. Siis tõusis sõiduk taas õhku ja kadus.
    Vanemad õpilased ütlesid aga, et olendid olid nendega ka telepaatilisel teel kommunikeerunud, öeldes neile, et inimesed hävitavad oma planeeti ja reostavad keskkonda viisil, mis viib kohutavate tagajärgedeni.

    See võis Klaatu olla.

    Vasta

  7. Jolli
    veebr. 07, 2014 @ 11:49:06

    Vanasti neil pikki juukseid ei olnud, ainult kapuuts. :=) Aga eks mood muutub.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2014
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
2425262728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: