Elamisväärne elu ja Eesti väljakutsed

@huviline
Eesti poliitika väljakutseks võiks olla kaasaegse riigi arendamine. Kaasaegne riik, mis tugineb kaasaegsele arusaamisele demokraatiast, oleks tegelikuks pandiks, millele toetudes saab kindel olla, et ka meie tulevastel põlvedel, sh isikul, keda kunagi pole tulnud, siinmaal hea elada oleks. Pöördumises „Seisaku vastu: algatus Elamisväärne Riik“ on selles osas räägitud tänuväärseid sõnu. Mida teha, et siinmaal oleks hea elada? Sõnavabadus annab meile tänuväärse võimaluse rääkida kõigest, mis muret teeb ja ainult rääkides on võimalik jõuda kaasaegse arusaamiseni riigist, mis on poliitiline pant, mis annab tegeliku kindlustunde. Toodud tekst on sõnakasutuse poolest sarnane teiste sedalaadi üleskutsetega, erinevate manifestid ja hartadega, erinedes neist eesmärgi selguse poolest. Lausemoodustajate taga aga on tajutavad mõtteahelad, mis ulatuvad eelmisesse ja üleeelmisesse sajandisse, isegi valgustusaega välja. Nendest ahelatest hoitakse meeleldi kinni, kuigi see viitab pigem mõttevaesusele. Kaasaegne riik on üha enam informatsioonipõhine, millisest tehnoloogiast ei osanud undki näha John Locke, René Descartes, Immanuel Kant, Max Weber, Carl Schmitt, Leo Strauss, Hannah Arendt, Bernard Williams, Michel Foucault, Jürgen Habermas või Robert Putnam. Neile toetudes petame ennast olukorras, kus oluline on isikuandmete kaitse ja informatsiooniline enesemääramine, millel puudub üldtunnustatud sisu ja milliseid asju lahendatakse menetledes. Ka demokraatia mõiste on muutumises, samuti selle üldtunnustatud sisu.

Eesti koht maailmaareenil on määratud Euroopa Liidu liikmesriigina. Meie elu on mõjutatud selle kaudu, millised otsused langetatakse Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis ja kümnetes teistes mõttekodades, kus vormistatakse erinevaid eeskirju. Eesti enda eeskirjad peavad olema Euroopa Liidu eeskirjadega vastavuses, kui need eeskirjad on Eestile siduvad. Euroopa Liit on demokraatlik, inimõigusi austav ja kõiki võrdselt kohtlev riikideülene ühendus. Kindlasti kõik teavad, et euroopalik demokraatia toetub neljale vabadusele: kaupade, kapitali, teenuste ja töötajate liikumisvabadusele. Lisaks on kõigil sõnavabadus. Selles ühenduses on suuremad ja väiksemad rahvad ja riigid, suuremad ja väiksemad majandused. Suuri ja väikeseid koheldakse sõnas võrdselt. Tegelikult saavad kõik aru, et Eesti ja Saksa majandused on ebavõrdsed. Eesti majanduse tähtsus ja roll euro kursi mõjutajana pole võrreldav Saksa majanduse tähtsuse ja rolliga. Saksamaata pole Euroopa Liit kujuteldav, ilma Eestita aga saab Euroopa Liit hakkama. Siit järeldub tõsiasi, et meie määrang maailmaareenil on tuletatud ebavõrdsetel alustel tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomise teel. See kõik võib ühel hetkel pudeneda ega ole kindel. Järelikult on Hando Runnelil õigus, kui ta väidab, et Eesti on täna sama kaitsetu.

Lugedes ühiskonnategelaste üleskutset ja poliitika uuendamise põhimõtteid võib teha tähelepanekuid sisuliste vastuolude kohta tekstis. Kuigi soovitakse elamisväärset riiki, pole poliitilistele esindusreeglitele ridagi pühendatud. Siit järeldub, et demokraatiat mõistetakse vanamoodsalt, mis on ettekujutatav üksnes kas esindus-, osalus- või otsedemokraatiana. Lause „poliitilise süsteemi korraldus peab võimalikult palju toetama oma riigi tunnet“ on poliitilises mõttes tegelikult sisutühi, sest tunne on isiklik ja võib kaasneda erinevate asjaoludega. Kaasajal tugineb rahvavõim informatsioonile ja läbi kohalike omavalitsuste on seda linnadel, valdadel alati rohkem. Milleks pidada riiki, mille võim tugineb traditsioonidele ja tegelik võim peab hambaid kiristama? Teiseks silmatorkavaks vastuoluks on võrdõiguslikkuse mõiste sisustamine. Võrdõiguslikkuse teema all on soovitud seda piiritleda üksnes soolise võrdsusena (palgalõhe kaotamine), kuid võrdsuse käsitlemine üksnes naisküsimusena on eelmise sajandi teema. Võrdsuse teema on laiem ja mahukam, hõlmates ka ebavõrdsete kohtlemist ebavõrdsetena. Kaasajal on ebavõrdsete sihtgruppide määratlemine, läbi valikuvõimaluste kasvamise, üks ettevõtluse (turunduse) sõlmküsimusi. Üha rohkem on Jupiterile (tööandjale) lubatud asjad keelatud töövõtjale, või see, mis on lubatud juhile, on keelatud spetsialistile ja töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu pikema jututa.

Poliitika on üldiste valikute tegemise koht ja sellepärast on mõistlik lähtekoht elamisväärne elu, mitte soovunistamine. Kes sellest tegelikust elust midagi teavad, need on kohalikud, sest kohalike käes on tegelik võim (detailplaneerimine, registriandmed jne). Siit järeldub, et elu Eestis ei muuda elamisväärseks arvamusliidrite, kõrgete ametiisikute, ülemakstud ministrite, riigiettevõtete juhtide ja muude ühiskonnategelaste pöördumised, mis jätavad arvesse võtmata kohaliku võimukeskuse, kellel on võime sisustada demokraatia mõistet kaasaegselt, läbi kohalike vabaduste. Vabadus luua oma kodu looduskaunis kohas ei tohiks olla asi iseeneses, ökoloogiline jalajälg, mille kohta igaüks võib sõna võtta. Liikumisvabadustest ja sõnavabadusest tähtsam on väärtusvabadus. Vaba rahvas, vabal maal, kes on säilitanud oma kohaliku vabaduse isegi pärisorjandusliku korra tingimustes ja tahab nüüd elada selle pärimusega koos. Väärtusvabadus ei ole valikute koht, vaid see, mida me oma mõtlemisega tegelikult tahame saavutada – midagi kindlat ning kestlikku (jätkusuutlikku) ja selget ning läbipaistvat (transparentset).