Elamisväärne elu ja Eesti väljakutsed

@huviline
Eesti poliitika väljakutseks võiks olla kaasaegse riigi arendamine. Kaasaegne riik, mis tugineb kaasaegsele arusaamisele demokraatiast, oleks tegelikuks pandiks, millele toetudes saab kindel olla, et ka meie tulevastel põlvedel, sh isikul, keda kunagi pole tulnud, siinmaal hea elada oleks. Pöördumises „Seisaku vastu: algatus Elamisväärne Riik“ on selles osas räägitud tänuväärseid sõnu. Mida teha, et siinmaal oleks hea elada? Sõnavabadus annab meile tänuväärse võimaluse rääkida kõigest, mis muret teeb ja ainult rääkides on võimalik jõuda kaasaegse arusaamiseni riigist, mis on poliitiline pant, mis annab tegeliku kindlustunde. Toodud tekst on sõnakasutuse poolest sarnane teiste sedalaadi üleskutsetega, erinevate manifestid ja hartadega, erinedes neist eesmärgi selguse poolest. Lausemoodustajate taga aga on tajutavad mõtteahelad, mis ulatuvad eelmisesse ja üleeelmisesse sajandisse, isegi valgustusaega välja. Nendest ahelatest hoitakse meeleldi kinni, kuigi see viitab pigem mõttevaesusele. Kaasaegne riik on üha enam informatsioonipõhine, millisest tehnoloogiast ei osanud undki näha John Locke, René Descartes, Immanuel Kant, Max Weber, Carl Schmitt, Leo Strauss, Hannah Arendt, Bernard Williams, Michel Foucault, Jürgen Habermas või Robert Putnam. Neile toetudes petame ennast olukorras, kus oluline on isikuandmete kaitse ja informatsiooniline enesemääramine, millel puudub üldtunnustatud sisu ja milliseid asju lahendatakse menetledes. Ka demokraatia mõiste on muutumises, samuti selle üldtunnustatud sisu.

Eesti koht maailmaareenil on määratud Euroopa Liidu liikmesriigina. Meie elu on mõjutatud selle kaudu, millised otsused langetatakse Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis ja kümnetes teistes mõttekodades, kus vormistatakse erinevaid eeskirju. Eesti enda eeskirjad peavad olema Euroopa Liidu eeskirjadega vastavuses, kui need eeskirjad on Eestile siduvad. Euroopa Liit on demokraatlik, inimõigusi austav ja kõiki võrdselt kohtlev riikideülene ühendus. Kindlasti kõik teavad, et euroopalik demokraatia toetub neljale vabadusele: kaupade, kapitali, teenuste ja töötajate liikumisvabadusele. Lisaks on kõigil sõnavabadus. Selles ühenduses on suuremad ja väiksemad rahvad ja riigid, suuremad ja väiksemad majandused. Suuri ja väikeseid koheldakse sõnas võrdselt. Tegelikult saavad kõik aru, et Eesti ja Saksa majandused on ebavõrdsed. Eesti majanduse tähtsus ja roll euro kursi mõjutajana pole võrreldav Saksa majanduse tähtsuse ja rolliga. Saksamaata pole Euroopa Liit kujuteldav, ilma Eestita aga saab Euroopa Liit hakkama. Siit järeldub tõsiasi, et meie määrang maailmaareenil on tuletatud ebavõrdsetel alustel tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomise teel. See kõik võib ühel hetkel pudeneda ega ole kindel. Järelikult on Hando Runnelil õigus, kui ta väidab, et Eesti on täna sama kaitsetu.

Lugedes ühiskonnategelaste üleskutset ja poliitika uuendamise põhimõtteid võib teha tähelepanekuid sisuliste vastuolude kohta tekstis. Kuigi soovitakse elamisväärset riiki, pole poliitilistele esindusreeglitele ridagi pühendatud. Siit järeldub, et demokraatiat mõistetakse vanamoodsalt, mis on ettekujutatav üksnes kas esindus-, osalus- või otsedemokraatiana. Lause „poliitilise süsteemi korraldus peab võimalikult palju toetama oma riigi tunnet“ on poliitilises mõttes tegelikult sisutühi, sest tunne on isiklik ja võib kaasneda erinevate asjaoludega. Kaasajal tugineb rahvavõim informatsioonile ja läbi kohalike omavalitsuste on seda linnadel, valdadel alati rohkem. Milleks pidada riiki, mille võim tugineb traditsioonidele ja tegelik võim peab hambaid kiristama? Teiseks silmatorkavaks vastuoluks on võrdõiguslikkuse mõiste sisustamine. Võrdõiguslikkuse teema all on soovitud seda piiritleda üksnes soolise võrdsusena (palgalõhe kaotamine), kuid võrdsuse käsitlemine üksnes naisküsimusena on eelmise sajandi teema. Võrdsuse teema on laiem ja mahukam, hõlmates ka ebavõrdsete kohtlemist ebavõrdsetena. Kaasajal on ebavõrdsete sihtgruppide määratlemine, läbi valikuvõimaluste kasvamise, üks ettevõtluse (turunduse) sõlmküsimusi. Üha rohkem on Jupiterile (tööandjale) lubatud asjad keelatud töövõtjale, või see, mis on lubatud juhile, on keelatud spetsialistile ja töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu pikema jututa.

Poliitika on üldiste valikute tegemise koht ja sellepärast on mõistlik lähtekoht elamisväärne elu, mitte soovunistamine. Kes sellest tegelikust elust midagi teavad, need on kohalikud, sest kohalike käes on tegelik võim (detailplaneerimine, registriandmed jne). Siit järeldub, et elu Eestis ei muuda elamisväärseks arvamusliidrite, kõrgete ametiisikute, ülemakstud ministrite, riigiettevõtete juhtide ja muude ühiskonnategelaste pöördumised, mis jätavad arvesse võtmata kohaliku võimukeskuse, kellel on võime sisustada demokraatia mõistet kaasaegselt, läbi kohalike vabaduste. Vabadus luua oma kodu looduskaunis kohas ei tohiks olla asi iseeneses, ökoloogiline jalajälg, mille kohta igaüks võib sõna võtta. Liikumisvabadustest ja sõnavabadusest tähtsam on väärtusvabadus. Vaba rahvas, vabal maal, kes on säilitanud oma kohaliku vabaduse isegi pärisorjandusliku korra tingimustes ja tahab nüüd elada selle pärimusega koos. Väärtusvabadus ei ole valikute koht, vaid see, mida me oma mõtlemisega tegelikult tahame saavutada – midagi kindlat ning kestlikku (jätkusuutlikku) ja selget ning läbipaistvat (transparentset).

 

Advertisements

7 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    veebr. 20, 2014 @ 18:15:08

    Ma vaatasin ka, et mingid intelikendid olid jälle mingi avaldusega maha saanud. Vaatasin allakirjutanute nimekirja, ei hakka manifesti endaga praegu lähemalt tutvuma, aga pakun välja, et nõutakse, et riik oleks paks, ordnung oleks majas ja naabri-Juhan püsiks vait ja ei möliseks, siis saabub õnn meie õuele ning hunt ja lambatall lähevad püüne peale tangot tantsima. Kõikides maailmahädades on süüdi personaalselt Reformierakond ja liberaalne maailmavaade ja igasugused liberastid, tolerastid ning integrastid tuleks poliitikast nii kaugel hoida, kui vähegi võimalik, sest nad takistavad MEIE pääsu võimu juurde.
    Selle asemel, et lõputult viriseda, kuidas kõiges on süüdi partei, valitsus ja neli aastaaega, võiksid nad ometi välja tulla konkreetse programmiga – mis on eesmärgid ja kuidas neid saavutada.

    Vasta

  2. huviline
    veebr. 20, 2014 @ 19:16:46

    Küsimus ei ole üldsegi mitte intelligentides, vastupidi, see et intelligendid, tegelikud inteligendid, mitte “mingid intelikendid”, on poliitikast mõtlema hakanud, see on väga hea.

    Küsimus on muutustes ja pärimuses. Kõik artiklis loetletud tunnustatud mõtlejad on oma aja lapsed ja neid on kõigis midagi väärtuslikku, mis ka meie ajal söödav. Kuid mõttelaiskus ei ole millegagi õigustatav.

    http://uudised.err.ee/v/eesti/973f028b-ce16-44f2-988a-3ad5cc05d41b

    Vasta

  3. ckrabat
    veebr. 20, 2014 @ 19:36:50

    Tõnu Viik: “Siiani on tipp-poliitikas arutelu käinud nende samade loosungitega, mis töötati välja 20 aastat. Siis olid nad omal kohal, aga praegu ma arvan, et nad on oma aja ära elanud. Meie poliitiline eliit peaks siiski kohanduma 21. sajandiga ja nende probleemidega, mis meil täna lahendamata on – lõimumine, vaesus, väljaränne jms,” jätkas ta.”

    Vaata Tõnu Viik, kui sa oleksid poliitik, siis on sulle vaja ju valijaid, loogiline? Kes on kõige olulisem ja hinnalisem valijategrupp? Lollid. Mida lollid tahavad? Palju pappi ja kohe. Sina aga ei taha lollidele pappi anda ja õigesti teed, sest lollidelt tulebki raha ära võtta. Seega peab neile pakkuma midagi odavamat. Kõige lihtsam viis endale lollide tähelepanu võita on suure ja kõiki ühendava vaenlase leidmine. Kui lollide tähelepanu läheb kurja vaindlase peale, siis mõtlevad nad vähem selle peale, mida tuleks oma riigis teisiti teha.

    Mine valimistele “ausa” loosungiga ning ütle valijale, et sinu motiivid poliitikas on uhkus, ahnus, kiim, kadedus, aplus, viha, laiskus – noh millepärast sa ju tegelikult poliitikasse lähed või siis enamus poliitikuid lähevad – ja vaata, mitu häält lollid sulle valimistel annavad. Ja siis mine teistele valimistele strateegiaga, kus sa lubad kõik tiblad mättasse lüüa, kui ära valitakse. Mis sa arvad, missugune eelnimetatud kahest strateegiast sulle valimistel rohkem hääli toob? Kõik on väga demokraatlik, lollid tahavad kuulda seda, mis neile meeldib, mitte see missugused on sinu tegelikud motiivid. Vaata teeveekolme ja kanalkahte, loe õhtalehte ja käi burksiputka juures, siis saad teada, mis elu on, muidu elad oma suletud hermeetilises Petri tassis ja ei tea, mis toimub väljaspool maailmas.

    Vasta

  4. huviline
    veebr. 20, 2014 @ 19:46:31

    Selline heas mõttes intelligent on näiteks Toomas Paul, vt tema artiklit

    http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/koik/toomas-paul-siis-piibeleht-peal-ja-vestmann-all.d?id=67976373 ,

    kui see läbi lugeda, siis mida õieti taheti öelda. Tal puudub veendumus, et mõtted mida väljendada, võiksid ka autoriteete tsiteerimata eestlastele korda minna. Kosmopoliitilise mõtlejana leiab ta tuge välismaa autoriteetidelt, kelle isik on hõlpsasti netist leitav, aga kelle teoseid teavad põhjalikult väga vähesed.

    Tegelikult on poliitika üsna vähe kosmopoliitiline ja väga kohaliku lingvistika keskne, mistõttu Brüsselis aetav poliitika jääbki eestlastele kaugeks, isegi sellele vaatamata, et ERR hoiab seal oma reporterit.

    Vasta

  5. ckrabat
    veebr. 21, 2014 @ 08:49:20

    Tegelikult on poliitika üsna vähe kosmopoliitiline ja väga kohaliku lingvistika keskne, mistõttu Brüsselis aetav poliitika jääbki eestlastele kaugeks, isegi sellele vaatamata, et ERR hoiab seal oma reporterit.

    Poliitika on piisavalt kosmopoliitne, aga probleem on selles, et tema objektide maailmapilt on suhteliselt piiratud. Kõiksugust informatsiooni Euroopa Liidu kohta on rohkem kui küll ja nii et tapab, ainult et kõige suurema valijate sihtgrupi ehk siis lollide jaoks ei ole see informatsioon piisavalt atraktiivne ja nii kujundabki sihtgrupp oma maailmapilti õhtalehe abil, sest seal edastatav informatsioon on sihtgrupile kohandatud ning mõistetav, samal ajal kui ametlik informatsioon paneb neil pea valutama. Nii valib ka keskmine loll informatsioonist ainult selle osa, mis talle meeldib – näiteks piirilepingu puhul on see teave, nagu oleks tal kusagil mingid maad tagasi saada. Loll võtab vastu ainult primaarse informatsiooni ehk siis selle, mis talle meeldib – maad, aga jätab infoväljast välja sekundaarse informatsiooni, mis see maade tagasisaamine endaga kaasa toob – ehk selle, mis talle ei meeldi ja paneb pea valutama.
    Täpselt samuti käitub loll ka igapäevaelu situatsioonides. Näiteks kusagil pakutakse sms-laenu. Lollil lööb see tulukese põlema – piiks-piiks ja raha tuleb! Ta võtab selle raha osa ja jätab infoväljast välja sekundaarse informatsiooni, mida raha saamine endaga kaasa toob.
    See siin ei käi muidugi ainult eestlaste kohta, sest lollid on väga kosmopoliitne ja internatsionaalne liik, nad loevad isegi Cosmopolitani!

    Vasta

    • huviline
      veebr. 21, 2014 @ 14:01:13

      Kas nii, et poliitika objektide maailmapilt on suhteliselt vähem piiratud, st avaram, mida suurem on kaugus esindatavast, nt Euroopa Parlamendi liikme (Tunne Kelam) maailmapilt on avaram Riigikogu liikme (Juku-Kalle Raid) maailmapildist, Riigikogu liikme maailmapilt on avaram Tallinna linnavolikogu liikme (Erik-Niiles Kross) maailmapildist või Saare valla volikogu liikme (nimetu) maailmapildist?

      Kahtlen selles. Pigem on nimetu Saare valla volikogu liikme maailmapilt avaram Tunne Kelami maailmapildist. Tema valija mured (tasumata arved) istuvad tal nina all. Nende tasumise võimalused sõltuvad üksnes temast, mitte mõnest teisest, kes annab raha (milleta oleks organistatsiooni pidamine võimatu, mille raames europarlamendi saadik tööd teeb). Mured on konkreetsed, mitte abstraktsed nagu probleemid.

      Oma muredega silmitsi on võimalusi murdumiseks, aga ka eneseületamiseks, mitte midagi ei ole garanteeritud. Maailmapilt avardub läbi võimaluste.

      Vasta

  6. ckrabat
    veebr. 22, 2014 @ 09:24:16

    Kõiksuguste üleskutsete esitamine on viimasel ajal moodi läinud:
    Üleskutse: Toompea rahvas, otsustage haldusreform!
    http://online.le.ee/2014/02/21/toompea-rahvas-otsustage-haldusreform/

    Tugevad kohalikud omavalitsused peavad olema valitsusele võrdväärseks partneriks ning suutma tagada temaga koos elamisväärsed tingimused ja ühiskonnas kokkulepitud tasemel teenused igas Eestimaa nurgas. Tugevad kohalikud keskused kujunegu kohaliku arengu veduriteks ja regionaalarengu tasakaalustajaks.
    Peame vajalikuks, et riigikogu võtab vastu veel 2014. aasta jooksul vajalikud otsused, et mitte kaotada väärtuslikku aega. Omavalitsusi kutsume üles mitte viivitama väljavalitud tõmbekeskustega liitumisega. Kõigil tasandeil tuleb teha vajalikud otsused eesmärgiga, et järgmised kohalikud valimised 2017. aastal toimuks juba uutes ja tugevates omavalitsustes. See oleks riigimehelik samm, mida Eesti vajab.

    Erinevalt eluvõõrastest intelikentidest ja ambitsioonikatest noorpoliitikutest, on selle üleskutse taga põhiliselt ettevõtjad ja majandusteadlased, kes peaksid teadma, mis elu on. Sellepärast erineb selle üleskutse stiil antiliberaalsete intelikentide ja noorpoliitik Samosti sõnavahust. Eesmärk on saavutada midagi praktilist ja nähtavat.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2014
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
2425262728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: