Ivar nõukogude armeest meenutab II

@jolli&ckrabat

Tõelisi mehi on tänapäeval vähe. Kui mina laevastikus aega teenisin ja meie suurt kodumaad kaitsesin, siis seda probleemi ei olnud. Mehi oli meil piisavalt ning osad meist olid isegi tõelised mehed, nagu mina, vanemabi Puškin, teine tüürimees, mitšman Volkov Tambovist, siis veel üks grusiin, kaks leedukat ja kasahh. Praegustel noortel on võetud võimalus tõeliseks meheks saada, sest neid ei kutsuta enam nõukogude armeesse. Mitu kätekõverdust või toenglamangut need tänapäeva nannipunnid teha jõuavad? Kui mina noor olin, siis sõime kartuli asemel hirsiputru ja kapsasuppi, pidudel jõime puupiiritust, aviobensiini ja punast pidurivedelikku ning mehistusime suure kodumaa avarustel. Tänapäeva tulevikuta noored söövad burksi, joovad siidrit ja saku on aissi ning tsillivad ja hängivad kaubanduskeskustes. Nad ei jõua isegi oma rula tõsta ja seda peab neil göölfrend kandma, kui nad koos käivad. Göölfrend muide tähendab, et sõber on emane, frend on isasest soost sõna, gööl aga tüdruk. Ma tahaks selle peale ropendada, aga te ei saa ju korralikust ropendamisest isegi aru, sest te ei valda võõrkeeli. Ainult fakk ja fakk, mis keel see on?  Ma nutaks teie pärast, kui ma oskaks. Aga tõelised mehed ei nuta kunagi!

Murega jälgin ma, kuidas meie noorsugu läheb hukka ning pole kedagi, kes neile õiget teed näitaks ja õigesti kasvataks. Siis kui mina veel nõukogude armees teenisin, oli kord majas ning salaagad ei julgenud kurja teha, enne kui nad dembliks said. Nad teadsid, et kõik nende pahateod saavad karistatud ja füüsiline karistus on see, millest kõik ühtemoodi aru saavad. Noori inimesi tuleb kasvatada karistuse hirmus, sest nii hoitakse ära laste sattumine kuritegelikule teele ja kui laps kasvab suureks, siis ta teab, mis elu on ning on valmis teenistuseks nõukogude armees. Pärast õhtukooli lõpetamist käskis riik mul aega teenida ja ma kaitsesin vapralt kodumaad Musta mere laevastikus, kus elu ei olnud selline meelakkumine nagu praegu neil nannipunnidel kapitalistide sõjaväes. Mis sõjavägi see selline on? Isegi kasarmus ei saa enam unepealt peksa, kõik magavad ja lasevad peeru. Meie ajal öösel ei magatud, vaid oodati. Sõdur oli alati valmis! Kui magada tahtsid, siis tuli teise aastani ära teenida ja siis ootasid sinu eest esimese aasta salaagad. Nii tehti meheks ja kui olid mees, siis oskasid ise vastu pead anda, mis näitab, et õpitu ei ole mööda külgi maha jooksnud.

Isa kasvatas mind lapsest saadik rihma abil ning andis mulle kolm korda päevas regulaarselt peksa, aga kui ma sain juba nii suureks, et jõudsin isale kolm korda päevas peksa anda, siis tekkis ka autoriteet ja edaspidi võeti mind kui võrdne võrdset, kutsuti kalale ja ees-ja isanime pidi. Samamoodi olen ka mina oma lapsi kasvatanud ja minu mõlemast tütrest Liisist ja Laenast ning koer Šarikust kasvasid tõelised mehed. Kuidas sai Šarikust tõeline mees, küsite? Väga lihtsalt – algul õppis jooma, siis suitsetama ja lõpuks keeldus haukumast. Praegu kasvatab abikaasa Anfissa mind taignarulliga, kui ma nõukogude armee aastapäeval jään liiga kauaks prügiämbrit välja viima ning jõuan lössis tordikarbi ning punaste nelkidega tagasi alles rahvusvahelisel naistepäeval, mille eest olen ma talle väga tänulik, sest pereväärtused on meil paigas ning nõukogude armeest saadud hindamatu kogemus töötab tänase päevani.

Salaagad läbisid nõukogude armees karmi kooli. Teisel aastal, kui nad olid välja õpetatud ja olid omandanud kõik eluks vajalikud oskused, siis võisid nad juba  ise karistama hakata ja kasvatasid esimese aasta salaagadest mehi. Süsteem töötas. Niimoodi kasvasid tõelised mehed, kes jaksasid kätekõverdusi teha ning relv käes ja nuga hambus vaenlasele rind ees julgelt vastu astuda. Tänapäeva ärahellitatud lillelapsed, kes pole kunagi peksa saanud, ei tea, mis elu on. Kui midagi on, siis kohe kaebama, kuni inimõiguste kohtuni välja. Kui mina veel nõukogude armees aega teenisin, siis kaevelda ei tohtinud. Alati kui küsiti, tuli öelda, et seltsimees major, rõõm on teenida! Major oli meie zampolit. Mul olid ükskord laternad silma all, kaks ribi puruks ja hambad kurgus, aga tegin optimistliku näo ja ütlesin, et rõõm on teenida, aga magada ei ole, sest ma vähkren unes ja kukkusin voodist maha. Kui major küsis, et kuidas kaks silma korraga siniseks kukkusin, siis vastasin, et kaks korda kukkusin maha, nii rahutu unega olen. Nii kasvasid meie armees tõelised mehed!

Paljud meie hädad saavad alguse sellest, et tänapäeva inimesed loevad liiga palju raamatuid, muutuvad intelikentideks, hakkavad brille kandma ja siis on ilm hukas. Minule piisab täiesti sellest, mida õppisin noores eas. Kõik seisab eluaeg peas ja midagi uut sinna juurde lihtsalt enam ei mahu. Meil nõukogude armees said esimesel aastal said peksa kõik, eriti palju aga Moskva ja Leningradi poisid, sest nende kohta öeldi, et nad on ülbed intelikendid ja see tuleb neist välja peksta. Baltikumist pärit poisid said lisaks peksa veel selle eest, et nende vanaisad tapsid teiste vanaisasid, kuigi reeglina anti peksa lihtsalt niisama. Järgmisel aastal, siis kui intelligentsus oli välja pekstud, lasti tublimad neist juba ise peksma. Kui meil tsurkadega seisud tekkisid, siis  nemad hoidsid alati kokku ja said peksa samuti koos. Mitte nagu eestlased, kes ei taha koos peksa saada, vaid igaüks eraldi ja ise kohas ning jooksevad kohe laiali. Koos mitšman Volkoviga peksime Musta mere laevastiku kultuuripäevade raames Dušanbes läbi koguni 17 tadžiki miilitsat. Need üritasid käsitsivõitlust pidada, ilmselt olid poksitrennis käinud, aga mina olin selleks ajaks Anfissa käest juba mõned sambovõtted omandanud, jalahoop lõua alla ja miilits lendas nagu pall. Teine tahtis selja tagant püksirihma pandlaga äsada, aga talle andsin poole pöörde pealt kannaga mööda molu, siis jäi siruli ja pärast lapiti tal lõualuusid kokku. Meid saadeti hiljem lilledega rongile ja Mosfilm väntas meie seikluste järgi seriaali “17 kevadist hetke”.

Nõukogude armees kasvasid tõelised mehed.

5 kommentaari (+add yours?)

  1. Sirje Päll
    dets. 11, 2013 @ 20:44:18

    Väga hea must huumor! Ladus, veidi õel, kuid kümnesse. Edu edaspidiseks! Üks eesti keele õpetaja

    Vasta

  2. Trackback: Naised ja ajateenistus | Persona in fieri
  3. ckrabat
    aug. 15, 2015 @ 11:46:56

    http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=11876
    Esimene poolaasta- strupets, strup, vahel ka struk
    Aasta- molodoi
    Aasta kuni poolteist- tšerpak
    Poolteist kuni DMB käskkirjani- deduška
    DMB käskkirjast kuni kojuminekuni- dembel.
    Keegi teab:

    Neid erinevaid teenistusastmete nimetusi oli palju. Balti sõjaväeringkonnas kutsuti alla 6 kuu teeninud poisse mehi salaaga või salabon; üle 6 kuu teeninuid šnurok; aasta teeninud mehi tšerpak ja vanakesi ded või deduška. Vend teenis TagaBaikali ringkonnas, neil nimetati tšerpakke hoopis faasaniteks.
    Ka välimus rõhutas neid seisuse-erinevusi:
    salaagal oli seljas juhusliku suurusega h/b (pahatihti lootusetult räpane), väga suured kirsad ja maani lohisev sinel, enamasti tuttuus ušanka (aga võis olla vahetatud ka mingi jäleda nuustiku vastu); tohutu kõvasti pingule veetud “puurihm” (mingi ülikõva kunstnahk) ning kiilaks aetud kolp. peale selle veel ärahirmunud nägu, kriimud ja räpased käed (kõik must töö oli nende teha) ja suured etteheitvad silmad.
    Šnurok sai reeglina peale poolaasta ärateenimist uue ja sobiliku suurusega h/b, saapad olid needsamad mis teenistuse algul välja anti ja mugavalt sissekantud, rihm oli küll pingul ja kraehaak kinni, aga juuksed olid peas ja teatav enesekindlus igapäevastes tegemistes saavutatud.
    Tšerpak võis jätta kraehaagi lahti, lasta rihma lõdvaks ja vahetada puurihma vojentorgist ostetud nahkrihma vastu (eriti edevaks peeti vana ärakantud rihma, nii et mehed ise oma rihmasid lihvisid); saapasääred löödi kortsu ja kontsadele löödi rauad alla, et käies koliseks. Pilotka või läkiläki võis kuklasse lükata, et juuksetukk välja paistaks. Edevamad tüübid hakkasid omale kalifeedest sukkpükse õmblema ja sineleid lühemaks lõikama.
    Vanaisad paistsid silma erilise pohhuismiga vormi kandes. Mõni vend läks ikka suisa lolliks oma mundrit ehtides, kruvides selle külge igasuguseid märke jms jama. Rihmapannal keerati kooldu, samuti läkiläki ees kantav kokard. Eriti osavad tüübid nuiasid kusagilt riidelaaost välja ohvitseri välivormi p/š ja kandsid paraadvormi furaškat igapäevase peakattena. Ka madrusesärke nägin meie ahvidel seljas, kuigi tegemist oli raketivägedega. Mis peamine – vanaisa eristas teistest eriline lõtv käimismaneer, peaaegu et tolgendamine, rõhutamaks oma sõltumatut ja suveräänset seisust. Peale kaitseministri prikaasi katkuti õlakutelt tähed CA maha – reserviarvatud tsiviilisikud.
    Nii et oli väga kirju ja mitmekesine

    Vasta

  4. Trackback: Viha vabariik XIX – kuidas on võimalik Tartus peksa saada? | Persona in fieri
  5. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

september 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: