@huviline
Teen ettepaneku ettepanekuks Eesti Ajakirjanike Liidule, kes võiks avaldada omapoolse soovi lisada Eesti Ajalehtede Liidu ajakirjanduseetika koodeksisse punkti 1.3.1. Samuti võiks Eesti Ajakirjanike Liit avaldada omapoolse ettepanekuna arvamust lisamiseks sarnases sõnastuses punkt Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) eetikakoodeksisse aastast 1986.
Eesti ajakirjanduseetika koodeks sätestab: 1.3 Vaba ajakirjandust, kui ta täidab kehtivaid õigusakte, ei tohi mingil moel piirata ega takistada info kogumisel ja avaldamisel., millele tuleks lisada alapunkt:
1.3.1 Täiteks kehtivaid õigusakte informatsiooni kogumisel ja avaldamisel lähtub vaba ajakirjandus uudiste aegumise reeglitest, mille kohaselt üksnes aegumatuid kuritegusid käsitlevad uudised on aegumatud. Uudiste aegumise reeglid on järgmised: üldine uudiste aegumise tähtaeg on 10 aastat; delikte käsitleva uudise aegumise tähtaeg on 3 aastat; teise astme kuritegu käsitleva uudise aegumise tähtaeg on 5 aastat; esimese astme kuritegu käsitleva uudise aegumise tähtaeg on 10 aastat.
Seletuskiri:
Ajakirjanduse eesmärk on tõe väljaselgitamine, millest tuleneb iga ajakirjaniku esmane kohus austada avalikkuse õigust tõele. Avalikkuse huvides on saada aegruumiliselt autentset informatsiooni. Autentsuse tagab kõige paremini aegumise põhimõte tõe väljaselgitamise eesmärgil. Aegunud uudiste uues ühiskondlikus kontekstis avaldamine tähendab selle väljarebimist originaalsest kontekstist. Viies ajakirjanduseetika koodeksisse aegumise printsiibi, kooskõlas sama printsiibiga õigusemõistmise valdkonnas, on avalikusel alus eeldada, et tema õigus tõele on kaitstud ka ajakirjanduslikus valdkonnas.
Persona in fieri 
märts 13, 2014 @ 01:03:48
Kuule see koodeks on ju soovituslik. Arvata, et paljud ajakirjanikud pole seda lugenudki…
märts 13, 2014 @ 01:15:02
Kas see avaldus ei peaks olema suunatud hoopis Eesti Ajalehtede Liidule, ikkagi nende koodeks? Ajakirjanikke see ei peagi kottima 🙂
märts 13, 2014 @ 02:19:54
Küsimus on selles, kes teeb ettepaneku. Suvaline sell ei saagi ettepanekut teha, samas on kõige parem, kui ettepaneku teeb selle eriala professionaalsete töötajate esinduskogu. Praegu peaks EAL esimees olema vist Peeter Ernits.
EALL on juriidiliste isikute liit, see on rohkem nagu omanike rida.
See, mis on hetkel soovituslik, võib teatud hetkel muutuda kohustuslikuks. Esineb piisavalt tööalaseid vaidlusi, kus soovituslikud reeglid saavad aluseks, mille põhjal langetatakse otsuseid.
märts 13, 2014 @ 02:27:03
Eks see ettepanek ole Siim Kallase taandumisest tingitud, aga mitte ainult, sest uudiste ajatu ümbervillimine ühest pudelist teise ja tagasi on ebanormaalne nähtus.
http://www.postimees.ee/2725068/siim-kallas-loobun-valitsuse-moodustamisest
Igaüks tahab, et lõpuks on sisu purgitud ja saaks eluga edasi minna, sest keegi pole eksimatu. Aegumata uudis ei võimalda kellelgi uut elu alustada.
märts 13, 2014 @ 02:30:35
Samas ise soovib EALL tegutseda valdkonnas, kus on aegumise põhimõte võetud printsiibiks.
http://uudised.err.ee/v/eesti/0dccdd49-586e-4d5f-9d53-d4906c32e7f3
märts 13, 2014 @ 10:53:16
Mõttemänguna…kui Michali käest aastal 2040 küsitakse, et näed, mingid paberid ikka nüüd viitavad, et oli erakonna varjatud rahastamine ja Michal selle peale ütleb, et teate 2012 olidki sellised ajad, olud olid teised, mis sest enam…siis kas see on ka okei selgitus?
märts 13, 2014 @ 11:33:09
Mõttemängus on ajavahemik 18 aastat. Ettepaneku kohaselt tähendab see aegunud uudist.
Ajakirjanike jaoks on uudis minu teada selgelt defineeritud, näiteks uuriv ajakirjandus või ajaloolise pärandi kogumine ei liigitu uudise alla.
Nüüd, mis on küsija (intervjueerija) eesmärk. Kui eesmärk on uudisloo kirjutamine sündmusest, mis on aegunud, siis oleks see eetikakoodeksi järgi taunitav.
Kõige paremini saab eesmärgi välja selgitada intervjeeritav ise, mõttemängus Michal, kes küsiks vastu: see uudis on aegunud, miks te näitate mulle neid pabereid praegu, kui on möödunud 18 aastat. Miks te ei küsinud seda enne aegumistähtaja möödumist. Sellega oleks pahatahlik uudishimu sparreeritud.
Ajakirjaniku igal küsimusel peaks põhimõtteliselt olema eesmärgiks avaliku huvi audentne selgitamine. Uudise üheks kriteeriumiks peaks sellepärast olema aegruumiliselt mitteaegunud sündmus.
märts 13, 2014 @ 11:16:54
See on umbes sarnane keiss kui 2014.a. analüüsitakse keelatud ainete tarvitamist spordis1994.a. ja jagatakse tagantjärele medaleid ümber, mis meenutab kahtlaselt George Orwelli maailma 1984. Teine võimalus on elada reaalajas ja mõelda aastal 2040 rohkem sellele, mis võib juhtuda aastal 2050.
märts 13, 2014 @ 11:35:08
Minu teada on dopingutarvitamise juhtumite uurimiseks seatud aja piir 10 aastat, seda vaatamata sellele, et tehnoloogia kogu aeg areneb.
märts 13, 2014 @ 12:05:07
Lance Armstrongilt võeti kõik tiitlid ja tühistati tulemused USADA 24.08.2012 otsusega alates 1.augustist 1998. http://d3epuodzu3wuis.cloudfront.net/ReasonedDecision.pdf.
Praegu ei uurita juhtumeid 1980ndad ja varem, kuid siin võib millalgi avalduda Zuroffi efekt, kui hilisemad dopingujuhtumid on juba süüdi mõistetud, siis võib pöörduda ajas veelgi rohkem tagasi, sest nõiajahti on investeeritud ja ei saa lubada selle katkemist ning hakatakse süüdi mõistma postuumselt. Seegi on esialgu vaid mõttemäng 🙂
märts 13, 2014 @ 12:21:30
Zuroff on nüüd natuke teisest puust, sest kõik juutidega teises maailmasõjas seotud asjad on aegumatud.
Spordi ja dopingu asjade mõju avalikusele on ilmselt väiksema mõjuga Eesti sisepoliitika jaoks, kui Siim Kallasele korraldatud vingugaasi rünnak (ta ise nimetab seda klapperjahiks).
Turmtuleks seda vingumist nimetada vast ei saa, aga rünnak oli see siiski.
märts 13, 2014 @ 13:14:00
Zuroffi asjad ei ole aegumatud selles mõttes, et süüdlaste tabamise aeg on piiratud nende eluajaga. Teolises mõttes on need muidugi aegumatud. 🙂
Kallasejaht on lihtsalt järjekordne kinnitus kõigele sellele, mida siin on räägitud totaalsest meediast, murumängudest gladiaatorite areenil, lollide võimust ja kogu maa internetiseerimisest jms.
märts 13, 2014 @ 14:33:56
Ilvesega tuleb nõustuda selles osas, et keegi “ei soovi seda survet, mis neile meedia ja ühiskonna poolt osaks saab.”
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ilves-kallasest-hea-inimene-meile-ei-kolba-ma-ei-tea-mis-eestist-nii-edasi-saab.d?id=68231505
Nõustuda tuleb ka selles osas, et paljud ei soovi erasektorist riigisektorisse minna.
Kuid põhjuseks on sageli mitte teenistuse suurus või meedia surve, vaid hoopis poliitika, milliseks on riigisektor vabariigis kujunenud ja kujundatud tipppoliitikute poolt.
Viimane on saanud võimalikuks ainult tänu leadership´i hoiakutele, kellel pole vaja oma hoiakuid kaitsta. Neil on sotsiaalne meelusikas apriori käes garanteeritud aja jooksul.
IT-ajastul on 100 puutumatut päeva liiga pikk. Tegijal piisab 10 päevast, et ennast kurssi viia. Samuti istumisajad, 5a, 4a, 3a (va KOV) on liiga pikad.
Leadership´i hoiak sotsiaalse meelusika näol, so hüvede saamine poliitikas teenimatult (pidamata mõtestama vabariigi tähtsust ja kohta Euroopa Liidus), koos meediaga, teineteist toetades, kujundavad riigisektori.
Ilvesega ei saa nõustuda selles osas, et personali pole leida. Noori ja keskealisi on piisavalt, kellel huvi poliitika vastu. Pigem on probleemiks poliitiline masinavärk, mida siinkandis 20 aastat ehitatud, viimasel ajal riigi poolt ülalpeetavate erakondade kätega ja politoloogide vaikival heakskiidul.
märts 13, 2014 @ 16:56:54
Kallasejahi valguses tuleks üle vaadata Peteri printsiip:
http://e24.postimees.ee/763588/peteri-printsiip
Meedia ei kujunda hinnanguid mitte juhi kompetentsuse, vaid tema puhtuse põhjal – lähtutakse süü presumptsioonist – ja mida kompetentsem inimene on, seda kehvemad lood on tema puhtusega, sest tegijal juhtub. Puhas on selline inimene, kes pole midagi teinud. Seetõttu ei teha poliitikas valikuid tänapäeval mitte tegijate kompetentsuse põhjal.
Väidetakse, et noori ja keskealisi on piisavalt, kellel huvi poliitika vastu, kuid kas huvi on piisav argument selleks, et valitsusi juhtida? Me ei saa välistada näiteks lollide huvi valitsusi juhtida, sest lollid teavad tavaliselt kõike ja neid on palju ja neil on alati õigus. Meenub kunagi üks tõestisündinud lugu – riigiasutus, kes otsis juristi, aga sellist palka maksta, millega juristi tööle võtta, polnud maksta. Võeti ametisse inimene, kellel oli huvi juura vastu, kuigi polnud seda päevagi õppinud. Millegipärast kaotas see riigiasutus kõik kohtuvaidlused 🙂
Võib-olla on Taavi Rõivas väga hea valik peaministriks, aga kindlasti on tal arenguruumi kompetentsuses. Selleks hetkeks, kui ta on saavutanud piisava kompetentsuse, võib ta olla edukalt moesõna kasutades “nurka värvitud”, sest kindlasti on ta teinud midagi, mida süü presumptsioonist lähtuvalt annab tõlgendada tema vastu. Tegijal juhtub ikka 🙂
märts 14, 2014 @ 07:54:59
Juhtub, et valikuid tehakse ka kompetentsuse põhjal. See ei pea automaatselt tähendama, et tegija on ebapuhas. Iseenesest on printsiip õige, aga valdav osa näiteid ei saa seda kinnitada, näiteks Sven Mikseri retoorika näitab teda kompetentsena, samal ajal pole midagi teda tema ebapuhtuse kohta. Lihtsalt ebapuhtus on saladuselooriga kaetud.
Ettepaneku mõte ongi jätta ruumi isiku südametunnistusele, kellel on alati võimalus oma tegude halbu tagajärgi korrigeerida parematega. Kui saladuseloor on katnud ebapuhtust 10 aastat, siis on ebaõiglane seada tegija südametunnistus kahtluse alla ja tema ebapuhast tegevusest uudis vormida.
Peteri printsiibil on ajalooline alus ja meie tsivilisatsioon ei ole vaevunud seda ülevaatama. Kaks printsiipi, süütuse presumptsioon ja süü presumptsioon tõukuvad teineteisest. Süütuse presumptsioon on kehtinud alati kriminaalõiguses, süü presumptsioon tsiviilõiguses (rahalised suhted) ja nendevaheline pinge tsiviilkorralduses (haldusõiguses). Ei ole selge, milline printsiip kehtib rahvusvahelistes suhetes, ma arvan, et pigem süütuse presumptsioon.
märts 14, 2014 @ 17:19:23
Ilves Rõivase kompetentsis ei kahtle.
http://www.postimees.ee/2728074/ilves-ma-toesti-imetlen-roivase-kompetentsust
Nö luukered, mida kasutatakse poliitikas, iseenesest ei pea tähendama seda, et isik on kuidagi ebapuhas. Luukere on meedia instrument ja poliitika käigushoidmise mõttes oluline.
Muidugi võib ka luukere taga esineda ebapuhtaid sündmusi ja kui on alust, siis alustatakse menetlus.
Uudiste aegumine ja menetluse alustamine aegumatu süüteo sündmuse osas teineteist siiski ei kopeeri, sest uudis on oluliselt laiem mõiste kui süüteo mõiste.
Aegunud uudise regulatsioon sobib just väga hästi mingisse eetikakoodeksisse, sest tegemist ongi eetikaga, mitte süüteoga.
Hetkel ei ole kellelgi kaitset ajakirjaniku pahatahtliku või omakasupüüdliku käitumise eest, kui seda meedia poolt vaadata, sest konkreetse ajakirjaniku mõtlemist distsiplineerivad hoopis teised motiivid.
Eestis ei ole ühtegi ajakirjaniku, kes tunneks kritiseeritavale kaasa, sest muidu ta ei kritiseeriks teda.
märts 14, 2014 @ 10:46:37
märts 14, 2014 @ 17:35:52
Blogstationi statistika järgi tundub, et inimestele ikka läheb veidi korda isikliku puhastustule võimalus.
http://blogs.station.ee/channel/46841