Programmeeritav filosoofia: codecademy algajale

@huviline
Lasin oma fantaasial lennata, olles lugenud EPL artiklit. Mis oleks kui kirjutada programm „Eesti Vabariigi parim poliitika“, et poliitikud saaksid väärt tarkvara kasutada? Sellega langeksid ära ka kõik mured. Algaja programmeerijana lugesin artikli veelkord korralikult läbi, et aru saada, milles programmeerimine ikkagi seisneb. Ajakirjaniku kirjutatud tekst, milles illustratsiooniks ja selgituseks ohtralt tsitaate autoriteetidelt ja initsiaatoritelt, viis arusaamisele, et programmeerimise õppimisel on kolm suurt takistust: keele küsimus – „Aga programmeerimise puhul on piisavalt suur vajadus kohandada oma mõtlemismudelit, et võõrkeel ei oleks barjääriks“, sõna küsimus – „Inglise keeles kasutatakse pisutki suupärasemat verbi „code“, mis viitab, et peame käsud arvuti jaoks mõistetavasse koodi panema“ ja fantaasia küsimus – „Ja programmeerimiskeelt üha rohkem tundma õppides on fantaasia väga oluline, et nuputada välja uusi lahenduskäike ja tehnikaid, kuidas oma eesmärke saavutada.“

Tore. Mõtlesin, kui nendele probleemidele lahendused leida, siis on selge, milles seisneb programmeerimine. Fantaasiat peaks igal inimesel jätkuma, mõistete tähendused on igal inimesel iseenesest selged juba sünnist saadik ja emakeel on piimaga sisse imetud. Tegelikult on probleemid lahendatud juba eos. Ühes lõigus oli lisaks juttu õppija kognitiivsest sahtlist, mida ei tohiks protsessi käigus tühjaks imeda, kuid harjunud õppijate osas on oht olematu. Viimane „ei kehti keerulisemate, abstraktseid mõttekonstruktsioone looma õpetavate kursuste puhul“. See tähendab, et oht on siiski olemas. Hea küll, ühtegi tsivilisatsiooni pole ilma ohuta olemas. Sellepärast ei saa ohu olemasolu mind takistada, kui ma tahan kirjutada programmi parima poliitika jaoks. Jäin veel mõtlema, et mida võiks tähendada fantaasia, aga otsustasin siis, et fantaasia ilmselt ongi „abstraktse mõttekonstruktsiooni loomine“, mida pidavat olema võimalik õppida.

Esimene asi programmi kirjutamise õppimise alustamiseks on põhitõdede omandamine programmeerimiskeeles HTML. Süvenedes selgus, et põhitõed on teada, milleks osutusid nummerdatud read, igal real kastid käskudega. Olin neid varem näinud. Viimati, kui minu pere mürsikust järeltulija neid mõned aastad tagasiekraanile kirjutas ja mina seda kõrvalt nägin. Asi selge, võtsin veebi lahti ja vaatasin õppefaili. Interaktiivne pilt, mille paremal pool on näha, kuidas kirjutatud tekst (käsud) välja näeb, vasakul pool on juhend punktide kaupa. Hakkasin lugema. Huvi äratasid juhend ise ja juhendi sissejuhatus, kus väideti, et ka HTML keelel nagu igal keelel, on oma süntaks (suhtlusreeglistik). Juhendi teine punkt kõlas järgnevalt: „Kirjuta teisele reale midagi, mida iganes tahad“. Teises punktis tekkis minu jaoks takistus, sest soovisin kirjutada programmi parima poliitika jaoks.

Hästi, siin tuleb lasta ilmselt fantaasial lennata, sest olen valinud keerulise teema, kus on tegemist abstraktsete mõttekonstruktsioonide loomisega. Kui HTML keelel on suhtlusreeglistik, siis peaks neil olema pistmist ka juriidiliste seadustega, kuna reeglid moodustavad õiguse. Mulle tuli meelde kunagi loetud Mario Rosentau raamat „Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm“ . Järelikult olen õigel teel, sest poliitikas on funktsionaalne programm väga oluline. Kui mõtlen juristide peale, siis nad räägivad sisulistest asjadest ja vormi tähtsusest. Vormi tähtsusest räägitakse menetluse puhul. Kui õppeprotsess on sisuliselt suhtlemine, siis tuleks täpsustada, mis see süntaks täpsemalt oligi. Wikipedia annab: „süntaks (kreeka sõnast syntaxis ‘ühendus, liit, kokkupanek’) ehk lauseõpetus; süntaks on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid.“ Muidugi, kõik on arusaadav, ka poliitikas on süntaks omal kohal, sest liitmine tähendabki ühenduse kokkupanekut (Euroopa Liit). Jõudsin oma murelike mõtetega sinnamaani, et tuleb vist hakata filosoofia üldosa meenutama, kus suhtlemine on üks põhifunktsioone.

Filosoofia üldosa jaotub olemisõpetuseks, teadmisõpetuseks ja väärtusõpetuseks. Ma teadsin, millised põhifunktsioonid kommunikatsiooni kõrval veel filosoofias rolli mängivad, ja jäin siinkohal kurvalt seisma. Mida ma tegelikult tahan, kuidas vormistada parim poliitika sisuliselt; kas tõesti pole võimalik filosoofia juhtfunktsiooni sisuliselt vormistada. Vaatamata emotsionaalsele madalseisule, kurbusele südames, võtsin ennast kätte ja klikkisin tabulaatoril teise rea käsukasti sõna ˂võim˃. Sellega on vähemalt alustatud programmi kirjutamist, klikkimist, käsu andmist. Milliseks parima poliitika programm lõplikult kujuneb, seda teab üksnes saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.

pilt: http://www.edudemic.com/wp-content/uploads/2012/10/codeacademy-nyu.jpg

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. huviline
    märts 13, 2014 @ 03:11:56

    Küsimus on hüpertekstis, st link, mis viib uuele tekstile. Selline liikumine on omane juurale, st peab olema alus (mingi ettekujutus sisust ja vormist ning pingest nende vahel).

    Hüpertekst ei ole analüüs ega süntees.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2014
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: