Filosoofia tekkimine: filosoofia ajalugu

@ost ia sueeb

Kui kasutada Tartu semiootika koolkonna ühe tuntuma esindaja Juri Lotmani kujundit, siis võib filosoofia tekkimist võrrelda kultuurilise plahvatusega. Sotsiaalsetes struktuurides on reformide aluseks muutused tööjaotuses; ühiskond kohaneb uutes tingimustes värske materjaliga; kohanemisest keelduv inimlik geniaalsus toob uutes tingimustes esile plahvatusliku hüppe kvaliteedis. Tekkivad küsimused kviditeedi kohta. Selleks korraks on õhulend lõppenud ja kvantiteet taas kindlalt jalgupidi maas. Filosoofia saab alguse antiikajal, ca 2500 aastat tagasi, praeguse Kreeka ja Türgi territooriumil, kreeka keelt kõnelenud inimeste hulgas, kelle hulgas levib mõtlemises eriline laad, teatud mõtlemise viis. Uutmoodi mõtlemislaadi jaoks on oluline tõendite kogumine ja tõendamine, uuriv lähenemine maailma asjadele ja sotsiaalsetele nähtustele, mõtlemise enda sisu. Operatiivselt, mõnesaja aasta jooksul, töödeldakse olemasolev müütiline materjal ümber ja paigutatakse struktuuriliselt uude vormi: alguse saab filosoofia kolmikjaotus.

Seega filosoofia ajalugu ei alga tühjast kohast, vaid mõtlemisviisist, mille väljenduslaadina tuntakse müüti. Müütide loojad on tavaliselt täisealised, aga ebaküpsed isikud, kes armastavad vabadust. Lugude jutustajad seevastu aga ametliku retoorikaga kaasajooksjad. Omal viisil on iga müüt isikliku vabaduse tulem. Müüdi loomine on katkematu protsess, mida kõrvaltvaataja võis näha omal ajal ja mida võib näha tänapäeval, sest ühiskonnas on alati isikuid, keda ametlikult heakskiidetud lood jätavad külmaks. Maailma mütoloogia üks tunnustatud nimesi Jaan Puhvel väidab, et iga müüt on põhimõtteliselt eripärane ja iseloomulik oma algümbrusele. Mütoloogia uurimine tähendab aga piirangute seadmist saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud.

Uku Masing on müüdi ja filosoofia tekkimist seletanud järgnevalt. On midagi paeluvat ja tõrjuvat maailmas, midagi salapärast, mis ei jäta rahule. Inimese ehitusest oleneb, mis laadi küsimusi ta esitab. Esimesed küsimused on alati kausaalset laadi ja taoliste küsimuste arv võrreldes teistsugustega määrab tänapäevalgi inimese vaimse arengu astme. Eelkausaalsel faasil inimesi ei huvitanud asjade ja nähtuste seos, sest seda eeldati alateadlikult. Enne müüti võib rääkida analüüsieelsest faasist. Alles selginemine ja arengutegurid tingivad kvaliteedi ja kviditeedi küsimused. Esimesed analüüsivad inimesed püüdsid vastavalt oma võimeile eraldada tervikust osi, leida igale nähtusele põhjuse, kuid põhjuste ahelik on väga harva väga pikk.

Filosoofia ajaloo seisukohast olulise müütilise materjali tekkimise selgitamiseks on erinevaid versioone. Euhemerism väidab, Sitsiilia filosoof Euhemerose järgi ca 300 aastat eKr, et müüdid kirjeldavad ebatavaliste inimeste saatust, mida luuletajad on omal soovil vabalt ümber luuletanud. Stoikud esitasid versiooni, muutes jumalused elementideks ja psüühilisteks võimeteks, et müüt on sümboli eksegees. Mingeid tõendeid müütide kehtivuse kohta pole olemas. Kirjanduse algusega saab müüt positiivseks ja kaotab automaatselt talle omase vabaduse käia filosoofia ees, olla olevikus. Kreeka ajalugu alates II aastatuhandest kuni I aastatuhandeni eKr nimetatakse Ahhaia ajajärguks, kuni doorlaste sissetungimiseni. Doorlaste invasiooniperioodi nimetatakse Homerose ajajärguks ehk tumedaks ajajärguks. Egeuse mere regioonis eksisteeris kolme aastatuhande jooksul kolm kultuuri: Kreeta ehk Minose kultuur, mis on tuntud ka paleede kultuurina; Küklaadide kultuur, mis on oma nimetuse saanud ringsaarestikust Egeuse mere lõuna osas; Hellase ehk mükeene kultuur; Mükeene oli algul linnus ja hiljem suur linn Peloponessose poolsaarel.

Lingvistika ehk keeleteadus eristab ajalooliselt nelja kirjasüsteemi: mõttelis-mõisteline ehk ideograafiline kiri, nt piktograafia ehk piltkiri; sõnalis-silbiline ehk logograafilis-süllaabiline kiri, nt lineaarkiri A ja kiilkiri; silpkiri ehk süllaabiline kiri, nt lineaarkiri B; häälikut tähtmärkiv kiri ehk alfabeediline kiri, nt kreeka ja ladina tähestikuline kiri. Kreeka kiri on laenatud arvatavasti 11 – 9 sajandil eKr foiniiklastelt. Semiidi rahvad lõid juba varakult alfabeetilise tähestiku. Foiniikia kaashäälikkirja oma keelega kohandades hakkasid kreeklased tähistama täishäälikuid. Algul kirjutasid kreeklased paremalt vasakule nagu semiidid, hiljem vaheldumisi ühe rea paremalt vasakule ja teise vasakult paremale, nn bustrofedoni ehk künnihärja pöördumise viisi, kuni lõpuks, 5 – 4 sajandil eKr, jäi püsima vasakult paremale kirjutamine. Kreeka keel moodustab indoeuroopa keelkonna iseseisva rühma. Mitme lainena Kreekasse rännanud hõimude keelena tõrjus ta aja jooksul välja seal enne neid elanud rahvastiku keele.

Me näeme, et kultuuri sisemiste tehiolude rolli ei saa alahinnata juba sellel põhjusel, et tänapäeval oleme silmitsi millegi sarnasega. Võib arvata, et kaasaegne filosoofiline maailmavaade kui teaduslike saavutuste keskne põhjendaja, olles saavutanud oma arengus apogee, loovutab valitseva positsiooni uut avaramat sünteesi võimaldavale eristamisalusele. Abstraktsete teadmiste hulk kasvab, informatsiooniline tehnoloogia kopeerib inimese tserebraalset aparatuuri, mis endiselt on sisustatud tunnetatud emotsioonidega. Kui inimkonna kasv jätkub, siis määrab see ära üldised tendentsid. Säilivad ühtlasi negatiivsed ja positiivsed nähtused. Kvantiteedi kasv võib põhjustada hüppe kvaliteedis. Üksikisik avastab reaalsuses uusi omadusi, uusi üldisemaid eristamisaluseid.

Filosoofia ajaloo historitsistlik maailmavaade jääb positiivseks ametliku ideoloogia käsitluseks, eeldades allikatele tuginemist, viitamist vikipeediale vms, tunnustades viimase piisana karikas suulist traditsiooni. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, ei tunnusta traditsioone ega tseremooniaid. Filosoofia ajalugu on müütide ajalugu, kuni eksisteerib isikuid, kes kannavad endaga müütilist maailmavaadet. Neid võib kohata nii meedias kui poliitikas, olles täisealised ja küpsed. Õhtumaine filosoofia teab väidetavalt üksnes kahte mõtlejat, kes on filosoofiat ennast mõistnud ajalooliselt. Need on Hegel ja Heidegger, kogedes ajalugu vastavalt kas vaimu või olemise ajaloona, väites vastavalt, et süstemaatilise filosoofia mõtte arenguetapid samastuvad filosoofiliste süsteemide järgnevuse korraga filosoofia ajaloos, Heidegger aga esitleb filosoofia ajalugu olemise ajaloona.

Sisuliselt on filosoofia ajalugu jagatav kaheks: ühelt poolt filosoofia ajalugu kui maailmavaateviiside ajalugu ehk kultuurinähtuste või vaimu ajalugu, teiselt poolt filosoofia ajalugu kui probleemide ajalugu. Saabumisel isik tajub maailma ja tajuvad isikud on oma olekust alati mingisugusel viisil teadlikud, isegi väga purjus mees oma purjusolekust või jäätumas polaaruurija Robert Falcon Scott oma külmundolekust, kuni teadvus kaob. Tõnu Luik on väitnud, et näiteks lill paneb oma kroonlehed kinni enne, kui vihma hakkab sadama, aga mitte pärast seda. Järelikult peab tal olema väga peen ajataju. Tundub, et lill tajub tulevikku teadvuseta. Ratsionaalselt ei ole tulevik ega minevik tajutavad, saades tajutavaks positiivse ajaloona, mis on kirja pandud. Aristoteles arvab, et nii tekkib aja pidevus. Pidevuse jagamisest ja tähistamisest võib olla alguse saanud matemaatika. Võib märgata, et olevikus elamist peetakse üldiselt otstarbekaks raskuste või murede korral oma elus. Siis öeldakse, et elada tuleb step by step. Saabumisel isik peab samuti saama hakkama teadvuseta, sest ta pole veel saabunud, ja sammumata.

2 kommentaari (+add yours?)

  1. ostiasueeb
    juuli 11, 2014 @ 16:47:28

    Tasub tähele panna, et tegemist on üldosa ühe peatükiga, mille kommentaarid on eriosa aine.

    Vasta

  2. personainfieri
    juuli 14, 2014 @ 16:09:49

    Kommentaar nr1 versioonile, et müüt on sümboli eksegees ja inimtunnetuse väljenduseks.

    Maailmausunditest (hinduism, budism, konfutsiuse õpetus, kristlus, islam) on filosoofia tekkimisele kõige lähedam kristlus. Võimatu, et kristlsed ei tundnud filosoofia kolmikjaotust. Võimalik, et stoa versioon müütide tekkimisest realiseerus suurejoonelise kunstilise müüdi loomisega, kus võeti kokku kõik tolajal tuntud teadmised seoses inimesega. Selleks belletristiliseks müüdiks sai kristlus.

    Eeskätt okaskrooni motiiv Kristuse peas, aga samuti tema aastate arv (30a), tema sündimine, tema ülestõusmine, tema surm ristil labajalgade ja käte naelutamise läbi jne. Need motiivid viitavad mingitele inimlikele psüühilistele võimetele või intellektuaalsetele nähtustele.

    Sellist võru või suruva okaskrooni tunnet peas tunneb igaüks sobivas eas isik, kes on pidanud tegema pikemalt kui 12 h tööd läbi öö ja keda vaevab unepuudus. Võimalik, et see tunne sai okaskrooni motiiviks stoikude suurejoonelise kunstmüüdi loomisel, mida tänapäeval tuntakse institutsionaliseeritud religioonina.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

juuli 2014
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: