Kõige taga oli hirm – Eesti rahvuslik identiteet ja ajalooline mälu

@ckrabat

Tänases „Postimehes“ hakkas silma ühe lapsevanema lugu paljutähendusliku pealkirjaga „Hirmu ühiskond“,  mille autor leiab, et kogu meie elu Eestis käib juba lapsepõlvest kuni silmade sulgemiseni ümber hirmu. Tõsi, autor arutleb põhiliselt meie igapäevaelu erinevate tahkude üle, kuid hirmu narratiiv tungib tugevasti esile ka meie rahvuslikus ideoloogias. Kuna meie identiteet on tugevasti  kinnitatud frustratiivsete kaemuste külge nagu seitsmesaja aastane orjapõlv, ajaloolised kannatused ja eesootav Püha Sõda Venemaaga, siis on vaade tulevikku masendav. Apokalüptilised kuvandid moodustavad meie identiteedi kandetala, millele toetub meie rahvuslik turvamull. Rahvuslik turvamull on meid paigutanud vaenulikku maailma, kus meile on põhjustatud andestamatuid kannatusi ja nii me elamegi pidevas hirmus ja rusikas taskus. Turvamulli sees oleme ehitanud endale isesuguse maailma, mis on just selline nagu me seda näha tahame ja me ei lepi sellega, kui ta mingil põhjusel peaks osutuma hoopis teistsuguseks.

Iivi Anna Masso kurdab, et meie ühiskonnakriitikutel on raskusi vahetegemisega kriitika ja lajatuste vahel, kuid silmaklappidele üles ehitatud võltspatriotism  on samasugune suletud süsteemile iseloomulik hirmuäratav nähtus nagu kuvand “positiivsest politseiriigist”. Hirm esineda “valede seisukohtadega” või hirmu kultiveerimine laiatarbekaubana tekitab olukorra, kus ühiskonnakriitika on võrdsustatud ärapanemisega ja lõpuks me elamegi Viha vabariigis, millele on teleintervjuus vihjanud Rein Taagepera. Kas te olete tähele pannud, et me pidevalt kardame kõiksuguste  asjade üle? Kardame oma riigi, rahvuse ja identiteedi pärast. Kardame, mis teised meist arvavad. Pidevalt soovitatakse olla alandlikud ja vagurad nagu lambad, peaasi, et keegi ei märkaks meie vahetevahel kandilist peakuju. Meil on tugev väikese mehe kompleks, kuid muinasjutuline soov suureks kasvada.

Eesti rahvusliku ideoloogia põhikomponendid on hirm ja kannatused, mida rahvas ajaloo jooksul on pidanud läbi elama. Kannatuseideoloogiat on püütud rahvusliku identiteedi iseärasusena ka väljapoole müüa.  Hirmuidentiteeti on laia avalikkuse ees propageerinud soome-eesti kirjanikud Sofi Oksanen ja Imbi Paju, kes  on välja töötanud rahva kannatuste müügistrateegia, mille ideoloogilised alused on kokku võetud kogumikus „Kõige taga oli hirm“.  Sofi Oksase „Puhastust“ võib nimetada sellise ideoloogia omamoodi Piibliks. Rahvusliku ideoloogia ülesehitamisel on meile suureks eeskujuks olnud Iisrael, kelle ajalooliste kannatuste kuvandit täiendab vaenuliku keskkonna narratiiv, mis on osutunud väga edukaks müügiartikliks. Müügistrateegia tulemusena on kerkinud Eesti Mälu Instituut, mis ambitsioonitasemelt on võrreldav Iisraelis asuva Yad Vashemi Holokausti uurimise keskusega Jeruusalemmas. Mõlema asutuse eesmärk on rahvusliku ideoloogia edendamine ajaloolise mälu toel.

Oksase ja Paju kogumiku kriitikas väidab kolumnist Jarmo Virmavirta: „Raamatus peetakse sõda Nõukogude võimu vastu, mida enam ei ole. Kuigi Venemaa püüd saada taas liitriigiks annab eestlaste nägemusele piisava põhjuse, on ometi teada, et Eesti Venemaa-suunalist poliitikat võib pidada Don Quijote võitluseks tuuleveskitega.“ Eesti Mälu instituudi toel ehitatav eesti rahvuslik ideoloogia võitleb kadunud nõukogude võimuga, mille taaskehastusena nähakse Venemaa võimalikku tugevnemist ja ambitsioone. Täpselt samamoodi võitlevad Yad Vashem ja Simon Wiesenthali keskus ammu kadunud natsiideoloogia vastu, püüdes tuvastada viimaseid jäänukeid väljasurevast natsirahvast. Isegi kui müüdid osutuvad tõeks ning Kuu pimedal küljel asub natside salabaas, on see praeguses kontekstis võitlus ammu surnud vaimudega.

Õiguskantsler Indrek Teder on soovitanud rahvuslikku identiteeti ehitada põhiseaduspatriotismile. Ta väitis, et kui Prantsusmaa ja Saksamaa oleksid oma identiteedi üles ehitanud ajaloole, siis ei elaks me täna Euroopa Liidus. Kuid eestlate patriotism tuleb 19.sajandi etnilisest rahvuslusest, mille tunnused raius kivisse vanaema August Kitzbergi „Libahundis“: Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“  Eestlasele meeldib elada tema poolt konstrueeritud vanamoodsas turvamullis ja keeldub sealt väljuma. Põhiseaduslikule patriotismile eelistatakse rahvuspatriotismi, mis toodab hirmu ja vastandusi. Kuid muu maailm on vahepeal jõudnud 21.sajandisse, üleilmastub nii mis kole ja rahvuslik suletus ei too õnne meie õuele.

Rahvad, kes ehitavad oma iseolemise hirmule ja on tundlikud ühiskonnakriitika suhtes, need on väljasurevad rahvad. Me ei peaks kartma oma väiksuse ja ohustatuse pärast, sest hirm ei tugevda, vaid hoopis nõrgendab rahvuslikku identiteeti. Vaid elujõuline ning kriitiliselt mõelda oskav kultuur on kestlik ning kultuuri kandjate füüsiline arv ei mängi siin väga suurt rolli. Ajaloolisele mälule ja rahvuspatriotismile toetuva rahvusliku ideoloogia tagajärg võib olla, et satume veelgi suuremasse mentaalsesse sõltuvusse Venemaast, kes sarnaselt Eestiga ehitab rahvuslikku ideoloogiat rahvuspatriotismile ja kellega toimub väärtustepõhine vägikaikavedu. Mentaalne sõltuvus Venemaast võib viia olukorda, kus me oma naabrist suuresti ei erinegi. Ajaloodoktorant Margus Kiis on siin ühes üsnagi omapärases artiklis toonud paralleele Eesti NSV ja tänase Eesti Vabariigi vahel, mis on kindlasti poleemilised, kuid paiguti ka tõesed. Paiguti võib kohata neukkuideoloogia retsidiive, millega üritatakse üles ehitada Eesti NSV-d sinimustvalge lipu all. Kunagises Eesti Vabariigis eksisteeris enne vaikivat ajastut  tugev kodanikuühiskond. Tänases Eesti Vabariigis on kodanikuühiskond paraku nõrk ja tema arengut takistab laialt kultiveeritav hirmukultuur.

Hirm

foto: http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcQCJBa5JJUIulcMoENSq_4-4tJY60Ma2VYLsjKMOH4KMYQ4Ixp

Advertisements

17 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnu
    märts 01, 2012 @ 18:48:05

    Ega eriti mingeid uusi tulevikunägemusi polegi kohanud. Peale paari ilmselge sammu nagu heanaaberlikud suhted Venemaaga ja kohalike venelaste tunnustamine Eesti riigi täieõigusliku osana. Aga edasi?

    Viimane Suur Idee oli “astume kähku Euroopa Liitu, siis saame rikkaks”, mida Reformipartei juba liigagi pikalt kasutanud on. Selle Suure Idee abil talusid inimesed nii mõndagi rumalat ja ebaõiglast, nüüdseks hakkab vast ka kohale jõudma, et iseenesest seda kauaoodatud rikkust ei tekigi.

    Hetkel on Eesti peamiselt Kerjuseriik, kes ei suuda ise mitte midagi teha ja elab häbi tundmata EL toetustest ja abidest. Kauaks sedagi rõõmu, Euroopas on palju abivajajaid riike ja Eestil oleks aeg juba ise hakkama saada. Iseasi, kuidas? Kõik need, kes siiamaani lubatud rikkust ootasid hakkavad ükskord oma osa nõudma. Lubati ju.

    Vasta

  2. personainfieri
    märts 01, 2012 @ 19:46:27

    Eesti valikud ongi suuresti piiratud. Nn “iseseisvuslastelt” pole peale Euroopa-kriitika juhtunud veel nägema ühtegi tõsiseltvõetavat ja vähegi realistlikku programmi. Seega jääbki üle teha valik, kas olla kerjusena Euroopas või kerjusena idas nagu nt Moldova.
    Mõned tegelased on arvanud, et pingete hoidmine Venemaaga on hea, kuna pälvime Lääne tähelepanu ja oleme pildil.
    Aga enne, kui tuleviku üle üldse midagi otsustada oleks võimalik, tuleks nagu minevikust lahti saada. Mugavam oodata “ajaloolise ebaõiguse” heastamist ja mängida rahva ebakindlusel, hirmutada teda vastavalt vajadusele Vene või Euroopa ohuga kui arendada riiki. Sihuke ajalooline reinkarnatsioon ei maksa midagi, kuid toob valimistel palju hääli.
    Omaette küsimus on veel see “lunastuse” küsimus, mis on ajaloolise mäluga tihedasti seotud. Omariiklus anti veretult käest, kuid saadi ka veretult tagasi. See ei tundu nagu õige, õiglasem oleks lunastus saada Pühas Sõjas ja nii elataksegi minevikus nagu kusagil tatarlaste kõrbes pingsalt tatarlaste rünnakut oodates – “Aeg möödub, Drogo vananeb, oodates kindluses kuulsusrikast lahingut, lootes leida elumõtet…”

    Vasta

  3. huviline
    märts 02, 2012 @ 11:05:01

    Põhiseaduspatriotism on kohatav ka mujal kui õigussüsteemi esindajate avaldustes. Endine Kaitseväe peainspektor Einar Laigna on kaitseväe ohvitserkonna põhiülesandena näinud põhiseaduse kaitset.

    Nõustudes Tõnuga, et viimane suur idee on kulunud, jääb siiski küsimus, milline uus võiks tulevikus laiemat kandepinda omandada. Isiklikult tundub, et see võiks tulla poliitika või laiemalt kultuuri vallast. Imperiaalsed tingimused on läbi ajaloo kultuuridele soosivalt mõjunud.

    Vasta

  4. personainfieri
    märts 02, 2012 @ 11:14:51

    Ma siiski kahtlustan, et Laigna ja Teder saavad põhiseaduspatriotismist väga erinevalt aru 🙂
    http://einarlaigna.weebly.com/inimese-vabadus-on-illusioon.html

    Vasta

  5. Franz
    märts 03, 2012 @ 10:44:04

    “Õiguskantsler Indrek Teder on soovitanud rahvuslikku identiteeti ehitada põhiseaduspatriotismile.”
    Põhiseaduspatriotism on teoreetiline konstruktsioon, mil on tegeliku reaalsusega vähe ühist.

    Vasta

  6. personainfieri
    märts 03, 2012 @ 11:52:58

    Kindlasti mitte ainult teoreetiline konstruktsioon. Näiteks Ameerika Ühendriikides on see vägagi elus ja suuremal või vähemal määral järgivad seda praktiliselt kõik arenenud lääneriigid.

    Vasta

  7. Franz
    märts 03, 2012 @ 12:29:16

    “Kuid eestlate patriotism tuleb 19.sajandi etnilisest rahvuslusest”
    Natuke laiemalt tuleks seda probleemi käsitleda. Selles ei ole mingi spetsiifiliselt eestlastele iseloomulikku. Rahvuste kujunemine Lääne-Euroopas ühelt poolt ja Kesk- ja Ida-Euroopas teiselt poolt on toimunud erinevalt.
    Lääne-Euroopas kujunesid rahvused välja juba varem eksisteerinud riikide baasil. Need on “Lääne” ehk “Prantsuse” tüüpi rahvused.
    Kesk- ja Ida-Euroopas kujunesid rahvused välja etnilise ja keelelise ühtsuse, mitte riigi baasil. Need on “Ida” ehk “Saksa” tüüpi rahvused.
    Ei ole põhjust ühte nendest rahvuse tüüpidest teisest paremaks pidada.

    Vasta

  8. Franz
    märts 03, 2012 @ 12:30:09

    “Näiteks Ameerika Ühendriikides on see vägagi elus”
    Ameerika Ühendriigid on immigrantide ühiskond. See on hoopis midagi muud.

    Vasta

  9. Tõnu
    märts 03, 2012 @ 14:49:50

    Eks mingil hetkel tegelik elu möödub teoreetilistest konstruktsioonidest. Näiteks on Eesti Riik emigrantide ühiskond, koht kust minnakse ära. Alguses ehk ainult Soome tööle, siis viiakse üle ka pere, lapsed kasvavad juba Soome ühiskonda, kutsutakse sinna sõpru ja tuttavaid. Iga aastaga rohkem ja rohkem. Kui veel ära mindud ei ole, siis unistatakse minemisest, kaalutakse minemist või kahetsetakse et ei saa minna.

    Ehk siis Eesti Riik, mis on eestlaste poolt üles ehitatud eestlaste jaoks, ei ole tegelikult see riik, kus eestlased sooviksid elada. Eelistatakse teist riiki, teist ühiskonda.

    Vasta

  10. personainfieri
    märts 03, 2012 @ 14:50:11

    Eesti patriotism on kontseptuaalselt lähedane Iisraeli omaga, tugeva etnilise põhjaga (ma pean silmas just konkreetselt Iisraeli ja sh Iisraeli araablasi, Palestiinat ja Palestiina araablasi ei maksa asjasse segada, see on omaette keiss).
    Rahvuste kujunemine ei puutu asjasse. Siin on konkreetsed põhjused. Prantsusmaal oli riik olemas, Saksamaa (aga ka nt Itaalia) oli killustunud ja vajas ühendamist, täpselt samuti tekkisid Ida-Euroopas uued riigid. Aga me ei ela praegu enam 19.sajandil. Riigid, kes lähtuvad aga Herderi kontseptsioonist ning kelle territooriumil on arvukalt vähemusrahvusi, peavadki arvestama potentsiaalse konfliktiga. Ma soovitan tutvuda näiteks Fidži lähiajalooga. http://devnet.anu.edu.au/online%20versions%20pdfs/53/15Pirie53.pdf.
    Probleem on sarnane Eestiga – mis teha võõrtööliste järeltulijatega?
    Tänapäeval on Euroopa, k.a. Saksamaa, väheste eranditega valdavalt üle võtnud nn prantsuse tüüpi rahvuse määratluse, millele tugineb ka põhiseadusepatriotism.
    Ameerika Ühendriikide näide on siin ehk sellepärast, et USA põhiseadusel on ühiskonna konsolideerimisel juhtiv roll. Kui on vaja mõnda lähemat näidet võtta, siis võtame kasvõi Soome.

    Vasta

  11. personainfieri
    märts 03, 2012 @ 14:54:42

    Kusjuures lähevad ära edasipüüdlikud ja elujõulised isendid, kes on võimelised ka mujal edukalt hakkama saama. Rahvuslik suletus ja sunnismaisus ei ole paljude jaoks atraktiivne.

    Vasta

  12. Franz
    märts 03, 2012 @ 17:23:53

    “Näiteks on Eesti Riik emigrantide ühiskond, koht kust minnakse ära.”
    See ei ole ju mingi spetsiifiline Eesti probleem. See on kõigis Euroopa postsotsialistlikes riikides sama moodi.

    Vasta

    • Tõnu
      märts 04, 2012 @ 07:39:34

      Ma ei ole päris kindel, millel see väide, et kõigis Euroopa postsotsialistlikes riikides on täpselt sama probleem, põhineb. Enam vähem Eestiga võrreldav olukord on ehk ainult Lätis, aga ülejäänud riigid on geograafilistel ja ajaloolistel põhjustel piisavalt erinevad. Näiteks Ungaris on paljuski olukord vastupidi, varem teistes riikides elanud ungarlased asuvad elama Ungarisse.

      See, et inimesed käivad välismaal reisimas, õppimas ja töötamas, on iseenesest igati tervitatav. Küsimus on rohkem põhjustes, miks minnakse, kas kunagi tagasi ka tullakse ja kuidas lahkujad üldisemalt suhestavad ennast mõlema ühiskonnaga.

      Vasta

  13. Franz
    märts 04, 2012 @ 09:10:53

    “Enam vähem Eestiga võrreldav olukord on ehk ainult Lätis”
    Lätist ja Leedust on väljaränne olnud viimasel ajal suurem kui Eestist. Suure väljarändega on silma paistnud ka Bulgaaria, Rumeenia, mitmed endised Jugoslaavia vabariigid ja Albaania. Küllalt palju poolakaid töötab välismaal. Ungarist, tõsi küll, ei ole väljaränne olnud just kuigi suur.

    Vasta

  14. personainfieri
    märts 04, 2012 @ 10:07:16

    Absoluutarvudes pole väljaränne ilmselt väga suur, juba sellepärast, et rahvaarv on väike. Vaata kui palju on poolakaid. Väljaränne ei ole ilmtingimata negatiivne nähtus. Vastupidi, kui vähegi võimalik, siis peaksid inimesed seda võimalust kasutama ja ilmas ringi vaatama, silmaring on palju avaram. Probleem võib olla motiivides, miks välja rännatakse. Ei oska statistikat tuua, aga nii pärimuslikul baasil võib järeldada, et paljud rändavad välja sellepärast, et nad on siinses elus pettunud. Mitte sellepärast, et tahaksid neukkuaega tagasi, sellised ei lähe kusagile, vaid sellepärast, et sealne ühiskond on vabam, avatum, hoolivam, isegi immigrantide jaoks.

    Vasta

  15. personainfieri
    aug. 25, 2012 @ 10:06:25

    Huvitav sõnavõtt:
    http://www.epl.ee/news/arvamus/mihhail-lotman-karta-on-mugavam-kui-julgeda.d?id=64870016
    Lotman hirmust ja vihast
    “Kognitiivsest neurobioloogiast teame, et viha ja hirmu kolded ajus on teineteisele väga lähedal, aga nad ei ole üks ja seesama. Viha on ratsionaalsem kui hirm. Juba antiikautorid teadsid, et vihkamine – erinevalt armastusest – võib olla gnoosise (teadmise – toim) vorm, kuna tekitab terava pilgu, armastus on aga pime. Mõelge, kui detailselt te oskate kirjeldada mõnda vastikut inimest, samas kui Romeo saab Julia kohta öeda vaid, et ta on päike. Hirm on huvitavam kui viha. Hirm halvab. Psühholoogid ütlevad, et hirm on omane kõigile elusolenditele, kellel on olemas mingigi emotsioon. Psühholoogid ütlevad, et hirm ei sõltu kultuurist. Aga minu uuringud näitavad, et hirmumudelid sõltuvad vägagi keelest ja kultuuritüübist.”

    Vasta

  16. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2012
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: