Pilk kardinate taha: Wido Moritz “Vajalik visiit”

@ckrabat
Tänavuse “Loomingu” neljandas numbris ilmus Wido Moritzi novell “Vajalik visiit”, mis heidab pilgu Eesti diplomaatilise teenistuse maailma kardinate taha ja tutvustab lihtsatele inimestele burksiputka ees ja poe taga seda maailma, mis tegeleb Eesti müümisega rahvusvahelisel turul. Iseenesest on ette võetud tänuväärne töö, sest ikka tore, kui õnnestub pilku heita kusagile sinna, kuhu tavainimesel asja ei ole ning mille kohta tema näeb pilti vaid totaalse meedia poolt maalitud kõverpeeglist. Kuulus Ivar nõukogude armeest oli enne armeeteenistust hea unega ja magas hästi, sest ta teadis, et riiki kaitstakse. Teenistuse ajal ta ei saanud enam niihästi magada, sest kaitses riiki. Pärast teenistust ei suutnud ta enam kuidagi uinuda, ilma et oleks pool liitrit viina hinge alla pannud, sest teadis, kes kaitsevad. Selle teadmise, kes Eesti riiki rahvusvahelisel turul kaitsevad, peaks Moritzi novell lugejale andma. See pole esmakordne katse Eestimaa Kommunistliku Partei esindushoonena sündinud Valge Maja kardinate taha piiluda, sest aastaid tagasi tantsis Mihkel Mutt kuulsaks “Rahvusvahelise mehe”. Keegi Marina Elbasaar on kirjutanud mõned aastad tagasi Eesti välisteenistuse nurgataguseid tutvustava romaani “Slummidiplomaadid”, mille küll endale muretsesin, kuid lugemiseks pole kahjuks leidnud aega ja seepärast jääb ta käesolevast võrdlusest välja.

Wido Moritzi lugu on mõneti ehk patt Muti meistrikäega kirjutatud “Rahvusvahelise mehega” võrdlema hakata, sest tegemist võib olla esimesi kirjanduslikke katseid sooritava autoriga. Võimalik, et tegemist pole isegi mitte selli, vaid kõigest õpipoisiga, sest stiil oli kuidagi raskepärane, point kadus ära ja see rahvas, kes pole kunagi viibinud selles maailmas, kust autor on oma loo tarvis materjali kogunud, ei saaks ilmselt midagi aru. Paiguti ei tahaks uskuda, et mina temast kehvemini kirjutan, kuigi ma ei oska üldse kirjutada ja pole midagi jalustrabavat kunagi luua suutnud.  Samas, ega ta nüüd midagi lootusetult kehva ka pole, sest oli piisavalt lühike ja lõppes õigel ajal ära. Pealekauba tehti seal keppi. Võib-olla oli autor süžeestiku liiga üksüheselt elust maha kirjutatud, mis muutis stiili kuidagi emotsioonituks. Autor oleks võinud fantaasiat rohkem lisada, ta ei kirjuta ju dokumentaalromaani, mis peab sündmuseid võimalikult täpselt edasi andma. Kuigi autor oli reaalseid karaktereid ja sündmusi omavahel seganud, olid mõned asjad Välisministeeriumi folkloorist täiesti äratuntavad. Kiituseks võib öelda, et sealne atmosfäär ning Süsteemis töötavate inimeste mõttemaailm on aga väga hästi ära tabatud. Karakterid olid usutavad, mõnede neist puhul lõid äratuntavalt välja teatud tüpaažid, kuid kokkuvõttes pole paha lugemine, eriti nende jaoks, kes on selle maailmaga kokku puutunud. Eesti delegatsiooni visiit Moldovasse on väga eluline, me võime Moldova asendada mõne teise sama kategooria riigiga: Gruusia, Aserbaidžaan, Armeenia, Ukraina jne, kuid summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Lugu päris maha ka ei tee, selline harju keskmine lugu. Võib-olla liigne realism ja päris elu üksühene ülekandmine muutubki selle loo puhul probleemiks.

Bürokraatiamaailma atmosfääri pole ilukirjanduslikult kerge edasi anda, sest absurd muutub sellisesse maailma kinni jäädes ning Süsteemi vangiks muutudes reaalsuseks. Peale briti poliitilise realismi klassikaga “Jah, härra minister” ja “Jah, härra peaminister” tutvumist, olen vähemalt mina loobunud mõtetest seda maailma välismaailmale tõlkimast, sest mulle tundub, et kõik on juba öeldud ja see, mida ma ütleksin oleks juba öeldu võimendatud hale paroodia. Teataval määral tuleb see välja ka Moritzi novelliga, sest kui mul poleks ees usutavat ja realistlikku pilti “Jah, härra ministrist”, siis võiks seegi novell mõjuda palju värskendavamalt. Võib-olla on autoril lihtsalt vaja mineviku painetest vabaneda ja kaotatud maailmast tagasi tulla? Oliver Olvik, Severin Seinberg, Killu Maalinn ja Embrik Krunkson on ka tegelikult olemas, oma väikeste murede ja rõõmudega, kuigi nad võivad olla mitmetest karakterist moodustatud koondportreed. Kindlasti on olemas see maailm, kus nad elavad, mis ongi lihtsakoeline ja karjääritahukatest kokku pandud. Eesti välispoliitika hiilgus ja viletsus on teadaolevalt häda mõistuse pärast, kuid eks ta on paljuski selle ühiskonna nägu, mis teda ümbritseb. Väikeste inimeste väike maailm, kes tegeleb väikeste asjadega, kuid ei hooma suurt strateegilist pilti, millest tema väike maailm sõltuvuses on. Väikeste inimeste väike maailm, see on Mull. See maailm ei paku meile mitte kunagi parimat välispoliitikat, vaid sellist, mida on võimalik paremini müüa ja kuna nende väikeste inimeste isiklik saatus sõltub rohkem siseturust kui rahvusvahelisest turust, siis pakutaksegi pigem odavat nišikaupa siseturule, kui et minnakse kvaliteetkaubaga maailma vallutama. Sellist väikeste inimeste maailma, mis tipneb ambitsioonidega välisteenistusest mõnes prestiižikas saatkonnas, on aga autor hästi edasi andnud.

Advertisements

4 kommentaari (+add yours?)

  1. Hindrek
    mai 21, 2015 @ 21:27:21

    “Bürokraatiamaailma atmosfääri pole ilukirjanduslikult kerge edasi anda, sest absurd muutub sellisesse maailma kinni jäädes ning Süsteemi vangiks muutudes reaalsuseks.”

    Parim seni, mida selles vallas seni tehtud (bürokraatiamaailma belletristika), peitub stiilis (atmosfääris), mida on kirjeldanud Franz Kafka, nt “Loss”.

    Kindlasti on seda valdkonda võimalik kirjendada teisiti, avastada uus stiil. Küsimus on selles, kas on mõtet, kuna valdkond ise tundub tühine?

    Vasta

  2. ckrabat
    mai 21, 2015 @ 21:46:04

    Kafka Loss ja siin toodud näited on hoopis erinevatest maailmadest, nagu Toots ütles, üks on teooria ja teine praktika. Moritz ei võitle kindlasti bürokraatiaga, ta lihtsalt kirjeldab pealtnäha pretensioonitult teatud ametkonna halli argipäeva. Siin polegi stiili. See ei ole kirjanduslik šedööver, vaid päris elu. Sellised inimesed on päriselt ka olemas, kuigi nad võivad tunduda naljakad ja seeläbi mitte usutavad.

    Vasta

  3. Hindrek
    mai 21, 2015 @ 23:06:37

    Teooria ja praktika kohta öeldakse mõnikord ka sisu ja vorm, tegemata vahet, mis võimaldab öelda, et eelkirjeldatud maailma üheks sisukamaks näiteks maailmakirjanduses on hoopis H.C.A “Lumekuninganna”.

    Vasta

  4. Jolli
    mai 22, 2015 @ 14:27:46

    Lõpuks on siis Ivaril selgus majas… 🙂
    http://www.delfi.ee/tu/uudis3/Anfissa

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2015
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: