Hoidke alt – neukku returns!

@ckrabat

Nõukogude Liidus valitsenud kommunistliku ideoloogia üks peamisi eesmärke oli täiesti uue inimliigi nn. nõukogude inimese loomine. Kas me võime seda eksperimenti lugeda ebaõnnestunuks? Kindlasti mitte. Neukkud (nõukogude inimesed) ümbritsevad meid kõikjal ja nende arvukus pigem kasvab jätkuva hooga kui ilmutab kahanemise tendentsi. Kuna kommunistlik ideoloogia lähtus dialektilisest ja ajaloolisest materialismist, siis on ka neukku padumaterialistlik inimliik. Neukkult on kõik tema ideaalid ära võetud ja ta on viidud sõltuvusse ideooogilisest keskkonnast. Ideoloogilise keskkonna muutudes võivad ka neukkud üles näidata lausa uskumatut kohanemisvõimet. Mõneti meenutavad nad veerejaid Clifford Simaki „Härjapõlvlaste kaitsealast“ – nagu veerejad on neukkud ideoloogiliselt asetatud alamklassi rolli (narratiiv proletariaadist kui valitsevast klassist), kes peab tõestama oma paremust teiste liikide ees ükskõik millise hinnaga, vajadusel  isegi vägivalda kasutades. Seetõttu on neukkud loomupäraselt väga altid kõiksugustele totalitaarsetele režiimidele – Põhja-Korea või Kampuchea kõige totaalsemad neist.

Neukkusid hoiavad elus kaks põhilist emotsiooni, ainsad, mis talle on jäetud – hirm ja saamahimu. Kuna neukkud on võõrdunud idealismist ja allutatud materialismile, siis on nad kergesti manipuleeritavad populistlike ideoloogiate poolt.  Nii lõi ka kommunistlik ideoloogia paralleelmaailmad – materialistliku tegelikkuse järjekordade, ostulubade, defitsiidi ja madalakvaliteediliste sotsiaalteenustega ning idealistliku fatamorgaana õnnelikust elust, mida keegi ei uskunud, kuid kõik käitlesid kui normi. Inimlik kadedus on neukkude aksiomaatiline ühisosa – omamoodi naabrivalve, millega üleüldine hirm peab tagama režiimi stabiilsuse.  Totaalne meedia toodab meie aja kangelasi – kui kunagi olid nendeks Pavlik Morozov, Zoja Kosmodemjanskaja ja Aleksei Stahhanov, siis tänapäeva totaalne meedia toodab palju moodsaid inimesi meie keskelt – Bussi-Pirjo, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett, Farmi-Gabriel ja Nõia-Ints teiste hulgas. Nõukogude režiimi algperioodil üritas professor Ilja  Ivanov inimahvi inimesega ristates aretada vastupidavat ja vähenõudlikku nõukogude sõdurit, kuid see eksperiment, vähemalt teadaolevalt, kukkus läbi. Palju laiaulatuslikum sotsiaalne eksperiment õnnestus aga hiilgavalt. Kogu maa täitus neukkude, agressiivse ning ideoloogiliselt mõjutatava võõrliigiga, kes on edukalt suuteline kohanema ka lääne demokraatia tingimustega.

Neukkud on süsteemisõltlik liik, mistõttu on neil eluks vajaliku keskkonna säilitamiseks kolm tingimust: 1) riik olgu paks, 2) ordnung olgu majas, 3) naabri-Juhan on vait ja ei mölise. Riigisõltlastena toetavad nad kindlasti paksu riiki. Riik on neukkude jaoks materialistlik kogum, mille kaudu toimub väärtuste ümberjagamine – igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele järgi. Neukkude loomevõime on väike, nende peaeesmärk on ühiskonna nivelleerimine, sest andekas inimene on ühiskonnale ohtlik ja võrdsuse printsiip toimib sellise ohu vastu ülimalt hästi. Kuid vajadused on neil suured. Nõukogude režiimi tingimustes pidid neukkud üles näitama harukordset osavust, kuidas antud tingimustes ellu jääda ning mida rohkem hüvesid (sanatooriumituusikud, tutvused, ostuload, elamispinnad jms) suutis üks neukku välja ajada, seda kõrgem oli väärtus.

Hirm kuulub neukkude igapäevaelu juurde. Nad kardavad kõike ja kõiki ning see muudab neukkud agressiivseks. Neukkud igatsevad riiki, kus valitseb kord, sest hirm peab tagama neukkudele turvalisuse. Mitte ammu kõlanud loosung „Vali kord!“ oli suunatud just neukkude mobiliseerimiseks. Kuna neukku eksistents on seotud vaenlastest kubiseva keskkonnaga, siis riigisõltlasena toetab neukku režiimi, kes võtab vastu karme sanktsioone pättide, lurjuste, varaste, litside, spekulantide, huligaanide ja muude ühiskonna heidikute vastu. Neukku on surmanuhtluse vankumatu pooldaja, sest tema jaoks on käesolev elu lõplik, pöördumatu ja lootusetu. Neukku maailmapilt on lihtne. Nad vajavad absoluutset tõde, sest seeläbi saab terad sõkaldest ja õiged valedest eemaldatud.  Ühiskonnakriitika on neukkude jaoks mõistetamatu nähtus. Kuigi neukku on riigist sõltuv, on riik tema jaoks jumalikustatud, sest riik kehtestab tõe. Ainult neukkul on õigus riiki kritiseerida ja varastada, sest riik on tema oma. Naabril (ligimesel) selline õigus puudub ja riik peab teda karistama tema pattude pärast.

Nõukogude Liit on kadunud, kuid neukkud on jäänud ning ärge arvake, et see on mingi Venemaale iseloomulik nähtus. Kaugel sellest, võõrliigina on neukkud levinud üle terve ilma ja neid askeldab hordidena meie ümber, nähtamatult, kuid tuntavalt, nagu nõiad volbriööl. Kui kromanjoonlased tõrjusid kunagi välja neandertaallased, kas tõrjuvad neukkud nüüd omakorda välja kromanjoonlased?

Neukkud elu üle aru pidamas. Pilt: http://www.marxists.org/history/ussr/art/photography/people/russia/moscow/vodka.jpg

Advertisements

10 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    juuli 17, 2012 @ 12:27:57

    Nõukanostalgiat toetavad tegelikult vähemalt kaks asja- inimlik saavutusvajadus ja isiklik meditsiiniline seisund. 🙂

    Kui tänapäeval ostab keegi auto / elamispinna / välismaareisi, siis on see igapäevaelu üks tavalisi episoode- tarbimisühiskonna argipäev. Kui aga keegi sai sellega hakkama ensv-s, siis inimese positsioon iseenda, aga ka tutvusringkonna silmis tõusis skaalal, millist on tänasesse reaalsusesse raske konventeerida- tekkis respekt, feim ja paljud hakkasid kadestama. 🙂
    Kaudselt ihaleb tolleaegne inimene tagasi seda “staaristaatust”.

    Kunstnik Andy Warhol ennustas, et „Tulevikus on igaüks kuulus vaid viisteist minutit“, mis tähendab, et hüppa või silda, üleküllastunud turul suudad sa ennast nähtavaks teha väga põgusalt- 15 minutiks. Järgmised Dressi-Toivod ja Lihtsa Elu Triinud tõukavad su piedestaalilt. Nõukka ajal aga võis inimene, kelle kaudu sai osta tšehhi talvesaapaid, tunda ennast kui mitte Elvis Presleyna, siis vähemalt Jõuluvanana. Ja seda lausa keset suve. 🙂

    Teine aspekt- tervis. Noorelt jõid inimesed uljalt viina ja elasid elu ühiskondlikult soositud kollektivistlikes noorteühendustes. Laksu all tundub ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem. nõukogude tegelikkuses laksu alt kaineneda ei olnud soovitav- pohmeluses võis inimene kogemata eksistentsialistlikke küsimusi esitama hakata- kes ma olen, kust tulen ja millega see kõik lõppeb?
    Kui 80ndate lõpus uue poliitikana joomine ära keelati, said inimesed kaineks ja tulemus oligi kohe käes.

    Joomist loomulikul ei olnud võimalik piirata ja edasi joomise võimaldamiseks hakati vastu võtma mingeid kahtlaseid iseseisvusdeklaratsioone jms. 😉 Ja hea, et hakati- tasapisi taastus normaalsus, kus inimene võib juua niipalju kui ise tahab. 🙂
    Paljud staazikad joodikud muidugi meenutavad aegu, kus maks ja neerud ei valutanud, südameveresoonkond edastas verd veel piiranguteta ja arstirohtudest tarvitati vaid hommikust aspiriini. Et selline kehaline toonus langes nende noorusaega, mis juhtumisi kattus ka nõukogude okupatsiooniajaga, tehakse vale järeldus, et nõukaaeg oli hea, aga praegune vabaturumajanduslik realiteet halb.
    🙂

    Vasta

  2. personainfieri
    juuli 17, 2012 @ 16:25:44

    Selle võiks siia juba ka lausa eraldi loona panna. Aga kui edaspidi tahad siia mingit päris eraldi lugu panna, siis anna teada, organiseerime 🙂

    Vasta

  3. Jolli
    juuli 19, 2012 @ 10:46:29

    Psühholoogiast on hästi teada, et aju kustutab aja jooksul iseeneslikult halvad sündmused, vähendab seda emotsiooni, mis nendest tekkis ja võimendab häid sündmuseid- see on teatav enesekaitsemehhanism.

    Mälu on teatavasti valikuline, aju kaitseb ennast kohutavate kogemuste eest ebameeldiva seiga kustutamisega.
    On ju teada, kuidas vahel vägistatud “ei mäleta” sündmusest midagi või stockholmi sündroom, kus pantvangistatu läheb üle oma vangistaja poolele- võib isegi füüsiliselt takistada enese vabastamist, kiidab pärast kohtus enda vastu kuriteo sooritanud isikut (tegelikult oli ta tore poiss, eks talgi oli pere, ega väga ei pekstudki ja näkku ju ei löödud…. )

    Nõukaaja süsteemiga kohaneda suutnud inimestel on selle sündroomi tunnused välja arenenud- kes ellu jäid laulsid seda laulu, mida neilt oodati.

    Kuhu on kadunud kõik need särasilmsed punalipukestega oktoobrilapsed, pioneerid, komnoored, komparteilased, keda mäletame enda ümbert nõukaajast? Kasvasid suureks, peitsid “õige” lipu keldrisse ära (ehk läheb kunagi vaja), aga süda laulab endiselt, kui saab lastele rääkida “heast nõukogude ajast” (võrdle rahvamüüdiga heast rootsi ajast), kui me laiusime üle ühe kuuendiku maakerast ja kõik teised riigid meid kartsid.
    🙂

    Vasta

  4. Jolli
    juuli 19, 2012 @ 12:25:41

    Sa võid need kaks minu kommi ära kustutada, vormistasin paremini ja tuleb artikline

    Vasta

  5. personainfieri
    juuli 19, 2012 @ 13:10:40

    Väga hea, kui tuleb artikkel. Las nad praegu olla. Olen paar päeva nüüd netist väljas. Kui tagasi jõuan, siis tegelen sellega.
    NB Eelmisega tuli Jollil täis sajas kommentaar, edetabelit juhib veel Tõnu 110ga. 🙂

    Vasta

  6. Jolli
    juuli 20, 2012 @ 20:42:13

    Vasta

  7. Jolli
    juuli 21, 2012 @ 14:36:14

    Keegi:

    “Heast elust” nõukogude ajal ehk need aastad ei unune…
    Sobib siia teema kommentaaridesse terviktekstina:

    http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/heast-elust-noukogude-ajal-ehk-need-aastad-ei-unune.d?id=64699928

    Psühholoogiast on hästi teada, et aju kustutab iseeneslikult aja jooksul kogetud halvad sündmused, vähendab emotsiooni ja mälujälge, mille tekitasid meile ebameeldivad asjaolud ja võimendab häid sündmusi. Hea jääb meelde ja kasvab aja jooksul, halb aga ununeb võimalikult ruttu. See on meie psüühika enesekaitsemehhanism.

    -Mälu vingerpussid-

    Mälu on teatavasti valikuline, aju kaitseb ennast kohutavate kogemuste eest ebameeldiva kustutamisega.

    On ju teada, kuidas vägistatu teinekord “ei mäleta” sündmusest midagi, või Stockholmi sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Pantvangistatu läheb üle oma vangistaja poolele, võib isegi füüsiliselt takistada enese vabastamist, kiidab pärast kohtus enda vastu kuriteo sooritanud isikut – “tegelikult oli ta tore poiss, eks temalgi oli pere, ta oli selleks sunnitud, ega väga ei pekstudki ja näkku ju ei löödud…”

    Nõukaaja süsteemiga kohaneda suutnud inimestel on selle sündroomi tunnused välja arenenud – kes ellu jäid, laulsid seda laulu, mida neilt oodati.

    -Meie käime tipp tipp tipp…-

    Kukeaabitsast võis nõukogude laps õppida luuletust – meie käime tipp tipp tipp, igal ühel käes on lipp, eemalt paistab tornitipp, kus on just see sama lipp. Lipu värvi luuletuses siiski ei täpsustatud, tollel ajal andis see väike, kuid tähendusrikas seik lootust…

    Kuhu on kadunud kõik need särasilmsed punalipukestega oktoobrilapsed, pioneerid, komnoored, komparteilased, keda mäletame enda ümbert nõukaajast? Kasvasid suureks, aga “õige” lipu peitsid keldrisse ära (ehk läheb kunagi vaja!)

    Süda aga laulab endiselt, kui saab lastele rääkida “heast nõukogude ajast” (võrdle rahvamüüdiga heast rootsi ajast), kui “me” laiusime üle ühe kuuendiku maakerast ja kõik teised riigid meid kartsid.

    -Kaks nostalgiat toetavat asjaolu-

    Nõukanostalgiat (milline hellitusnimi!) toetavad tegelikult vähemalt kaks asja – inimlik saavutusvajadus ja isiklik meditsiiniline seisund.

    Kui tänapäeval ostab keegi auto, elamispinna või välismaareisi, siis on see vabaturumajandusliku igapäevaelu üks tavalisi episoode – tarbimisühiskonna argipäev.
    Kui aga keegi sai sellega hakkama Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, siis inimese positsioon iseenda, aga ka tutvusringkonna silmis tõusis skaalal, millist on tänasesse reaalsusesse raske konverteerida – tekkis “respekt”, “feim”, “sull” ja paljud vähemvõimekamad hakkasid kadestama.

    Kaudselt ihaleb tolleaegne inimene tagasi seda “staaristaatust”, mida pakkus kadestamisväärne töö defitsiitse kauba jaotusvõrgus.

    -Viisteist minutit kuulsust-

    Kunstnik Andy Warhol ennustas, et „tulevikus on igaüks kuulus vaid viisteist minutit“, mis tähendab, et hüppa või silda, üleküllastunud turul suudad sa ennast nähtavaks teha väga põgusalt – viieteistkümneks minutiks. Järgmised Dressi-Taivod, Nõia-Antsud ja Tavalise-Elu-Triinud tõukavad su pjedestaalilt.

    “Nõuka ajal” aga võis inimene, kelle kaudu sai osta tšehhi talvesaapaid, tunda ennast kui mitte Elvis Presleyna, siis vähemalt jõuluvanana – ja seda lausa keset suve! :=)

    -Elu mõttest-

    Teine aspekt – tervis. Noorelt jõid inimesed uljalt viina ja elasid elu riiklikult soositud kollektivistlikes noorteühendustes. “Laksu all” tundub ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nõukogude tegelikkuses “laksu alt” kaineneda ei olnud soovitav – pohmeluses võis inimene kogemata eksistentsialistlikke küsimusi esitama hakata: kes ma olen, kust tulen ja millega see kõik lõppeb? Kui 1980. aastate lõpus uue poliitikana joomine ära keelati, said inimesed kaineks ja tulemus oligi kohe käes.

    Joomist loomulikul ei olnud võimalik piirata ja edasi joomise võimaldamiseks hakati vastu võtma mingeid “kahtlaseid” iseseisvusdeklaratsioone jms.

    Ja hea, et hakati – tasapisi taastus normaalsus, kus inimene võis juua nii palju, kui ise tahab.
    Paljud staažikad joodikud muidugi meenutavad aegu, kus maks ja neerud ei valutanud, südameveresoonkond edastas verd veel piiranguteta ja arstirohtudest tarvitati vaid hommikust aspiriini.

    Et selline kehaline toonus langes nende noorusaega, mis juhtumisi kattus ka nõukogude okupatsiooniajaga, tehakse vale järeldus, et nõukaaeg oli hea, aga praegune vabaturumajanduslik realiteet halb.

    Eks ole neil õiguski niimoodi arvata, saame aru ja püüame neid paljukannatanud inimesi mõista.

    Vasta

  8. personainfieri
    juuli 22, 2012 @ 00:03:15

    Delfi kommentaariumis nutavad 95% neukkuaega taga, mis viitab jällegi totaalse meedia poolt loodud Novgorodi WC sündroomile, et rahvas tõepoolest ootab seda nagu valget laeva. Teisest küljest esinevad foorumis ilmselt need, kellel on tekkinud mingisugused probleemid, aga kas see on proportsioonis neukkude tegeliku protsendiga kogu ühiskonnast, see on jällegi küsitav. Neukkusid on palju, kuid vaevalt, et nii palju. Räägitakse, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik. Neukkud on kahtlemata aktiivsed, aga Novgorodi WC sündroomi abil võib 5% ühiskonnast tekitada mulje, et neid on hoopis 95%.

    Vasta

  9. Jolli
    juuli 22, 2012 @ 12:04:23

    Lollid loodavad, et kui EL ära lõppeb ja lollid oma riigi tagasi saavad, siis hakatakse lollidele jagama tatart, turismituusikuid ja autoostulube… eriti lollidele ka kiituskirju ja ordeneid. siis saavad lollid tunda ennast nagu ensvs, keegi ei julge möliseda ja kõigil on pea kandiline. 🙂

    Vasta

  10. Jolli
    juuli 22, 2012 @ 12:20:13

    miks lollidele meeldib, et keegi ei mölise? sest kui keegi möliseb, siis võib kahtlustada, et ta tegeles mõtlemisega. mõtlemine aga on lollidele vastunäidustatud- paneb pea valutama. lisaks teeb mõtlemine targaks, mis aga on halb. sest kui kõik on targad, kes siis tahaks lolli enda sõbraks.
    ikka parem kui kõik on koos lollid, jälgivad tatrahinna langust ja ootavad telekate odavmüüki. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2011
E T K N R L P
« märts   mai »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: