Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset?

@huviline
Peavoolumeedia on tegelenud diskussiooni – kas riigikaitseõpetus peaks olema vabatahtlik või sunniviisiline – ülespuhumisega, mis on riigikaitseõpetuse teema juures kui mitte täiesti ebaoluline, siis vähemalt teisejärgulise küsimus. Seejuures on üks riigiametnik (Hellar Lill) asunud kaitsma vabatahtlikku riigikaitseõpetust koolides, teine riigiametnik (Urmas Sutrop)toetab sunniviisilist õpet. Kodanikena pole meil võimalik sellest diskussioonist mingit sotti saada ning kõik taandub debatiks debati pärast, isegi kui peavoolumeedia võib soovida antud väidet ümber lükata. Fakt jääb faktiks, riigiametnikud ei tea, mille nimel on riigi kaitsmine väärikas tegevus ja miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset.

Õpetaja ülesanne koolis on õpilaste kasvatamine ja valgustamine, edastades teadmisi ja elukogemust, et õpilased, leides ennast vastuolulises maailmas, jõuaksid mingile selgusele, millele on võimalik kindlaks jääda. Sellise ühiselu vormi kaitse, nagu seda on riik, pole kindlasti iseenesest selge ning rahuajal isegi mitte tajutav. Maailmas regulaarselt kuhjuvad pinged, mis tavapäraselt saavad lahenduse sõdade kujul, vajab mõtestamist ja kõige paremini saab seda teha riigikaitseõpetaja. See on lühivastus küsimusele, miks keegi võiks soovida hakata riigikaitseõpetajaks, mis aga jätab lahtiseks küsimuse, mille nimel riik üldse väärib kaitsmist. Poliitiline mudamaadlus ja lehmakauplemine on ju vältimatu, aga see võib ähmastada kodanike silmi. Kas sellist riiki on mõtet kaitsta, mille ametnikud näevad kõike maailmas toimuvat üksnes omaenda ametipositsioonilt ega oska näha tervikpilti?

Ametnikud pööravad riigi ja rahva igipõlise vastasseisu näilisesse mugavustsooni, uinutades vähem uniseid isikuid elatustaseme tõstmise ideega või debatiga debati pärast. Õige oleks otsida rahva ja rahvaesindajate (Riigikogu) ühtsustunnet, mitte pidades oma riiki vaeslapse kombel absoluutseks väärtuseks. Riik pole sotsiaalselt midagi head, pigem hulk piiranguid, mis rahvast kammitsevad. Kuigi ajaloos pole julgeoleku tagamiseks riigist paremat vahendit seni kaheldamatult leitud, oleks väär see tõdemus dogmatiseerida. Vanad roomlased ütlesid rahvas ja senat. Ühstustunde tekitamine väldiks selliseid väärnähtusi nagu riigi sümbolitega liialdamine, riigi tähtsuse rõhutamine, tseremoniaalsuse ülistamine ja harras uskumine kõrgetesse ametnikesse – annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Nimetatud nähtused on riigi potentsiaali puhas raiskamine, mis viib lõpuks tasalülitatud poliitikani. Tasalülitatud poliitika tähendab, et kõik poliitikud mõtlevad ühtemoodi ja mängivad samade mängureeglite järgi, rahva rolliks jääb aga vastata lõputule hulgale sotsioloogilistele küsitlustele ja usaldusuuringutele. Mingist ühtsusest rahva ja senati vahel pole võimalik rääkida.

Lahenduseks saab siin olla riigikaitse filosoofiline põhjendus. Filosoofia keskmõiste on saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kuid kelle saabumist ei saa välistada. Persona in fieri, “saabumisel isiku“, juured asuvad pärimisõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Saabumisel isik, kes teatud olutervikuna olles müüdi esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Oluline on meie tegevuse puutemoondest siginenud sotsiaalne aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada. Meile pärijatena on need müüdid kadumatud ja finaalsed.

Haarates ohuolukorras riigi kõikki kodanikke, vajab riigikaitseõpetus ühtseid aluseid, mille väljatöötamisega ongi Kaitseministeerium tegelenud. Arusaamised on ju igal inimesel erinevad. Ühtne õpetamise ja tegutsemise alus võib aidata sellise ohuolukorra tekkides leida mõistlikke lahendusi, parimal juhul isegi ohu tekkimist ära hoida. Kuigi sageli ei sõltu ohtliku olukorra tekkimine aga üksnes meist endist. Näen sellepärast riigikaitseõpetaja rolli selles osalevate riikide maailmatandril toimuvas etenduses, mille nähtaval toimel poliitilised jõud oma otsuseid langetavad, palju olulisemana meedia rollist, vahet pole kas peavoolu- või kõrvaltänavameedia. Asi seisneb selles, et meedia ei kujunda lugejate väärikust, vaid tema olemuseks on uudistevoog, mille elemendid korduvad ajast aega. Pedagoogika seevastu saaks ja võiks seda teha, sest väärikuse olemuseks on elukogemus.

Eesti elukogemus väärtustab vabadust ja riiki kui vabariiki, millest riigiametnikud ei pruugi aru saada, sest nende ametikoht on üldjuhul kõikumatu. Vabadus aga tähendab igapäevast võitlust oma väärikuse nimel. Vabariigi kaitse saab olla resultatiivne üksnes piisava kaitsetahte ja teadmiste olemasolul, kui tegutsemise eesmärk on isikule arusaadav. See oleks laiem, filosoofilisem põhjendus, miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset. Kaitstav riik peab väärima kaitset. Ilmselgelt on Eesti Kaitsevägi jätnud selle pisiasja tähelepanuta, kavandades 2015. aasta suurõppust “Siil” brigaadi tasandil. Filosoofilise põhjenduse kahe silma vahele jätmine on suur viga, sest jätab ebaselgeks, mille nimel tegutseme.

Advertisements

8 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    aug. 14, 2014 @ 21:45:32

    “…rahva rolliks jääb aga vastata lõputule hulgale sotsioloogilistele küsitlustele ja usaldusuuringutele. Mingist ühtsusest rahva ja senati vahel pole võimalik rääkida.”

    Kui hakata mõistet “rahvas tahab” või “rahvas arvab” hindama näiteks Delfi kommentaaride järgi, siis pilt “rahvast” kujuneb küll selliseks, et pigem küsiks mõne spetsialisti kui “rahva” arvamust. 🙂
    Aga üldiselt kaitstakse ju oma reviiri, elukeskkonda, eluviisi ja tõekspidamisi. Seda võib nimetada ka isamaa kaitsmiseks. Riik kui administraator on ju vorm, mitte sisu. Rahvusriik on ilmselt teadaolevaist parim võimalus rahvuse säilimiseks. Riigita rahvaid on palju, aga nad ei tundu nii “rippumatud” kui oma riigiga rahvad.
    Eks selle riigikaitsega on nii, et mõnest suurest patsifistist saab peale vägivalla nägemist tubli sõdur ja mõni burksiputkaesine rusikakangelane võib ennast lahingus suurest hirmust täis teha. Seda milline mees temas peitub, ei tea keegi enne kui teada saab.

    Vasta

    • huviline
      aug. 14, 2014 @ 22:36:43

      Iga rahvas väärib oma kommentaatoreid samavõrd kui valitsejaid, mis tähendab, et kõige viletsam valitseja on ka hädakommentaatori viimaseks piiriks.

      Vasta

  2. K_V
    aug. 14, 2014 @ 23:39:22

    Ametnikud pööravad riigi ja rahva igipõlise vastasseisu…

    Kui riik on rahva põlisvaenlane, siis eesti rahval on eriliselt vedanud. Eesti riigil on naaberriik, kes selles vastasseisus meelsasti eesti rahva poolele asub ja riigile 1:0 teha aitab.

    Vasta

  3. ckrabat
    aug. 15, 2014 @ 10:27:22

    Riigi ja rahva vastasseis tuleb vist fundmentaalsest küsimusest – kas riik peab rahvast teenima või teenib rahvas riiki kui kõrgeimat väärtust, mõne jaoks ka jumalat. See on samasugune fundamentaalne küsimus nagu kas olla või mitte olla või siis kas kana oli enne muna või vastupidi 🙂
    Individualistlikud ideoloogiad näevad riiki kui rahvast teenendavat institutsiooni. Kollektiivsed ideoloogiad näevad aga riigi huve primaarsena rahva huvide üle. Ametkonnale jääb siinjuures preesterkonna traditsiooniline roll täita 🙂
    Lääne ideoloogiad on rahvakesksemad, ida ideoloogiad aga riigikesksemad. Ma kaldun arvama, et eestlaste seas kipub praegu juba ida mentaliteeti rohkem esinema. Viiskümmend aastat neukkuvõimu oma mõju kindlasti avaldab, sest selles on vähemalt kaks põlvkonda üles kasvanud. Esimeses Eesti Vabariigis oli seda ilmselt vähem, sest venestusaeg tsaaririigis kestis vaid 20-25 aastat, mille kestel kasvas üles vaid üks põlvkond lapsi – pean silmas kuni täisealiseks saamiseni.

    Vasta

  4. ckrabat
    aug. 15, 2014 @ 16:53:32

    Üks kodanik arutleb riigi ja rahva üle:
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rein-raud-riik-kui-peegel.d?id=69542711
    Kuna maailm ei ole täiuslik, siis päris vabaks me arvatavasti ei saagi, kuid see ei ole veel põhjus, miks õiges suunas liikumist lõpetada. Pidupäevakõnedes kuuleme ju kogu aeg kinnitust, et „riik – see oleme meie”.
    See tähendab: mina, sina ja tema, ning kui me leiame, et asjad on kuskil halvasti, siis on meie endi ülesanne need korda teha. Sellest mõtteviisist ongi sündinud palju olulisi kodanikualgatusi. See tähendab, et inimesed on valmis elama riigis, mis ongi meie. Aga kui riik oleme meie, siis tähendab see ju ühtlasi, et keegi meist ei tohiks riigi peeglisse vaadates muretseda, kas ta seal ka midagi näeb.

    Vasta

    • huviline
      aug. 15, 2014 @ 20:03:31

      Viidatud Rein Raua artikkel, väga asjakohane ja huvitav, arutleb vabaduse üle traditsioonilisel viisil: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teine sulle teeb.

      Kui soovid, et keegi näeks peeglis oma peegelpilti, siis uuri peeglist iseennast ja ära ehmu, kui sa äkki ennast seal ei näegi: eneseteostust on erisugust, inimest olendina iseloomustab tegutsemine (tahte poolt juhitud tegevus või tegevusetus).

      Sellise peegli või kajana jääb riik passiivseks peegeldajaks, millisest pildist pole võimalik leida vastust küsimusele, mille nimel peaks riiki kaitsma. Esiteks on selline pilt ise pelgalt peegeldus, ilma filosoofilise põhjenduseta. Teiseks esineb võitlussituatsioone rahuajal harva. Kas ma olen tõbras või mitte jääb läbikatsumata, sest väiksemale rünnaku puhul appi minek jääb teoreetiliseks.

      Reaalsus näitab, et appi minnakse vaid siis, kui ise olakse turvaliselt kaitstud (peegelpilt on selgelt nähtav, võimekused on selgelt teada). Rumal on tossikesena sekkuda kaklusesse. Minu isa ütles, et noorena andis ta oma prillid alati kellegile hoida, enne kui tülinorijale vastu hakkas.

      Filosoofiline, ebatraditsiooniline küsimus ongi, kes hoiab riigi prille, sel ajal kui riik kakleb või peeglist adekvaatset pilti otsib. Kas rahuajal peaks prille hoidma riigikaitseõpetaja? Kuidas üldse on võimalik rahuajal kakluses käitumist õppida enesekaitse treeningutel käimata?

      Peeglina riik kindlasti pole seda väärt, et tema nimel oma elu turule tuua.

      Vasta

  5. Jolli
    aug. 15, 2014 @ 18:21:04

    Ivar N. armeest teab, et kui peeglisse vaadates seal kedagi ei ole, siis on paras aeg natuke vahet pidada, sest muidu võib sealt hakata kollaseid kuradeid, päkapikke ja marslasi nägema. 🙂

    Vasta

  6. Jolli
    aug. 16, 2014 @ 12:40:03

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

august 2014
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: