Alternatiivmeedia tulevik III – kes valvab valvureid?

@ckrabat

Edgar Savisaare poolt 15.mail 1990 Interrinde rünnaku ajal eetrisse paisatud appikarje „Toompead rünnatakse! Ma kordan, Toompead rünnatakse!“ on raiutud Eesti ajalukku. Viimasel ajal võib siit-sealt kuulda, kas siis peavoolu meedia või meediabroilerite suust samasugust appikarjet: „Meediat rünnatakse! Ma kordan, meediat rünnatakse …“ Kes on meediabroilerid?  Kui poliitikas tähistab mõiste „broiler“ põhimõttelagedaid noorpoliitikuid, kes on liitunud ühe või teise erakonnaga mitte maailmavaatelistel alustel, vaid soovist omada võimu ning kasvatada isiklikku heaolu, siis see kehtib suures osas ka meediabroilerite kohta. Nemad ei soovi otseselt poliitilist võimu, vaid võimu avaliku arvamuse üle. Meediabroilerite jaoks on karjääri tipp „arvamusliidri“ staatus. Nad on Anu Saagimi,  Anna-Maria Galojani, Nõia-Intsu, Iglesiase-Aneti ja Dressi-Toivo mantlipärijad, kes on meediaturul valmis müüma oma usud ja tõed. Hädakarjed, nagu oleks „hea ja õiglane“ peavoolu meedia ühtäkki sattunud lahmiva meediakriitika alla, viitavad vaid peavoolu meedia poolsele soovile kehtestada võim, tõe monopol,  avaliku arvamuse üle ning suunata riik George Orwelli 1984-laadse ühiskonna rüppe, mille üle on totaalse meedia poolt kehtestatud totaalne kontroll.

Poliitilise korrektsuse ajastul võib süütuse presumptsiooni asemel päevakorda tõstatuda hoopis süü presumptsioon. Ühiskond käsitleb oma liikmeid kui potentsiaalseid kurjategijaid, kelle kontrollimine peab ühiskonna kujuteldava turvalisuse nimel muutuma seaduspärasuseks. Rahva jaoks tekitatakse illusioon, et nende heaolu on hädaohus ja suurema turvalisuse nimel peab ühiskonna liikmete ja nende arvamuste üle valitsema suurem kontroll. Sarnaseid meetodeid lihtsalt tugevamal kujul kasutab näiteks „Ühtne Venemaa“ Venemaa valitsemisel.  Kontrolli kehtestamine Lääne demokraatia üle omab neis ühiskondades kindlasti teatavat sotsiaalset tellimust. Eesti Vabariigis ametisse seatud võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinik, kelle ametifunktsioonid on kahtlaselt sarnased Orwelli Tõeministeeriumi mõne osakonna funktsioonidega, mistõttu võib siin kergesti libastuda, kui ta võrdõiguslikkuse järelevalve asemel sattub võrdsete õiguste politiseerimise  libedale jääle. Kui head ja õiglast üritust hakatakse forsseerima ning ergutatakse jahiinstinkte, tekivad kõiksugused natsikütid, dopingukütid jms, siis tulemust võime näha William Goldingu „Kärbeste jumalas.“ Tekivad kütid ja kütitavad.

Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku Mari-Liis Sepperi tegevus Eesti spordiaktivistide „tõelise palge“ paljastamisel, kui Aafrika jooksjate mittelubamist Saaremaa kohaliku tähtsusega võistlustele käsitleti kui rassistliku diskrimineerimise avaldust, viitab Tõeministeeriumi  tegevusmallidele liigagi hästi. Keegi ei süüdista Mari-Liis Sepperit Schengeni viisadega hangeldamises. Sarnaseid juhtumeid, kus inimesed on jäänud Tõe ja Õiguse hammasrataste vahele, pakub meie kirev elu teisigi. Hiljuti meedia poolt avalikkusesse paisatud „mõrtsuk-arstide“ Andres Selli ja Lembit Allikmetsa kohtuprotsessi näitel, kes olevat läbi viinud inimkatseid ning keda võiks siis põhimõtteliselt võrrelda kurikuulsa natsimeediku dr.Josef Mengelega, jäid arusaamatuks nii teo eesmärgid kui tagajärjed. Kohus on oma otsuse teinud ja arstid kuritarvitustes süüdi mõistnud, kuid Ravimiameti selgitusest ei ilmne, kas seal oli reaalseid kannatanuid ja kuidas on nende tervist kahjustatud. Kas eksiti mingite juriidiliste protseduuride normitehniliste külgede vastu või põhjustati inimestele tervisekahjustusi? Kui aga tulemuseks olid positiivsed ravitulemused, milleks siis ühiskondlik hukkamõist?  Ilma tagajärgedele tähelepanu pööramata jääb juhtumi käsitlemine ühekülgseks.

Meedial on võime toota kuvandeid, mis võivad mõjutada inimesi ja nende elusid. Sarjas „Viha Vabariik“ olen pööranud tähelepanu esimesele kasvuhormoonide näiduga dopinguküttidele vahele jäänud sportlasele, briti ragbimängija Terry Newtoni saatusele. Kuvandi loomine on lihtne, see võib tekkida faktide põhjal, kuid tugineda ka spekulatsioonidele ning lugeja ei tee sageli faktide ning spekulatsioonide vahel vahet. Raskem on vastutada tagajärgede eest. Kuvandite ehitamine pole loomulikult ainult meedia privileeg, vaid suletud ühiskondade ja ringidega kergesti tekitatav fenomen, kus terad eraldatakse sõkaldest, mainstreamerid alternatiivsetest ning õiged valedest. Alati ei pruugigi negatiivse kuvandiga  kaasneda avalikkuse tähelepanu: nii tekivad nn „mustad nimekirjad“ subjektidest, keda teatud ühiskond või selle kiht peab mingil põhjusel ebasoovitavaks. Näiteks – püüdke end kaitsta mitteametlikult toodetud „naised saunas rääkisid“ kuvandite vastu!  Kui te olete sattunud olukorda, kus tajute, et teiega ei olda rahul, kuid samas ei esitata teile ühtegi süüdistust, siis võite samahästi järgida Terry Newtoni eeskuju ja panna endale nööri kaela, sest teil praktiliselt puudub võimalus end kaitsta. Muidugi leidub ka pikaajalisemaid ravikuure, kas hakata jooma või eralduda ühiskonnast – mis on kellegi jaoks parim, kuid tulemus on tavaliselt üks ja seesama – mainstream üritab vabaneda alternatiividest.  Meedia poolt toodetud kuvandid on vähemalt avalikud, mille vastu on inimestel kasvõi teoreetiliselt võimalik end kaitsta.

Vahur Koorits arvab, et Eesti ajakirjandus on igati hea, sest ta on populaarne. Kas populaarsus tähendab headust? Kui minna poliitikamaailma, siis oli populaarne nt Hitleri režiim Saksamaal, kes tuli võimule demokraatlike valimiste tulemusena. Valgevenes tõid demokraatlikud valimised võimule diktaator Lukašenko. Sarnaseid näiteid  on kümneid, sadu ja tuhandeid. Rahva tahe ei pruugi alati olla hea tahe. Novgorodi WC-l välja kuulutatud populaarsed tõed ei tarvitse ilmtingimata olla head tõed. Loomulikult, kui inimene soovib vabadusi piirata ja tunneb end paremana rangelt kontrollitud maailmas, siis muutub populaarsus tema jaoks oluliseks. Diktaatorid on alati populaarsed, sest neid toetab 99,9% elanikonnast. Meedia diktatuur ei ole aga ühiskonna jaoks kindlasti progressiivne, sest pole sisulist vahet kas ühiskonda kontrollitakse poliitbroilerite või meediabroilerite vahendusel.

Ajakirjanduse ehk neljanda võimu roll demokraatlikus ühiskonnas on tagada arvamuste paljusus ning valvata teiste võimude väärkasutuse üle ning need väärkasutused avalikustada. Ühiskonna valvekoer ei tohiks siiski kasvada ideoloogiliseks valvekoeraks, kes suunab avalikku arvamust, vaid hea ajakirjandus peab hoiduma võimust, kontrollist ühiskonna üle. Hea ajakirjandus ei saa kehastada kohtuvõimu, vaid ta peab jääma õiguskantsleri tagasihoidlikesse funktsioonidesse, kes teostab mitte valvet, vaid järelevalvet. Rooma poeet Decimus Junius Juvenalis on oma kuuendas satiiris küsinud:  „Quis custodiet ipsos custodes?“ – „Kes valvab valvureid?“. Kui peavoolu meedia peab end ühiskonna valvuriks, siis valvab alternatiivmeedia peavoolu meediat, et ta oma neljandat võimu ei kuritarvitaks. Nii lihtne see ongi. Kui valvur ei salli, et tedagi valvatakse, siis tekib kahtlus, et tema südametunnistus on must ja ta soovib kehtestada totaalset kontrolli ühiskonna üle.

pilt: http://farm2.static.flickr.com/1181/1283961262_36f59ec62b.jpg?v=0

George Orwell 1984

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

detsember 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: