Viha vabariik XI – Audrie Pott’i juhtum

@ckrabat

Audrie Pott’i,  möödunud aasta septembris 15-aastaselt elust lahkuda otsustanud Saratoga (California) koolitüdruku rahvusvahelise tähelepanu alla sattunud lugu hakkas silma Yahoo uudistest. Kindlasti on iga noore inimese lahkumine traagiline sündmus, ükskõik millistel põhjustel see ka aset ei leiaks, kuid selle juhtumi puhul torkas silma, et traagiline juhtum oln muutunud osaks meediakampaaniast, mille juures ajakirjandus püüab iga hinna eest kivist vett välja pigistada, et uudiseid toota ning juhtumit avalikkuse tähelepanu orbiidil hoida. Seitse kuud hiljem peale saatuslikku otsust, kui teismeline tütarlaps oli palunud perekonnast lahus elaval emal end koolist koju sõidutada ning poos end hiljem tema korteri vannitoas üles, algatasid ettevõtjatest vanemad 15.aprillil kahjunõude kolme Audrie kunagise klassivenna, aga ka tema klassiõe vanemate vastu, süüdistades neid lapse enesetapu põhjustamises. Veelgi enam, nad on soovivad sisse viia seadusemuudatuse California osariigi seadusandluses, millega neti teel ahistamise eest hakatakse rakendama rangemaid karistusmäärasid ning alaealiste poolt toime pandud kuriteod võrdsustatakse täiskasvanute poolt toimepandud kuritegudega. Uut seadust tuleks hakata nende tütre järgi nimetama Audrie law (Audrie’ seadus). Igati kiiduväärt algatus, kui asjaoludega lähemalt tutvudes ei oleks kogu initsiatiivi juures tunda agressiivse meediakampaania hõngu, mille juures totaalne meedia üritab vanemate hingelisi kannatusi ekspluateerides panna lugu neile kasumit teenima.

Lugu sai alguse 2012.a. septembrikuu esimesel Tööpüha nädalavahetusel, kui ühe Saratoga teismelise tütarlapse vanemad sõitsid kodust ära ning nende järelevalvete jäänud majas leidis aset kümnekonna teismelise koosviibimine, kus muuhulgas tarbiti ka alkoholi, õlut ja vodkat segamini spordijookidega. 15-aastane Audrie Pott, majaomanike tütre sõbranna, suutis end pildituks juua ning toimetati kaaslaste poolt ülakorrusele magama. Siit saidki alguse sündmused, mis võisid hiljem viia traagilise lõpuni. Meedias levivate versioonide põhjal kolm üritusel viibinud noormeest, Audrie’ klassikaaslast, riietasid tütarlapse kuni aluspesuni lahti ja joonistasid tema kehale musta markeriga väidetavalt seksuaalse alatooniga sõnumeid ja pilte, millest üks noormeestest tegi  mobiiltelefoniga pilti, mis Audrie’ vanemate väitel pandi üles sotsiaalmeediasse ning põhjustas nende tütre enesetapuni viinud ahistamise kaheksa päeva hiljem. Pott’i vanemate poolt palgatud advokaat Robert Allard tegi 15.aprillil meediasse avalduse, milles esitas perekonna nimel konkreetseid süüdistusi nii kolme alaealise noormehe kui ka Saratoga Keskkooli aadressil, kes ei olnud reageerinud nende arvates piisavalt tugevasti väidetavale küberahistamise juhtumile.

Audrie Pott’i juhtumi taaselustamine 2013.a. aprillis harmoneerus Kanadas Nova Scotias aset leidnud 17-aastase Rehtaeh Parsonsi enesetapujuhtumiga, kus ühel samalaadsel koosviibimisel “pildi tasku” pannud koolitüdruk poos end kaks aastat hiljem üles, kuna kannatas ahistamisest tingitud depressiooni all. Sarnasusi leidub ka Ohio osariigis Steubenville’s toimunud juhtumiga, kus kooli jalgpallivõistkonna kaks mängijat ahistasid seksuaalselt mäluauku joonud 16-aastast tütarlast ning neile määrati noorsookohtus 1-2 aastased karistused. Nendest kahest juhtumist said inspiratsiooni ilmselt ka Audrie Pott’i vanemad, kui tõstatasid süüdistused nende tütart väidetavalt ahistanud kolme noormehe vastu ning nõudsid küberahistamise vastase seadusandluse karmistamist. Meediakampaania puhul on aga oht kanduda nõiajahiks, mis ei arvesta iga juhtumi eripäraste asjaoludega. Meediakampaania tugineb populaarsele teadmisele ning üldistustele, mis ei pruugi tagada õiglast kohtumõistmist. Saratoga Keskkooli ajalehes kirjutas Audrie Pott’i koolikaaslane Samuel Liu igati mõtlemapaneva artikli, mis sattus kohe muidugi ka netikommentaatorite rünnaku alla, kelle huvi oli pigem rahuldada enese verejanu ja pakkuda pööblile murumänge gladiaatorite areenil. Ohverdades oma tütre nime meediakampaaniale, tegid tema vanemad temast “Ms. Cyberbulling‘u” (vrdl. Nõia-Intsud, Farmi-Gaabrielid, Iglesiase-Anetid jms), mis tegelikult annab nende tütrest vale pildi ning vähendab mälestust küberahistamise ohvrina massimeediasse paisatud Audrie Pott’ist kui isiksusest.

Tõe huvides olgu mainitud, et kuigi valdav osa netikommentaatoritest teab täpselt, kuidas asjad tol saatuslikul nädalavahetusel toimusid ja nõuab kolme süüdistuse alla langenud noormehe võimalikult karmi karistamist, k.a. et neid mõistetakse süüdi kui täisealisi ning kantakse eluks ajaks seksuaalroimarite nimekirja, ei ole lähemal uurimisel kõik juhtumiga seotud asjaolud üldsegi nii selged. Mitmed Allardi poolt meediasse paisatud väited on osutunud spekulatsioonideks, mis ei ole hiljem faktide najal  kinnitust leidnud, kuid maalivad süüdistatavatest, kes ei ole varem seadusega pahuksis olnud, pildi kui külmaverelistest mõrvaritest. Erinevalt Nova Scotia ja Steubenville juhtumist näib siiski, et Pott’i juhtumi puhul ei olnud tegemist seksuaalkontaktiga ahistajate ning ohvri vahel ning kuigi mobiiltelefoniga võidi purjus ning poolalasti alaealisest teha vähemalt üks pilt, ei ole seda laiemalt levitatud, vaid kogu lugu puudutas maksimaalselt kümmekonda peol osalenud teismelist.  Puuduvad usaldusväärsed andmed, et kolm süüdistuse all olevat noormeest on ohvrit varem või hiljem kuidagi ahistanud ning otsene ajend, mis viis sündmuste traagilise lõpuni kaheksa päeva peale väidetavat ahistamist, jääb ebaselgeks.

Santa Clara County noorsookohus ning süüdistajad (district attorney office) on juhtumit käsitlenud siiski ülima professionaalsusega, keeldunud seda kommenteerimast, kuna see puudutab alaealisi ning hoolimata meedia ja avaliku arvamuse survest ei ole süüdistatavate nimesid ning juhtumi üksikasju tehtud avalikuks. Alates noorsookohtu istungist 16.aprillil on asjaosalistel keelatud kommentaaride jagamine meediale. Kogu juhtumist võime õppida meedia pürgimust omakohtu rakendamisele, kui ta asetab end kohtuvõimust kõrgemale ning avaliku huviga manipuleerides püüab ajal, kui toimub juhtumiga seotud asjaolude igakülgne uurimine, etendada murumänge gladiaatorite areenil ning spekulatsioonidest maksimaalselt teenida. Me ei tea asjaolusid, miks otsustas 15-aastane California tütarlaps 12.septembril 2012.a. oma elu lõpetada nagu me ei tea, miks otsustas ta kaheksa päeva varem end noorte koosviibimisel pildituks juua, nagu me ei tea, miks ei üritanud tema vanemad või keegi teine sündmuste vahele jäänud kaheksa päeva jooksul midagi teha, mis oleksid sündmuste kulgu võinud muuta. Kuivõrd mõjutasid sündmuste arengud keerulised peresuhted, millega on kommentaarides samuti spekuleeritud? Kõige lihtsam on asetada kogu süü väljavalituile, visata kõik kivid eksinute vastu, kuid kas annab see loodetud hingerahu?

See juhtum pälvis minu tähelepanu pigem seetõttu, et meilgi on esinenud meedialt lähtuvaid katseid asendada kohtuvõimu ning rakendada kohtu asemel rahva õiglustundele tuginevat omakohut. Kindlasti tuleb küberahistamine igasugusel kujul hukka mõista ning süüdlasi karistada vastavalt nende poolt toime pandud eksimusele, kuid kampaania korras läbi viidud nõiaprotsessid võivad õilsat eesmärki hoopis diskrediteerida ning muutuda tõe väljaselgitamise asemel labasteks kättemaksuaktsioonideks.  Odavam on kohtupidamine anda Delfi kommentaatoritele anonüümse netikommentaatori Roberti ja tema ema juhtimisel või mõnele muule Novgorodi WC-st innustust saanud rühmitusele, kes neile antud võimu kindlasti hoolega rakendavad, kuid kes on see esimene patuta, kellel on õigus heita kivi süüdlase pihta? Kohtuvõimu usaldamine meedia hoolde asendab kohtupidamise nõiaprotsessidega ning uurimise nõiajahiga, aga kas see saab olla tsiviliseeritud ühiskonna eesmärk?

Kommentaatorite kasutamine poliitilistel eesmärkidel Tallinna linnavalitsuses on meilgi ja lähiriikides tekitanud diskussiooni anonüümsete kommentaaride lubamise poolt ja vastu. Sarjas Viha vabariik ongi autor seadnud eesmärgiks tähelepanu juhtida emotsioone õhutavatele meediakampaaniatele, mis ei ole orienteeritud mitte niivõrd tõe välja selgitamisele kui kasumi teenimisele odava populaarsuse abil, kus gladiaatorite areenile kogunenud pööbel, Novgorodi WC, on rakendatud totaalse meedia käsutusse. Kas emotsioonidele rajatud Viha vabariigi ehitamine ei vii meid unistatud Tõe ja Õiguse asemel äkki hoopis hukatusse? Pigem võiks meediakampaaniat, mis tugineb tõendite asemel spekulatsioonidele ning toimub enne uurimise lõppu ja kohtuotsust, käsitleda süüd kergendava asjaoluna süüdistatavate huvides, kuna emotsioonidega tekitatud sotsiaalses tellimuses võib kahtlustada kohtuotsuse mõjutamise katset mittelegaalsete vahenditega.

Advertisements

21 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    mai 01, 2013 @ 12:36:48

    Toimetus lisab ühe saabunud kommentaari.

    *k.*
    2013-05-01 09:39:58
    mis siin salata, eks olen minagi kirjutanud nii mõnegi tekstikese ainuüksi selleks, et näidata – lisaks valdavale (kusjuures võib-olla õigele, aga see pole tähtis) on olemas veel mingi, nö sõltumatu arvamus, mille esitamiseks võib asjaolusid vajalikul määral väänata.
    antud artikkel pole päris kindlasti sellest patust puhas. näitamaks kuivõrd halb on ajakirjanduslik netikiusamine, osutatakse läbivalt sellele, et tegelikult ei tehtud audrey pott’ile eriti midagi, aga tema ahistajate suhtes käib tõeline nõiajaht. ja üleüldse – miks ta jõi ennast pildituks ja lasi endaga mingeid väidetavaid asju teha?
    absoluutset tõde me muidugi teada ei saa. kas me saame teada midagi tõesarnast? isegi see on kahtlane – sest teadupärast on nii, et kohtus arvestatakse vaid neid tõendeid, mida kaitseadvokaadid ei suuda ümber lükata. näiteks – kui fotol pole selgelt näha audrie nägu, siis pole võimalik tõestada, et see tema on. ja milliseid ütlusi süüdistus üldse tõestuseks tuua saab? tüdrukut ennast ju elus pole ja ka siis oleks tema sõna mitme teise vastu.
    pole tähtis, kas audrie suhtes seatakse jalule õiglus. tähtis on mentaliteedi murdmine. koolilaste joomingute käigus on vägistatud kümneid tuhandeid tüdrukuid ja seda peetakse põhimõtteliselt asjaks, mis nagunii juhtub – sest miks need plikad siis ronivad sellistesse kohtadesse ja joovad ennast täis? kui varem vaikiti sellised asjad maha, siis nüüd, netiajastul on õnneks kõik kohad täis idiootitest koolipoisse, kes enda sigadusi salvestavad telefonidesse ja koguni levitavad neid. tõesti on oodata mentaliteedi muutust ja loodetavasti aitab sellele kaasa audrie kohtuasi.
    sarnase näite võib tuua indiast. kas ei tule tuttav ette – grupp mehi vägistab neiu ja see hiljem sureb. viimati juhtus taoline asi koguni 4-aastase tüdrukuga. kas indias on enneolematu vägistamisbuum? ei, mentaliteet on muutunud. sealkandis vägistati naisi mullu ja muiste, kuid need juhtumid ei jõudnud suure kella külge. nüüd aga tundub, et ühiskonnal on kopp ees ja vägistajaod on tabanud ülisuur avalikkuse hukkamõist.
    loodetavasti see nii jääb ja ühiskond ei tüdine teemast. ja loodetavasti ei esitata neis asjus rohkem taolisi kallutatud targutusi, nagu seda on kõnesolev artikkel.

    Vasta

  2. ckrabat
    mai 01, 2013 @ 12:46:34

    Täiesti vale arusaamine asjast – see ongi faktide üldistamine, kus erinevatest lugudest võetud detailide põhjal koostatakse koondportree, Eestis oli umbes selline vist Laiksoo juhtum, mis konstrueeriti samuti mitme erineva juhtumi põhjal ning lõpuks kujunes meediakampaaniaks.

    Käesoleva loo eesmärgiks on siiski meediakampaania ja konkreetse juhtumi eristamine, mille seos traagilise sündmusega on täna veel hüpoteetiline. Kõike ei saa ühesse lühikesse loosse kirja panna, aga meediakampaania tagajärg on selline, et juhtum hakkab netikommentaariumides elama oma elu. Kui seda konkreetset juhtumit uurides poleks tekkinud vastuolusid, eelkõige ühe poole pressikonverentsil meediasse paisatud süüdistuste ja uurimistulemuste vahel, siis poleks seda lugu sündinud.

    Antud asja kohta käib praegu uurimine, süüdlased selgitatakse välja ja saavad ilmselt ka karistada. Praegu ei ole lihtsalt õige aeg süüdlaste hukkamiseks, kindlasti mitte sel põhjusel, et meedia survel on juhtumi vastu tekkinud avalikkuse huvi. Samas on täheldatav leheneegrite invasioon ja kõrgendatud huvi ühe juhtumi kohta, kuigi samalaadseid või veelgi kangemaid juhtumid jäävad meedia tähelepanu alt välja juba seetõttu, et tegemist pole jõukamast keskklassist peredega, edukate ettevõtjatega, kes jaksavad meediakampaaniat kinni plekkida.
    Kampaania teenib ühte eesmärki nagu ütles lollide vaimne isa Staalin – kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad ehk õige eesmärgi nimel tohib ka valesid inimesi tappa. Paralleelide toomine Indias toimunuga on antud juhtumi puhul siiski kohatu.

    Need on kaks erinevat asja, küberahistamise hukkamõistmine üldiselt ja ühe konkreetse juhtumi uurimine.

    Vasta

  3. personainfieri
    mai 02, 2013 @ 09:35:17

    *k.*
    2013-05-02 00:08:10
    nagu öeldud, on tegemist mentaliteediküsimusega. sa isegi ei saanud aru, millest mu murelikud kommentaarid rääkisid

    …Ameerika Ühendriikide Kentucky osariigis tulistas 5-aastane poiss 22-kaliibrilisest püssist surnuks enda 2-aastase õe. Püssi oli poiss väidetavalt saanud kingituseks ning seda hoiti elutoas nurgas…
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/usa-s-tulistas-5-aastane-poiss-talle-kingitud-pussist-surnuks-oma-kaheaastase-oe.d?id=66060134
    põhiline on see, et meedia ei alustaks süüdistuskampaaniat püssi kinkinud idiootidest vanemate suhtes, jah?

    Vasta

  4. ckrabat
    mai 02, 2013 @ 09:39:27

    Koroneri sõnul oli relvaks Crickett-nimeline lastele mõeldud püss. “Väikesed poisid on harjunud laskma väikestest relvadest. Lihtsalt üks neist hullumeelsetest õnnetustest,” ütles koroner ajalehele Lexington Herald.

    Koroneri sõnul on tegemist sisuliselt mänguasjaga, täiesti legaalse tootega.
    Ma pole veel aru saanud, et meedia oleks selle juhtumi puhul nõudnud kuidagi vanemate karistamist või relvade keelamist või mingeid konkreetseid aktsioone Crickett firma vastu, rääkimata sellest, et kuidagi oleks nõutud 5-aastase poisi karistamist (mida k. tahaks) või siis et leheneegrid passiksid tundide viisi vanemate ukse taga, et mingitki inffi kätte saada (nagu nad Saratoga kooli juures passisid). Artiklite toon, niipalju kui ma lugenud olen, on valdavalt neutraalne.

    Iga juhtumi puhul on tegemist konkreetsete vaid seda juhtumit puudutavate asjaoludega.
    Pott’i juhtumi korral:
    1) Ei olnud tegemist seksuaalkontaktiga, seda enam veel vägistamisega.
    2) Uurimine on välja selgitanud, et tehti üks foto, mis saadeti ühest telefonist teise. Pole tõendeid, et fotot oleks edasi levitatud, seda enam et seda oleks kusagile internetti üles laaditud. Süüdistuse argument on siin see, et ohver uskus, et on levitatud.
    3) Pole tõendeid, et süüdistatavad oleksid ohvrit varem või hiljem kuidagi ahistanud, vastupidi, tundub, et tegemist oli sõpradega ja ilmselt puudus neil otsene tahtlus kuritegu toime panna, vaid sisuliselt oli tegemist ebaõnnestunud naljaga – they made poor decisions.
    4) Kindlasti tuleb seda kuidagi karistada, kuid vastavalt sooritatud teole. Meediakampaania eesmärk on näidata asju mitte objektiivsete, vaid subjektiivsete tõendite kaudu (teha üldistusi jne). Kui kommentaator “k.” soovi järgi käsitleda Kentucky juhtumit, siis tuleks 5-aastane poiss mõista süüdi kui mõrvar ja saata täiskasvanute vanglasse koos optioniga rakendada surmanuhtlust.
    5) Mingi osa vastutusest langeb kindlasti ohvri vanematele.

    Vasta

  5. huviline
    mai 02, 2013 @ 15:38:02

    Mõlemad, @k + @ckrabat, näivad olevat sügavalt meediausku, soovides meedialt objektiivseid tõendeid või mentaliteedimuutust. Tegelikuses on meedia, ükskõik kui totaalse või spetsiifilisena (valdav) meediat käsitleda, siiski vaid üks osa haldusest, ühiskondlike suhete korraldusest. Meedial on oma eriline eesmärk: avalikuse informeerimine, millest tuleneb ajakirjaniku õigus teatud juhtudel mitte anda ütlusi (vaikida) süüteomenetluses. Meediauurimine, nt Pealtnägija, erineb reaalsest süütegude uurimisest.

    Kõnealustes artiklites, samuti muudes sarnastes artiklites Eesti meedias, pole arvesse võetud ühtegi reaalse süütegude uurimise elementi, mis on ka arusaadav, sest eesmärk on teine. Reaalne uurimine on piiratud erinevate põhimõtete ja printsiipidega, erinevate subjektidega, kellel on erinevad õigused ja kohustused, samuti toimingute ja alatoimingutega, mida sageli saab teha üksnes kindlas järjekorras. Reaalse süütegude uurimise eesmärk on lahendada kuritegu, millega kaasneb siht (telos) avastada kuritegu. Kui kogutud on piisavalt tõendeid, et saata asi edasi süüküsimuse lahendamiseks, siis võib öelda, et reaalne süütegude uurimine on saavutanud oma eesmärgi ja sihi. Sellele järgneb tõendamine ja kohtulik uurimine.

    Meediauurimine sarnaneb kohtuliku uurimisega (siit ilmselt siis ka ckrabati mulje, justkui mõistaks meedia kohut). Mõlema lähtekoht on mingid andmed (kogutud tõendid), millele toetudes langetatakse mingi otsus, vastavalt eesmärgile. Kohtuotsus aga on tühipaljas paber, kui seda vägivallaga (riigi sund) ei täidetaks.

    Mentaliteedimuutus? Kõrgemal üldistustasemel (riik) on see kindlasti võimalik, milleks muidu poliitiline võitlus, üksikisiku tasandil aga näitab ajalugu, et omandita riik või vägivallata ühiskond on lihtsalt naiivsed lootused.

    Vasta

  6. huviline
    mai 02, 2013 @ 16:04:12

    Kas alljärgnev artikkel on üleskutse mentaliteedimuutuseks või lihtsalt üksikisiku arvamuseavaldus meedias (meediakampaania)?
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/toomas-reisalu-inimvaarne-elu-olgu-tahtsam-kui-suremine.d?id=66064542

    Vasta

  7. Jolli
    mai 02, 2013 @ 18:38:21

    /Meedial on oma eriline eesmärk: avalikuse informeerimine, millest tuleneb ajakirjaniku õigus teatud juhtudel mitte anda ütlusi (vaikida) süüteomenetluses. /

    Kapitalismis on nii, et meediaettevõtte, nagu iga äriettevõtte, eesmärk on teenida oma omanikele (nt. aktsionäridele) tulu. Tulu teenimiseks on lihtsalt valitud selline ärimudel- ajada kokku uudiseid ja üritada neid uudis-himulikele (või uudishimuratele) müüa. :=)

    Vasta

    • ckrabat
      mai 02, 2013 @ 21:53:17

      Huvitav meediapoliitika on muidugi see, et lollidele mõeldud uudised (ntx Elu24, delfi naisteleht jms), on kõigile tasuta, aga ntx Hardo Pajula artiklite eest Postimehes jms tuleb maksta 🙂

      Vasta

  8. ckrabat
    mai 02, 2013 @ 21:14:30

    /Mõlemad, @k + @ckrabat, näivad olevat sügavalt meediausku, soovides meedialt objektiivseid tõendeid või mentaliteedimuutust./

    Näiteks selline mentaliteediküsimus:
    Ahto Lobjakas: Eestil ei jätkunud julgust ega au tõlk Omarile varjupaika anda
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ahto-lobjakas-eestil-ei-jatkunud-julgust-ega-au-tolk-omarile-varjupaika-anda.d?id=66062964
    Mida oleks pidanud Eesti riik tegema?
    Valiti konservatiivne mentaliteedimudel. Meie ei taha, et teie tulete meie õuele, kuid meil on teie õuele õigus tulla küll.
    Väga paljuski tekkis probleem meediakampaania tõttu. Kui oleks nimetatud Omar vaikselt elamisloa saanud (mis võib olla ka ajutine, näiteks õppima asumise eesmärgil), siis ei oleks suurt probleemi tekkinud, aga kuna uudis lekitati meediasse, siis seisis riik raskete valikute ees.

    Vasta

  9. K_V
    mai 03, 2013 @ 06:57:05

    “Meediauurimine, nt Pealtnägija, erineb reaalsest süütegude uurimisest.”

    Erineb õigusriigis kombeks olevast süütegude uurimisest, sarnaneb väga stalinistlikule õigusemõistmisele.
    Stalinistlikus riigis oli õigusemõistmine pealtnäha justkui meedia kätes.
    Meedia rääkis loo ja ütles moraali, ülejäänud õigussüsteem realiseeris vaid rahva õiglustunde, mille lugu äratas.

    “Kapitalismis on nii, et meediaettevõtte, nagu iga äriettevõtte, eesmärk on teenida oma omanikele (nt. aktsionäridele) tulu.”

    Räägivad, et tulu teenimine pole ettevõtjatele kaugeltki mitte see ainus motiveerija – ettevõtlusega tegelemiseks.

    Vasta

    • Jolli
      mai 03, 2013 @ 09:44:39

      Räägivad, et tulu teenimine pole ettevõtjatele kaugeltki mitte see ainus motiveerija – ettevõtlusega tegelemiseks.

      ettevõtjal võib olla mitmeid erinevaid motiive, ettevõttele on aga seatud kohustus tulu teenida. sellest tuleb ka ettevõttes töötavate pupsikute, etturite mõtlemine. mis ajabki ajalehed kollaseks. ka seadusandlikult ei ole ettevõttele kahjum lubatud, ettevõtja saab karistatud. nii et siin on ainult üks mõeldav eesmärk, mis pühendab ka abinõud… kui sellest loogikast aru saada, saab aru ka paljust muust meediaga seonduvast.

      Vasta

  10. ckrabat
    mai 03, 2013 @ 08:24:38

    Meedia poolt tehtav otsus on populaarne otsus, mis vastab niiöelda rahva õiglustundele, vastavalt sellele, millist otsust rahvas ostab. See sarnanebki otsustele, mida publik tegi gladiaatorite areenil, kui rahvas langetas pöidla üles- või allapoole vastavalt emotsioonidele. Meedial on võimalus ühe või teise keskkonna tekitamiseks.
    Kohtu poolt õigusriigis tehtav otsus on kaalutletud otsus, mille juures karistamine ise on ainult üks osa otsusest, kuid mitte vähem olulised on näiteks preventsioon, rehabilitatsioon jpt asjaolud. Kohtunik peab põhjendama, miks ta ühe või teise otsuse langetas.

    Vasta

    • huviline
      mai 03, 2013 @ 08:56:41

      Meedia tekitab keskkonda, kuid see ei puuduta kohut. Kohtul on võimalik ennast taandada, kui ta teab, et ei suuda erapooletult kohut mõista. Kui kohus ise ei taanda ennast, siis on pooltel võimalik kojhtunik taandada.

      Vasta

  11. huviline
    mai 03, 2013 @ 08:48:23

    “Väga paljuski tekkis probleem meediakampaania tõttu. Kui oleks nimetatud Omar vaikselt elamisloa saanud (mis võib olla ka ajutine, näiteks õppima asumise eesmärgil), siis ei oleks suurt probleemi tekkinud, aga kuna uudis lekitati meediasse, siis seisis riik raskete valikute ees.”

    Selles lõigus antakse teada mitmeid asju. Meediakampaaniast ükski probleem küll vaevalt saab alguse, probleemide põhjused on ikka meediavälised. Pole ka uudiseks valitseva liberaalse (tegelikult pseudoliberaalne) valitsuse poliitika, kelle jaoks Omarile elamisloast keeldimine oli kerge valik ja kooskõlas kogu senise poliitikaga. H.Tiido kuulus väide (“meie retoorika on vale kui…”) ja mainitud otsus ei saa teineteisele rohkem vastandlikud olla, kui nüüd riik oma kaalutlusi arvestades langetas.

    Need riigi kaalutlused on näiliselt liberaalsed ja riigimehelikud. Tegelikuses on senine valitsev poliitika orienteeritud rihmadest, mida pingutavad ohjajad tsentraalses EL ja selle poliitikaga on kooskõlas ka Omarile elamisloast keeldumine. Probleem on näiline turvalisus (Afganistanis), näiline globaalne julgeolek (sõdurite ajupesu), näiline liberalism (rohkem vabatahtlikku tegemist sisejulgeolekusse), näiline poliitiline avatus (Nukuteatri kaasus), näiline majanduslik avatus (kvoodid, põllumajandus toetused).

    Need probleemid on tõesti mentaliteediküsimus ja kindlasti mitte meediakampaania tulemus. Meedia tõenäoliselt isegi ilmselt ei tea millised ohjad (direktiivid) koosmõjus juhivad Tori hobust tema porisel teel, tuhnides koosmõjust puutumata üksiknähtustes.

    Vasta

  12. ckrabat
    mai 03, 2013 @ 09:23:29

    Elamisloa andmisest keeldumine oligi meedia survel tehtud populaarne otsus, mis mängis rahva hirmudel – mis saab siis, kui nad nüüd kõik pakivad oma kompsud kokkuja kolivadki Eestisse, kuid afgaanidele antud sõnum kukkus välja selline: “Töötasite meie heaks? Lollid olite. Oma valikute eest tuleb maksta.” Meedia lõi otsuse kujundamiseks soodsa keskkonna, sest ka poliitikud sõltuvad populaarsest arvamusest.
    EL ei puutu üldse asjasse. Praegu on kombeks õigustada end Brüsseli käskudega (või keeldudega – vahet pole, mehhanism on sama) nagu varem oli tavaks kohalikke sigadusi õigustada Moskva käskudega.

    Vasta

    • huviline
      mai 03, 2013 @ 09:39:03

      Meedia mõju ülehindamine annab tulemuseks alati moonutatud pildi, mille kohta nooruke M.Lill esitas küsimuse.
      Moskva käskudest tal isiklik kogemus puudub, kuid ta teab, et Brüssel ei käsi vaid keelab. Eesti kuulub Euroopa Liitu. EL õigus on otsekohalduv (kohtunikud teavad seda eriti hästi).

      Vasta

  13. Jolli
    mai 03, 2013 @ 09:56:48

    “Töötasite meie heaks? Lollid olite. Oma valikute eest tuleb maksta.”

    eesti riik ei sõdi afganistaniga, et peale sõja kaotamist peaks koostöölised ära evakueerima. ka see tõlk võiks aru saada, et töötas oma rahva, (või siis riigi) mitte eestlaste heaks. kui rahvusvahelise väekontingendi vähendamine on sealse valitsuse poliitiline soov, peaksid nad ka hea seisma, et vastaspool nende /ehk siis afghani riigi/ töötajatele kurja ei teeks. see ei ole ju ülepea eesti riigi pädevus, kaitsta teise riigi kodanikke mingite kolmandate jõudude eest. nii lihtne see ongi.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 03, 2013 @ 10:24:54

      Seda nii lihtsalt ei saa väita. Kas Afganistani valitsus suunas ta eestlaste juurde tööle või läks ta ise, sest eestlased maksid ntx megapappi?

      Vasta

  14. Jolli
    mai 03, 2013 @ 10:39:02

    See on juba demagoogia. Kui läks tööle eraisikuna, siis kas tööleping sisaldas mingeid sarnaseid tagatisi, nagu elamisluba? Vaevalt.

    Vasta

  15. ckrabat
    mai 03, 2013 @ 20:57:51

    Minnes tagasi Audrie Pott’i loo juurde, siis paljud meedia- või erakonnausku kommentaatorid (nagu k, huviline jt) pole ilmselt aru saanud, millest jutt käib ning milles on point ning mida kritiseeritakse.
    Ei saa kuidagi õigustada netiahistamist ja alaealiste joomist ning nende seksuaalset ärakasutamist.
    Audrie vanematele ei saa samuti otseselt midagi ette heita, sest nemad on kannatanud ja neid on juhtumiga julmalt ekspluateeritud. Loo teravik on suunatud nende vastu, kes üritavad teenida traagilisest juhtumist kasumit.
    1) Pott’i perekonna advokaat Robert Allard, kes lekitas meediasse kontrollimata või ebaõiget informatsiooni, mis andis alust meediaspekulatsioonideks ning vihakampaania algatamiseks;
    2) Totaalne meedia, kes asus juhtumist kui kivist vett välja pressides laiale avalikkusele müüvat uudist tootma. Iseloomulik, et kõige objektiivsemalt on sündmust kajastanud kooli ajaleht “Saratoga Falcon”, kellel on kogu loo tagapõhjast ilmselt ka kõige parem ülevaade.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2013
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: