Vabariigi aastapäeval: ennast nurka värvinud poliitilised jõud ja Robocop

@huviline
Poliitikas esineb alati valusamaid ja kergemaid probleeme. Neist kõige valusam on vabaduse määra vähenemine või lausa puudumine Eesti poliitikas. See väide võib esmapilgul tunduda jahmatav, sest oleme ju vabariik! Kuid lubage, ma selgitan, miks on see raskesti tajutav. Paljud mäletavad arvatavasti raudset eesriiet, totalitaarse aparaadi survet. Teised teavad, et elu Eestis on viimase kahekümne aastaga palju paranenud. Seega, mitte mingit põhjust virisemiseks, elu läheb paremaks. Ja tõesti, mõlemad väited on õiged, sest nendest valdkondadest polegi aluseid leida, miks meie vabaduse määr on siiski vähenemas. Igapäevane elu võimaldab üsna vabalt kõike teha, aga kui soovida enamat, mõelda oma laste peale ja püüda mõtestada pärimust, siis võime tajuda kui ahtaks kõik on muutunud.

Rahvas mõõdab üldjuhul vabaduse määra rikkuse hulgaga, mille tõusu peaks tagama riik, täpsemalt elamisväärne riik. Paljud sotsiaalsed mured oleksid siis palju kiiremini ja efektiivsemalt lahendatavad, kui suudab seda hetkel jagaja rollis ja pidevas vahendite vaeguses vaevlev rahandusministeerium. Eesti jõudmine maailma viie rikkama riigi hulka on Reformierakonna ammune unistus. Kogenud poliitiku Siim Kallase sõnade kohaselt, kes endise volinikuna tunneb kindlasti kõige paremini sõltuvussuhteid Brüsselis, võetakse Eestit võrdväärse partnerina alles siis, kui kaob vaese riigi maine. Kuid poliitilises mõttes on vabaduse mõistel veel tähendus ka valdkonnas, kus rikkuse hulk ei määra midagi. See on isiku staatuse valdkond.

Nüüd tuleb vist lühidalt öelda, mida siinkohal vabaduse all silmas peetakse, sest väidetavalt on tegemist mõistega, mille üle filosoofid endiselt vaidlevad. Las vaidlevad edasi, sest mingit loogikareeglitele vastavat definitsiooni ma siinkohal anda ei kavatse. Tõenäoliselt on vabaduse üldtunnustatud tähendused (liikumisvabadus, valikuvabadus, sõnavabadus, võrdsusvabadus, vabadusõigused jne) poliitikas vältimatud, kuna metamõistena on vabadus seotav millega iganes neist. Kuid materiaalsete vahendite ja empiirilise maailmaga paralleelselt jookseb reaktsioonidest ja kausaalsest teleoloogiast vaba maailm, millest praktiliselt ei räägita. Sellises sotsiaalsete nähtuste valdkonnas saab vabadus olla üksnes sõltumatus reaktsioonide ja aktsioonide vahel, kus arvestus, järjekord ja hierarhia on ebaolulised. Selles valdkonnas, kus igale teole ei järgne oodatud vastus, küsitakse lihtsalt: kuna isiku staatus ühiskonnas on määratud läbi vabaduse, siis kuhu me oma poliitilise mõtlemisega tahame jõuda.

Poliitikas järgnevad reaktsioonid igale avaldusele kindla reeglipärasusega. Selle tulemusena võib juhtuda, et avaldaja värvib ennast nurka. Enamvähem ühtemoodi on poliitiline paat meil kõikunud juba kakskümmend aastat, kusjuures üha enam on kõikumine huvitav vaid kõigutajatele endile, kes reisijatest tegelikult ei hooli. Teiseks sõltuvuseks on väga täpselt prognoositavad arvutused, mis ei ole falsifitseeritavad. Hetkel tundubki, et Eesti poliitilised jõud – olemasolevad erakonnad ja prognoositavad uued tulijad, on ennast nurka värvinud. Tekkinud on olukord, kus kogu aur kulub reitingute uurimisele.

Langenud reitingute põhjal võib väita, et IRL juhtpoliitikud genereerivad jätkuvalt isikukultust, upitades vastaste juhti, sest mida muud arvata Tiit Riisalo naiivsest arvamusest, et Keskerakond teostab Eesti riigi huvide vastast poliitikat. Reformierakonna juhtpoliitikud rüütavad end samas isamaalise kuvandiga, mille nad on oskuslikult oma partnerilt üle võtnud. Sotsid jätavad mulje sihitust rapsimisest ja neil puudub selge arusaamine oma kohast võitlusväljal. Sõnas kehtib kõigile nagunii kohustuslik hoolsuskohustus, hoolivus ei ole sotside monopol, aga tegutsetakse kitsa omakasu eesmärgil, lubades valitsejate eeskujul KOV nagu mingi firma üle võtta. Keskerakond istub kindlalt oma pesas Tallinnas ja iga kord, kui muna on haudunud, annab sellest kõva häälega teada. Riigi tasandil jäetakse kaagutamine teiste hooleks. Konservatiivid, kellel iseenesest võiks olla sisu, et vähendada sõltuvust, tegelevad rohkem enda pildile saamisega läbi poliittehnoloogia.

Selles olukorras, kui me tahame oma maale paremat tulevikku, tuleks tõsiselt mõelda vabaduse peale. Igale aktsioonile ei pea järgnema ühesugune reaktsioon. Veelgi enam, vabad kodanikud ei pea olema seotud isamaa, Euroopa Liidu, NATO või teiste rahvusvaheliste kohustustega. Vabad kodanikud on kohalikud, kellel on vaba voli elada ükskõik kus ja nad ei sõltu erakondadest ega kogukondadest. Nende sõltumatuse tagab võim ja kohalikud võimuorganid, kelle haldusalasse jäävad korrakaitse, päästeala, haridusala ja maksuala kohalikud ametid. Kohapeal kogutud rikkus jääbki kohapeale, sest selle äravõtmine tsentraalse võimuorgani poolt on nagunii alusetu. Kõik andmed, millele tugineb võim sh detailplaneeringud, registrid, arhiivid, katastrid, tulevad kohapealt. Andmetega korrelatsioonis on keskkond, mis võimaldab omadele ettevõtteid ja külaliste vastuvõttu. Riigikaitseks vajalik kaitsetahe tuleb koolist, väljaõpe kohalikust Kaitseliidu üksusest, aga valmisolekuks on vaja maakondade koostööd. Välispoliitika liigub Brüsselisse, sest nagunii see juba praegu dubleerib ennast. Tõenäoliselt tekkib nüüd küsimus riigi rollist, territooriumi terviklikkusest, võib olla isegi separatismist. Riigi roll kolib internetti, kus ta nagunii juba suures osas paikneb (e-tervis, e-õpe, e-toimik kuritegevuse vastaseks võitluseks jne). Separatismi küsimus Euroopa Liidus on asjatundmatu, aga tsentraalse võimu terviklikus jäägu õiguse, keele ja muude programmide kanda.

Hetkel kinodes jooksev Joel Padilha „RoboCop“, mis on 1987 Paul Verhoeven´i „RoboCop“-i edasiarendus, näitab tähelepanuväärse arusaamisega vabaduse allikaid. Plahvatuse tagajärjel invaliidistunud uurija Detroidis, kelle kehast säilivad tervena vaid pea, kopsud ja süda, saab uue võimaluse. Abikaasa nõusolekul konstrueeritakse talle robotkeha. Kummaliselt kombel on robotpolitseinikule jäetud lisaks siseorganitele ka üks käsi, mille tähendus selgub alles lõpustseenis. Inimene on olend, kelle defineerimiseks pole palju vaja: mõistus ja meeleorganid. Neist kõige keerulisem on puutetunne, mida mõistus juhib käe kaudu, sest see on kanal, kuhu kanaliseerub vabadus. Selles kanalis voolab võime, mis kuulub üksnes inimesele ning suudab suunata looduslikku päritolu uude loovasse suunda. Niisiis pärandab robotpolitseinikust isa oma pojale ja naisele, kui ta neid surres silitab, valmiduse tegeleda järeldustega, mille juures säilib neile jäetud vabadus.

Tundub, et ennast nurka värvinud poliitilised jõud on kahjuks võimetud seda tajuma, sest kogu tuba, põrand, lagi ja seinad on värvitud. See tundub neile väga ilus ja neil ei tekki kunagi küsimust, kuidas kogu seda ilu rikkumata nurgast välja saada. Selleks, et värvi rikkumata nurgast välja pääseda on artikli autori hinnangul vaja suunamuutust: uut värvimist tuleb alustada liikudes nurgast ukse poole, mitte ukse poolt liikudes nurga poole. Eesti poliitikasse ei ole vaja mitte aegunud valgustusaegseid ideid, vaid arutlusi demokraatia teemadel, mis arvestavad kohalikke olusid. Vabadus on alati olnud isiku ühiskondliku staatuse määraja, lihtsalt kaasajal tuleb seda tõlgendada kaasaegselt. Sarnastele positsioonidele on jõudnud ka mõned muud ühiskondlikud jõud.

Illustratsiooniks oma üsna teoreetilistele selgitustele lisan ühe unustatud hoiataja tsitaadi: „Demokraatia teooria ja praktika vahel on kujunemas ilmne vastuolu. Selle väite tõestusmaterjalid on praeguseks enam kui küllaldased. Prantsusmaa valitsus näiteks korraldab kampaania, õpetamaks rahvast võõramaalaste vastu viisakam olema. Ameerika Ühendriikide valitsusel on oma peaarst, kes õpetab ameeriklastele, mida nood peaksid sööma ja jooma. Kõikides riikides defineerivad hariduspoliitikat valitsused, põhjendades seda sellega, et vanemad, või vähemalt mõned vanemad, ei ole pädevad teadma, mis on nende lastele kõige parem. Paljudes riikides hõlmab seadusandlus selliseid valdkondi nagu naljad, mida elanikud võivad rääkida. Saksamaa valitsus on välja andnud seadusi, et sundida riigialamaid holokausti uskuma. Suurbritannia valitsus jagab väärtuslikku nõu turvaseksi teemadel. Need uusaja valitsuste tärkavad jooned aitavad meil mõista vaeste ja sõltuvate tähtsust.“ (Kenneth Minogue, Politics: A Very Short Introduction).

Näiteid elust enesest: kuidas Robert end nurka värvis

Advertisements

3 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    veebr. 25, 2014 @ 17:42:01

    Teatud pateetikaga, või mõne muu veelgi segasema emotsiooni põhjal, võib vabadus (kausaalsest teleoloogiast vaba maailm) olla hõlmatud mõistega “riik meis enestes”. http://kultuur.err.ee/v/peauudis/10047c87-1fe3-4e6f-82c7-550fc6719304

    Vabadus on vägagi voolitav, seda on võimalik ka kunstipäraseks punuda, nagu õrnalt näkkides seda sügaval põhjas kirjutatud luuletusega ümises Pärnu kontserdimajas Kristiina Ehin.
    http://kultuur.err.ee/v/varia/bede41c5-328a-4c6a-8ae9-2f70e806b19f

    Vasta

  2. huviline
    märts 01, 2014 @ 10:54:45

    http://arvamus.postimees.ee/2713610/kaia-kapsta-tugeva-perekonna-kaitseks

    Muidu asjalik. Liiga esineb sõna “peab”, ei pea, võib ka teisiti.

    Vasta

  3. Trackback: Vestibulaarne tigu: vabariigi poliitilised puudused | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2014
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
2425262728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: