Burksiputkade kultuuri sünd

@jolli (kirjutas algteksti), toimetanud ja täiendanud ckrabat
Kaugel, kaugel keset Metsa oli Küla. Ammustel aegadel elasid Külas metsikud barbarid, aga Linnas elasid seevastu kultuursed roomlased, kes olid juba Nibiru invasioonist saadik reptiilide poolt ära kodustatud, kultuurseteks muudetud ning beibede, bemmide ja burkside saladustesse pühendatud. Roomlaste keiser Kassiussi (keda peenemas kirjapruugis hakati hiljem kirjutama Cassius) valitsemise ajal rajati küladesse esimesed burksiputkad ja kroonikates on kirjutatud, et nii tekkiski Maale esimene burksiputkade kultuur. Algul ei tahtnud barbarid burksiputkasid oma maadele Metsa lasta, sõid musta leiba ja jõid mõdu või kalja peale nagu juba nende esiisad olid teinud, aga topeltjuustuburgerist ja coca-colast ei osanud nad unistadagi. Selline maalähedane eluviis oli aga lõppematute kultuuriliste konfliktide taimelavaks, sest istuti oma mätta otsas sauna taga tiigi ääres ning oldi täiesti kindel, et ülejäänud Maa pöörleb ümber istuja isikliku naba. Keiser Kassiussil tekkis aga mõte, et kui ta barbarid kultuurseks teeb ja neile burksiputkad ehitab, siis saab Rooma riik edaspidi rahus elada ja kurjad barbarid ei rüüsta enam Rooma keisri valduseid. Seda, lapsed, nimetatakse tsiviliseerimiseks.

Kui Kassiuss lõpuks leegionäridega Külla jõudis, saabusid sinna ka esimesed burksiputkad ja barbarid leidsid, et see hea oli, sest siis, kui vili ikaldus või metsast enam jänest kätte ei saanud, sai burksiputkast alati süüa ja juua. Nooremale rahvale burksiputkade kultuur meeldis. Külakiigel kokkusaamise asemel hakkas noorsugu hoopiski burksiputkade ees vankritega tiirutama ning selgus, kellel neist oli teistest rohkem feimi ja respekti. Ilma sõrmekooku või vägikaigast vedamata sai kohe selgeks, kes on Külas kõige kõvem noormees, kelle järgi kõik neiud õhkasivad. Oli mehi, kes tulid burksiputka ette heinavankriga, aga oli ka selliseid, kes vahepeal vankrile vedrud alla saanud ja sõitsid burksi ostma juba kaarikuga. Need mehed olid Külas väga lugupeetud, sest kohe oli näha, et nemad oskasid elada.

Burksiputkade kõrvale tekkisid kasutatud vedruvankrite turud, rikkamad “võllid” – nüüd kutsuti paljusid tegijaid mehi isekeskis mõne masinaosa nimega nagu klemm, võll või kardaan, müüsid seal oma Linnast toodud ja ära kasutatud vankrid vaesematele meestele, kes tahtsid samamoodi burksiputkade ees edvistada. Kui kaalika- või hernesaak oli ikaldunud ja raha kohe üldse ei olnud, sai raha kasutatud kaariku ostmiseks rahavahetaja käest laenuks võtta. Rahavahetaja elas hästi ja laskis algse rahavahetajalauakese asemele suure ja uhke sammastega pangahoone ehitada, sest ühel hetkel oli kogu Külarahvas, alates külalitsist kuni auhinnaga pärjatud aasta kaalikakasvatajani välja, rahavahetajale võlgu ja võlakirjad ei mahtunud enam rahavahetaja jänesenahkse kasuka põuetaskutesse ära.

Niimoodi sai alguse linnastumine, sest vankrituru kõrvale kerkisid ka vankripesula, sepikoda, pank, kõrts ja litsimaja, kõik väga vajalikud asutused, mis tahtsid burksiputkade kultuurist osa saada. Koolimaja aga ei ehitatud, sest kooliprogrammi jaoks raha ei olnud, samuti peeti koolist saadavat haridust isegi ohtlikuks, sest niinimetatud haritud inimesele oli palju keerulisem burksiputkade kultuuri poolt toodetud kaupu ja teenuseid pähe määrida. Vahel hakkas mõni selline ühe matemaatikaraamatu läbi lugenud reaalharitlane rahavahetaja maksegraafikutes parandusi tegema või mõni humanitaarhariduse omandanu piipu tehes elu mõtte üle targutama, jõudes ohtliku järelduseni, et elu on sitt. Sestap omandatigi haridust Külas endiselt talutares peeru valgel vana ajalehte lugedes. Ajaleht oli tegelikult postimüügikataloog, mis kunagi valel aadressil Külla saadeti ja nüüd käest kätte ja perest peresse käis, sest seal oli palju ilusaid pilte ning pildi kõrval seisis kirjas, mis pildil on ja palju maksab.

Burksiputka vahetusse lähedusse ehitati uus turg, sest vana laadatüüpi turg turuosalisi enam ei rahuldanud. Kõik pidi nüüdsest olema uus ja super. Nii tehtigi vana turu ehk marketi asemele hoopiski uus ja palju suurem turg ehk supermarket.
Supermarketisse enam vana laadakola nagu ristpistes tikitud kapukaid ja kitsenahast pastlaid või vöökirjatud õllekanne enam ei võetud, vaid seal müüdi nüüd kaugelt Hiinamaalt toodud nailoniussi niidist kootud sokke ja naftast tehtud tenniseid. Õlut pakuti aga kuue kaupa plekkpurkides. Plekkpurgid sai tegija mees ise kodus lahti lammutada ja nendest vankriratastele uued vitsad peale lüüa. Alguses kogutigi õllepurke reheahju serva peale naabritele jõukuse näitamiseks, aga lõpuks läks plekkpurgikogumine moest ära, sest supermarketist sai huviline värvilisi purke iga päev juurde osta ja nende ülelugemiseks ei jätkunud enam numbreid. Õllepurkidega hakkasid võistlema suured plastpudelid, kuhu mahtus palju rohkem õlut sisse.

Ühel hetkel leiti, et midagi oleks Külas nagu puudu. Nõukojas pandi pead kokku, arutati ja vaieldi ning leitigi, et puudu on poliitikast, täpsemalt regionaalpoliitikast. Lisaks kõigele tundus külaelanikele, et demokraatiat oli vähevõitu. Mis demokraatia oli, seda ei külaelanikud väga täpselt ei teadnud, kuid küla nõid teadis rääkida, et kui hallidel Nibiru aegadel lollid reptiilidelt võimu üle võtsid, siis saabuski demokraatia. Varem oli külavanem see, kes ütles, mis poliitika hetkel Külas kehtib ja inimestele hea on. Külavanemaks sai tavaliselt aga kõige autoritaa… autoriteetsem mees, see, kellel oli kõige rohkem sulli ja sellest tulenevalt feimi ja respekti ja sellest tulenevalt ka kõige rohkem sõpru. Nüüd korraldati esimesed vabad valimised. Vabade valimiste korral sai aga iga mees oma kandidatuuri üles seada, ennast valimistepäeval külarahvale püüne peal näidata ja loota, just tema valitakse Küla poliitikat korraldama.

Selgus muidugi, et enamik ise ennast ülesse sättinud kandidaate olid valijatele täiesti tundmatud. Enamus neist kandidaatidest olid lisaks ka nii ihned, et polnud kunagi teistele külameestele ehk nüüdsest valijatele Küla kõrtsis õlut välja teinud ja nii neil ei olnudki sõpru, kes oleksid nende poolt valimistel hääle andnud, küll aga oli nii mõnigi mees naabri koera jalaga löönud, litsimajas käinud või naabrinaist vale pilguga vaadanud. Külas peeti seda hästi meeles. Kõik sellised lood poliitikasse astunud kandidaatide kohta toodi nüüd avalikkuse ette ja niimoodi tekkis vaba ajakirjandus, sest sellised mehed, kes kõrtsis lahtiste kõrvadega istusid ja sageli rääkijate kulul juua said, läksid hinda ja võeti nüüd Küla Kella toimetusse ajakirjanikena tööle. Kui varem sai kaevul või saunas külamuttide käest kõigest, mis Külas toimus täiesti tasuta teada, tuli ainult ise veel uhkem lugu rääkijale vastu jutustada, siis nüüd sai külauudiseid teada ainult raha eest, siis kui Küla Kella uue numbri ostsid. Seal olid kõik külamuttide räägitud lood must-valgel kirjas. Valimistel valiti aga nüüd täiesti vabalt ja ausalt vana külavanem tagasi küla juhtima, sest selgus, et temal oli ikkagi kõige rohkem sulli ja feimi ja respekti ja sellest tulenevalt kõige rohkem sõpru ning lisaks kutsus Küla Kell tema poolt hääletama.

Burksiputkade kultuur sünnitas omad kangelased, kelle nimed kirjutati kuldsete tähtedega külafolkloori, rahvalauludesse ja legendidesse. Uus aeg nõudis uusi kangelasi. Kes ei teaks inimesi rahva hulgast, tüüpe nagu Renku, Aiku ja Pets, Raibert, Rögabert ja Dildomar, Onelise, Maerut Mannjaana ja Säsiliy Sofi, Pirgit ja Tagmar, Jarmo ja Valdis, Pässa Rixx ja tema tuunitud bemu, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Cärlyn-Angelina, Timo-Cevin ning pisike Roberto-Ronaldinjo, offrõudi kunn Muda-Mati, Maksim Mõigust, Kalle Luunjast, Liina-Mari, Maigi, Rivo ja Tiux, Sirts, Sander Remo, Fleur-Anlourdees ja Räbit-Umbrella-Andromedya, Lemps, Mäidu, Väinu, Ants ja Vellu, Kostja ja Vasja, Slaava ja Voova, Peipsi Koolja, naabri-Juhan ja naabri-Juku, aktiivne kodanik ja raadiosse helistaja Loreida Loo-Reha, tema sõbrannad Leida, Salme, Tilde ja Mann, Carolina, Crisli, Celine, Carin, Crislyn, Crislin, Regon, Karinee, Phil-Benjamin, Nico, Geir-Melany, Keteli, Mairon-Daniel, Marto-Demar, Helery, Egerti, Liset-Marlen, Fredy-Andri, Kleer, Emily-Stella, Maikren, Saimon, Grishnakh, Maikren, Käroliis, Alice, Danita, Tarren, Triine-Beate, Kevin, Helily, Trond-Bjarte, Aisling, Brayen, Käthy, Mailete, Helys-Anette, Laura Lucia Maria, Sälly, Geidy, Hegeli, Ismo, naabri-Kirsti ja tema rootslasest mees Håkan Lundist, maadeavastaja Kaspar Karvajalg Amazonase džunglist, pagulasneeger Jakalu Mbata Botsulu ehk sõpradele lihtsalt Jaak ja tema õde Jeanne, Liis, Lauri ja Liisi koer Hussein, turunduskunn Böbbels, Stalin Mayakutti, proua Anna Nigeeriast ja tema kodulaen, Marco (passis Ibrahim), Marco vend Hassan, Matti ja Sirkka-Liisa, Ivar nõukogude armeest, Liisi ja Laena, Haldur ja Täitur, koer Sharik ja Anfissa Fjodorovna. Kõik nad söövad tavaliselt neli burksi korraga ja sikspäkk või kaheliitrine plastpudel kange õllega teeb neil meele heaks. Vedruvankrid on vahepeal arenenud bemmideks ja külalitsid beibedeks. Burksiputkade ümber tekkis uus liik – homo hamburgeris. Iga homo hamburgeris teadis, et õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”. See lapsed, on elu! Sissejuhatusega burksiputkade kultuuri tekkelukku me tänase ajalootunni selleks korraks lõpetamegi.

 

18 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    okt. 18, 2015 @ 16:44:42

    Vasta

  2. ckrabat
    okt. 18, 2015 @ 16:45:21

    Vasta

  3. ckrabat
    okt. 18, 2015 @ 16:48:22

    Vasta

  4. ckrabat
    okt. 18, 2015 @ 17:11:55

    Tsivilisatsiooni saabumine

    Vasta

  5. jolli
    okt. 19, 2015 @ 20:13:49

    Vasta

  6. jolli
    okt. 19, 2015 @ 20:15:08

    Ennevanasti, kui loomad ja linnud veel kõnelda oskasid. 🙂

    Vasta

  7. jolli
    okt. 20, 2015 @ 09:19:22

    Käisin eile kinos. 🙂 Burksiputkade kultuur hakkab Marsile jõudma, friikartulid pandi juba kasvama. Päris vaadatav film, kohati on muusikaga midagi üle pingutatud, aga dekoratsioonid on küll usutavad.

    Vasta

  8. jolli
    okt. 20, 2015 @ 19:23:46

    Vasta

  9. jolli
    okt. 20, 2015 @ 19:28:46

    …Oli mehi, kes tulid burksiputka ette heinavankriga, aga oli ka selliseid, kes vahepeal vankrile vedrud alla saanud ja sõitsid burksi ostma juba kaarikuga.

    Vasta

  10. jolli
    okt. 20, 2015 @ 20:48:47

    Vankriturul: Millist autot soovid? Noh, head ja odavat… Ahah, kahte autot. 🙂

    Vasta

  11. ckrabat
    okt. 20, 2015 @ 21:40:12

    Iranian scientist claims to have invented ‘time machine’
    http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/middleeast/iran/9985757/Iranian-scientist-claims-to-have-invented-time-machine.html
    An Iranian businessman claims to have mastered time with a machine that allows users to fast forward up to eight years into the future.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 20, 2015 @ 21:56:36

      Tegelikult leiutas sellise masina õigemini meetodi ajas rändamiseks juba akadeemik Starohujev. Kui teatavaid aineid tarbida, siis võis pilt ette tulla alles mitu päeva vahel veelgi hiljem tulevikus. 🙂

      Vasta

  12. jolli
    okt. 20, 2015 @ 21:59:03

    Nojah, Võõras aeg, võõras koht, võõrad inimesed. 🙂 ja vahepealsest ajast olid ainult lüngad…

    Vasta

  13. jolli
    okt. 21, 2015 @ 12:45:55

    Vasta

  14. jolli
    okt. 22, 2015 @ 22:42:51

    Vasta

  15. jolli
    okt. 24, 2015 @ 13:12:00

    Vasta

  16. jolli
    nov. 04, 2015 @ 18:36:39

    Vasta

  17. jolli
    nov. 07, 2015 @ 18:35:14

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2015
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: