Jõulumärchen

@jolli
Kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga, elasid kord seitse väikesekasvulist tüüpi. Tüübid elasid metsaveeres, mägede vahel orus asuva Küla tagumises otsas. Teistest inimestest eemal elasid nad aga sellepärast, et elu Külas neile ei sobinud ning teiseks polnud ka nende iseloom kiita. Kasv oli neil kinni jäänud rohkest suitsetamisest ja ka sellepärast, et mitte keegi neist kasvueas piima ei joonud. Piima neil kodus lihtsalt polnud, sest tüüpide isa vett ei joonud ja jala ei käinud ning pidas piima ostmist arutuks raiskamiseks. Kas siis õlu enam juua ei kõlvanudki? Mis nende tüüpide nimed olid, tont seda enam mäletab, aga isekeskis kutsusid nad üksteist hüüdnimedega, sest nii oli kuidagi kodusem ja jäi paremini meelde. Imelik, Toriseja, Häbelik, Doktor, Õnneseen, Unimüts ja Aevastaja olid vennad, külarahvas kutsus neid aga päkapikkudeks, sest nad meenutasid välimuselt kangesti aiapäkapikke.

Päkapikkude isaks oli tüseda kehaehitusega vanemapoolne habetunud tüüp, kes armastas aegajalt nina täis tõmmata, purjus peaga punasesse mantlisse pugeda ja siis vits vööl ning suur kott käes mörisedes mööda Küla ringi kakerdada ning köögiustele prõmmida. Mõnes majas panid head inimesed vanale koti sisse söögi- ja joogipoolist, teises aga andsid lihtsalt peksa. Vanamehel oli nimelt kahtlane komme võõraid lapsi põlve peale istuma kutsuda ja luuletuse esitamist nõuda. Inimesed eriti ei usaldanud sellist, kui tulemas nägid, ajasid koerad kallale. Taat oma lihaseid poegi ei seedinud, süüdistas neid sajas erinevas patus ja ähvardas pärandusest ilma jätta, kuigi õigupoolest polnudki tal neile midagi pärandada. Eelmisel aastal läks viimane talle kuulunud põhjapõder vanaduse tõttu tapale ja sellest tehtud vorsti sõid vennad kuni jaanipäevani välja. Regi aga, millega vanamees nooruspõlves ümbruskonna burgerikioskite ees uljaid ringe oli teinud, näriti puukoide poolt kuuri all auklikuks ja läks eelmise külma talvega sooja saamiseks kütteks.

Vahel käisid päkapikud Külas uurimas, mis elu on. Nii käis Imelik aegajalt akende taga kardinate vahelt sisse kiikamas. Külarahvas arvas, et päkapikud käivad vaatamas, kas inimesed on ikka ilusad ja head, et saaksid siis neile jõulude ajal kingitusi tuua. Tegelikult käis aga Imelik, kes tõepoolest oli peast natuke imelik, piilumas, et ehk näeb toas paljast naist või satub koguni peale, kui tehakse seda va vanainimese asja. Televiisorit neil kodus polnud ja kust muidu oleks Imelik pidanud teadmisi omandama? Aevastaja aga varastas ükskord praokile ununenud akna kaudu ära aknalauale pandud sussid koos kommidega, mida hoolikad vanemad olid sinna lastele hommikuseks jõulurõõmuks jätnud. Ninaga oli tal mingi vana probleem, hirmsasti ajas kaskede ja hundinuiade õitsemise ajal aevastama, sealt ka hüüdnimi. Soojades sussides aga ei tulnud aevastus enam nii tihedasti peale. Võimas aevastus oligi ainuke välismaailmast kohale jõudev heli, mille peale Unimüts silmad lahti tegi, muist ajast põõnas ta rahulikult ega ärganud isegi vanamehe kärkimise peale üles. Vandenõuteoreetikud sosistasid tagaselja, et Unimütsi tegi uniseks külavanema korraldatud vaktsineerimiskampaania käigus manustatud seagripivaktsiin, aga tegelikult oligi ta sellise unisena sündinud ja armastas magada, kus aga sai, sageli isegi otse söögilauas, nägu pudrukausis.

Siin ei suutnud isegi Doktor midagi teha. Tema oli vennakestest ka ainus, kes oli Külast välja saanud, laia ilma näinud ja teadis, kuidas mujal elu on. Nagu nimigi ütleb, oli Doktor haritud inimene, lausa kaks aastat Linnas meditsiinikoolis õppinud, kuid sealt joomise pärast välja langenud, sest ligipääs alkoholi vesilahusele olevat Linnas liiga lihtne olnud. Lisaks haridusele oli Doktor ka kõva nalja-, napsi- ja naistemees ning oskas külanaistele mängukaartide pealt tulevikku ennustada. Metsas elas ta aga sellepärast, et oli peale meditsiinikoolist väljaviskamist linnas litsentsita günekoloogina praktiseerinud ja selle tõttu politsei poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Külanaistel aga oli ikka tema juurde asja, sest peale puusepa ja pagari ei olnud külas ühtegi teist meistrimeest ja nemad olid ka hoopis teise töö peal, pealegi veel õnnelikus abielus ega võtnud muidu kui tööasjus jutule. Vend Häbelik oli aga tema täielik vastand, sest ta oli juba loomupoolest häbelik ja kartis naisi väga. Kui naised külla tulid, siis peitis Häbelik ennast lakapeale ära ja ei tulnud välja enne, kui naised ära olid läinud ja tal kõht tühjaks läks. Naised arvasid selle peale, et äkki on tegemist lausa omasooiharaga, aga see oli küll alatu laim. Tegelikult oli Häbelikul kätt taimede kasvatamise peale ja nõges ning naat kasvasid tema tagaaias lausa katuseni.

See idüll oleks võinud kestma jäädagi, kui mitte ühel heal päeval poleks päkapikkudega kokku sattunud Lumivalgeke, kes oli taaskord kurja Võõrasema eest jooksu läinud. Tegelikult polnud see Võõrasema kuri midagi, lihtsalt töötas suviti teises kuningriigis kahes vahetuses ja vahel ka öösel, et pangalaene maksta. Võõrasemal olid üleväsimusest närvid läbi ja tema harva koju sattudes võis peresiseseks ütlemiseks ja vahel isegi lähisuhtevägivallaks kätte ära minna, sest kõigil peres olid tunded. Siis lendasid vastastikku kööginõud, kass puges targu voodi alla peitu ning teisel pool seina elavad naabrid said valjuhäälsete kommentaaride järgi teada, kes milles parasjagu süüdi oli. Lumivalgeke oli välismaa filmitähtede eeskujul pähe võtnud, et ta on jubedas ülekaalus ning ennast dieete pidades ja raviteesid juues juba nii kõhnaks näljutanud, et oli pidevalt näost valge ja aegajalt ka minestas. Loomulikult olid ka temal närvid, kuid need olid pidevalt läbi hoopis sellest, et maailm teda ei mõista. Tegelikult oleks ta ammu mehele läinud ja võõrasema juurest ära kolinud, aga hetkel oli ta oma poiss-sõbraga tülis, sest sellel oli pidevalt raha otsas. Sõbrannad olid ka kuhugile välismaale ära sõitnud ja Lumivalgekese tema muredega üksi jätnud. Niisiis oli parasjagu kätte saabunud üks neid hetki, kus ta oli otsustanud, et maailm on ebaõiglane ja ta oli kodust tulema tulnud.

Päkapikud leidsid Lumivalgekese Küla burgerikioski, mida külarahvas burksiputkaks kutsus, ees närviliselt suitsu pahvimas ja busside sõiduplaane lugemas. Lumivalgeke oli näost veel valgem kui muidu, sest suupastillid olid otsa lõppenud ja mingeid muid toite ei julgenud ta figuuri hoidmise nimel konsumeerida. Päkapikud otsustasid kaunitari kaasa kutsuda, sest näha oli, et inimesel on probleem ja lisaks oli viimane buss ammu ära läinud. Kahjuks tegid nad siinkohal vea, sest ega siis inimene ette nii tark ei ole kui pärast takkajärgi.

***


Lumivalgeke käis parasjagu Linnas ülikoolis ja oli kirjutamas bakatööd, mille fookuses olid uneuuringud. Ei hakka siinkohal teaduse radadel väga pikalt kulgema, aga üldjoontes tõestas Lumivalgekese uneuuring, et need, kes lähevad vara magama ja ärkavad hiljem, saavad paremini välja puhata, kui need, kes teevad täpselt vastupidi. Tal oli tekkinud probleem bakatööle sobiva juhendaja leidmisega, sest kedagi nii tarka, kes oleks uuringust suutnud teadustööle vastava kirjatüki kirjutada, polnud kerge leida. Viimane juhendaja väitis, et valim olevat olnud uuringu teaduslikuna esitamiseks liiga väike. Lumivalgeke oli teemat uurinud viimasel nädalal enne tähtaega ja seda põhiliselt enda näitel, mis oli ka põhjuseks, et talle oli stress kurioosum peale tulnud, mistõttu ta oligi sattunud burgerikioski juurde närviliselt suitsu tõmbama. Bakatöö tähtaeg lähenes halastamatult nagu jäämägi tuntud ookeaniaurikule. Lisaks häirisid Lumivalgekest tema poolõed, kurja Võõrasema tütred, kes olid õppetöö eesrindlased ning tuupisid samal ajal kui Lumivalgeke ööklubides elu pahupoole saladustesse süüvis, raamatukogus teadmisi pähe.

Toriseja, kellel Doktor oli oma kooliraamatu põhjal bipolaarse häire diagnoosinud, oli päkapikkude ja Lumivalgekese sissesadamisest häiritud ja hakkas kohe torisema, et mis linnalinde siia kaasa tassitakse ja kas päkapikud poest õlut ostsid? Õnneks olid Häbelik, Imelik ja Aevastaja Kulla-Kusti nurgapoest kasti pilsnerit kaasa tarinud ja Toriseja rahunes maha. Õnneseen, kes oli spektrihäirega, aga oma hüüdnime saanud hoopis kunagi ostetud loteriipileti järgi, millega nurkademängus kakssada raha teenis ning võidusumma alkoholi ja täiskasvanutele mõeldud ajakirjade peale ära raiskas, märkis üsna nutikalt, et nad kutsusid neiu kaasa tuba koristama ja muidu ka seltskonna mõttes, et elu Küla äärses majas hubasem tunduks. Siis on, kes päkapikkudele teed keedaks ja unelaulu laulaks.

Nagu ma juba ütlesin, tegid päkapikud siinkohal suure vea. Lumivalgekese peas hakkas kuju võtma idee, kuidas oma bakatööga ühele poole saada, et siis hiigellinnuna teaduseradadele lennata. Esimese asjana pandi kogu kommuun kohe tööle! Neiu istus aknalauale, hakkas suitsu tegema ja kõva häälega vägesid juhatama. Iga päkapikk, kes polnud taibanud kiiresti silmapiirilt kaduda, kupatati midagi tegema: kes jooksis vaipu kloppima, kes pandi kohvivett keetma, kes põrandaid pesema, kes saadeti Küla raamatukokku õpiku järele. Ainult Unimüts magas nägu naerul keset seda kõrvulukustavat segadust õndsat und. Majas valitses stressirohke semestrilõpumeeleolu, kõik majalised olid nädal otsa magamata olekus ümber üliõpilase ringi sahmerdanud ja toimus vilgas sessiaegne õppetöö. Doktor määrati juhendajaks ja pandi bakatööd kirjutama, Unimüts käsutati vaatluse all olevaks statistiliseks valimiks, aga retsensendiks valiti Toriseja, sest teaduslik uurimus peab olema kriitiline. Lumivalgeke ise läks pikast päevast tulenevalt välja magama. Päkapikud said korralduse, et selleks ajaks, kui Lumivalgeke ärkab, peab bakatöö valmis olema. Kuna Lumivalgeke oli teatavas mõttes isiksus ja tulenevalt oma isikuomadustest oskas autoriteeti saavutada, ei julgenud päkapikud teda üles ajada ning töö käis ka edasi ööpäevaringselt 24/7 nagu Musta mere laevastiku lipulaeva köögis.

Lugeja tahab nüüd teada, millega lugu lõppes? Kõik lõppes nii nagu parimates muinasjuttudes. Päkapikud said Lumivalgekese uneuuringute alase bakatöö valmis ja Lumivalgeke esitas töö tähtajaks ära. Kaitsmisel olid kohal kõik päkapikud, isegi Häbelik, keda tuli küll natuke kinni hoida, et ta ära ei putkaks, sest ülikoolis käis väga palju naisi, keda ta kartis. Töö kaitsmisel valitses pidulik akadeemiline meeleolu, mida häirisid ainult aegajalt kostvad aevastused ja kellegi norskamine. Kõigepealt tulid tööd ette kandma kurja Võõrasema tütred, kes said oma bakatööde eest mõlemad “A”, sest nende tööd olid oponendi arvates olnud perspektiivikad, teooria ja metodoloogia olid paigas ning tööd vastasid Lollide Kojas välja töötatud teadustöö üldtunnustatud normidele. Pärast avaldati Võõrasema tütarde tööd isegi välismaa mainekates teadusajakirjades ja nad kogusid teiste maade teadlastelt palju viitamisi. Nende h-indeks tõusis taevasse.

Siis saabus kord Lumivalgekese kätte. Ta kandis ette töö, mille päkapikud olid talle valmis kirjutanud, kuid oponendi küsimustele vastamisel jäi Lumivalgeke pisut hätta, sest küsimusi polnud päkapikud ette valmistada osanud. Kokkuvõttes hinnati Lumivalgekese töö küll hindele “D”, kuid töö kaitstud sai temagi ja päkapikkude vaev läks asja ette. Lumivalgekesest sai kõrgharitud neiu. Tulemuste selgudes nutsid Häbelik, Õnneseen ja Lumivalgeke kaelakuti koos ja isegi Torisejal läks seda õnne vaadates silm märjaks. Peale kaitsmist siirdusid kõik üheskoos ööklubisse diplomit tähistama ja Lumivalgeke kohtus seal “Cosmopolitani” ajakirjanikuga. Leheneegrile meeldis kena neiu ja ta avaldas ajakirja järgmises numbris loo, milles väitis, et Lumivalgekese bakatöö olevat olnud läbimurdeline ja põrmustanud nii mõnegi seni valitsenud kivinenud teadusliku seisukoha. Artikkel kogus aga ajakirjale palju feimi ja sulli ning sellest sai alguse Lumivalgekese teaduslik karjäär staarkolumnistina – temast sai üldtunnustatud arvamusliider.

Õige pea läks Lumivalgeke Linna ööklubist leitud välismaa printsile mehele ja sõitis ära teise kuningriiki, kus nad elasid printsiga õnnelikult järgmised sada aastat. Ja kui nad lahku pole läinud, elavad koos veel praegugi. Lumivalgekese tuupuritest poolõed jäid aga vanatüdrukuteks, töötasid Linna ülikooli juures teaduritena, neid ei tundnud trendikates ringkondades mitte keegi ning nad elasid hallilt ja üksluiselt palgapäevast palgapäevani. Mis sai aga päkapikkudest? Peale Lumivalgekese bakatöö kaitsmist läksid nad tagasi kodusesse Külasse. Edasi kaovad aga nende jäljed salapäraselt ning rohkem pole keegi neist enam kuulnud. Siiski … Vahetevahel kaovad külaelanike aknalauale asetatud sussid ning mõnikord tundub vanainimeste asja ajavale paarikesele, nagu jälgiks keegi neid akna tagant …

Pilt: http://thecairopost.com/wp-content/uploads/2014/03/snow-white-and-the-seven-dwarfs-wallpaper-snow-white-and-the-seven-dwarfs-6496592-1024-768.jpg

Advertisements

9 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    dets. 12, 2014 @ 20:14:58

    Vasta

  2. ckrabat
    dets. 12, 2014 @ 23:28:45

    Vähemalt Torisejat on hiljem Linnas siiski nähtud. Äkki astus ülikooli? 🙂
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/sandra-jogeva-ropendavast-kaabusest-sonavabadusest-ja-perevaartustest?id=48390623

    Paar kuud tagasi sattusin veidrasse, peaaegu filmilikku situatsiooni (klassikuteks saanud režissöörid armastasid ju kääbuseid). Üks miniatuurne, aga see-eest väga vihane olevus jooksis Tallinna kesklinnas mu ratta järel, sõimates kõiki möödujaid.
    Valges T-särgis ning teksades liliput, noor mees, röökis roppusi kolmes kohalikus keeles. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Mõni aeg hiljem sõimas seesama mehike mu sõbrannat ühes Tallinna ööklubis ning napp tund aega hiljem oli sama sõbranna tunnistajaks situatsioonile, kus Vabaduse väljaku Söögiplatsil küsitles üks vihane noormees inimesi, otsides taga ropendavat päkapikku.

    Vasta

  3. Jolli
    dets. 13, 2014 @ 11:37:57


    🙂 Pidu elab

    Vasta

  4. ckrabat
    dets. 13, 2014 @ 12:54:46

    Lumivalgekese ja printsi kaasaegne versioon:

    Vasta

  5. Jolli
    dets. 14, 2014 @ 16:36:36

    :D:D hea katse. selle uuringu tegid kindlasti päkapikud

    uurijad kutsusid läbilõike elanikkonnast laborisse ning neil tuli täita mitmeid ülesandeid. Teel laborisse möödusid katsealused kommipurgist. Mida rikkam oli inimene, seda suurem oli tõenäosus, et ta haarab purgist kommi ignoreerides suurt silti, et kommid on laste jaoks.
    http://arileht.delfi.ee/news/uudised/uuringud-toestavad-rikkad-inimesed-on-jobud?id=70354669

    Vasta

  6. Jolli
    dets. 26, 2014 @ 22:09:02

    Vasta

  7. Jolli
    jaan. 13, 2015 @ 14:49:51

    Vasta

  8. Trackback: Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele | Persona in fieri
  9. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

detsember 2014
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: