Sotsialismi kriis Euroopas ja kogu maailmas

@ckrabat

19.sajandi keskel, 1848.aastal, kirjutas Karl Marx „Kommunistliku partei manifestis“, et üks tont käib mööda Euroopat – kommunismitont. 19.sajandi keskpaiga ühiskondlik  kriis ja sellest välja kasvanud rahutused Lääne- ja Kesk-Euroopas sillutasid jõudsalt teed uuele agressiivsele ideoloogiale, sotsialismile, mis jutlustas sotsiaalsete klasside võrdsusest proletariaadi diktatuuri kaubamärgi all. Sellest ajast peale on see ideoloogiline vähkkasvaja ajanud sügavad juuri Lääne tsivilisatsiooni erinevatesse valdkondadesse. Kuigi tont on vahepeal vanemaks ja jõuetumaks jäänud ning tema aktiivne tegevusperiood jääb pigem möödunud sajandisse, on ta veel piisavalt vitaalne, et meid aeg-ajalt kummitamas käia.

Sotsialismi võidukäik langes samasse ajajärku teise ajastule iseloomuliku ideoloogilise liikumise, rahvuste ülimuslikkusest jutlustava natsionalismi tõusuga. Need kaks suurt ideoloogiat on domineerinud 19. ja 20. sajandi Lääne ning hiljem ka kogu maailma mõttelugu, mõnikord teineteisele vastandudes, kuid sageli ka üheks saades, mille tagajärjel on nad moodustanud veelgi suurema hävitusjõuga fenomeni, mis avaldus nii Mussolini fašismis kui Hitleri natsionaalsotsialismis. Nende mõlema usin õpilane oli Jossif Stalin, kes kujundas universaalse kommunismi ning vene natsionalismi põhjal nõukogude tüüpi kommunistliku ideoloogia ning asus selle ideoloogia najal konveieril tootma sotsialismi ja natsionalismi kollektiivseid ideoloogilisi produkte – neukkusid. Kui Nõukogude Liidus, Hiinas ja paljudes teistes eeskätt veel arenevates  riikides kehtestati sotsialism vägivaldsel moel, siis paljudes lääneriikides jõuti sotsialismini vägivallatult, sotsiaalsete reformide üledoseerimisega.

Läänes arenes sotsialism palju mõõdukamas, kuid efektiivsemas tempos. Sotsiaaldemokraatia arenes töötajate õiguste eest võitlevatest ametiühingutest välja poliitiliseks liikumiseks, mis hakkas tervet ühiskonda ümber kujundama, ehitama sotsialistlikku ühiskonnamudelit, suurendama riigipoolset ühiskondlikku kontrolli kodanike üle ning piirama individualismi. Sotsialistlike ümberkujunduste najal tekkis arvukas riigisõltlaste klass, kes suutmata ühiskonna arengusse kvalitatiivselt panustada, elatus riigi kulul ja pidas seda normaalseks. Riik muutus riigisõltlaste ülalpidamise peamiseks vahendiks, mistõttu terve ühiskond hakkas elama üle jõu, arenguvõimeline kapitalistlik individualism hääbus ning esiplaanile tõsteti sotsialistlikud kollektiivi huvid. Selle ideoloogia põhiline järelm väljendus teesis, et kõik kodanikud on riigile võlgu, mis on ülesehituselt kahtlaselt sarnane keskaegsele pärispatu põhisele inimesekontseptsioonile – inimesed on sünnist saati patused, mistõttu nad peavad oma patud lunastama ehk siis edukad kodanikud vähemedukaid ülal pidama.

Igasuguse ideoloogia probleem avaldub siis, kui ta kaldub äärmuslusse. Mõõdukas sotsialism ja mõõdukas natsionalism on kindlasti pigem progressiivsed nähtused, healoomulised kasvajad, mis hoiavad sotsiaalset tasakaalu. Kui sotsialism jääb mõõdukuse piiridesse, siis võib ta  ühiskonda ka tervendada, kuid nagu kõikide ravimite puhul, siis üledoseerimine viib tavaliselt katastroofini. Kõik see kehtib igasuguse ideoloogilise fenomeni puhul – nt kuni naisõiguslus tegeleb naiste õiguste kaitsega, siis on ta positiivne ja ühiskonda edasiviiv nähtus, aga kui ta suubub agressiivsesse feminismi, mis võrdsete õiguste nõudmise sildi all pürgib domineerivaks ideoloogiaks ja poliitilise korrektsuse sildi all taotleb endale käsuõpetuslikke funktsioone kogu ühiskonnas, siis on tegemist juba pahaloomulise kasvajaga. Lääne ühiskonnas toimis teatud määral ka poliitikas tasakaalustav printsiip, kus majanduskriisi olukorras valiti võimule parempoolseid, kes oskasid kriisidega võidelda ja kriisi lõppedes usaldati juhtohjad taas vasakpoolsetele, et siis suuremaid sotsiaalseid hüvesid nautida.

Viimasel ajal räägitakse palju kapitalismi kriisist (nt UBS majandusnõuniku George Magnuse uurimistöö), kuigi kapitalism on Läänes juba unustatud nähtus. Kui aga vaatame lähemalt, milliseid sümptomeid on välja toodud – inimesed ja valitsused on võlgu, finantsüsteem ei toimi ja tööjõuturg on nõrk, siis kriisi põhjustena nähakse tavaliselt sotsialistlikke liialdusi ning kõrvalekaldeid vabaturumajanduse põhimõtetest.  Kokkuvõttes võib pigem väita, et Euroopa majanduskriisi näol on tegemist sügava sotsialismi kriisiga, mis jõudis Euroopasse ja Lääne ühiskonda mõnikümmend aastat hiljem kui Nõukogude Liitu ja nõukogude bloki riikidesse. Inimesed ehitasid oma elud üles võlgadele, arvestamata elulise tõsiasjaga, et võlad tuleb kunagi ka tagasi maksta ning majanduslik tasakaal taastada. Laenud on võimalikud investeerimiseks, kuid mitte elatustaseme võimendamiseks. Kapitalismi kriisist ei saa rääkida olukorras, kus kapitalism on sotsialismi tugeva  frontaalrünnaku all. Imerohtu sotsialismiga võitlemiseks ei ole ning eeskätt sõltub see kõikide osapoolte tahtest kriisiga võidelda ning haiguse kulgu kontrolli all hoida. Me ei saa kõrgemast tahtest sõltuvate klientidena loota välispidisele päästjale, ei järgmise aasta detsembris saabuvale Nibirule ega ka mitte  maapealsete suurvõimude patronaažile lootes – Jumal aitab vaid neid, kes end ise aitavad. Kuigi Ameerika Ühendriike on peetud kapitalistliku süsteemi alustalaks, siis on raske uskuda, et nad suudavad maailma majandussüsteemi kokkukukkumisest päästa, sest nemadki on juba harjunud üle jõu elama. Ameerika Ühendriikide eelmist administratsiooni mõjutanud marksistlike neokonservatiivide sotsialistlikud unelmad, kus ehitati üles maailmavalitsejalikest ideedest tekitatud õhulosse unipolaarsest maailmast (loe: maailmavalitsemisest), kahjustasid oluliselt Lääne tsivilisatsiooni edule aluse loonud vabaturumajanduse vastupanuvõimet sotsialismi kiusatustele.

Sotsialismi tüsistused on rängemini tabanud antiikkultuuri hälli Kreekat, kus kunagi sündis demokraatia. Sotsialistist peaministri Georgios Papandreou vahepealne otsus, millega ta pani Euroopa Liidu abipaketi rahvahääletusele, andis rahvusvahelisele üldsusele selge sõnumi, et Euroopa abi küll oodatakse, kuid see abi peab tagama sotsialismi jätkumise Kreekas. Kuigi rahvusvahelise surve tõttu kreeklased esialgsest plaanist loobusid, siis näitas see ilmekalt sotsialistliku vähkasvaja haarmete elujõulisust, kui  tegelikult soovitakse jätkata üle jõu elamist ning kriisi haldamise asemel seda hoopis ära peita. Kapitalismi üks sügavamaid kriitikuid, sloveenist filosoof Slavoj Žižek  märgib täpselt, et kreeklased on oma probleemides ise süüdi, kuna nad suhestusid Euroopasse vastavalt sotsialismi printsiipidele rõhutava alamklassina, keda ülemklass peab pattude lunastuseks ülal pidama. Tekkis klientelism – kliendi ja patrooni suhe Brüsseli ja Ateena vahel. Žižek, nähes küll õigeid sümptomeid, eksib vaid diagnoosis – need sümptomid ei tulene neoliberalismi ega ka mitte kapitalismi kollidest, vaid mööda Euroopat ringi kondavast sotsialismitondist.

Kreeka rahutuste üks silmapaistvamaid figuure on olnud koer Kanellos, sealsete protestiaktsioonide aktiivne osaline. Mõneti on koer siin sümbolilise väärtusega, sest nagu kass on loomariigis individualistliku suuna esindaja ehk kapitalist, siis koer karjaloomana on sotsialist. Tema jaoks on oluline kuulumine teatud kollektiivi, kellel lasub ühtlasi ka tema ülalpidamiskohustus. Sotsialismist puretud Kreeka, kes ladus kord vundamendi Lääne tsivilisatsioonile, võib nüüd lüüa esimese hoobi selle tsivilisatsiooni kestlikkusele. Kindlasti on ka praeguse kriitilise olukorra jaoks kusagil olemas õige ravim, kuid kõigepealt tuleb haigusele panna õige diagnoos. Me ei saa ravida kopse, kui valutab maks nagu ei saa me ka ravida kapitalismi kui valutab sotsialism.

 

Sümbolkoer Kanellos. Sümbolkoeri on Kreekas vähemalt kolm, lisaks Kanellosele tema seltsimehed Thodoris ja Loukanikos.

Advertisements

5 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    dets. 03, 2011 @ 05:53:37

    Selline huvitav arvamus peavoolu meediast:
    Peeter Koppel: sotsialismi viimane kriis
    http://arvamus.postimees.ee/654026/peeter-koppel-sotsialismi-viimane-kriis/?redir=
    “Üheks «põnevaks» arusaamaks kujunes veel ka see, et jõukus on kuidagi kurjast ning kõrgem keskklass tuleb progresseeruva maksusüsteemi abil keskmisesse keskklassi tagasi karistada. Vabandust. Maksustada.”

    “Kapitalism erinevalt sotsialismist ei ole ideoloogia. Lihtsalt alati on vaja rohkem, paremini. Rohkem kui enne, paremini kui naabril. See on ja jääb nii ning kõik, kes on üritanud väita midagi muud, on selle väite õigustamiseks kasutanud vägivalda.”

    “Tegemist ei ole seega kapitalismi kriisiga. Tegemist on sotsialismi kriisiga. Sotsialism, mis võib olla tõeliselt heade kavatsustega, keeldub aktsepteerimast, et teiste inimeste raha saab varem või hiljem otsa. Mina loodan, et see on sotsialismi viimane kriis.”

    Vasta

  2. personainfieri
    apr. 10, 2012 @ 13:06:29

    Sotsialistlik mõtlemine:
    Kust raha saab? Riik annab.
    Kust riik raha saab? Maksudest.
    Kes maksab? Mää…

    Vasta

  3. personainfieri
    apr. 19, 2012 @ 13:06:47

    Üks temaatiline arvamuslugu:
    Hardo Pajula: krediidikriisist usukriisiks
    http://arvamus.postimees.ee/813486/hardo-pajula-krediidikriisist-usukriisiks/
    “«Kui rahvusvaheline [majandus]süsteem 1920ndatel läbi kukkus, tulid varase kapitalismi peaaegu unustatud tüliküsimused taas nähtavale. Esimene ja olulisim neist puudutas demokraatiat,» kirjutab Polanyi ning tõlgendab järgnevaid fašistlikke, kommunistlikke ja korporatiivseid improvisatsioone katsetena taastada poliitilika primaarsus majanduse ees.
    Teine maailmasõda tõukas kogu maailma majanduse otsustavalt kollektivistlikele relssidele ning isegi sõjajärgse Lääne-Euroopa majandusedus mängisid neokorporatiivsed institutsioonid olulist rolli. Saksa sotsioloogi Ralf Dahrendorfi järgi algaski 1920ndatel sotsiaaldemokraatlik sajand, mille lõpuvaatusele me praegu tõenäoliselt kaasa elamegi.”

    Vasta

  4. personainfieri
    nov. 25, 2012 @ 11:07:14

    Vähehaaval jõuab kohale 🙂

    Andres Arrak: Kriisis on sotsialism, mitte kapitalism
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-arrak-kriisis-on-sotsialism-mitte-kapitalism.d?id=65313708

    Vasta

  5. ckrabat
    sept. 14, 2014 @ 12:22:12

    Soome mõjukaima ettevõtja karm hinnang riigi olukorrale: katastroofiline
    http://arileht.delfi.ee/news/uudised/soome-mojukaima-ettevotja-karm-hinnang-riigi-olukorrale-katastroofiline.d?id=69742853
    Soome ettevõtlusikoon ning rikkaim soomlane Björn Wahlroos tõdes intervjuus Helsingin Sanomatele, et riigi ametiühinguliikumine tegeleb nn kvartalisotsiaaldemokraatiaga ehk keskendub liikmetele lühiajaliste hüvede loomisega, tappes samal ajal pikaajalist heaolu võimaldava lüpsilehma.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

november 2011
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: