Repliik Hardo Pajula artiklile “Õpetlaste hämaras”

@ckrabat
Tänases “Postimehes” on majandusteadlane Hardo Pajula võtnud arutluse alla Eesti teadlaskonna ja tema rolli ühiskonnas, kus ta põhimõtteliselt paneb nad kui muiduleivasööjad üheselt paika. Burksiputka esindajana on mul raske talle vastu vaielda ja tuleks tunnistada autori õiget suhtumist: “intelikentidele molli!”, kuigi seda muidusööjate lahtrit tuleks sotsiaal- ja humanitaarteadlastelt laiendada kõiksugustele loomeharitlastele ning kunstiinimestele, kirjanikele, kunstnikele, muusikutele, näitlejatele – kõigile neile, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei ole ning keda tuleks tunnistada ühiskonna parasiitideks. Persona in fieri on teemat varem käsitlenud artiklites “Lollide koda Eesti teadust manageerimas” ja “Talendid koju – elu burksiputka ees”. Eesti teaduselu, kuid eelkõige totaalse meedia, on kihama löönud Gunnar Oki raport (vt ka täistekst), mida tuleks normaalselt absoluutse tõe asemel käsitleda rühma ekspertide või grupi seltsimeeste arvamusena. Kindlasti vajaks teema laiemat analüüsi ja seepärast sissejuhatuseks vaid lühike repliik.

Mõned tähelepanekud Pajula artiklist väärivad siiski ära märkimist. Tuleb nõustuda, et meie teadussüsteem on tugevasti orienteeritud fassaadiremondile, mille eesmärk on edukad välja paista, end paremini müüa, selle asemel, et teha asju paremini ja seetõttu lihtsalt ollagi edukamad. Aga see kehtib terve ühiskonna kohta, kus noor-eestlaste loosung “saada suureks vaimult” on edukalt asendatud nõukogude lööktööliste loosungiga “saada suureks rahvaarvult”. Neukkuajal toodeti numbritehastes miljoneid lolle, kes pidid inimesed ja reptiloidid ühiskonnast välja tõrjuma. Kvaliteet on asendatud kvantiteediga ja isegi teaduses pole oluline teha asju paremini, vaid teha rohkem ja avaldada neid “õigetes väljaannetes”, millele on püsti pandud Eesti teadussüsteemi jumal nimega ETIS (Eesti Teadus- ja Infosüsteem). ETIS ei hinda teadlaskonda aga mitte nende kvalitatiivse, vaid kvantitatiivse panuse järgi. Edukam on selline teadlane, kes avaldab rohkem teadusartikleid, sest mõjukas Lollide koda on teaduse juhtimise enda kätte võtnud, aga ega loll artikli või raamatu sisust aru ei saa, kuid kümneni oskab ta ikka lugeda. Kogu süsteem on muudetud bürokraatiale arusaadavamaks.

Oki raport nendib, et “teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TA)» valdkonda suunatud rahasummad on viimase kümne aasta jooksul kasvanud ligi viis korda”, kuid Eesti teadlaskonda vaevab juba pikemat aega krooniline alarahastatus, mis teeb raskeks rahvusvahelisel areenil konkureerimise. Muidugi on akadeemiliste töötajate arv kasvanud sama aja jooksul ka 25%, mis tihendab konkurentsi olemasolevatele summadele. Teadlaskonna rahvusvahelistumine aga ei tähenda üksnes meie teadlaste äravoolu rahvusvahelisele turule, vaid ka konkurentsi rahvusvahelistumist Eesti siseturul, kui kohalikega konkureerivad mujalt tulnud spetsialistid. Kindlasti on Pajulal paljuski õigus teadussüsteemi muutumise kohta suletud süsteemiks, kus “akadeemilisel ahjul konutavad doktorid on tegelenud endasarnaste kloonimisega”, sest väljastpoolt süsteemi teadusmaailma sisemine on kvantitatiivse korralduse puhul muutunud keeruliseks. Inimesel, kes on tegev olnud mujal, mõnes teises süsteemis, eraettevõtluses või avalikus teenistuses, pole tavaliselt ette näidata piisavat kogust nõutavaid artikleid ja juhendamisi. Ta on ju pidanud varem “tööd tegema”.

Loomulikult leiab Pajula üles ka kurja juure – kes siis veel kui sotsiaalteadlased ehk eluvõõrad “punaprofessorid”, kes pole kunagi burksiputka ees käinud. Selline üldrahvalik arvamus on meie Novgorodi WC-s toiminud juba aastaid. Pajula ütleb: “mina olen isiklikult kokku puutunud valdavalt «sotsiaalteadlastega» ja teen oma süngeid üldistusi sellelt pinnalt,” kuid ta ei tunne sotsiaalteaduste loogikat. Sotsiaalteadusi eristab reaalteadustest, et ta ei tegele absoluutsete, vaid suhteliste tõdedega. Tähtis pole mitte “tõe” esitamine, see on propaganda, vaid argumentatsioon. Lihtne inimene burksiputka ees nõuab aga lihtsalt tõde – ütle mulle, kuidas õige on ja kõik see muu on hämamine. Seegi on meie haridussüsteemi vili, kus pole õpetatud kriitilist mõtlemist. Kriitikasse on postsovetlikes ühiskondades harjutud suhtuma suure umbusuga ning poliitikud ja meedia on sellist arusaama oskuslike manipulatsioonidega üksnes suurendanud. Kriitilise mõtlemise eiramine viib aga pea paratamatult totalitaarsete süsteemide tekkimisele. Nõukogude süsteemis olid sotsiaalteadused vaenatud ning palju sellest pärandist on üle kandunud ka tänasesse Eesti Vabariiki. Sarnasele kultuuriruumile viitab meie Nõukogude armee teenistuskaaslaste usbekkide otsus keelata politoloogia.

Ise küsimus puudutab meie sotsiaalteaduste kvaliteeti ja siinkohal võib Pajulaga paljuski ka nõustuda, kuid tuleb arvesse võtta, et Eestis on sotsiaalteadused alles väga noor teadusharu, millel puuduvad sügavamad traditsioonid ning koolkondade ülestöötamine võtab aega. Päris alguses kvalifitseerusid meil ümber sotsiaalteadlasteks paljud “ülehüppajad punastelt ainetelt,” mis on Eesti sotsiaalteadlaste mainet tugevasti kujundanud, kuid see oli möödanik. Sotsiaalteadusi ei saa mõõta reaalteaduslike mõõdikutega, sest metodoloogiad on teadusharudel erinevad. Tänapäeva teadussüsteemi oluliseks nõrgaks kohaks on ka liigne spetsialiseerumine ning interdistsiplinaarse teaduse madalseis. Ühiskond ei soosi Leonardo da Vincisid, kes suudavad end edukalt rakendada paljudes distsipliinides, kuid mida laiem on maailmapilt, seda kergem on teadustööd arendada ka mingis kitsamas kontekstis. Hariduse eesmärk peaks olema pigem laiapõhjalise baasi tekitamine, mitte kitsa eriala spetsialistide massiproduktsioon. Liikumine saab olla vaid laiemalt kitsamale. Kuid kindlasti on väär hakata kollektiivselt hindama kategooriat “sotsiaalteadlased”. Ma ei näe sellises hinnangus erinevust populaarse väitega “kõik pagulased on vargad, tööpõlgurid, mõrtsukad ja vägistajad.” Eesti teadus- ja haridussüsteemi esmaülesanne peaks olema kvantitatiivse süsteemi asendamine kvalitatiivse süsteemiga, mis peaks vabrikus vorbitud doktorite arvu tugevasti vähendama. Teine oluline stimulaator on rahvusvahelistumine, mis aitab tugevasti konnatiigistumise vastu. Mitte keegi ei saa keelata Eesti turule pakkuda kvalitatiivset haridust nagu ei saa ka keegi keelata maarahval seda pakkumist vastu võtta. Sotsiaalteadusi ei tuleks mitte vaenata, vaid arendada. Ja loomulikult tuleks kooliprogrammidesse kohustusliku ainena lülitada stultoloogia! Head kooliaasta algust!

Advertisements

7 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    sept. 01, 2015 @ 18:35:37

    Vasta

  2. ckrabat
    sept. 01, 2015 @ 18:42:03

    Lollide koda teadust manageerimas 🙂

    Vasta

  3. ckrabat
    sept. 01, 2015 @ 18:48:57

    Akadeemik Starohujevi koolkond

    Vasta

  4. K_V
    sept. 01, 2015 @ 19:08:59

    Soovitus teadlastele nii sisu kui vormiga silma paistmiseks.
    Ajakirjandusele meeldivad pealkirjad, kus teadlane ütles, asjatundja ütles, eksperdid ütlesid jne.
    Miks mitte ujutada ajakirjandus üle teaduslike teadmistega rahvasterände mõjudest demograafiale, kultuurile, majandusele… Teema väga aktuaalne ja sõna “teadlane” paistab ka meedias minev kaup olevat. Lisaks kaoks mulje, et sellel teemal osatakse Eestis ainult loosungeid loopida ja argumentum ad hominemi kuritarvitada.

    Vasta

  5. Jolli
    sept. 01, 2015 @ 19:22:30


    Burksiputka õnnitleb vastset kirjanike liidu liiget Onu Bellat. 🙂
    http://kultuur.postimees.ee/3306965/palju-onne-onu-bella-voeti-kirjanike-liidu-liikmeks

    Vasta

  6. ckrabat
    sept. 02, 2015 @ 00:06:50

    Elu Külas, Burksiputka soovitab:
    ETV2 23:20
    Kolka cool (Kolka Cool, Läti 2012)
    R: Juris Poškus. O: Iveta Pole, Artuss Kaiminš, Andris Keišs jt. Tragikomöödia. Kolka on väike kaluriküla Balti mere rannikul. Kolm ligi 30-aastast sõpra sisustavad oma päevi õlle joomise, huligaanitsemise ja naaberküla mehepoegadega kaklemisega. Andža kavatseb peatselt abielluda Simonaga, kuigi pruudil pole juba mõnda aega tema vastu romantiilisi tundeid. Kui merelt naaseb kodukanti Andža vanem vend Gvido, üritatakse taas harjuda eluga sama katuse all. Andža pulmaplaanidest ei saagi asja. Vendade vaheline pingeline läbisaamine jõuab suure kriisini. Lisaks kolmele auhinnale Läti rahvuslikul filmifestivalil leidis Kuramaal vändatud ‘Kolka cool’ tunnustamist Peterburi ja Cottbusi filmifestivalidel.

    Vasta

  7. Jolli
    sept. 02, 2015 @ 12:09:29

    Poeg teatab emale:
    “Rohkem ma kooli ei lähe!”
    “Ja miks siis?”
    “Noh, tead… Petrov hakkab jälle ragulkast laskma, Sidorov annab raamatuga vastu kukalt, Vassiljev torgib nõelaga… Ei lähe ja kõik!!!”
    “Ei, Vovake, sa pead minema! Esiteks oled sa juba nelikümmend aastat vana ja teiseks oled sa selle kooli direktor…”

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

september 2015
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: