Pingviinid ja kahurid III – tähistame Vabariigi sünnipäeva Tartu suusamaratoniga!

@ckrabat
Ei saa mitte vaiki olla ja tulen jälle välja ettepanekuga tähistada Vabariigi aastapäeva pingviinide paraadi ning sõjaväeparaadi asemel üldrahvaliku Tartu (Kääriku) suusamaratoniga, mis saab nüüd kolmandat aastat järjest kantslist maha kuulutatud. See on tõsiselt cool idee! Mõelge peaga! Kas meil on eliidi riik või meil on rahva riik? See on põhimõtteline küsimus – kui meil on rahva riik, siis peaks riik olema rahva jaoks nagu ka selle riigi sünnipäev peaks olema rahva sünnipäev. Minu ettepanek ärritab tuhandeid lolle, kes on end Vabariigi aastapäeva õhtul teleri ette seadnud, et popkorni ja õlut nautides vaadata, kuidas nende silmade eest mööda voorib eliit ja vahetab senjööriga (presidendiga) truuduse märgiks käepigistuse. Juba see, et lollid isegi sellise mõtte peale – teha midagi ägedat, püksid täis lasevad, annab sellele ettepanekule kõvasti respekti juurde. Pincviinide juures huvitavad lolle põhiliselt kaks asja, kes kellega käib ning kuidas keegi riides on. Vahel võib telerite eest kuulda rõõmuhuilgeid, kui teleri ees diivanil persetav loll on kätlejate rivis avastanud liigikaaslase, teise lolli, mis laseb elada tema muinasjutulistel unistustel, et kunagi võib ka tema, lihtne kohapeal valmistatud loll, pääseda rahva parimate poegade ja tütarde elik eliidi hulka pingviinide paraadile kätt suruma ning vaadata teleri ette naelutatud publiku peale ülevalt alla nagu isehakanud eliidile kohane. Mõneti meenutab pingviinide paraad sigade üritust Orwelli düstoopiast “Loomade farm”, kui sead ajasid endale ülikonnad selga ja kõndisid kahel jalal.

Pingviinide paraadi idee pani Lennart Meri pihta Soomest. Tegelikult ongi kaks riiki, mis sellist konservatiivset pingviinide paraadi praktiseerivad – Eesti ja Soome. Mõlema rahva saatus on olnud sarnane, sest nende ajalugu ja traditsioone on kujundanud suures osas teised. Soomes moodustasid ülikkonna rootslased ning Eestis täitsid seda rolli sakslased. Maarahvas siin ja sealpool Soome lahte tahtis aga sarnaneda oma valitsejatega, kes neid olid sajandeid üleval pidanud nagu Orwelli loomade farmi sead tahtsid kangesti sarnaneda neid valitsenud inimestega. Arvukate robotilaadsete olendite ehk lollide soov on muutuda kõrgemate liikide, reptiloidide ja inimeste, sarnaseks, kanda smokingut ja frakki nagu nemad. Seetõttu on ühiskonnasiseseid klassivahesid rõhutav käesurumistseremoonia paljude aastasadu mõisatallis peksa saanute järeltulijate puhul muutunud ühiskondliku seisundi näitajaks, kus võib kohata elitaarset Iivi-Anna Massot, aga mitte alternatiivset Risto Vuorineni ning õiged on eristatud valedest. Paljudele on hingelähedane sõjaväeparaad, totalitaarse ühiskonna ja neukkumentaliteedi sümbol, mis demonstreerib, et riik on paks, ordnung majas ning naabrijuhan püsib siivsalt vait. Vabariigi sünnipäevale saaksid kaitseväelasedki tulla hoopis suuskadel, sest riigi kaitsmise saab usaldada pigem sellele, kes jaksab 63 kilomeetrit suusatada, kui sellele, kes paraadil jalga tõstab. Kui jaanipäevaeelse võidupüha paiku on sõjaväeparaad veel arusaadav ning asjakohane demonstreerimaks ajaloolist võitu nii Landesveeri, kuid ühtlasi ka Punaarmee üle, siis iseseisvuspäev peaks olema militarismivaba rahvapidu, mis ei süvendaks hirmu ja aukartust võimu ees, vaid kummardaks vabaduse ees. Me ei ela siin riigis relvade toel nagu Põhja-Koreas, vaid peaksime pilgud pöörama vaba viikingiajastu väärtuste poole, kui Vanemuine mängis kannelt ning külakiige ümber tantsisid murueide tütred. Mis sümboliseerib meie rahva ühtsust, tugevust, kangust, sitkust ja visadust ning sobiks ideaalselt seda väljendama 24. veebruaril, Eesti Vabariigi sünnipäeval? Kogu rahvast ühendav suursündmus võiks olla Tartu suusamaraton ning Vabariigi aastapäeva tähistamine muistses Otepää kantsis võiks muutuda traditsiooniks.

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa selgitab, et põhimõtteliselt võib sõjaväeparaadide ja koorekihi vastuvõttude ning riiklikult tähtsate sündmuste vahelisi seoseid leida juba vanast Egiptusest, kust need traditsioonid on läbi erinevate ühiskonnakorralduste pidevalt arenedes ja kohandudes tänapäeva kandunud ning kuuluvad sõjaväelis-riikliku etiketi juurde. Muistsetel aegadel vandusid inimesed ja lollid truudust Nibirult tulnud reptiloididele. Võib-olla oleks nüüd, kui Nibiru on meie planeedilt lahkunud, aeg loobuda iganenud seisuslikest traditsioonidest ja pöörata pilk tulevikku? Korraldada midagi tõeliselt innovatiivset ja cooli, mis sobiks rohkem kokku edumeelse narratiiviga tiigrihüppest ja e-rahvast kui seitsmesaja aastase orjapõlvega mõisatallides? Kas poleks aeg luua uusi traditsioone, mis on rahvast ühendavad, mitte seda eristavad? Mis teeks eestlase meele rõõmsaks, suurendaks meie rahvuslikku potentsiaali ja tõstaks meie rahvaarvu taevasse? Suusad ju! Kepid ka! Kogu rahvas suuskadele! Mäletame, kuidas veel hiljaaegu püsisid iga eestlase meelel ja keelel Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni kuldsed nimed. Kas need ajad on lootusetult kadunud? Kas kunagi saabub aeg, kui iga eestlane saab Priit Pulleritsu tõelise mehe testis rohkem kui 12 punkti? Pehmod suusamaratonil ei osale! Sellele ideele on leidunud järgijaid. Möödunud aastal korraldasid Tartu talisuplejad pingviinide paraadi Anne kanalis.

Tänavu 43. numbrit kandnud Tartu suusamaraton on Eesti talvine laulupidu, mis toob igal aastal kõigist Eesti nurkadest ja ka maailma kõige kaugematest paikadest kokku ligi 10 000 suusasõpra. Rahvas koguneb juba varahommikul Otepää suusastaadionile, et oodata stardipauku, mille annab Vabariigi president isiklikult. Ühtses stardirivis külg külje kõrval ja seisusest hoolimata seisavad suusad jalas inimesed, reptiloidid ja lollid ning neid lahutab vaid sportlik printsiip – jõuda esimesena finišisse. Esimene stardinumber võiks kuuluda tõelisele mehele, Saalomon Vesipruuli auraha laureaadile, Priit Pulleritsule. President abikaasaga ootavad võitjat finišis Elvas tammepärjaga ning peale pidulikku autasustamistseremooniat peab riigipea kõne, millele järgneb pidulik kontsert vabas õhus. Suusamaratonil osalenutele ja külalistele pakutakse hernesuppi, seajalgu ja vastlakukleid. Kontserdile järgneb suur rahvapidu, kuhu on oodatud kõik meie väikese riigi kodanikud, kes on tee Liivimaa lumiste kuplite vahele ette võtnud. Kui sellele vastu panna morbiidne pingviinide paraad, kui need, kes on kätlemistseremoonia lõppu jäänud, võivad kauaoodatud eesmärgi ehk suupistelaua juurde jõudes avastada, et sinna on järjekorra esimeste poolt jäetud vaid armetud riismed, siis kas sellele ei tuleks eelistada rõõmsat rahvapidu, kus ühtses rivis hunt ja lammas vihuksid tantsu koos karu ja siilionuga. Eestlaste kuulsus suusarahvana leviks üle planeedi ning uued Veerpalud, Šmigunid, Maed ja Levandid sünniksid taas. Terves kehas terve vaim! Head Vabariigi aastapäeva ja tähistame edaspidi seda vääriliselt – üldrahvaliku suusamaratoniga!

Advertisements

6 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    veebr. 24, 2015 @ 04:58:08

    Vasta

  2. ckrabat
    veebr. 24, 2015 @ 04:58:40

    Vasta

  3. ckrabat
    veebr. 24, 2015 @ 04:59:08

    Vasta

  4. ckrabat
    veebr. 24, 2015 @ 14:24:28

    Kui teha sõjaväeparaad, siis ikka korralik ja võimas paraad, mida kõik kardavad nagu meie kunagistel sõpradel nõukogude armeest 🙂

    Vasta

  5. Jolli
    veebr. 26, 2015 @ 06:36:31

    Suusamaratoni traditsioonile võib ju ka sujuvalt üle minna. Näiteks, et kätlemistseremoonia küll toimub, aga maratoniraja lõpus. Kindlasti muutuks ka külalistepoolsed tervitused ja kodus ette välja mõeldud naljad lühemaks (sest hapnik pole raisata) ja ei tekiks järjekorda, sest maratonirajalt tullakse ikkagi vastavalt sportlikele võimetele, mitte heeroldi hüütud järjekorras. 🙂

    Vasta

  6. ckrabat
    apr. 19, 2015 @ 10:03:21

    Iganenud institutsioonidest – presidendi abikaasa
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/oigusteadlane-praegune-eesti-presidendi-abikaasa-institutsioon-on-oma-aja-ara-elanud-mis-siis-kui-riigipeaks-saaks-naine-voi-omasooihar?id=71276167
    Demokraatlikus, parlamentaarses riigis ei peaks olema mingeid keskaegseid jäänuknähtusi. Eesti 20. sajandi ajaloos on muidugi selge, et presidendi abikaasa instituut loodi eelkõige kahel põhjusel, üheks meie suhteline vaesus ja teiseks olid siin mõne mitmendat korda abielus oleva vananeva poliitiku isiklikud hirmud, mis püüdsid tunduvalt nooremale ja oma kutsetööst loobunud abikaasa ülalpidamiseks leida pere eelarvesse lisavahendeid. Tegelikult sel ajal Lääne-Euroopas võisid eeskuju anda vaid mõned Euroopa kuningakojad, aga parlamentaarsete riikide praktikast oli vähe kust midagi eeskujuks võtta.
    Meie presidendi abikaasa institutsioon on meie kohalik väljamõeldis ja mis veel oluline, ta on välja töötatud eelnevate aegade eeldusest – et president on mees ja ta oleks seaduslikus (kiriklikus) abielus naisega. Aastal 2015 me seda Eestis eeldada paraku enam ei saa. Esiteks on minu arvates vaid aja küsimus (kas juhtub see juba 2016 või järgmistel valimistel?), et meie riigi presidendiks saab naine ja siis tekib nagunii kultuuriline konflikt, sest Eesti ühiskond ei ole harjunud aktsepteerima, et naispresidendi abikaasa (kui tegemist mehega) võiks nautida tänast presidendi abikaasa staatust. Eesti ühiskond on omaks võtnud arusaama, et mees peaks ise töötama, aga mitte olema naise ülalpeetav

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2015
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
232425262728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: