Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes I

@H.M.
Kahekümnenda sajandi viimastel aastakümnetel rahvusvahelistes suhetes alguse saanud arengud on tõstnud üha rohkem päevakorrale kultuuri- ja identiteediproblemaatika. Koloniaalajastu lõpp tõi kaasa paljude uute ja erinevate kultuuriliste taustadega toimijate (1) ilmumise rahvusvahelisele areenile, kus Euroopa-välised jõud on hõivamas aina olulisemaid positsioone. Kogu planeeti hõlmavad protsessid nagu üleilmastumine, kultuuridevaheline kommunikatsioon ja liberaalne majandussüsteem on mõjutanud vajadust arvestada partnerite kultuuriliste eripäradega, kuid seda globaalse rahvusvahelise süsteemi tingimustes. Hedley Bull teeb vahet rahvusvahelisel süsteemil ja rahvusvahelisel ühiskonnal. Esimese moodustavad rahvusvahelised toimijad siis, kui nad omavad üksteisega piisavalt kontakti ja mõjutavad üksteise otsuseid, teine nõuab ühiste huvide ja väärtuste olemasolu, mis kokkuvõttes viitab teataval ühisidentiteedi tunnetamisele(2). Külma sõja ajal varjas ideoloogiline vastasseis lääne liberaaldemokraatliku ning nõukogude tüüpi marksistliku ühiskonna vahel rahvusvahelise süsteemi multikultuursuse. Külma sõja lõpp ja kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine asendasid ideoloogilised vastasseisud kultuuriliste vastasseisudega.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel maailma arengut mõjutanud poliitilised protsessid ei ole jätnud puudutamata teadusmaailma, mis on laias plaanis jagunenud kaheks võitlevaks leeriks ratsionalistide ja kultuuriliste relativistide vahel. Kultuurilised relativistid näevad kultuuri sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku käitumise peamise mõjutajana, samal ajal kui materiaalse huvitatuse printsiibist lähtuvad majandusteadlased, ratsionaalset valikut esindavad poliitikateadlased ja rahvusvaheliste suhete neorealistlik koolkond tuginevad universaalsetele seletustele(3). Universaalsed teooriad(4) said innustust Euroopa ideede levikust üle terve maailma, mis edenes koloniaalsüsteemi tekkimisega ning valdava osa maailmast sattumisega Euroopa suurvõimude mõju alla. Kultuuriliste relativistide läbimurdele sai poleemiliseks avalöögiks Samuel P. Huntingtoni 1993. aastal ajakirjas „Foreign Affairs“ avaldatud artikkel „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“, millele mõned aastad hiljem järgnes samanimeline raamat. Huntington pööras tähelepanu tõsiasjale, et ühtse universaalse süsteemi asemel on maailm jagunenud erinevate kultuuriliste tsivilisatsioonide vahel.

Rahvusvahelised suhted on iseseisva teadusharuna väga noor distsipliin, millega hakati tegelema alles 20. sajandi alguses, peale Esimest maailmasõda, kui Walesi Ülikooli juures Aberystwythis avati briti liberaalse poliitiku lord David Davies’i eestvõttel esimene rahvusvaheliste suhete õppetool(5). Kahe maailmasõja vahel domineerisid rahvusvaheliste suhete uuringutes briti teadlased ning liberaalne koolkond. Teise maailmasõja järel tõusid teadusharus juhtpositsioonile Ameerika Ühendriigid ning realistlik koolkond. Ratsionalistide juhtpositsioon hakkas vähehaaval murenema 20. sajandi teisel poolel, kui reflektsionistlikud teoreetilised koolkonnad, eeskätt konstruktivistid, pakkusid alternatiivi traditsioonilistele ratsionalistlikele koolkondadele nagu realistid ja liberaalid. Kui ratsionalistid uurisid maailma pigem süsteemi tasandil, siis reflektsionistid nägid rahvusvahelisi suhteid toimijate ja süsteemi poolt vastastikuselt mõjutatava protsessina.

Richard Ned Lebow esitas 2008. aastal raamatus „A Cultural Theory of International Relations“ rahvusvaheliste suhete kultuurilise teooria põhialused. Lebow lähtub oma teooria ülesehitamisel eelkõige inimlikest motiividest ja toob vana-Kreeka filosoofilisele traditsioonile toetudes välja kolm inimkonna arengut suunavat motiivi – vaim (spirit), isu (appetite) ja mõistus (reason)(6). Kolmele põhimotiivile pakuvad konkurentsi veel hirm (fear) ja harjumus (habit). Motiivid on universaalsed üldinimlikud nähtused, mis võivad erinevas kultuurilises või ka tsivilisatsioonilises keskkonnas toimida erinevalt. Käesolev artikkel uurib, kuidas on kultuuriline relativism sh kultuuriline teooria mõjutanud arenguid rahvusvaheliste suhete teoorias ja praktikas.

Kultuur ja identiteet
Antropoloogid (nt Clifford Geertz) on seostanud kultuuri ühiskonna eluviisiga: väärtushinnangute, kogemuste, sümbolite, institutsioonide ja inimsuhete kogumiga(7). Kultuur võimaldab viia ideaalid ja praktika omavahelisse seosesse ning aitab leida vastuseid fundamentaalsetele küsimustele: kuidas on määratletud heaolu; kes annab selle jaoks väärtushinnanguid; ning kuidas majanduslikud ja sotsiaalsed mõjurid haakuvad nende kultuurilise taustaga, arvestades, et heaolu ei ole kõigi jaoks alati võrdselt tagatud(8). Kultuuri on sageli seotud mõistetega nagu püsiväärtused ja traditsioonid, mida fundamentalistlikud liikumised on tihtipeale oma kitsaste poliitiliste eesmärkide huvides ära kasutanud. See võib viia eksiarvamusele, et kultuur on midagi muutumatut ja konservatiivset. Veel möödunud sajandi alguses oli suhtumine kultuuri teistsugune. Progressiivsed antropoloogid (nt Franz Boas, Ruth Benedict, Margaret Mead) nägid kultuuri muutuvana(9).

Gabriel Almond ja Sidney Verba on defineerinud poliitilist kultuuri kui ühiskonna uskumuste ja väärtuste kogumit, mis on seotud poliitilise süsteemiga(10). Rahvusvahelistes suhetes mõjutab poliitiline kultuur toimijate taustsüsteemi ja on mitmetasandiline, hõlmates nii universaalsemaid süsteemi kultuure kui ka identiteedipõhiseid strateegilisi kultuure(11). Rahvusvaheline süsteem lähtub talle omasest poliitilisest kultuurist, nagu ka iga toimija evib individuaalset strateegilist kultuuri süsteemiga suhtlemisel – strateegiline kultuur väljendabki üksikute toimijate strateegilisi valikuid süsteemis(12). Süsteemi kultuur ja subjekti strateegiline kultuur võivad teineteist mõjutada ning olla vastastikuses sõltuvuses. Mida suuremad on vastuolud süsteemi kultuuri ja üksiku rahvusvahelise toimija strateegilise kultuuri vahel, seda suuremad eeldused on laiapõhjalise rahvusvahelise konflikti puhkemiseks.

Kultuur levib ka erinevates valdkondades (nt julgeolek, majandus, keskkond), mis on poliitilisest kultuurist tulenevad sotsiaalsete uskumuste ja väärtuste kogumid ja kujundavad toimijate kollektiivset identiteeti nimetatud valdkondades. Iga erineva toimija suhe rahvusvahelisse süsteemi on isikupärane ning ta on ühtlasi spetsiifiline kultuuri kandja. Miks Soome positsioon rahvusvahelises süsteemis on teistsugune kui näiteks Usbekistanil? Ratsionalistlikud koolkonnad kasutavad rahvusvaheliste suhete analüüsis majandusest ülevõetud stiili, mistõttu nad ei pööra piisavalt tähelepanu sellistele motiividele nagu prestiiž või reputatsioon, mida nad tõlgendavad pigem jõuvahekordade tulemusena kui ühiskondlike motiividena(13).

Konstruktivistlikud koolkonnad on toonud rahvusvaheliste suhete analüüsi mõisted nagu normid, uskumused, identiteedid, väärtused ja põhimõtted, mis kõik võivad ühes või teises kontekstis toimijate käitumist mõjutada. Alexander Wendt on kultuuri lahti mõtestanud kui jagatud ideedel põhinevat sotsiaalsete struktuuride kogumit(14). Peter Katzensteini määratlusel tugineb kultuur nii hinnangulistele standarditele (nt normid ja väärtused) kui ka kognitiivsetele standarditele (nt reeglid ja mudelid)(15). Taoliste standardite abil on võimalik otsustada, millised toimijad kuuluvad süsteemi (kultuurikogukonda), kuidas nad tegutsevad ning kuidas nad suhtestuvad üksteisega. Rahvusvaheline süsteem on juba loomupäraselt multikultuurne kogum, mis ühendab paljusid erinevaid kultuurilisi identiteete ja nende kandjaid.

Kultuurilise keskkonna määratlemisel muutub toimija identiteet vägagi oluliseks(16). Filosoofias, poliitikateadustes ja poliitikas on identiteedi konstrueerimine tugevasti seotud vastanduvate sotsiaalsete kategooriatega nagu ’Meie’ ja ’Teised’(17). Omandatud identiteet on osaliselt väljaspoolt identiteedigruppi esile kutsutud spontaanne tunne, mis kujundab teatud grupi inimeste emotsioone ja lojaliteete(18). Identiteet näitab selle kandja kuuluvust kas siis enesehinnangu alusel ’Meie’-gruppi, kuid see võib olla omistatud ka mõne muu hinnanguandja poolt, millega ta liigitatakse ’Teiste’ hulka. Juba George Herbert Mead märkis, et mina-identiteedi kujunemine on orgaaniline vastus ’Teiste’ suhtumisele(19). Identiteet peegeldab kindlasti teatavat kollektiivset solidaarsust, milllele võivad olla omistatud nii positiivsed kui negatiivsed väärtushinnangud.

Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt moodustavad inimesed identiteedigruppe väga erinevatel põhjustel, mis võivad tihtipeale olla ka peale sunnitud(20). Huntingtoni järgi eristuvad inimesed üksteisest erineva päritolu, religiooni, keele, väärtuste ja institutsioonide põhjal(21). Sotsiaalsed identiteedid mõivad mitmel juhul omada ka erinevaid väljundeid, sõltuvalt kultuurilisest keskkonnast, kus seda tarvitatakse. Näiteks võib baski identiteet avalduda Hispaania kultuurilises keskkonnas, kuid lääne kultuurilises keskkonnas võib määravaks muutuda hoopis hispaania identiteet ning globaalses keskkonnas lääne identiteet. Seetõttu võib üks ja seesama indiviid erinevates kultuurikeskkondades omada hoopis erinevaid identiteete.

Alexander Wendt väidab, et kollektiivne identiteet sõltub neljast muutujast: vastastikune sõltuvus, ühine saatus, homogeensus ja enesepiirangud(22). Erinevates kultuurilistes keskkondades võivad need jällegi võtta mitmesuguse kuju. Näiteks 1990-tel aastatel tekkinud Ida-Euroopa identiteet on kujunenud ühise kuuluvuse alusel kommunistlikkusse blokki, kuigi paljude teiste kultuuriliste näitajate järgi võivad selle identiteedi kandjad üksteisest märgatavalt erineda. Samamoodi on ka Baltimaade regionaalne identiteet suuresti kujundatud väliste mõjurite toimel, peegeldades piirkonna geopoliitilist asukohta ja sarnast lähiajalugu, kuigi piirkonda lõhestab identiteedipiir Kesk-Euroopa katoliikliku kultuuri ning Põhja-Euroopa luterliku kultuuri vahel. Paradoksaalselt aitas Balti identiteeti kujundada ühiselt veedetud poolsajand Nõukogude impeeriumis, veel 1930-tel aastatel oli ühine identiteeditunnetus piirkonnas suhteliselt madal, mis takistas ka poliitilis-institutsionaalselt organiseeruda(23).

1 Traditsioonilises käsitluses kõige tuntumad rahvusvahelised toimijad (inglise k. – actor) on riigid, kuid tänapäeval on võib see termin hõlmata ka rahvusvahelisi organisatsioone, valitsusväliseid transnatsionaalseid ühendusi ja ettevõtteid, aga ka üksikindiviide.
2 Bull, H., The Anarchical Society. New York: Columbia University Press, 1977, pp. 9-15.
3 Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. xviii.
4 Rahvusvaheliste suhete teoorias põhiliselt liberaalsed ja realistlikud, aga ka marksistlikud koolkonnad.
5 David Davies (1880-1944) oli Briti parlamendi liige 1906-1929 ja tegev Rahvasteliidu asutamise juures.
6 Lebow, R.N., A Cultural Theory of International Relations. Cambridge: Cambridge University Press, 2008, p. 26.
7 Harrison L.E., Huntington, S.P., lk. xix.
8 Rao, V., Walton, M., Culture and Public Action. Stanford: Stanford Universiy Press, 2004, p. 4.
9 Glazer, N., Kultuuri lahutamine koostisosadeks – toim. Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. 218.
10 Almond, G., Verba, S., The Civic Culture: Political Attitudes and Democracy in Five Nations, 1963.
11 Strateegiline kultuur kajastab rahvusvaheliste toimijate kultuurilisi valikuid (uskumusi ja väärtusi), mida nad praktiseerivad teatud strateegilises keskkonnas sh rahvusvahelises süsteemis. Vt ka Mölder, H., Cooperative security dilemma – practicing the Hobbesian security culture in the Kantian security environment. Tartu: Tartu University Press, 2010, p. 17.
12 Ibid., pp. 31-32.
13 Katzenstein, P.J., The Culture of National Security. Norms and Identity in World Politics. New York: Columbia University Press, 1996, p. 14.
14 Wendt, A., Social Theory of International Politics. Cambridge: Cambridge University Press, 1999, p. 249.
15 Katzenstein, P.J., p. 6.
16 Konstruktivistliku koolkonna järgi väljendab identiteet teatud valikuid, mida subjekt teeb teatud keskkonnas kas siis vaba tahte alusel või teatavate väliste protsesside toimel ning mille alusel kujuneb lõpuks välja selle subjekti identiteet. Vt ka Schöpflin, G., The construction of identity, 2001, http://www.oefg.at/text/veranstaltungen/wissenschaftstag/wissenschaftstag01/Beitrag_Schopflin.pdf, vaadatud 10.09.2011.
17 Lebow, R.N., Identity and International Relations – International Relations, Vol. 22, No. 4, p. 474.
18 Kellas, J., The Politics of Nationalism and Ethnicity. London: St.Martin’s Press, 1991, p. 15.
19 Mead, G.H., Mind, Self and Society. Chicago: Chicago University Press, 1934, p. 175.
20 Tajfel, H., Human Groups and Social Categories. Cambridge: Cambridge University Press, 1981.
21 Huntington, S.P., Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tartu: OÜ Fontese Kirjastus, 1999, lk. 32.
22 Wendt, A., p. 343.
23 Siinkohal olgu näitena toodud edutud Balti Liidu moodustamise katsed kahe maailmasõja vahel. Tol ajal hõlmas Balti identiteet kõik endised Vene impeeriumi alad regioonis, sh Soome ja Poola.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline  relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12),lk. 65-82.

Advertisements

11 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 27, 2016 @ 23:16:56

    Vasta

  2. K_V
    mai 28, 2016 @ 00:24:17

    Oh kuidas mulle peale selliste kirjatükkide lugemist meeldivad matemaatika ja reaalteadused…
    Seal ei laksita erinevate autoriteetide kõrguselt kõikvõimalike siltidega, nagu “eksiarvamus”, “ekslik”, “progressiivne”, “fundamentalistlik” ja suvaliste kellelegi pähe roninud ühiskonnamudelitega. See-eest õpetavad humanitaarteadused targana paistmise kunsti, mille tähtsuses pole ka põhjust kahelda.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 28, 2016 @ 05:50:35

      No ma võin lohutada, et selliseid asju loetaksegi samapalju kui matemaatikat 😀 Kui kellelgi on mingit seisukohta vaja, siis leiab ta selle vajadusel Delfist või Õhtulehest või mõne poliitiku kõnest, mida ei saa kahtlemata halvaks panna. Kui mõni Lollide Koja teadlane peaks kirjutama mõne sellise artikli, mis on loetav ka väljaspool tsunfti, siis suure tõenäosusega ükski vähegi respekti omav Lollide Kojas sertifitseeritud teadusväljaanne sellist ei avaldaks.:D

      Vasta

  3. ckrabat
    mai 28, 2016 @ 05:54:34

    Aga mis me räägime, siin on elav näide, mille üle Lollide Koda parajasti arutleb
    Professor: lastele lugemine on ebaõiglane teiste laste suhtes
    http://naine24.postimees.ee/3710565/professor-lastele-lugemine-on-ebaoiglane-teiste-laste-suhtes?
    National Review vahendab Swifti ABC Radiole antud intervjuud, kus professor tõdes, et põngerjatele unejutu ette lugemine tugevdab perekondlikke suhteid ning arendab lapsi. «Ma ei arva, et oma lastele unejuttu ette lugevad vanemad peaksid pidevalt mõtlema sellele, kuidas oma last arendades nad teiste laste suhtes ebaõiglased on, aga ma usun, et nad peaksid vähemalt aeg-ajalt sellele mõtlema,» ütles Swift.
    Samal ajal on palju lapsevanemaid, kes on toanurgas lolli valmis teinud, aga ei oskagi lugeda 🙂
    Samuti on ebaõiglane, et paljud lapsevanemad ei vii oma lapsi burksiputka ette ega õpeta, mis elu on 🙂

    Vasta

  4. huviline
    mai 28, 2016 @ 08:05:03

    “Peter Katzensteini määratlusel tugineb kultuur nii hinnangulistele standarditele (nt normid ja väärtused) kui ka kognitiivsetele standarditele (nt reeglid ja mudelid)(15).”

    Vale määratlus või valed näited. Reeglid ja mudelid on samuti hinnangulised standardid.

    Vasta

  5. huviline
    mai 28, 2016 @ 08:20:11

    “Filosoofias, poliitikateadustes ja poliitikas on identiteedi konstrueerimine tugevasti seotud vastanduvate sotsiaalsete kategooriatega nagu ’Meie’ ja ’Teised’(17). ”

    See tundub mulle vale, sest kuidas näiteks eesti keel vastandub vene kleelele?

    Pigem tundub õige:
    “Identiteet peegeldab kindlasti teatavat kollektiivset solidaarsust, milllele võivad olla omistatud nii positiivsed kui negatiivsed väärtushinnangud.”

    Kuid pole arusaadav, mida tähendab “negatiivsed väärtushinnangud” ja kuidas neid saab omistada. Jurisprudentsis tähendab positiivne õigus kirja pandud õigust ja negatiivne vastavalt mittekirjapandud. Näiteks mina ei omista kellegi negatiivseid väärtushinnanguid, ma ei tea ka kedagi kes omistaks.

    Samuti sõnaühend, kollektiivne solidaarsus, on naljakas, sest kuidas kuijutada ette individuaalset solidaarsust.

    Siiski on solidaarsus identiteedi kujunemisel määrav. Kuidas see kujuneb, ma ei tea, aga tundub, et ainuke pinnas solidaarsuse kujunemiseks saab olla rahvas.

    Rahvaste vaheline solidaarsus või solidaarsuse jagamine on puru silma ajamine, sest sellega surutakse üks või teine teooria peale neile, keda on palju ja kes on erinevad.

    Vasta

  6. huviline
    mai 28, 2016 @ 08:32:12

    “Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt moodustavad inimesed identiteedigruppe väga erinevatel põhjustel, mis võivad tihtipeale olla ka peale sunnitud(20). ”

    OK, võib nõustuda, et esineb sotsiaalseid identiteete ja individuaalseid identiteete. Ainult selletõttu ongi võimalik, et “üks ja seesama indiviid erinevates kultuurikeskkondades omada hoopis erinevaid identiteete.”

    See muudab valeks Huntingtoni väite, kelle “järgi eristuvad inimesed üksteisest erineva päritolu, religiooni, keele, väärtuste ja institutsioonide põhjal(21). ”

    Inimesed ei erine sellepärast, et neil on erinev päritolu, religioon, keel, väärtused ja institutsioonid, vaid üksnes sellepärast, et nad on erinevad isikud.

    See on põhimõtteline erinevus, millises suunas me liigume, kas isikute poolt inimuse suunas või inimkonna poolt inimeste suunas.

    Vasta

  7. huviline
    mai 28, 2016 @ 08:37:49

    “Paradoksaalselt aitas Balti identiteeti kujundada ühiselt veedetud poolsajand Nõukogude impeeriumis, veel 1930-tel aastatel oli ühine identiteeditunnetus piirkonnas suhteliselt madal, mis takistas ka poliitilis-institutsionaalselt organiseeruda(23).”

    See on puhas puru silma ajamine. Mingit nõukogude identiteeti või Balti identiteeti pole olemas või on olemas, aga nii harva, et sellest pole mõtet rääkida.

    Mina pole nõukogude identiteeti kunagi tundnud ja Balti identiteeti ainult mõned harvad korrad elus. Näiteks Balti kett võis midagi sellist tekitada. Samuti on lätlaste, leedukatega mõnel konverentsil või seminaril palju kergem ühist keelt leida kui venelastega.

    Vasta

    • Hindrek
      mai 28, 2016 @ 11:46:19

      “23 Siinkohal olgu näitena toodud edutud Balti Liidu moodustamise katsed kahe maailmasõja vahel. Tol ajal hõlmas Balti identiteet kõik endised Vene impeeriumi alad regioonis, sh Soome ja Poola.”

      See oli balti-sakslaste identiteet, mitte eestaste identiteet suuremas balti identiteedis.

      Vasta

  8. huviline
    mai 28, 2016 @ 08:43:25

    “Gabriel Almond ja Sidney Verba on defineerinud poliitilist kultuuri kui ühiskonna uskumuste ja väärtuste kogumit, mis on seotud poliitilise süsteemiga(10). ”

    Gabriel ja Sidney unustavad ära, et kirik ja riik on vastavalt võimude lahutamise põhimõttele eraldatud.

    Neid riike, kus uskumuste ja väärtuste kogum on seotud poliitilise süsteemiga esineb maailmas, aga mitte lääne avatud ühiskonnas. Sellistest riikidest kõige suurem on Venemaa, kus kirik on riigiga seotud. Kas Gabriel ja Sidney räägivad Venemaast?

    Vasta

  9. Hindrek
    mai 28, 2016 @ 09:51:54

    “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes.”

    Pealkiri ütleb kõik. Muidugi on huvitav lugeda, kuidas ilmselge tõestamine käib ja mida teised on arvanud.

    On erinevad rahvad, kellel on keel ja institutsioonid, millest praktika mõjul kujuneb solidaarsus, mis on aluseks identiteedile ja kultuurile.

    Kultuurid suhtlevad omavahel, on seoses ja suhtes. Ühtegi absoluutset tõde või väärtust pole üheski kultuuris olemas. Hinnangud ei ole väärtused. Väärtused ei ole universaalsed. Hinnagud on universaalsed.

    Inimkonna ajalugu näitab ühte tendentsi, arvukuse kasvu tendentsi. Ükski sotsiaalne nähtus ajaloos, millel on kandjaid, pole kadunud. Mida rohkem inimesi, seda rohkem kandjaid. Orjandus ei saagi maailma mastaabis kuskile kaduda, kuigi on kadunud lääne kultuurist, sest alati leidub kandjaid.

    Inimese mõiste hulka kuulub nii kasu kui kahju. Kõiki asju ei tehta kasulikult, enesekahjustamine ja eksimine on inimlikud. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2016
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: