Lõuna-Aafrika jätkab endisel kursil – valimised 2014

@ckrabat
Paar nädalat tagasi näitas Eesti televisioon dokumentaalfilmi Lõuna-Aafrika Vabariigi seni viimasest valgest presidendist Frederik Willem de Klerkist (1936), kes sai koos Nelson Mandelaga 1993.a. Nobeli rahupreemia Lõuna-Aafrika Vabariigi rahumeelse ümberkujundamise eest multietniliseks ühiskonnaks. Kuigi tegemist on Aafrika kontinendi kõike jõukama ning arenenuma ühiskonnaga, kes kuulub maailma suurimate majandusjõudude klubisse G-20 ning alates 2010.a. ka tõusvate majanduste BRICS klubisse koos Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga, ei ole Eesti põhivoolu meedia käsitlenud seal 7.mail toimunud parlamendivalimisi. Valimised ei toonud kaasa olulisi muutusi, sest endiselt jäi suurimaks ning valitsevaks jõuks võimupartei suulu päritolu president Jacob Zuma (1942) juhitud Aafrika Rahvuskongress (ANC), kes sai küll oma valimisajaloo nõrgima tulemuse ja kaotas 15 kohta Rahvusassamblees (kokku 249), kuid kogus siiski 62,15% häältest ning säilitas absoluutse enamuse. Peamine opositsiooni erakond, Demokraatlik Allianss (DA) Lääne-Kapimaa valge peaministri Helen Zille (1951) juhtimisel sai 22,23% häältest ning võitis juurde 22 kohta (kokku 89). Uue tulijana kogus kolmanda tulemuse Majanduslikud Vabadusvõitlejad (EFF) endise ANC noortejuhi Julius Malema (1981) juhtimisel, kes esindab äärmusvasakpoolseid marksistlikke jõude. EFF kogus 6,35% häältest ja 25 kohta parlamendis. Väikesest tagasilöögist hoolimata võib eeldada, et Lõuna-Aafrika Vabariik jätkab endisel kursil.

Aafrika Rahvuskongress loodi tegelikult juba sajand tagasi 8.jaanuaril 1912, kui Bloemfonteinis rajati Lõuna-Aafrika Pärismaalaste Rahvuslik Kongress, mis alates 1923.a.-st kannab nime Aafrika Rahvuskongress. Põliselanike poliitilise liikumise sünni juures olid suulu õpetlane John Dube (1871-1946), tswana intellektuaal Solomon Plaatje (1876-1932) ja suulu jurist Pixley ka Isaka Seme (1881-1951). Kui valitsev Rahvuslik Partei hakkas alates 1948.a.-st protestantliku vaimuliku Daniel Francois Malani (1874-1959) eestvõttel ellu viima apartheidipoliitikat, muutus Aafrika Rahvuskongress massiliikumiseks ning alustas relvastatud võitlust valitseva režiimi vastu. Peale rassilist eraldamist toetavarange passirežiimi kehtestamist järgnenud rahutustele ning võimude poolt toime pandud Sharpeville veresaunale, asutati ANC sõjaline organisatsioon Umkhotwo we Sizwe. Rahvuskongressi liidrite hulka kuulusid tol ajal mustade vabadusvõitluse ikoonid Albert Lutuli (1898-1967), Walter Sisulu (1912-2003), Oliver Tambo (1917-1993), Nelson Mandela (1918-2013), Duma Nokwe (1927-1978), Alfred Nzo (1925-2000). Rahvuskongress tegi tihedat koostööd Lõuna-Aafrika Kommunistliku parteiga ning selle Leedus sündinud juudi päritolu liider Joe Slovo (1926-1995) kuulus ANC juhtkonda. Valimistel osaleb ANC traditsioonilises liidus Kommunistliku Partei ja Lõuna-Aafrika Ametiühingute Kongressiga. Alates 2004.a. nimetab ANC end ametlikult sotsiaaldemokraatlikuks erakonnaks ning nad kuuluvad ka Sotsialistlikusse Internatsionaali. Huvitava arenguna on Rahvuskongressiga ühinenud ka osa kunagise valgete Rahvusliku Partei liikmetest eesotsas de Klerki järglasega opositsiooni liidrina Marthinus van Schalwykiga (1959), kes on praegu LAV turismiminister.

Peale buuri rahvuslasi esindava Rahvusliku Partei lagunemist on peamiseks opositsioonierakonnaks kujunenud liberaalne Demokraatlik Allianss, kelle liider on alates 1999.a.-st olnud ka suurima valitsusvälise erakonnana opositsiooni liidri rollis. DA kujunes välja apartheidirežiimile opositsiooniliste põhiliselt valgeid ühendavate erakondade baasil, kes moodustasid 1989.a. DA eelkäijana Demokraatliku Partei, millest kujunes kümme aastat hiljem Demokraatlik Allianss. Erakonna sünni juures oli teiste hulgas endine liberaalne parlamendiliige Helen Suzman (1917-2009), kes oli pikka aega valgete parlamendis ainsaks aktiivseks apartheidipoliitika kriitikuks. 1994-2007 juhtis erakonda Tony Leon. Viimasel ajal on partei juhtkonda kerkinud uute tulijatena mustanahalised poliitikud, eeskätt senine parlamendifraktsiooni juht Lindiwe Mazibuko (1980), kes on küll siirdumas Ameerika Ühendriikidesse õppima Harvardi ülikoolis ning nende liider Gautengis Mmusi Maimane (1980). Helen Zille on viidanud ühe edu põhjusena, et nende populaarsus mustanahaliste seas on tõusuteel, kuna 20% nende häältest tulevad mustanahaliselt kogukonnalt. Nende poolt hääletab ka suur enamus india päritolu kodanikke. Samal ajal on 95% ANC toetajaid mustanahalised. Hoolimata Nelson Mandela poolt välja kuulutatud vikerkaarepoliitikast multietnilise ühiskonna suunas, on valijagruppide poliitiline taust tugevasti seotud nende ajaloolise päritoluga.

Muudest erakondadest sai suure kaotuse osaliseks suulude rahvuslik Inkataha Vabaduspartei legendaarse hõimupealiku Mangosutho Buthelezi (1928) juhtimisel, mis kaotas koguni 8 kohta Rahvusassamblees, kuhu neil alles jäi vaid 10 kohta. Neist eraldunud Rahvuslik Vabaduspartei kogus uue tulijana 6 kohta. Vasaktsentristlik Ühinenud Demokraatlik Liikumine, mis toetab individualistlikku Lõuna-Aafrikat, endise Transkei bantustani juhi kindral Bantu Holomisa juhtimisel kogus 4 kohta nagu ka buuride rahvuslik Vabadusrinne Pluss Pieter Mulderiga eesotsas. Veel kuus erakonda said kokku 1-3 kohta. ANC võitis kõikides provintsides välja arvatud Lääne-Kapimaa, mis on traditsiooniliselt olnud Demokraatliku Alliansi võimukantsiks. Hoolimata Lõuna-Aafrika tugevast esiletõusust rahvusvahelisel areenil, maadleb riik paljude sotsiaalprobleemidega. Multietnilise ühiskonna valupunktideks on kuritegevus, korruptsioon, vaesus ja tööpuudus. Tegemist on paljukihilise ühiskonnaga, kust ei puudu mustanahalised rikkurid ja vaesed valged. Nelson Mandela juhtimisel valis LAV palju tasakaalukama tee oma põhjanaabrist Zimbabwest ega hakanud kergekäeliselt ümber jaotama rikkusi, mida oli loonud valge Lõuna-Aafrika. Praeguseks ajaks on Lõuna-Aafrika majandusime raugemas, 2013.a. kasvas majandus vaid 1,9%. Suurim probleem lõuna-aafriklaste, eriti noorte, jaoks on tööpuudus, mis ulatub rekordilise 24%ni. Noorte tööpuuduselt kuulub LAV-ile auväärne kolmas koht Kreeka ja Hispaania järel. Teised olulised teemad on haridus, põhiteenused (vesi, elekter, eluase), aga ka kõrge kuritegevuse määr, mille poolest LAV on kuulus. Elutingimused, mida me nägime Johannesburgis maandunud tulnukatefilmis “District 9“, on igapäevane reaalsus paljudele vaesematele lõuna-aafriklastele.

Veidi lahti kirjutamist vajaks ka omaaegse Lõuna-Aafrika Vabariigi vapiikooniks kujunenud apartheidipoliitika, mis põhjustas ka nende eemaldumise rahvusvahelisest ühiskonnast pikkadeks aastateks . Uus generatsioon, kes on sündinud 1994 ja hiljem, moodustab täna 40% Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikkonnast ning teavad apartheidist samapalju kui nende eakaaslased Eestis neukkuajast. Apartheidipoliitika tugines arusaamisele, et Lõuna-Aafrika rahvusgrupid on erinevatel arengutasemetel ja seetõttu peavad toimima eraldi kooslustena. Apartheidipoliitika tuline toetaja oli näiteks 20.saj. Lõuna-Aafrika üks suurimaid riigimehi, Buuri sõja kangelane, Jan Smuts (1870-1950), kelle arvates pidid valged aitama mustanahalisi nende tsiviliseerumisprotsessis. Vastavalt seadusele loodi neli rassilisel alusel formatsiooni: valged, indialased, värvilised ja mustad. Põhimõtteliselt polnud alamatele rassidele keelatud samad hüved nagu valgetelegi, kaasa arvatud ülikooliharidus, kuid see toimis eraldi süsteemis. 1949.a. keelati rassidevahelised abielud ja veel aasta hiljem isegi seksuaalsuhted. 1970-l piirati oluliselt mustanahaliste võimalusi poliitiliseks esindatuseks, nende kodanikeõigusi vähendati, neid püüti eraldada Lõuna-Aafrika Vabariigist ning kinnistada nn bantustanide külge. Neli bantustani kuulutati vormiliselt iseseisvateks riikideks – Transkei (1976), Bophuthatswana (1977), Venda (1979), Ciskei (1981). Kuus bantustani olid piiratud omavalitsusüksused. 1985.a. tunnustas LAV tollane riigipea P.W.Botha (1916-2006) bantustanide elanike õigust Lõuna-Aafrika kodakondsusele ja 1994.a. saadeti nad laiali.

Lõuna-Aafrika põliselanike hulka kuuluvad buurid, kelle esivanemad saabusid Hollandist Kapimaale 17.sajandil. Sajandi lõpus saabus Lõuna-Aafrikasse veel tuhandeid Prantsusmaa protestante, hugenotte. 19.sajandi keskel tekkisid tänase LAV territooriumile buuride riigid Transvaal ja Oranje. 1880-1881 ja 1899-1902 toimusid kaks Inglise-Buuri sõda, mille tulemusena allutati Lõuna-Aafrika Briti kroonile. 1910.a. sai Lõuna-Aafrika dominiooni staatuse ning 1961.a. kuulutati välja vabariik. Buuri laulja Bok van Blerk esitab laulu “De La Rey”, mis on pühendatud Buuri sõja kangelasele Koos de la Rey‘le, keda tunti hüüdnime Lääne-Transvaali lõvi all.

10 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 12, 2014 @ 17:55:24

    Maailma avalikkust ja põhivoolu meediat huvitab Lõuna-Aafrika eelkõige jalutu jooksja Oscar Pistoriuse mõrvaprotsessi tõttu:
    http://www.theweek.co.uk/world-news/oscar-pistorius/53387/oscar-pistorius-denies-sinister-remark-reeva-s-friend
    Mis ei jää kõmulisuse poolest kuidagi alla jalgpallitäht O.J.Simpsoni protsessile 1994-95:
    http://en.wikipedia.org/wiki/O._J._Simpson_murder_case

    Vasta

  2. ckrabat
    mai 12, 2014 @ 17:58:20

    NIC STEVENS TOETER SKOETER

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 12, 2014 @ 18:03:10

    Anton Myburgh – hommik burksiputka ees

    Vasta

  4. Jolli
    mai 12, 2014 @ 21:50:01


    Pidu elab… 🙂

    Vasta

  5. ckrabat
    mai 12, 2014 @ 22:34:10

    Uus jõud LAV-i poliitilisel areenil on vasakpoolne Majanduslikud Vabadusvõitlejad, kelle ideoloogia on mõjutatud Venezuela kadunud liidri Hugo Chavezi vasakpoolsest populismist chavismist ning kes Chavezi eeskujul kannavad punast baretti. Majanduslik vabadus Julius Malema mõistes on maa ja tööstuse natsionaliseerimine. EFF suutis ANC-lt võita noorte valijate toetust, kuid nende võimuletulek tooks kaasa ilmselt rassilistre ja sotsiaalsete vastuolude tugevnemise. EFF manifestist võib välja lugeda, et nad on kapitalismi vastu ning süüdistavad inglise ja buuri päritolu ettevõtjaid rassismis, seksismis ja segregratsioonis, mis põhineb musta töölisklassi ekspluateerimisel.

    Vasta

  6. Jolli
    mai 14, 2014 @ 00:04:51

    Vasta

  7. ckrabat
    mai 14, 2014 @ 10:21:26

    Caster Semenya ostis endale 1750 euro eest naise
    http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik/maailm/caster-semenya-ostis-endale-1750-euro-eest-naise.d?id=68664813
    Kasulikku inffi naiste turuhindade kohta Lõuna-Aafrikas 🙂

    Vasta

  8. Jolli
    mai 15, 2014 @ 12:00:32

    Vasta

  9. Trackback: Alternatiivmeedia tulevik V – Telegram.ee üürike tähelend | Persona in fieri
  10. ckrabat
    juuni 11, 2014 @ 11:23:36

    WALDO LOTZ KAN JY HOOR HOE KLOP MY HART

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2014
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: