Paisumine

Iga lugu sümboliseerib millegi algust ja millegi lõppu. Rein Taagepera loengutega Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinnas Harju tänaval algas täna 25 aastat tagasi, 1989. aasta sügisel, õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis ning käesolev intervjuu temaga paneb punkti intervjuude sarjale “Aegumatud intervjuud”, mis sai alguse 11.veebruaril 1992 Tallinna Linnaarhiivis, kui me teatavas mõttes proovitööna kogu sarjale intervjueerisime  kümnest intervjueeritavast võib-olla vähem tuntud ja nüüdseks meie seast juba lahkunud Tõnis Ritsonit. Need lapsed, kes tol päeval sündisid, on tänaseks saanud juba 22-aastasteks. Aastal 1992 alustades ei osanud me undki näha, millal ja kuidas see sari kord lõpeb. Projekt pole tema tegijatele kaasa toonud au ja kuulsust, rahast rääkimata – kus tegijaid, sinna jätkub alati tänitajaid, sest need, kes ise kunagi midagi ei tee, peavad ju ka kuidagi oma olemasolu õigustama – kuid sellegipoolest oleme kõige selle kiuste leeki ligi veerand sajandit üleval hoidnud. Ilmselt see kipubki olema tehtud totaalse meedia poolt kujundatud ühepäevaliblikate ühiskonna poolt põlatud missioonitundest, mis pole tänapäeval, ajal kui pole enam oluline midagi osata, vaid oma vooruseid ja puuduseid müüa, enam väärtustatud.

Olgu see sari pühendatud Eesti Humanitaarinstituudile, mis veerand sajandit tagasi õppetööga alustades  tagasi püüdis heleda leegiga põledes ühiskonda paremaks muuta, kuid lõpetas nii nagu alati, sest vahepeal selgus kurb, aga lihtne tõsiasi, et haritud ühiskonna jaoks pole enam tarvidust. Kaheksa intervjueeritavat kümnest on olnud sellega ühel või teisel viisil seotud. Intervjuude sari annab teatud pildi kümnest erinevast inimesest, kes on erineval viisil ja erineval määral, kui temale antud võimaluste piires andnud oma panuse millegi jaoks, mis on üheaegselt nii hoomatav kui hoomamatu. Seda võib nimetada Eesti kultuuriks või pärandiks, kuidas kellegi südametunnistus parajasti lubab, kuid kindlasti on nendest eranditult kõigi näol olnud tegemist missioonitundeliste inimestega ning just seda kipub meie tarbijamentaliteeti ülistavas ühiskonnas pidevalt vähemaks jääma. Ilmselt on neil olnud vajadus midagi öelda ja mis veelgi olulisem, neil on ka olnud midagi öelda, et need intervjuud on teoks saanud. Praegu meenub mulle küll ainult üks juhus, kui intervjuu andmisest on keeldutud. Kuna see on töömahukas ettevõtmine, siis kahjuks ei jõudnud kõigiga ühendust võtta, kellega oleks soovinud ning millalgi tuli kogu loole panna punkt.

Kuid tänase, sellele sarjale punkti paneva intervjuu kangelane on professor Rein Taagepera, inimene missioonitundega, kelle elu võib iseloomustada läbi paisumise, saades suureks vaimult nagu unistasid kord noor-eestlased. Vaimusuurus ei ole asendatav ning isegi siis, kui midagi pole võimalik, on kõik võimalik nagu näitab professor Taagepera elukäik.

Mõned asjad aja jooksul paisuvad, teised jälle kahanevad, kolmandad püsivad kogu aeg ühesugustena. Rein Taagepera elukäiku on iseloomustanud paisumine, raamidest väljumine, kui väikesest Tartu poisist Karlova linnaosast sai läbi mitmete saatuse keerdkäikude, Saksamaa, Maroko, Kanada ja Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, politoloog. Laiem avalikkus teab teda ehk rohkem kui valimissüsteemide eksperti ning eestlaste rahvastikukriisi kirjeldava metafoori “demograafiline vetsupott” autorit, kuid tema pärand on piisavalt rikkalik, mis lubab need kaks populaarset teemat selles intervjuus varju jätta.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:
http://aegumatu.wordpress.com/2014/07/29/paisumine/

“Kui ma peaksin sündima uuesti, siis sooviksin sündida kassina.”

 

4 kommentaari (+add yours?)

  1. K_V
    juuli 31, 2014 @ 22:06:27

    “…meie tarbijamentaliteeti ülistavas ühiskonnas…”

    Mille alusfilosoofiaks on fundamentalistlik materialism.
    Kui midagi-kedagi väidetakse jumal olevat, siis väite kahtluse alla seadmiseks tuleks esitada argumente, et tegemist võib olla mateeriaga.
    Ühiskond Taageperaga eesotsas nõuab aga vastupidist. Nende jaoks pole olemas midagi, millel pole mõnda mateeria tunnust.

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 31, 2014 @ 22:32:52

    Ei , loomulikult, ka jumala mõiste on materialiseerunud. Sageli loob inimene endale ise jumalad ja neid saab luua nii läbi vihkamise kui armastamise – sest ka filmides on ka negatiivne kangelane alati kangelane, sest ilma Jokkerita poleks Batmanit, ilma lord Voldemordita Harry Potterit, ilma professor Moriartyta Sherlock Holmesi jne. Neukkudel on kogunisti neli jumalat 🙂
    Isegi kuulumine mõnda kogudusse võib olla lihtlabane positsioneerumine, samastumine meiega, mitte, et sellesse tegelikult usutakse.

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 30, 2016 @ 22:50:27

    Rein Taagepera: sõjateemadel peab meedia end vaos hoidma
    http://epl.delfi.ee/news/lp/rein-taagepera-sojateemadel-peab-meedia-end-vaos-hoidma?id=74657947
    Krimmi sündmused said juhtuda Ukraina poliitilise segaduse tõttu. Eesti olukord on teine, ütleb professor Rein Taagepera. Kohtume Rein Taageperaga reede pärastlõunal päikeselises Tartus, emeriitprofessori õppeaine on just eksamiga lõppenud. Auditooriumist väljuvatel üliõpilastel on näod naerul. Rõõmsameelne Taagepera saadab tudengid soojade sõnadega suvepuhkusele.
    Suvisest idüllist hoolimata tuleb ühiskonnas ja avalikkuses ikka ja jälle teemaks sõjahüsteeria. Kuidas teie praegust aega tajute?
    Ma tajun, et võetakse sõja võimalust piisavalt tõsiselt ja pinged on teist aastat tugevamaks muutunud. Need tugevnevad kiireneva tempoga. See on sarnane olukord nagu enne Esimest maailmasõda: keegi ei tahtnud sõda, aga vastastikku tehti väikseid samme, mis selle kogu aeg lähemale tõid. Lõpuks see plahvataski. Vastupidine näide on Kuuba raketikriis 1960-ndatel, kus viisin isegi vee ja toidu keldrisse valmis, sest paistis, et tuumasõda läheb lahti. See on ka esmanäide olukorrast, kus suudeti kuristiku äärelt tagasi tõmbuda.
    Kas võib olla, et liialt tihti võrdleme olevikku minevikuga? Kas ajalugu on meid paranoilisemaks teinud?
    Kui ajaloost välja noppida ühesuunaline näide, siis võib kõike tõendada. Aga ma nimme tõin kaks erinevat näidet: üks, mille puhul ei suudetud pidurdada, ja teine, mille puhul suudeti. Mõlemad on võimalikud. Pidurdamine on tihtilugu raskem. Selleks on vaja loovat vaimu ja enesekindlust.
    Praegune olukord algas Ukrainast, kes soovis assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga. Ometi oli tollane president Moskva-meelne. Tähelepanuväärne on, et kui Eesti liitus NATO-ga, oli Putin vägagi vaoshoitud. Kuid Ukraina oli liiga naha ligidal. Putin oleks saanud survestada Ukrainat lepingust loobuma, aga ta tegi seda liiga nähtavalt ja see ärritas osa ukrainlasi. Sama lähtekoht oli ka Süürias – rahulik protest. Süüria president muutis selle vägivaldseks ja andis sellega tee vägivaldsetele protestijatele.
    Ukraina kukutatud presidendil olnuks võimalik anda käsk tulistada, aga ta ei andnud. Mõnes teises olukorras, kus meie sümpaatia on erinev, ütleksime, et kuulge, inimene on ausatel valimistel presidendiks valitud – rahvamass ei saa teda minema kihutada. Ukrainas see aga juhtus. Ühelt poolt reageeris Putin üle, teiselt poolt oli see legaalsuse rikkumine. Putin keeras vinti veel kaugemale – Krimm. Sellest ei piisanud. Ilmselt arvas ta, nagu arvavad ka kõik Ameerika ajalehed, et kõik, kes on Ukrainas venekeelsed, on ka venemeelsed. Ei ole. Putin avastas selle alles hiljem.
    Praegu leidub neid, kes nurisevad, et Venemaa ei pea kinni Minski kokkuleppest, teised näitavad näpuga Ukrainale. Aga olukord on parem kui see, et sõda oleks edasi läinud. Nüüd on see olukord meieni jõudnud.
    Putin saavutas selle, mida ta proovis vältida: ta tõi Ameerika jalaväekompanii Eestisse. Seda proovis vältida ka NATO. Putini vastusamm on tuua ühe kompanii vastu brigaad. Ja nüüd, kui NATO-s räägitakse brigaadi vastu pataljoni toomisest, on Putin vastanud tankiarmee moodustamisega Baltimaade piiril. Ja nii see läheb. Igaüks arvab, et ta teeb teisega tasa, aga teise arvates on see vindi ülekeeramine.
    Kõige selle taustal peab ju ka ajakirjandus küsimusi esitama. Kuidas peab ajakirjandus julgeoleku teemade puhul käituma?
    1939. aastal oli Pätsi diktatuuri ja ajakirjanduse vahel mitte usaldussuhe, vaid alluvussuhe. Üldiselt peab ajakirjandus muidugi riigi vigu kinni naelutama. Kuid üks asi on valitsust torkida siis, kui Setumaal on riigipiiri ehitustöödel valest august kruusa võetud, aga sõja ja rahu küsimustes peab ajakirjandus olema väga ettevaatlik.
    Kiusatus natuke põnevamalt panna on arusaadav. Kuid sõjaküsimustes peab ajakirjandus natuke tagasi hoidma. See argument, et kui meie ei tee, teeb seda konkurent, on tavaajakirjanduses mõistetav, aga sõjateemadel ei tohi ülepakkumist olla.
    Seega julgeolek peabki olema teema, mida ajakirjandus ja riigiametnikud peaksid rahulikumalt võtma?
    Jah. Teine tähtis teema on see, et Eesti end küllaldaselt puhvi ajaks. Naabrile ei tohi jääda muljet, et kui nad saavad Suwałki koridori tõkestada ja Läänemere samuti, siis Eesti loobub võitlemast. Tuleb selgeks teha, et Eesti ei lange nelja tunniga. Kaitsevahendid peavad olema teisele poolele teada. See on nüüd jälle see raske piir. Selleks et seda teisele poolele usutavalt teha, peab neile andma ka sellist teavet, mida ei tahaks anda. Kui me tõendame oma partisanisõja kaitsevõime, siis anname neile ka viipeid, mida selle vastu ette võtta, kui nad siiski peaksid otsustama rünnata. Jällegi raske punkt. Aga kindlasti peab olema selge, et olgu Eesti kui eraldatud tahes, paneb ta oma jõududega vastu. Kui me seda ei tee, siis moraalselt pole me NATO toetust väärt.
    Sõjahüsteeriat levitab ka lääne meedia, markantseim näide on ilmselt BBC dokumentaalfilm kolmandast maailmasõjast, mis võib alata Balti riikidest. Viimasel ajal on ka äriringkondadest kuulda olnud, et välisinvestorid, kes kujundavadki oma mulje välismeedia kaudu, on muutunud Eesti koha pealt ettevaatlikumaks. Mida sellises olukorras teha?
    Kui mina oleksin investor, siis ka mina oleksin raha Eestisse paigutades varasemast ettevaatlikum. Seda ei saagi otseselt vältida. Aga tuleme tagasi Ukraina näite juurde. Venemaal ei olnud võimalik Ukrainat niisama üles kütta. Nad suutsid seda teha ainult siis, kui Ukrainas oli rahva mäss ja polnud valitsust. Ei olnud niimoodi, et Moskva oskas sellist olukorda esile kutsuda. Jah, kui meie ka samasuguse sisepoliitilise prohmaka teeksime, siis avaneks Moskval võimalus Narvas n-ö Donbassi teha. Aga isegi Ukrainas võttis see 25 aastat. Venemaa ei saanud seda esile kutsuda Ukrainas ega saa seda teha ka Narvas. Siin on suured erinevused, kuid ei tohi üle reageerida.
    Kas üks rahu garantiisid ei võiks olla infoühiskond, sest saame muule maailmale oma olukorrast kiiresti teada anda? Professor Taagepera sõnul ei maksa sellele üleliia loota.
    „Esimese maailmasõja ajal liikus info väga aeglaselt ja see tekitas segadusi. USA ja Nõukogude Liit said sellest aru Kuuba raketikriisi ajal, kui sisse seati kuum liin. Ka nüüd peaks olema nii, et riigipead saavad üksteisega pidevalt suhelda,” tõdes Taagepera. „Kuid ega riigipead seda kuuma liini vetsus kaasas kanna. Samal ajal on rakettide reageerimiskiirus tunduvalt kasvanud. See, mitu minutit on aega raketti vallandada, on täpselt sama, kui mitu minutit on aega teise riigipeaga mõtteid vahetada. Järelikult on vähem aega järele mõelda. Info liigub kiiremini, aga meie psühholoogia liigub ikka sama aeglaselt kui enne.”

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

juuli 2014
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: