Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol

@ckrabat

Kuigi Eesti on surmanuhtlusest loobunud juba 1998.a. ja viimane seaduslik hukkamine viidi läbi 1991.a., valitseb ühiskonnas selle järele  sotsiaalne tellimus. Kui vaadata kasvõi surmanuhtluse teemalisi arutelusid, siis jäävad kostuma surmanuhtluse pooldajate hingestatud sõnavõtud, milles ligimese surmamises nähakse absoluutset ravimit kõikidele ühiskonna valupunktidele alates taskuvargustest ja lõpetades mõrvadega. Neukkurahvas järgib vaimustusega oma suurte juhtide ja õpetajate Adolf Hitleri ning Jossif Stalini põhimõtteid – kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad ja kui pole inimest, siis pole ka probleemi. Miks on lääne kultuuris surmanuhtluse rakendamisest loobutud? Lääne ühiskonnas peetakse inimelu väärtuseks, mille äravõtmine ei saa toimuda kergekäeliselt. Küsitav on surmanuhtluse karistuslik iseloom, pigem on tegemist iidse veritasu seadustatud vormiga, mille otsene eesmärk on kättemaks.

Hiljuti peeti diskussiooni surmanuhtluse poolt ja vastu ajalehes Postimees, kus kirjanik Berk Vaher kaitses riiklike mõrvade vajalikkust ning talle oponeeris Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar. Õigusteadlane Jüri Saar ei pidanud arutelu surmanuhtluse taaskehtestamiseks põhjendatuks niikaua, kuni Euroopa Liidus ja õhtumaa kultuuriruumis kehtib inimelu väärtustamise põhimõte. Euroskeptilises Eestis, kus hinnatakse küll Euroopa elatustaset ja sotsiaalsüsteemi, kuid mitte tema kultuurilisi väärtusi, tuleb tunnistada, et inimelu väärtustamise rajajoon läbib tervet ühiskonda, kus see on jagunenud nende vahel, kes suhtuvad inimelusse lugupidavalt ja elu võtmisesse taunivalt ning nende vahel, kelle jaoks inimelul pole mingit väärtust ning kes vähemalt sisimas tolereerivad vägivalda. See on neukkuajastu pärand, kus õpetati, et inimene on looduse kroon, kes võib jõgesid ümber pöörata ning tema hoolde usaldatud planeediga Maa oma suva järgi ringi käia.

Surmanuhtluse on kõrgeima karistusmäärane säilitanud umbes pooled maailma riikidest, kuid seda praktiseerivad vähesed. Euroopa riikidest rakendab surmanuhtlust karistusena üksnes Valgevene. Käesoleva aasta märtsis hukati Minskis kaks meest, kes mõisteti süüdi Minski metroojaamas korraldatud pommiplahvatustes, kus hukkus 15 inimest. Kui 2010.a. viisid 23 riiki täide surmanuhtluse, siis 2011.a. oli selliseid riike 20. Kõige usinam surmanuhtleja on Hiina, kus 2011.a. viidi läbi üle 2000 riikliku hukkamise. Usinad surmanuhtluse kasutajad olid Amnesty Internationali andmetel möödunud aastal veel  Iraan (üle 360 hukkamise), Saudi Araabia (üle 82), Iraak (üle 68), Ameerika Ühendriigid (43), Jeemen (41), Põhja-Korea (üle 30), Sudaan (7), Somaalia (6), Bangladesh, Lõuna-Sudaan ja Taiwan (5), Palestiina (3), Afganistan, Valgevene (2), Egiptus, Malaisia, Süüria, Araabia Ühendemiraadid, Vietnam. 2010.a. viisid hukkamisi läbi veel  Bahrein, Botsvaana, Ekvatoriaal-Ginea, Jaapan, Liibüa ja Singapur.

Nagu näha, on surmanuhtluse mõne erandiga säilitanud põhiliselt totalitaarsed ning mittedemokraatlikud riigid. Kui surmanuhtluse fanaatikud armastavad kasutada Ameerika Ühendriikide näidet, siis 16 osariiki on sealgi otsustanud surmanuhtlusest loobuda , mõned neist juba 19.sajandil: Michigan (1846), Wisconsin (1853), Maine (1887), Minnesota (1911), Hawaii (1948), Alaska (1957), Vermont (1964), Iowa (1965), West Virginia (1965), North Dakota (1973), Rhode Island (1979), Massachusetts (1984), New York (2004), New Jersey (2007), New Mexico (2009), Illinois (2011). Ku vaadata Ameerika Ühendriikides toimepandud mõrvu, siis on eespool nimetatud osariikidest ainult New Mexico esirinnas. Kõige vähem mõrvu pannakse aga toime Vermontis, Iowas, Minnesotas, N.Dakotas, Hawail ja Maines, kus on surmanuhtlus kaotatud ning New Hampshire’is, kus pole surmaotsuseid juba pikemat aega täide viidud. Seega võib sügavasti kahelda surmanuhtluse fanaatiliste pooldajate argumentides, et hirm surmanuhtluse rakendamise ees hoiab ära kuritegusid. Surmanuhtluse rakendamine pole kusagil mõrvu ära hoidnud, pigem on need muutunud veelgi julmemaks, sest kord eksinul pole ju enam kaotada midagi. Tapjad üldiselt ei mõtle selle peale, mis temast hiljem saab (v.a. võib-olla palgamõrvarid).

Kui võrrelda statistiliselt mõrvade toimepanemist ja surmanuhtluse rakendamist, siis pole hirm surmanuhtluse rakendamise ees suutnud ränki kuritegusid vältida, vaid ühiskond tervikuna on muutunud veelgi vägivaldsemaks. Kurjategijal on lihtsam elu anda, kui oma ülejäänud eluaastad vanglas veeta. Eluaegne vanglakaristus on oma igavikulisuses palju rängem karistus, kui surmanuhtlus, sest inimene peab selles maailmas oma süü ja rikutud eluga edasi elama ning talle ei anta kergekäeliselt võimalust läbi vereohvri oma tegevust mõnes teises dimensioonis jätkata. Läbi kättemaksu avaneb süüdlasele võimalus  lunastuseks. Meenub telefilm „Valge kääbus“, kus kurjategijaid karistati surematusega.

Teine „argument“, millega surmanuhtluse tulihingelised pooldajad armastavad välja tulla, on viitamine lugematutele juhtumitele, kus pikaajalise karistuse saanud retsidiivne mõrvar on „hea käitumise“ eest vanglast välja lastud ning jätkanud kuritegude toimepanemist. Kui neil palutakse aga esitada konkreetseid näiteid, siis on nad tavaliselt hätta jäänud. Ma ei taha sugugi väita, et selliseid näiteid ei võiks olla, kuid mitte ühtegi vangi ei vabastata enne tähtaega kergekäeliselt, kui pole kindel, et ta võib ohustada ühiskonna turvalisust ning süütult surmamõistetute arv ületab kindlasti kordades taoliste retsidivistide arvu. Võtame Charles Hudpethi juhtumi või alles hiljuti tähelepanu äratanud Troy Davise surmaotsuse täideviimise, kus vigade parandus pole enam võimalik. Veelgi räigemalt mõjuvad viited surmanuhtluse kui karistusviisi „odavusele“, mis aitavad majanduslikke kulutusi vangide ülalpidamise pealt kokku hoida.

Kui me seadustame mõrvu, siis tekitame ka seaduslikke mõrvareid, isikuid, kes mõistavad surmaotsuseid ja isikuid, kes peavad neid surmaotsuseid ellu viima. Kes peaks nende hinge eest hoolt kandma? Seaduslikud mõrvad annavad inimestele võimaluse oma tapjalike instinkte kellegi teise käe läbi ellu viia. Millest tuleneb surmanuhtluse suur pooldajate arv neukkurahva seas? Nõukogude Liidus muudeti tapmine väärtuseks, kus nn „rahvavaenlaste“ hävitamist hinnati kõrgelt ning inimelul puudus väärtus. Ateistlik ja materialistlik väärtussüsteem soodustab vägivalda, sest inimene tundis end karistamatu kõrgeima võimuna, kes võis „kõrgete ideaalide“ nimel ligimesi tappa. Siit ka postsovetistlikes ühiskondades leviv vägivallajanu. Paljudele meeldiks lihtsalt endale väga tappa ja tekkib teatud joobumus võimalusest võtta kellegi teise elu. Inimelul pole neukku jaoks väärtust, sest ta ise on inimesena läbi kukkunud.

Vägivallamehhanism ei muuda ühiskonda turvalisemaks. Uute kuritegude vältimisel tuleks tegeleda ennetustöö ja karistusejärgse rehabilitatsiooniga. Väga sageli on probleem lihtsalt selles, et peale karistuse kandmist ei saada ühiskonnas kuidagi hakkama ja lihtsam on pöörduda vana ärimudeli juurde. Kui vägivallale vastata vägivallaga, siis muudab see terve ühiskonna vägivaldsemaks. Surmanuhtluse fanaatilised poolehoidjad olid Lenin, Stalin, Hitler, Mao Zedong, Pol Poth jpt äärmuslikud poliitikud, kes õhutasid vägivalda poliitiliste kasude nimel. Hiljuti tegi ettepaneku surmanuhtluse taastamiseks prantsuse paremäärmuslaste liider Marine Le Pen. Seetõttu on surmanuhtluse pooldajaid rohkem äärmuslikke vaateid omavate inimeste seas, mis kinnitab veelgi kartusi, et sellised inimesed on ka ise valmis teistelt kergesti elu võtma, ükskõik milliste kõrgete ideaalide nimel. Nii võib kunagi juhtuda ühes maailma unustatud nurgas, kus lokkab vägivalla järele janunev machokultuur :

Jaan-Saalomon hüüdis:
– „Mis on vaenlaste palk?”
– „Surm! Surm! Surm!”
– „Surm rahvavaenlastele!”
– „Jaa! Jaa! Jaa!”
Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:
– „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”

Kui vaadata mõrvade toimepanemisi Euroopa Liidu riikides, siis kuulub liidriroll vaieldamatult Eestile (7,1 100 000 elaniku kohta 2009.a.), kellele järgnevad Leedu (5,6) ja Läti (4,8). Neljandal kohal on Soome (2,3), kellele järgnevad Küpros, Bulgaaria ja Rumeenia (juba vähem kui 2,0). Maailma keskmine on seejuures 7,6. Kui siia liita veel ihalus surmanuhtluse taastamise järele, siis tuleb tunnistada teatavaid muret tegevaid märke ühiskonda läbivast vägivallakultusest. Surmanuhtlus on vägivallaühiskonna sümbol, mida võidakse kergesti rakendada äärmuslike poliitiliste põhimõtete nimel, selleks, et ellu viia kellegi poliitilisi ambitsioone. Kui sa kuradile juba sõrme annad, siis võtab ta terve käe.

Surmanuhtluse kehtestamine on väga populaarne äärmuslike poliitikute hulgas. See Eddie Adamsi foto, millel kunagine Lõuna-Vietnami salapolitsei ülem kindral Nguyen Ngoc Loan hukkab Vietkongi mässulise, võitis Pulitzeri auhinna.

Foto aadressilt http://justineelkhazen.files.wordpress.com/2013/09/vcexecute.jpg?w=788

48 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    apr. 13, 2012 @ 09:34:20

    Surmanuhtluse pooldajad on ilmselt juba loomult vägivaldsed, kelle vägivaldsus on peidetud sotsiaalsete moraalinormide taha. Normaalsituatsioonis ei pruugi ta vägivaldseks küll muutuda, etendab eesrindliku kodaniku rolli, kuid salaja ta naudib vägivalda ja tapmist teiste kallal ja kirjutab interneti kommentaariumitesse vihakommentaare. Lapsepõlves piinas loomi ja kiusas endast väiksemaid. Ta kannatab tugeva alaväärsuskompleksi all ja tema lemmiksaated on kriminaalkroonika ning märuli ja- komöödiafilmid.

    Vasta

  2. personainfieri
    apr. 13, 2012 @ 10:39:19

    üks artikkel:
    Mart Laisk: Kas ma olen võimeline tapma?
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/mart-laisk-kas-ma-olen-voimeline-tapma.d?id=55150207&l=fplead
    “mida arenenuma isiksusega inimene, seda enam takistab teda empaatiavõime ehk võime (või tegelikult paratamatu omadus) tunda teise inimese tundeid. Ma ei saa teist tulistada või muul moel vigastada, kui ma tunnen tema hirmu ja isegi valu. Psühhopaadid selleks tundeks võimelised pole.”

    Vasta

  3. huviline
    apr. 13, 2012 @ 12:10:22

    “Surmanuhtluse pooldajad on ilmselt juba loomult vägivaldsed, kelle vägivaldsus on peidetud sotsiaalsete moraalinormide taha.”

    Kui asi nii lihne oleks… Tapmise motiive on oluliselt rohkem kui empaatia motiive, sellel lihtsal põhjusel, et tundeskaala jääb oluliselt alla ratsinaalsele mõtlemisele, mis justnagu head tahaks teha, aga tegelikult hoopis halba korda saadab. Surmanuhtluse pooldajate hulgas on hulgaliselt emasid, naisi, kirikuõpetajaid, kes loomult elu- ja eetika edaskandjad. Hoopis teised motiivid olid nt metsavendadel, nemad nuhtlesid vallutajaid. Isiklikud tapmise motiivid on tavaliselt õilsad. Nt enesetapu terroristid. Me võime neid hukka mõista või laita, aga nad võitlevad ülemvõimu vastu, mida nemad ülemvõimuna mõistavad.
    Teatud mõttes on surmanuhtlus kanal, kuhu ajaloolistel aegadel emotsionaalsed ummikseisud valati, mis tänapäeval puudu on, sest kellegi tapmine kinolinal ei asenda avalikku hukkamist. Sellise kanali puudumine aga toodab tõesti ühiskonnas vägivalda ja eetikat.

    Vasta

  4. personainfieri
    apr. 13, 2012 @ 12:54:04

    Surmanuhtluse vastu toodavad põhiargumendid on järgmised:
    1) inimesel pole õigust otsustada teise inimese elu või surma üle
    2) elu on absoluutne väärtus
    3) kurjategijale tuleb jätta meeleparanduse võimalus.
    Kristluse seisukoht surmanuhtluse rakendamise suhtes on kahetine. Kuigi see on kristliku õpetuse vastane, siis kristlikud institutsioonid k.a. kirik on seda aegade jooksul rakendanud, kuid kirik kui institutsioon ei ole oma tegevuses alati lähtunud kristlikest põhimõtetest
    Põhiline probleem seisneb siin ikkagi eetilistes kategooriates. Seda ei saa käsitleda karistusena, vaid kättemaksuna, veritasuna. Teisalt ei ole surmanuhtlust rakendatud ainult mõrvade puhul, mis lubaks viidata veritasu kategooriale. Väga sageli on sellist karistusviisi kasutatud võimude poolt nende jaoks ebasobivate inimeste elimineerimiseks ja siinjuures saab esimeses järjekorras viidata kasvõi Jeesuse näitele. Kui keegi on eksikombel surma mõistetud, siis jääb tema surmajatele veresüü. Kirik mõistab reeglina hukka enesetapjad, kuid käe tõstmine teise isiku vastu (v.a. teiste elude kaitseks) on moraalselt samaväärne suitsiidiga.
    Viies täide surmanuhtluse, võtab inimene endale õiguse otsustada ligimeste elu ja surma üle ning asetab end Jumalaga võrdsele aujärjele, mis aga on patt. Lubatud tapmine on liikidevaheline ja tuleneb toitumisahelast. Inimene aga inimese toitumisahelasse üldiselt ei kuulu.

    Vasta

  5. huviline
    apr. 13, 2012 @ 15:05:13

    Meenub kunagi silmanurgast nähtud ETV saade, kus vastaja rollis Harju Maakohtu esimees Helve Särgava, kes kasutas sama saba ja sõrgadeta argumenti, et inimene ei ole ise endale elu andnud, seega ei tohi ta ka elu võtta. Selles puudub loogika, sest inimene võib ise endalt elu võtta ja järelikult tuleks enestapjad reeglirikkujana enim hukka mõista. Seda aga ei tehta, enesetapp ei ole karistatav, kindlustus aga jätab hüvitise perele väljamõistmata.
    Elu kui väärtus ei tohiks olla absoluutne, sarnaselt on alles viimasel ajal hakatud tunnistama, et omand ei ole absoluutne väärtus, sest iga absoluutne asi moondub asjaks iseeneses.
    Absoluutse väärtuse ümber tekkib ideoloogiline kest, mille nimel on võimalik õigustada, nt ühe riigi kaubandusembargot teise riigi suhtes, mis sest et embargo tagajärjel sureb palju süütuid.
    Elu ei tohiks olla asi iseeneses, igal juhul ja alati kaitsmist vääriv õigus, sest esineb palju olukordi, kus elu tuleb võtta. Tegelikkuses esineb elu absoluutseks väärtuseks kuulutamise dogmale vastupidine effekt: elu väärtuse vähenemine erinevate ühiskondlike kihtide hulgas, nt alaealised, politseinikud, sõjaväelased.
    Samuti ei saa alahinnata surmanuhtluse pedagoogilist mõju, isegi kui surmanuhtlus oleks sätestatud võimalusena ja reaalselt seda ellu ei viidaks, nagu paljude riikide näitel nii ongi. Iga karistus, mis mõistena tähendab taunimist, noomimist, kasvatab õiguskuulekust ühiskonnas.
    Õiguskuulekusest tähtsam on elu tegeliku väärtuse mõistmine. Surmanuhtlust õigusemõistmises tuleks rakendada case by case.
    Lõpuks on taliooni printsiip (veritasu, kättemaks) sotsiaalselt väga laialt levinud ja kasutatav, mis seisneb kahju hüvitamise põhimõttes, mille kohus välja mõistab.

    Vasta

  6. personainfieri
    apr. 13, 2012 @ 16:24:15

    Eestis on tegemist siiski väärtuste konfliktiga. Suure osa elanikkonnast (neukkude) väärtussüsteem pärineb Nõukogude Liidust, kus vägivallakultus on normiks, elul puudub igasugune väärtus ning võitluses “rahvavaenlaste” vastu tunnistatakse äärmuslikke meetodeid, olenemata kas seda praktiseeritakse haakristlipu, punase lipu või hoopis sinimustvalge lipu all. Surmanuhtluse kaotamine pärineb siiski lääne kultuuriruumist ja euroopalikust väärtussüsteemist, millega inimesena läbi kukkunud neukkud ei adapteeru.
    Totalitaarses riigis on surmanuhtlusel kahtlemata pedagoogiline väärtus, millega süvendatakse hirmukultuuri ning kasvatatakse empaatiavõimetuid kodanikke.
    Kindlasti on ateismi vohamine, mis asetab inimese Jumala aujärjele, aidanud inimelu väärtust veelgi langetada.
    http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=572&Itemid=2
    “Surmanuhtluse rakendamist tänaste võimaluste ja jõudude vahekorra juures on raske pidada kristlikuks, kui ikka lähtuda samadest põhimõtetest, mille alusel surmanuhtlust karistusviisina kunagi kasutusse on võetud. Puhtast ja jätkuvast evangeeliumi kuulutamisest ka kõige suuremale lurjusele on nii ühiskonna tervise kui nurjatu õndsuse jaoks täna rohkem abi kui ükskõik kui vagade graveeringutega mõõgast.”

    Vasta

  7. huviline
    apr. 13, 2012 @ 17:23:27

    Neukkude ilminguid on siiski ühiskonnas üha vähem, sest aeg on edasi läinud, paljud ei teagi kes on neukkud. NL aegne koolitus, kommunistlik kollektiivne karistamine, dedovsina jm neukkudele omased ilmingud lihtsalt ei toimi täna enam, mitte sellepärast, et need ei oleks effektiivsed, vaid sotsiaalne mõte on muutnud kurssi, nt isegi vangid ise peavad Tallinna Vangla tingimusi ebanormaalseteks, võrreldes Viru ja Tartu Vanglatega.
    Surmanuhtlust tuleks käsitleda erakorralise abinõuna, kõrgeima karistusmäärana, millega igaüks oskab arvestada, kui see on sättena ette nähtud. Sellise pidevalt pea kohal rippuva Damoklese mõõgana, teatud üldpreventsioonina, poleks siiski ohtu, et surmanuhtlusest võiks saada Prokrustese säng.
    Hoopis teine küsimus on Jumala küsimus, kelle positsiooni pole inimesel võimalik kuidagi võtta, sest selleks tuleks Jumala olemasolu tuvastada. Kõik ilusad sõnad Jumala kohta, alates Nietzschest, või ka nali a la Kivirähu Ahoi ristirahvas, peavad silmas mingit väärtus, mis on tuvastatav. Nietzsche ja Kivirähk on sotsiaalses mõttes tuvastajad, kes sekulariseeruvad Jumala argumenti kasutades.
    Surmanuhtlus tähendab grammatiliselt tõlgendatuna surmale teatud tähenduse andmist. Kõige tähtsam on seejuures, kuidas isik ise surma tähendust hindab, keda surmanuhtlus võiks ähvardada. Teised saavad surmanuhtluse üle arutleda üksnes poliitilisest, eetilisest, majanduslikust vm sotsiaalsest aspektist lähtudes.

    EL on surmanuhtlus out ja väga pikaks ajaks, sellepärast on see out ka Eestis ja veelgi pikemaks ajaks. Kui just ei juhtu ime ja võimule ei saa praegustest erakondadest hoopis teistmoodi maailma asjadest arusaav erakond või erakonnad, kes ei karda üldpreventsiooni ka kõige raskemates asjades.

    Vasta

  8. personainfieri
    apr. 13, 2012 @ 17:38:32

    “Kui just ei juhtu ime ja võimule ei saa praegustest erakondadest hoopis teistmoodi maailma asjadest arusaav erakond või erakonnad, kes ei karda üldpreventsiooni ka kõige raskemates asjades.”

    Loomulikult, selline oht on alati olemas, et mõni erakond võib hakata oma võimu kindlustamiseks surmanuhtlust rakendama.
    Neukkud pole kusagile kadunud, sest nõukogude kasvatuse saanud inimesed on veel täies elujõus, kuid muidugi nad ei identifitseeri ennast neukkudena, sest see pole parajasti moes. Pigem see väljendub teatud sotsiaalse kihistuse väärtushinnangutes. Kas see on väljasurev nähtus, ei julge küll loota. Paljud tänased noored, kel pole mingeid isiklikke mälestusi kommunistidest ega natsidest, kogunevad puna- ja haakristlippude alla. Võib-olla ühiskonna laiema spektri suhtes on nad täna veel marginaalid, kuid kui juhtub ime ja maailma asjadest hakatakse teistmoodi aru saama, võivad nad jälle poodiumile tõusta.

    Vasta

  9. huviline
    apr. 14, 2012 @ 04:12:56

    “Loomulikult, selline oht on alati olemas, et mõni erakond võib hakata oma võimu kindlustamiseks surmanuhtlust rakendama.”

    Ükski erakond ei saa kunagi hakata surmanuhtlust rakendama oma võimu kindlustamiseks, riigis kus kehtib võimude lahusus.
    Küsimus ei ole nooruses, mingite nähtuse väljasurmises või mitte väljasuremises, mäletamises või identifitseerimises. Küsimus on kuidas isik ise oma olukorda tajub suhetes teistega. Kui kuskilt king pigistab, siis on see juba väga sarnane olukord Prokrustese sängile.
    Kui üldine tasand seaduse näol ei võimalda arvestada üksikjuhtumiga, siis on tõenäoliselt tegemist ideoloogilise tootega.
    Surmanuhtluse pooldajad toovad tavaliselt välja näite Breiviki tapatalgutest saarel. Seadus erikohtlemist talle ei võimalda. Mõned arvavad, nt Aivar Riisalu, et politseinik oleks pidanud kohapeal oma kohust täitma ja mõrvari kõrvaldama. Kuid see ei lahenda kõiki järgmisi sarnaseid olukordi, sest Breiviki näide ei ole enam üksikjuhtum.
    Suremine on tavaline asi ja sumanuhtlus võiks samuti olla võimalusena seadusesse kirjutatud, et reaalsusest mitte ideloogiliselt erineda.

    Vasta

    • personainfieri
      apr. 14, 2012 @ 04:47:37

      “Ükski erakond ei saa kunagi hakata surmanuhtlust rakendama oma võimu kindlustamiseks, riigis kus kehtib võimude lahusus.”

      Siinkohal oleks sobilik meenutada Nõukogude Liitu, kus kehtis samuti võimude lahusus. Kohtuvõim oli formaalselt eraldatud nii seadusandlikust, täidesaatvast kui parteivõimust. Paberil oli kõik väga demokraatlik. NL stalinlik 1936.a. konstitutsioon oli dokumendina väga demokraatlik. Küsimus on siiski tema tõlgendamises, mis pakub erinevaid võimalusi.
      Breiviki näide on iseloomulik. Kui selline isik langeb riikliku vägivalla ohvriks, siis avaneb võimalus tema heroiseerimiseks ja selliseid näiteid ei ole mitte vähe.
      Probleem on siin siiski filosoofiline, kas kuritegude eest tuleks karistada või kätte maksta.

      Vasta

  10. huviline
    apr. 14, 2012 @ 06:21:14

    NL on ajalugu, midagi demokraatliku selles riigis esineda ei saanud, kes defineeris ennast ajaloos erakordsena, sulgudes ise koos sõpradega kogu maailma eest. Suletuna pole võimalik ka NL pabereid demokraatlikeks pidada, sest eksiti normitehnika vastu, nt väljend konstitutsioonis “kõigi ja igaühe” pole ka formaalselt korrektne, kui määratlemata arvul isikutel polnud lihtsalt võimalik riigi pääseda.

    Probleem on jah filosoofiline, ja sellepärast peaks olema tegelikult ratsionaalselt lahendatav. Paljude üldpreventsiooni ja eripreventsiooni teooriate kõrval ei ole aktuaalsust kaotanud ka 0 tolerantsi teooria toimepandud kuritegude suhtes, st et iga kuritegu peab saama karistatud. Surmanuhtlus on lihtsalt üks karistus teiste karistuste kõrval, kui karistuste hierarhia kõrgeim aste, isegi kui seda pole sätestatud, seega ilmselt sidumatu selliste mõistetaga nagu loomus, olemus, jumal või tõde. Karistust on ka sotsiaalseks korrektsiooniks peetud, ja mingil mõõdetamatul moel sellisena võib olla ka toimib, nt mõiste seadusekuulekad isikud. Igatahes ei tohiks surmanuhtluse küsimust kunagi käsitleda eraldi süü küsimusest, nt kes on see isik, kelle süü kaalub üles kõik tavalised karistusmäärad Euroopa Liidus.

    Surmanuhtluse eesmärk saab olla ainult süüdlase karistamine (noomimine, taunimine), kes oma teoga on avaldanud soovi mitte elada, kui ta teadis sellise sätte olemasolust või pidi teadma. Kuid EL on selline säte hetkel kehtimatu.

    Vasta

    • personainfieri
      apr. 14, 2012 @ 06:46:57

      Ükski põhiseadus ei takista NL-laadse totalitaarse süsteemi taaskehtestamist, kui selle jaoks on ühiskonnas olemas teatav sotsiaalne tellimus. NL oma kunagses vormis ilmselt enam ei kordu, kuid sellelaadsete totalitaarsete režiimide tekkimine pole võimatu.
      Surmanuhtluse lubatavuse puhul on siiski tegemist väärtussüsteemide dilemmaga, mis määravad surmanuhtluse lubatavuse või mittelubatavuse individuaalsel tasandil. Kui inimene on mingi väärtussüsteemi omaks võtnud, siis leiab ta oma seisukoha toetamiseks kindlasti pro- ja contra argumente. Siin kehtib iga indiviidi individuaalne valik, sõltuvalt tema maailmavaatest, missugust väärtussüsteemi ta omaks tunnistab.

      Vasta

  11. huviline
    apr. 14, 2012 @ 07:49:36

    Eesti kuulub EL koosseisu, paralleelselt paljude teiste koosseisudega, mille hulgas Euroopa Nõukogu inimõiguste kohtuga. Surmanuhtluse välistamine on üks EL iseloomustavaid eetilisi jooni, mida toetab paralleelselt kõrval EN, ja Eesti isetegevusest liidu liikmena pole võimalik rääkida, isegi kui nt esineb soov kehtestada säte.
    Isegi kui esineb sotsiaalne tellimus kehtestada surmanuhtlus, siis tuleb see maha suruda, sest ülevalt poolt on ettenähtud, et surmanuhtlust ei tohi kehtestada. Ükskõik millised uuringud selles küsimuses ka ette võetakse, need ei muuda mitte midagi. Ükskõik millised petitsioonid ka algatatakse, need jäävad algatuseks, sest esineb EL suurune sotsiaalne tellimus, mis võib erineda kohalikust sotsiaalsest tellimusest. Taani ei saa Breivikiga seoses kehtestada sätet, mis läheb vastuollu EN eetikaga, isegi kui tahaks.
    NL ja liitlased sulgusid maailmale vabatahtlikult, sisustades oma siseasjad sageli vägivallaga. Surmanuhtlus oli NL loogiline kaasnähtus. Tänapäeval peavad paljud USA osariigid surmanuhtlust sarnaselt loogiliseks kaasnähtuseks ja lubatavaks. EL erineb surmanuhtluse osas nii NL, kui USA positsioonist.
    EL käsitluses on surmanuhtlus välistatud sellepärast, et surnud kliendist pole mingit kasu, nt viies surmanuhtluse täide Breiviki suhtes saavad korraga otsa kõik võimalused, et Breivik kliendi või allikana ühiskonnale kasu võiks teenida. Surnud Breivik on kasutu, teda ei saa filmida, reklaamides kasutada, kirjastajad tema raamatuid avaldada, uuringud mõjusid uurida, sotsiaalteadlased neid tõlgendada, Breivik ise ei saa enam ühtegi ostu ega müüki teha.
    Surmanuhtlus ei ole sellepärast mitte üksnes väärtussüsteemide dilemma, vaid ka vääringu ja käibe küsimus, kaupade ja teenuste vaba liikumise alus, kliendibaasi säilitamisel.

    Vasta

    • personainfieri
      apr. 14, 2012 @ 08:41:25

      Kindlasti on Eesti osa nii Euroopa Liidu kui ka Euroopa Nõukogu poolt praktiseeritavast väärtussüsteemist. Kui Eestile on sealsed väärtussüsteemid vastuvõetamatud, siis astub ta sealt välja, kuid selline seisukoht ei oma ühiskonnas hetkel laialdast toetust.
      Me oleme siin juba aru saanud, et huviline on surmanuhtluse veendunud pooldaja ja suhtub reservatsioonidega euroopalikesse väärtustesse, kuid hea meelega kuulaks vahelduseks ja diskussiooni elavdamiseks, mida Tõnu (või keegi teine) asjast arvab 🙂
      Mis USAsse puutub, siis puudub seal ühtne seisukoht. On osariike, mis rakendavad surmanuhtlust aktiivselt, on selliseid, mis on loobunud sellisest karistusviisist ja on ka selliseid, kus on loobutud surmanuhtluse rakendamisest, kuigi seadusandlus seda võimaldab.

      Vasta

  12. Tõnu
    apr. 14, 2012 @ 13:21:15

    Oleneb, mida surmanuhtluse all silmas pidada. Euroopas ja ka Eestis tõesti ei ole lähiajal tõenäoline kohtu poolt surma mõistetud kurjategija hukkamine. Samas, surmanuhtlus on sageli kasutusel ju seniajani, lihtsalt see viiakse täide kiiresti, ilma kohtuta. Timuka amet on küll kadunud, kuid elu võtmist peetakse siiski vajalikuks ja ka loomulikuks nii politsei kui sõjaväelase poolt.

    Lihtsam ja ohutum on Bin Laden või Gaddafi või Drambjan kohapeal tappa kui hakata nende üle põhjalikult kohut pidama. Seejuures tappa hetkel vastu võetud otsuse alusel, ilma pikema aruteluta nende süü üle. Samamoodi tunneb ühiskond uhkust ka kaugetes riikides “rahu ning demokraatia kaitsel” või “terrorismi vastu võitlemisel” toime pandud tapmiste üle. Vastased on kõik juba ette surma mõistetud, kuna nad on pahad ja meie oleme head, nende üle ei peagi kohut mõistma, ei peagi enam süüd tõestama, piisab kui nad tunduvad ohtlikud.

    Surmanuhtlus kui kohtu poolt määratav ja timuka poolt ühiskonna nimel täideviidav karistus ei ole mingi eraldiseisev nähtus. See on kõigest ühiskondliku õigustunde ja käitumisnormide üks osa. Võib olla küll äärmuslik osa, aga siiski osa tervikust. Islamiõiguse reeglid on hoopis teistsugused kui läänemaailma omad, ka karistused on erinevad. Üks ei ole teisest parem või halvem, on erinevad. Läänemaailma (ja eks Eestigi pürgi sinnapoole) surmanuhtlus ei sobi, see ei vasta ühiskonnas kokkulepitud reeglitele. Usun siiralt, et aastakümnete pikkune, kui mitte eluaegne, vangistus on palju karmim karistus kui hukkamine. Inimene ise on enda kõige hullem piinaja, enda mõtted ja tunded on need kõige jubedamad. Samas muud leevendavad võtted “hea käitumise eest” ennetähtaegse vabastamise või amnestia näol muudavad sageli vangistuse kui karistusmeetme mõttetuks.

    Eestis on veel läbi arutamata ka küsimus kui hea või halb peab kurjategijal elu vanglas olema. Ei ole ju normaalne olukord, kus vanglas on elutingimused paremad kui vabaduses, see muudab kogu karistamise vangistuse abil mõttetuks. Kas Riik peab kulutama rohkem raha töötule, lapsele, tudengile või kurjategijale? Kas vangla on rohkem mõnus puhkekodu või ilge piinakamber?

    Vasta

  13. personainfieri
    apr. 14, 2012 @ 13:59:45

    Ekslik on arvata, et surmanuhtlust rakendatakse ainult mõrvarite puhul. Sageli kasutatakse seda näiteks maailmavaatelistel põhjustel või poliitiliste vastaste elimineerimiseks.
    Üldiselt raskete kuritegude eest süüdimõistetuid ennetähtaegselt väga kergesti ei vabastata, vaid siin peavad olema väga mõjuvad põhjused, mis tõendavad, et inimene ei ole ühiskonnale enam ohtlik, vähemalt ideaalis on see nii. Eestis on ennetähtaegselt vabastatud üks eluaegne vang, kes ei olnud Eesti kodanik ning saadeti peale vabanemist Venemaale. Kuigi igasuguseid asju tuleb ette, hiljuti pani Soomes uue mõrva toime hea käitumise eest vabastatud eluaegne vang, siis võib eeldada, et see pole vabastamise puhul reegliks. Retsidiivse käitumise puhul siiski tavaliselt ennetähtaegselt ei vabastata.
    Täiesti nõus, et erinevates kultuurides suhtutakse inimellu ja selle võtmisse erinevalt. Kuna Eestis toetavad väga paljud surmanuhtluse taastamist, siis viitab ka see kultuurilisele lõhele, sest suur osa inimestest pole valmis omaks võtma euroopalikku väärtussüsteemi. Nõukogulikus väärtussüsteemis on inimelul hoopis teine väärtus nagu ka islami kultuuris.
    Eesti puhul tuleb silmas pidada veel, et raskete isikuvastaste kuritegude poolest oleme Euroopa Liidus esirinnas, mis viitab samuti lõhele väärtussüsteemides. Ühiskond tervikuna on vägivaldsem ja kaldub seetõttu ka rohkem toetama suuremat vägivalda karistuspoliitikas. Kuid on ekslik arvata, et surmanuhtluse rakendamisel on võime ära hoida raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Suurem vägivald tekitab tavaliselt vaid rohkem vägivalda. Raskete isikuvastaste kuritegude planeerimisel kurjategija tavaliselt eeldab, et ta ei jää vahele ning teda ei karistata või pannakse tegu toime seisundis, kus inimene ei vastuta oma tegevuse eest. Vaevalt, et keegi paneb ränga kuriteo toime selleks, et oma ülejäänud elu vanglas veeta.

    Vasta

  14. personainfieri
    apr. 15, 2012 @ 03:44:47

    Veidi statistikat:
    Mõrvade arvult 100 000 elaniku kohta (paljude Aafrika ja Aasia riikide kohta statistika puudub), moodustasid eelmisel kümnendil esimesed 25 Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riigid, lisaks neile Lõuna-Aafrika Vabariik, Venemaa ja Kasahstan, kus näitaja oli üle 10. Uganda, Indoneesia, Kõrgõzstani, Mongoolia ja Pakistani järel oli Eesti auväärsel 31. kohal, enne Barbadost ja Ukrainat.
    Selle kümnendi statistika hõlmab vähem riike, kuid Eesti (6,3) on säilitanud 31.koha.
    Mõrvade poolest esirinnas püsivad El Salvador, Honduuras, St.Kitts ja Nevis, Venezuela, Belize, Guatemaala ja Jamaika. Kõige vähem mõrvu pannakse toime Monakos, Islandis, Norras (Breiviki kodumaal), Austrias, Hispaanias, Jaapanis, Saksamaal, Taanis, Rootsis, Itaalias, Hollandis, Singapuris, Sloveenias, Šveitsis, mis viitab et hirm surmanuhtluse ees nüüd küll ühiskonda turvalisemaks ei muuda, vaid siin on hoopis teised põhjused.
    http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_intentional_homicide_rate

    Vasta

  15. Tõnu
    apr. 15, 2012 @ 06:15:52

    Eks igal karistusel, ka surmanuhtlusel, on mitu eesmärki:

    Esiteks näidata, et Riik on võimeline korda looma ning hoidma. Et Riik üldse eksisteerib ja tagab seaduskuulekate kodanikele mõnusa elu.

    Teiseks. Ära hoida tulevasi kuritegusid sisendades hirmu võimaliku karistuse ees. Täitsa nõus, et vähemalt Eestis on rasked isikuvastased kuriteod toime pandud enamasti alkoholi- või narkojoobes kui võimalik karistus mingit mõju ei avalda. Põhjused, millega võidelda, on ikka alkoholism ning narkomaania.

    Kolmandaks kuriteo ohvri, pere- ja tutvuskonna ning laiemalt ühiskonna õiglustunde taastamine. Tekitatud kahju hüvitamine riigipoolse sekkumise abil.

    Ja lõpuks kurjategija võimalike tulevaste pahategude vältimine. Parem muidugi, kui kurjategija muutub edaspidi inimesena paremaks, seaduskuulekaks. Aga samuti ohtlike kurjategijate isoleerimine ühiskonnast, muutes kuritegude toimepanemine tulevikus, või vähemalt mingi aja jooksul, võimatuks.

    Surmanuhtlus on vägagi tugeva mõjuga mitmetes punktides. Riik demonstreerib oma tugevust mõjukal kombel nii kodanikele kui teistele riikidele. Avalikud hukkamised on olnud läbi ajaloo ja tänapäevalgi üks populaarsemaid meelelahutusviise. Lõplikult saab lahendatud ka tulevaste võimalike kuritegude probleem.

    Surmanuhtluse mõju kuritegude ennetajana, on siiski vähene. Ja sobivus ohvrite ning ühiskonna õiglustundega oleneb kultuurist, ajaloost, religioonist, kasvatusest ja paljudest muudest ajas ning ruumis muutuvatest teguritest.

    Surmanuhtluse täielik välistamine või paljuski karistuspoliitika leebus üldisemalt kipub tekitama olukorra, kus levib omakohus, kas kodanike või võimuesindajate poolt. Narvas näiteks, kus Eesti Riik eriti õhuke, ei oleks eriti suur üllatus, kui Varvara tegelik või ka arvatav tapja saab karistatud ilma kohtuta. Muidugi põimuvad seal mitmed lahendamata probleemid, aga jääb siiski mulje, et riiklikud karistusmeetmed on liikunud Lääne-Euroopaliku mõistmise ja andestamise suunas tunduvalt kiiremini kui Eesti ühiskond ja inimesed.

    Vasta

    • personainfieri
      apr. 15, 2012 @ 11:51:32

      “riiklikud karistusmeetmed on liikunud Lääne-Euroopaliku mõistmise ja andestamise suunas tunduvalt kiiremini kui Eesti ühiskond ja inimesed.”

      Jah, seda ma pidasingi silmas kultuurilise lõhe all. Sellest võib lugeda ka “Libertaarse mõtteviisi perspektiividest Eestis” alt, et Eesti ja Lääne-Euroopa ühiskondade väärtushinnangutes on märgatavad erinevused. Väärtussüsteemide konflikt on tekitanud paljude seas ka kindlasti pettumust Euroopa Liidus ja euroopalikes väärtustes. Neukkud ei ole ilmtingimata nõukogude- või venemeelsed inimesed, nad võivad riigi suhtes käituda patriootlikult, kuid nende väärtushinnangud ja maailmavaate pealisehitus pärinevad eelmisest süsteemist. Nad on valmis omaks võtma lääneliku elatustaseme ja sotsiaalabisüsteemi, kuid mitte adapteeruma lääneliku kultuuriga. Sama probleem tegelikult, kui igasuguste araablaste, türklaste, neegrite, indialaste, pakistanlaste jms, kes on parema elatustaseme tõttu läände elama sattunud, mis võib esile kutsuda kultuurilise konflikti. Pole saladus, et vägivaldsete kuritegude arv on suurem nii kolmanda maailma kui ida-Euroopa immigrantide seas.
      Paar mõtet, miks Eestis on vägivaldsuse kultus suurem kui mujal Euroopas. Eesti ühiskonnas omab tugevat positsiooni hirmu printsiip ja hirm on üks vägivalda suurendavaid faktoreid. Teisalt on kindlasti ajaloolised põhjused. Pole saladus, et lapsepõlves läbielatud kõikvõimalikud ahistamises võivad hilisemas eas suunata inimese vägivaldsele teele. Eesti rahvas on päritolu poolest suures osas põlvnenud pärisorjadest ja vabade talupoegade klass on olnud marginaalne. Kindlasti on see suurendanud soodumust sunni ja vägivalla aktsepteerimisele ning süvendanud hirmukultuuri. Paljuski on need protsessid alateadvuslikud. Seetõttu on paljud eestlased väärtushinnangutes pigem lähedasemad venelastele kui lääneeurooplastele.

      Vasta

  16. Tõnu
    apr. 16, 2012 @ 06:23:15

    Lääne- ja Ida-Euroopa (sealjuures Eesti) vaheline lõhe kahtlemata on olemas nii majanduse kui kultuuri osas ning need on omavahel seotud. Huvitav, kumb on põhjus, ja kumb tagajärg.

    Kas selleks, et Ida-Euroopa riigid ja rahvad võtaksid üle Lääne-Euroopa kombed ning tavad peaksid nad kõigepealt saavutama võrreldava rikkuse. Majanduslik heaolu siis toob ise kaasa ka mõttemallide muutuse.

    Või tuleb kõigepealt muuta Ida-Euroopa kultuuriruumi, piisavalt inimesi kasvatada ja õpetada. Mis mingil hetkel siis toob kaasa ka majandusliku heaolu.

    Vasta

    • personainfieri
      apr. 17, 2012 @ 02:36:15

      See vahe tuleb reljeefselt välja Ida-Saksamaal. Kuigi Saksamaa on ühendatud, eksisteerib seal kaks erinevat kultuurilist kooslust (kui võõrtöölised välja jätta).
      Väärtussüsteemid ei muutu lihtsalt, mingisuguse poliitilise aktiga. See ei pruugi sõltuda isegi põlvkonnast, vaid keskkonnast, milles inimene on üles kasvanud. Kui inimesel pole kokkupuuteid teise kultuurikeskkonnaga (ta pole seal elanud) ning ta kasvab üles teatud väärtussüsteemis, siis tema hinnangud kergesti ei muutu. Miks maainimeste vaated on tihtipeale konservatiivsemad kui linnades?

      Vasta

  17. huviline
    apr. 16, 2012 @ 08:35:27

    selline artikkel
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/breivik-ma-ei-tunnusta-kohut-sest-see-toetab-multikulturalismi.d?id=64258159&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+eestipaevaleht+%28EESTI+P%C3%84EVALEHT%29

    Selleni viib, kui elu käistletakse absoluutse õigusena, väärtusena, mis on asi iseeneses, millega tulihingelised surmanuhtluse välistamise pooldajad ennast ja oma poliitikat õigustavad, unustades vajaduse kuritegude eest karistada vastavuses toimepandud teo ühiskonnaohtlikusega. Kurjategija valab rahulikult endale külma vett.

    Vasta

  18. huviline
    apr. 16, 2012 @ 08:59:29

    Lahenduseks võiks olla: analoogselt nagu kurjategijal on võimalus loobuda kuriteo toimepanemisest või kuritegu toime panna, peaks ka kohtul olema võimalus kurjategija surma mõista või loobuda sumanuhtluse kohaldamisest.

    Vasta

  19. personainfieri
    apr. 16, 2012 @ 12:59:43

    Küsimus: kas Breivik oleks jätnud oma teo toime panemata, kui Norras kehtiks surmanuhtlus?
    Vastus: Vaevalt. Breivik ei ole enda arvates kuritegu toime pannud. Ma isegi usun, et see toetaks tema poliitilisi eesmärke ja aitaks tal süütu ohvrina ajalukku jäädvustuda.
    Ma ei ole sugugi kindel, kui Osama või Saddam oleksid saanud eluaegse vanglakaristuse, et see oleks kuidagi rohkem mobiliseerinud nende toetajaid. Surnutena (ja Osama isegi ilma kohtuta tapetuna, sest ka narratiiv tema võimalikust vastupanust on uute andmete taustal muutunud küsitavaks) võivad nad sümbolväärtuse, mille nimel nende “võitlust” jätkatakse, hoopis kergemini omastada.

    Vasta

  20. personainfieri
    apr. 16, 2012 @ 13:04:02

    “analoogselt nagu kurjategijal on võimalus loobuda kuriteo toimepanemisest või kuritegu toime panna, peaks ka kohtul olema võimalus kurjategija surma mõista või loobuda sumanuhtluse kohaldamisest.”

    Kohus ei saa laskuda kurjategijale samale tasemele. Eesmärk on kurjategijat karistada, mitte käe maksta. Surmanuhtluse massiline rakendamine, nagu ajalugu on näidanud, on viinud vaid vägivaölla suurenemiseni riigis.
    Kui inimene ei ole seaduskuulekas, siis on hirm võimaliku karisuse ees talle nagu hane selga vesi. Ranged karistused mõjuvad vaid seaduskuulekale kodanikule.

    Vasta

  21. personainfieri
    apr. 16, 2012 @ 13:22:05

    Üldiselt jah, mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailm liigub surmanuhtluse kaotamise suunas. Praegu on jäänud 20-25 riiki, kes surmanuhtlust aktiivselt rakendavad ja neistki vaid seitsmes pannakse aastas toime üle 10 hukkamise ja tosinas rohkem kui kolm surmaotsust. Maailmas on ligi 200 riiki. Kõige viimasena kaotas surmanuhtluse sel aastal Mongoolia. Lähiminevikust pole tuua ühtki näidet, kus surmanuhtluse kaotanud riik oleks seda taas kasutama hakanud.
    Surmanuhtluse pooldajatele võiks aga kehtida klausel, et juhul kui inimene kinnitab nõusolekut vabatahtlikult allkirjaga, siis võiks nende poolt toime pandud süütegude korral surmanuhtlust rakendada.

    Vasta

  22. huviline
    apr. 16, 2012 @ 14:40:05

    Siia sobiks vast kaks tsitaati Immanuel Kant:
    «Isegi siis, kui tsiviilühiskond kõikide oma liikmete nõusolekul tegevuse lõpetaks (nt. saarel elav rahvas otsustaks üle maailma laiali minna), peaks viimane vangis hoitav mõrvar enne hukatama, et igaühele saaks osaks see, mida tema teod väärt on, ja et veresüüd ei jääks rahvale, kes sellist karistamist ei nõudnud, sest teda võidaks käsitada sellise avaliku õigluserikkumise osalisena.»

    «Kohtulik karistus… ei või kunagi olla pelgalt vahend teise hüve edendamiseks, kas kurjategija enda või sellesama tsiviilühiskonna huvides, vaid teda tuleb alati kohaldada kurjategija suhtes ainult seepärast, et see on kurja teinud, sest inimest ei või kunagi kohelda pelgalt vahendina kellegi teise kavatsuste teostamiseks ja segada asjaõiguse objektide hulka – selle eest kaitsebteda tema kaasasündinud inimeseksolemine … Enne tuleb tuvastada tema karistatavus kui tohib
    üldse mõelda sellest karistusest tema või kaaskodanike jaoks mingi kasu lõikamisest. Kriminaalseadus on kategooriline imperatiiv ja hoidku ennast see, kes roomab maona läbi õnnelikkuseteooria keerdkäikude, leidmaks midagi, mis loodetava kasu tõttu teda karistusest või ka ainult osast sellest vabastaks – vastavalt variseride lipukirjale «parem surgu üks inimene kui et hukkub terve rahvas» – sest kui õiglus hävib, siis ei ole sellel, et maa peal inimesed
    elavad, enam mingit väärtust.»

    Seega, karistuse eesmärk ei ole rohkem ega vähem kui õigluse taastamine. Surmanuhtluse välistamise pooldajate poliitika seevastu, roomates maona läbi õnnelikkuseteooria keerdkäikude, tõstab esile elu kui absoluutse õiguse, unustades õigluse nõude.

    Vasta

    • personainfieri
      apr. 16, 2012 @ 16:00:38

      “Surmanuhtluse välistamise pooldajate poliitika seevastu, roomates maona läbi õnnelikkuseteooria keerdkäikude, tõstab esile elu kui absoluutse õiguse, unustades õigluse nõude.”

      Õigluse nõude kontseptsioonist lähtuvalt ongi tekkinud huvitav ettepanek kohtuvõimu andmisest kohtustruktuuridelt üle meediale, kes kujundab “rahva õiglustundele” vastavaid kohtuotsuseid, mis viiks kohtuotsuste langetamise rahvale lähemale ning süüdi olemine ja karistuse määr kujundatakse vastavalt populaarsele otsusele, mis apelleerib “rahva tahtele” (näiteks Delfi kommentaariumis).

      Vasta

  23. Tõnu
    apr. 17, 2012 @ 05:33:21

    Norra riigil Breiviki puhul häid lahendusi ei olegi. Kui ta ka vangi panna, istub oma aastakesed toredas Norra vanglas ära ja astub ühel päeval õige mehena taas välja, valmis jätkama omaarust head ning õiglast tegevust. Kui ta süüdimatuks tunnistada ja hullumajja suunata, võivad toredad Norra arstid ta mistahes päeval tervenenuks tunnistada ja ta astub ikkagi välja, valmis jätkama omaarust head ning õiglast tegevust. Selles mõttes puudub võimalus teda tegelikult karistada.

    Raskeim väljakutse Norra riigile ongi seejuures seista vastu loomulikule soovile asuda ühe mehe tõttu muutma karistusseadustikku.

    Vasta

  24. personainfieri
    apr. 17, 2012 @ 06:40:17

    Norras pole isegi mitte eluaegset vanglakaristust, vaid seadusandlus näeb ette rangeima karistusena 21 aastat, kuid seda on võimalik pikendada, kui leitakse, et kurjategija vabastamine võib olla ühiskonnale ohtlik. Ma eim usu, et tema vabastamine toimuks kergekäeliselt, eriti veel kui ta oma vaateid kardinaalselt ei muuda, sest see ei oleks ühiskonnale vastuvõetav, liiga palju inimesi on tema käe läbi surma saanud. Vabastamine võib toimuda vaid juhul, kui Norras tuleks võimule paremäärmuslik valitsus, kes jagaks Breiviki vaateid. Võib-olla lihtsam olekski ta tunnistada süüdimatuks, sest siis oleks hiljem vähem jama ja teda saab elupäevade lõpuni hullumajas pidada. Kui Breivik peaks mingil põhjustel vabastatama, siis ei saa välistada ka omakohut, mistõttu on tal turvalisem olla mõnes kinnises ravi- või karistusasutustes.

    Vasta

  25. huviline
    apr. 17, 2012 @ 08:55:02

    Kui Norra karistusseadustikus oleks surmanuhtluse säte, siis tundub just Breiviki juhtum olevat sobiv kohaldamiseks.
    Võttes omaks teo, kuid eitades süüd ja põhjendades oma tegu, on Breivik pannud kohtu probleemi ette. On selge, et tapmine pandi toime ja objektiivselt probleemi ei ole, probleem on subjektiivsetes asjaoludes, kuidas isik ise oma tegevust näeb. Breivik on asunud ennast õigustama, peab oma tegevust enesekaitseks. Kohus, kes õigust mõistab, peab nüüd lahendama süü küsimuse, mis on samuti subjektiivne ja süüdivus on sellest üks osa. Kaks vastandlikku ekspertiisi seavad kahtluse alla kohtuotsuse usaldusväärsuse. Laias laastus on kohtu otsus teada, kaitsja roll on formaalne.
    Kohus langetab otsuse seaduse järgi, kuid jääb hingepõhjas rahulolematuks, sest kõik nad on hariduse saanud kuulsa Kanti saare näite valguses, millele euroopalikud väärtused toetuvad. Kas õiglane oleks Breivik surmata või mitte?
    Probleem, mis kohtu ees seisab, ei ole mitte õiguslik, vaid filosoofiline.

    Vasta

  26. personainfieri
    apr. 17, 2012 @ 15:39:09

    “Singapuris kehtib surmanuhtlus. Röövimise ja sissemurdmise eest on ette nähtud ihunuhtlus. Ihunuhtlust jagatakse ka koolis – näiteks suitsetamise ja kaklemise eest. Enam kui pooled vanemad toetavad laste füüsilist karistamist: kauplustes müüakse isegi spetsiaalseid keppe. Eriti kasvab nende läbimüük eksamite ajal.”
    http://www.epl.ee/news/arvamus/autoritaarne-singapur-hea-uus-ilm.d?id=64262235
    Kogemusi laiast maailmast. Sunnimehhanismide rakendamisel võiks Singapur olla Eestile suureks eeskujuks.

    Vasta

  27. huviline
    apr. 17, 2012 @ 15:55:49

    Norras surmanuhtlus ei kehti.
    Selline artikkel
    http://www.epl.ee/news/valismaa/taismahus-kriminoloogiaprofessor-juri-saar-breivik-saavutas-mida-taotles.d?id=64262511
    tsiteerin
    “Kriminoloogiaprofessor Saar leiab aga, et teise ekspertiisi tegemine viitab juba sellele, et ühiskond tantsis hullumeelse pilli järgi. „See pole ju õige, kui Breiviki kaitsja ütleb, et tema kaitsealune ei ole rahul süüdimatuks tunnistamisega. Kui keegi tunnistatakse süüdimatuks, tähendab see, et tema arvamus ei maksa. Ei küsita ju vaimuhaige käest, mida ta arvab oma haigusest,” ütles Saar.

    „See räägib laiemast kriisist, et meie õigussüsteem ei ole tegelikult adekvaatne sedalaadi juhtumite käsitlemiseks. Praegu on olukord, kus me ei oska ka näiteks islamifundamentalistidele panna määratlust, kes nad on. Kurjategijad? Hullumeelsed? Mingit laadi linnasõdalased? Läänemaailmas varasemalt paika pandud selged piirid, et üks on meditsiiniline hälve, teine õiguslik hälve ja kolmas sõjaolukord, kus tekivad oma seaduspärasused – see kõik on nüüd paigast ära. Breiviki juhtum demonstreerib, et selliseid asju ei osata käsitleda,” rääkis Saar.”

    Kui õigussüsteem on paigast ära, ei ole tegelikult adekvaatne, siis tuleb mõelda, mida teist moodi teha, sest pole mõtet teha sama moodi.

    Vasta

  28. huviline
    apr. 18, 2012 @ 04:20:21

    Kanti saare näitest tuleneb: 1) karistus peab olema proportsionaalne toimepanija süüga; 2) ükski kuritegu ei tohi jääda karistuseta.

    Breiviki juhtum on parim näide otsustamatusest ja peata olekust, mis on tegelikult halvim variant, sest kuriteo raskus jääb proportsionaalse karistuseta. Tegelikult jääb Breivik üldse karistuseta, sest iga kohtu otsus on vesi tema veskile.

    Sellepärast on väär surmanuhtluse stigmatiseerimine. Igaljuhul on see karistusviis väärt tõsist arutelu, sest isikud on vägivaldsed ja muul moel kuritegelikud ka siis, kui karistused ei vasta toimepandud kuriteo raskusele, nt olles rahalised.

    Teiseks on maailm muutumises, mis täna moes, see homme moest väljas. Selles muutumises on siiski võimalik märgata ratsionaalset positiivset alget. Probleemide kuhjumisel, peata olekus, jääb ratsionaalne positiivne alge selle kuhja alla.

    Vasta

  29. personainfieri
    apr. 18, 2012 @ 06:10:16

    Breivikist on siin blogis ka varem kirjutatud https://personainfieri.wordpress.com/2011/07/28/anders-behring-bjervik-ja-novgorodi-wc-sundroom/.
    Tema kui nähtus on siiski mõneti teistsugune kui tavaline kurjategija, sest sõltumata tema vaimsest tervisest, oli tema tegevus ideoloogiliselt mõtestatud.
    Järsku kirjutad Breivikist ja/või Kanti saarest omaette loo, see läheb praegusest kontekstist juba natuke välja ja vääriks võib-olla omaette käsitlust?

    Vasta

  30. huviline
    apr. 18, 2012 @ 09:23:37

    Eks ta algsest vägivalla kontekstist välja kiskus küll, loo peale mõtlen.

    Breivik on hetkel peavoolu meedia teema number üks, väga ära kommitud ja lõhki kistud, iseenesest huvitav, kuivõrd seondub enesetaputerrosmiga laiemalt, sh multikulti probeemiga.

    Vasta

  31. personainfieri
    apr. 21, 2012 @ 11:04:55

    Tundub, et seda Kanti saare lugu siiski ei tule 🙂
    Loomulikult on Breivikist tehtud meediaikoon, keda on hea tagataskust võtta vägivaldsema režiimi kehtestamise eesmärgil, kasvõi surmanuhtluse sisseviimiseks üldise hüvangu nimel.

    Teema resümeena võiks siiski mainida, et surmanuhtluse tähtsus kuritegude heidutajana on järjekordne totaalse meedia poolt Novgorodi WC jaoks loodud müüt, mis pole kaetud faktidega. Kui ühiskond rakendab oma vastaste vastu massiliselt vägivalda, siis muutub sellest vägivaldsemaks kogu ühiskond. Võtame või Suure Prantsuse Revolutsiooni, kus massiterror oli omandanud kultuurilise tähenduse. Inimõiguste eitamine ning kollektivistlike “õigluse” eest võitlevate ideoloogiate esile kerkimine on üks tavapärasemaid vägivalla algeid – kollektiiv peab sõltumatuna käituvaid indiviide tasalülitama.

    Miks Eestis on surmanuhtluse taasrakendamine muutunud üle öö populaarseks, seda eriti nõukogude kultuurist tulnud neukkude seas, tuleb vägivallakultuse vohamisest ühiskonnas tervikuna, mida totaalne meedia jõudsasti edendab. Kui lugeda kommentaare Breiviku kohta, siis paljud kommentaatorid: 1) tunnistavad Breiviki tegevuse õigeks 2) kuid nõuavad talle sellest hoolimata surmanuhtlust 🙂
    Siit võib järelda, et murumütsidel pole suurt vahet, keda ja mille nimel tapetakse, peaasi, et tapetakse. Mitte juhuslikult pole Eestis üldise kuritegevuse languse juures vägivaldsete kuritegude arv hoopis suurenemas, mis põhjustas isegi Riigikogu arupärimise.
    http://www.riigikogu.ee/index.php?op=steno&op2=print&stcommand=stenogramm&date=1329134700&pkpkaupa=1&paevakord=9741

    Vasta

  32. huviline
    apr. 24, 2012 @ 04:14:51

    Peensustesse laskudes, mõrvade arv on viimaste aastate madalaimas seisus, kasvanud on tapmiste arv, mida märkis ka siseminister arupärimises, mõlemad on eluvastased, mitte vägivallakuriteod, erinevus on motiivis ja stiilis.

    Vasta

  33. personainfieri
    apr. 25, 2012 @ 05:53:40

    Ma arvan, et tapmised näitavad väga hasti ühiskondlikku vägivallalembust. Tapmine eeldab vägivaldsete meetodite kasutamist teatud probleemide lahendamiseks ehk siis on vägivaldse käitumise võimalik tagajärg. Vastavalt eespool toodud statistikale, on ruulib Eesti Euroopa Liidus kindlalt vägivaldsete kuritegude osas.
    Mõrvaks nimetatakse tapmist, mis:
    1) piinaval või julmal viisil;
    2) üldohtlikul viisil;
    3) kahe või enama inimese suhtes;
    4) vähemalt teist korda;
    5) seoses röövimisega või omakasu motiivil;
    6) teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil;
    7) lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega.

    Vasta

  34. personainfieri
    mai 01, 2012 @ 12:06:36

    Connecticutist sai viie aasta jooksul viies USA osariik, kes on surmanuhtluse kaotanud. Kokku on selliseid osariike 17. 6.novembril toimub Californias rahvahääletus surmanuhtluse kaotamise osas.
    http://blog.amnestyusa.org/deathpenalty/connecticut-death-penalty-abolished-california-next/

    Vasta

  35. personainfieri
    juuli 06, 2012 @ 08:30:28

    Särgava: politsei ei saa kohtule karistusi ette kirjutada
    http://www.postimees.ee/898098/sargava-politsei-ei-saa-kohtule-karistusi-ette-kirjutada
    Särgava seletas, et karistuse karmusega ei saa kuritegevust likvideerida.
    «Oluline on see, et igale rikkumisele järgneks vastav karistus,» sõnas Särgava. «On päris palju riike, kus surmanuhtlus on olemas. Kas nendes on riikides on tapmine kui kuriteoliik likvideeritud? Me teame, et see ei ole nii.»

    Ma kirjutan sellele alla.
    Eestis on palju surmanuhtluse pooldajaid lihtsalt sellepärast, et siin on palju tapahimulisi neukkusid, kes on inimesena läbi kukkunud ja kelle tapjainstinkt on välja kujunenud odavate telekate, wc-paberi, suhkru- ja tatrasabades.

    Vasta

  36. ckrabat
    aug. 17, 2012 @ 19:26:06

    Huvitaval kombel ei ole keegi tähelepanu pööranud seda lugu illustreerivale fotole, mis on üsna mitmetähendusliku taustsüsteemiga ja sellest on tehtud ka dokfilm “An Unlikely Weapon
    Tsiteerides Eddie Adamsit: http://en.wikipedia.org/wiki/Eddie_Adams_%28photographer%29
    “ The general killed the Viet Cong; I killed the general with my camera. Still photographs are the most powerful weapon in the world. People believe them; but photographs do lie, even without manipulation. They are only half-truths. … What the photograph didn’t say was, ‘What would you do if you were the general at that time and place on that hot day, and you caught the so-called bad guy after he blew away one, two or three American people?”
    Kindral tappis omakohtu korras kinnivõetud Vietkongi partisani, kes oli väidetavalt enne tapnud sõdureid ja tsiviilisikuid, sh ühe ohvitseri perekonna. Adams ise tundis oma foto pärast hiljem südametunnistusepiinu ja vabandas avalikult kindrali ees. Teatud mõttes kujundas Adamsi foto totaalse meedia süüdimõistva hoiaku kindrali suhtes, jättes tähelepanu alt välja tegu ajendanud motiivid. Teisest küljest tapeti külmavereliselt ja omakohtu korras maha vastupanu mitte osutav sõjavang.

    Vasta

  37. Ned
    dets. 23, 2012 @ 16:21:10

    Hi there friends, good piece of writing and nice arguments commented at this place, I am
    really enjoying by these.

    Vasta

  38. ckrabat
    märts 26, 2014 @ 20:49:50

    Taani loomaaed hukkas korraga terve lõvipere
    http://www.postimees.ee/2741054/taani-loomaaed-hukkas-korraga-terve-lovipere

    Kopenhaageni loomaaed, kes möödunud kuul jõudis rahvusvahelistesse uudistesse terve kaelkirjaku hukkamisega, teatas sel nädalal nelja lõvi tapmisest selleks, et teha ruumi uuele isasele.
    Loomaaia pressiesindaja Tobias Stenbaek Bro sõnul tapeti lõvid esmaspäeval. Kaks hukatud looma polnud piisavalt vanad, et omal käel ellu jääda – see tähendab, et muidu tapnuks nad uus isane. Pressiesindaja sõnul pakuti noori lõvisid ka teistele loomaaedadele, kuid kahjuks polnud kellelgi nende vastu huvi.

    Näiteid vägivallast surmanuhtluse rakendamisega 😦

    Vasta

  39. ckrabat
    okt. 21, 2015 @ 23:46:16

    Scalia: ‘Wouldn’t surprise me’ if death penalty struck down
    http://news.yahoo.com/scalia-wouldnt-surprise-death-penalty-struck-down-231927964.html
    USA Ülemkohtu liige ei pea võimatuks surmanuhtluse tühistamist riigis.

    Vasta

  40. ckrabat
    juuni 02, 2016 @ 22:11:32

    Õigus elule Surmanuhtlus ja selle kaotamine – Juridica
    http://www.juridica.ee/get_doc.php?id=500

    Vasta

  41. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

aprill 2012
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: