Euroopa Liit õigusliku ootuse põhimõtte valguses

@huviline

Euroopa lepingute sõlmimise ajajärgu algusega 1950ndatel olid nende sõlmijatel kindlad eesmärgid, millest tulenevalt on võimalik sõnastada Euroopa Liidu õigusliku ootuse põhimõte. Muu hulgas loodeti garanteerida edaspidi Euroopas rahu, majanduse alal tugevdada Euroopa konkurentsivõimet, valuutaliidu loomisega astuda vastu dollari domineerimisele. Muu hulgas kannustas Euroopa lepingute sõlmijaid ka hirm Nõukogude Liidu ees, kus toimis kommunistlik majandussüsteem. Lühidalt, õiguslik ootus seisneb õigusrahus, mille pidid tagama poliitilised kokkulepped ja egalitaarne platoo majandussuhetes.

Õigusliku ootuse elluviimise kõige loomulikum tee pidi kulgema õiguse radu pidi. Teatavasti adresseerivad õiguse olemust  sotsiaalsed käitumisnormid, mille ühtlustamiseks kutsuti ellu Euroopa Kohus. Edasi olukord maailmas muutus, nt kadus Nõukogude Liit. Majanduses sajandeid kestnud põhimõtted: vaba turg, tsükliline areng, on tänapäeval oluliselt mõjutatud teaduslikust ja tehnoloogilisest plahvatusest. Kui peaaegu igal aastal tuleb turule uusi tehnoloogilisi vidinaid, mis mõjutavad suuri rahavooge, siis ei saa ka pangad enam säilitada endist seisundit. Ainuke, mis on oma seisundi säilitanud, see on õiguslik ootus.

Lugedes Maalehest Tartu Ülikooli Euroopa Liidu õiguse dotsendi dr Carri Ginteri  ja sama ülikooli lektori dr. Andres Tupitsa arutlusi küsimus üle: kuidas võis selline olukord tekkida (Kreeka võlakriis) ning milline võiks olla selle protsessi mõju Eesti suveräänsusele, siis tundub, et õpetajate käsitluses puudub sügavam sisu. Sügavam sisu tähendab sisendit diskussiooniks alustalade üle.  Tänapäeval ei saa riikide võlakriis olla tekkinud ainuüksi sellepärast, et impeeriumil on küll kontrollifunktsioon riikide ülemäärase eelarvedefitsiidi osas, aga puudub karistamise võimalus. Samuti on impeeriumi iga osalisriik juriidiliselt lepingute kaudu seotud, millest tuleneb  õigusliku ootuse põhimõtte tegelik väljendus, milleks ongi föderaalne Euroopa, sest mis mõtet oli muidu lepingute sõlmimisel. Mälu värskendamiseks tõdegem, et Eesti põhiseaduses on suveräänsusest osaline loobumine ka sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, mis võeti vastu rahvahääletusel 2003 aastal.

Võlakriisi tekkimise põhjus ja pankade seisundi muutumine tänapäeval on õigusliku olukorra tulemus. Lepinguõiguses valitseb privaatautonoomia põhimõte, mis tähendab, et igal riigil on õigus ise otsustada, mida ta tahab ja Euroopa lepingud on kindlasti ka lepinguõiguse objektiks. Poliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia aga enese karistamist, sest kes jääb kõrvale üldisest eduloost, see ilmselt loobub vabatahtlikult heaolust ja elatustaseme tõusust.  Kuna keegi ei taha ennast ise karistada, siis tuleb kasutada pakkumist liituda ja sõlmida tõmbekeskusega leping. Lepingu sõlmimise järgselt astub poliitika kõrval mängu õigus ja privaatautonoomia saab lisaks õigusliku tähenduse, mis tähendab taas enesekaristamist, kui riik tahab kokkulepitust taganeda. Kindlasti ei astu ükski riik vabatahtlikult häbiposti ja sellepärast ei ole tõsiselt võetavad ka Euroopa Liidu lagunemise jutud. Impeeriumi külgetõmbejõud on objektiivne fakt, mida iga päev kinnitab ka Euroopa Kohus. Karistamise mõõde on nüüd palju avaram, sest õigusega kaasneb eetika.  Kohtu poolt harmoniseeritavad käitumisnormid, võrdsuse põhimõtte alusel, toimivad karistusena õigusliku ootuse põhimõtte rikkujate osas. Seega, tegelikult ei puudu Euroopa Liidu sisemiselt karistamine, vaid see esineb palju reaalsemal kujul, võrdse kohtlemise näol, taustaks viisakuse kategooriline imperatiiv. Sellele tugineb konföderatiivse impeeriumi autoriteet seni kuni impeerium saab föderatiivseks.

Kuna pangad on igasuguse võlakriisi võtmeteguriks, sest pangad on võtmevõlausaldajad, siis on Kreeka tulevik määratud sellega, kuidas paremini teenindada võetud võlgu. Iga võtmevõlausaldaja eesmärk on kasumi teenimine, korjates kõigepealt intressid ja siis põhiosa, mistõttu nimetada kasumi teenimist Kreeka abistamiseks on lihtsalt ebaadekvaatne. Tänapäeval, kui põhikaristusliike on ainult kaks, vangistus ja rahaline karistus, riike aga pole võimalik vangi panna, seega jääb üksnes rahaline karistus, käib kogu tants rahaliste suhete ümber. Omakasu võib abistamiseks nimetada üksnes õigusliku ootuse põhimõtte valguses.

Õpetajad hoiatavad, et antud olukorras on totalitarismini ainult väike samm ja selles osas on õpetajatel muidugi õigus. Euroopa kohus mõistab totaalset õigust, nt kohtuasi nr C-236/09 ja  C-34/10, sest kohus teab, mis on eetiline. Kuid see on ju tegelikult meie kõigi õiguslik ootus: totaalne demokraatia, totaalne õigus, totaalne eetika, totaalne tõhusus, totaalne õhinapõhine kooliõpetus, totaalne meedia jne.  Igasugusel hoiatamisel on alati oma eesmärk, aga me ei tea veel täpselt, milleks on hoiatamine mõeldud.