Alternatiivmeedia tulevik II

@ckrabat

19.novembri ajalehes „Postimees“  ilmunud artiklis  “Sotsiaalmeedia survestab ajakirjandust” käsitletakse sotsiaalmeediat kui äärmuslikku ning emotsionaalset nähtust, kust tihtipeale puudub objektiivne arutelu ja mida vastandatakse nn põhivoolu „ratsionaalsele ajakirjandusele“.  Artiklis refereeritakse AS Postimees juhatuse esimehe Mart Kadastiku sõnu Eesti Ajalehtede Liidu seminaril:  „Ajakirjanduse tasakaalukusest ja ratsionaalsest lähenemisest sõltub see, kuidas taastada ühiskonnas normaalne diskussioon teemade üle, mille vahepealne purskamine sotsiaalmeedias on hävitanud.“ Sotsiaalmeedia ja ajakirjandusväljaannete suhet käsitletakse konfliktsena, mille tõttu olevat põhivoolu ajakirjandus sotsiaalmeedia surve all.

Näidetena on seal käsitlemist leidnud Norra ühiskonda vapustanud Anders Behring Breiviku terroristlik rünnak Oslos ja Utøyal, aga ka  väidetav kasvuhormooni manustamine sportlike tulemuste parendamiseks Andrus Veerpalu ja Juha Lalluka näitel, mille üle ka Persona in fieri on arutlenud. Kui Norra ja Breiviku näitel on väidetud, et „ühiskonda vapustavad sündmused põhjustavad sotsiaalmeedia kanalites tihti kontrollimatu info leviku“, siis Eestis võivad asjad olla hoopis teisiti, kus põhivoolu ajakirjanduse poolt edastatud kontrollimatu info mõõdutundetu levitamine nõuab alternatiivmeedia asumist tasakaalustaja rolli.

Norra ühiskonna puhul oli terroriaktsioon sotsiaalne vapustus, mistõttu ratsionaalset arutelu vähemalt esialgu on raske oodata. Kui mingi ühiskond hakkab elama heaoluühiskonna illusioonis, mis peaks kõikvõimalikud katastroofid automaatselt välistama, siis võib sotsiaalne vapustus ühiskonna põhjalikult tasakaalust välja lüüa. Midagi sarnast toimus peale 2001.a. 11.septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides. Soome ühiskonna jaoks oli sellisteks sotsiaalseteks vapustusteks koolitulistamised 2007. ja 2008.a. Eesti ühiskonna jaoks muutus sotsiaalseks vapustuseks aga hoopis Ilmar Raagi mängufilm „Klass“, kus isegi koolitulistamise juhtumiga spekuleerimine tekitas teatud illusoorses maailmas elava ühiskonna osa jaoks vastureaktsiooni – MEIL ei saa midagi sellist juhtuda, sest MEIE oleme leplikud, tasased ja head.

Kõigepealt võiks teha selge vahe sotsiaalmeedia ja alternatiivmeedia vahel. Mitte igasugune sotsiaalmeedia ei ole tingimata alternatiivmeedia, vaid suur osa sotsiaalmeediast on põhivoolu ajakirjandusest otseselt sõltuv, peegeldades ühiskonna vastureaktsiooni põhivoolu ajakirjanduse poolt algatatud meediakampaaniatele. Alternatiivmeedia tekib vastukaaluks põhivoolu ajakirjanduse poolt ühiskonnale pealesurutavatele väärtushinnangutele ning tasakaalustamaks Novgorodi WC sündroomi – õigus on sellel, kes kõvemini karjub. Eestis ühiskonna jaoks võiks alternatiivmeedia olla  pigem tasakaalustaja rollis, samal ajal kui põhivoolu meedia soovib ühiskonnas etendada ideoloogilist valvekoera, kes üritab vormida teatavat tüüpi „põhivoolu inimest“, varustades teda sageli mustvalgete käibetõdedega. Mainstream meedia võimendab ühiskonda haaravaid hirme ja foobiaid, sest need tekitavad konflikte ja konflikti pealt on võimalik kasumit teenida.

Ma ei taha üldsegi mitte väita, et Eestis uurivat ajakirjandust ei esine, kuid ühiskonnas tervikuna etendab ta marginaalset osa. Suuremad vihakogukonnad tekivad tavaliselt ikka põhivoolu meedia netikommentaariumide juurde, samal ajal kui sotsiaalmeedia tervikuna jääb teatavate eranditega pigem mõõdukaks. Samas 19.novembri „Postimehes“ kirjeldatud konstruktiivset meediat kohtab siin kandis veelgi vähem. Laiemaid ühiskondlikke protsesse, poolt- ja vastuargumentidele rajatud diskussiooni üritatakse enamjaolt vältida. Konfliktile orienteeritud ajakirjandus põhineb laiatarbijalikel klišeedel , mida on tarbijal kerge ning vähese mõtlemisega omastada.  Tekib Novgorodi WC sündroom, kus teatavate seisukohtade võimendamisega arendatakse taotluslikult ühiskondlikku konflikti.

Näiteks Anders Behring Breiviku juhtumi puhul ilmnes meedia poolt kujundatud käibetõdede domineerimine ühiskonnas, kui terrorism kui nähtus seoti automaatselt islami usuga, samal ajal kui rahvusäärmuslastelt lähtuvat ohtu on ühiskonnas valdavalt alahinnatud. Primaarseks on peetud kultuuritüüpi – islamit, mis on laiatarbekaubana muudetud vägivaldseks, domineerivaks ning terroristlikuks, kuigi islamiäärmuslus moodustab suhtarvult ainult väikese osa kogu islami kogukonnast. Rahvuslust nähakse aga ainult positiivse ühiskonda edasiviiva ideoloogiana, kuigi oma äärmuslikes vormides võib ta olla sama dogmaatiline ning vägivaldne kui islamiäärmuslus. Ei suudeta või ei taheta eristada äärmuslust mõõdukast ning konstruktiivsest kriitikast, sest just mõõdukuse ning äärmusluse, mitte erinevate kultuuri või ka ideoloogiliste voolude vahel esineb ühiskonda läbiv paradigmaatiline vastasseis. Mõõdukus võib peavoolu ajakirjandust isegi vihastada, sest ratsionaalsete argumentidega on raskem võidelda.

Kui võtame selleski blogis palju käiatud  Andrus Veerpalu dopingujuhtumi puhul, siis mainstream ajakirjandus on püüdnud üldjuhul teema uurivat käsitlust vältida. Eesti kollane ajakirjandus („Postimees“, „Õhtuleht“) nõudis innukalt Andrus Veerpalu, Mati Alaveri ja Eesti Suusaliidu tingimusteta ristilöömist. Siin on just alternatiivmeedial täita ühiskonna tasakaalustaja mitte just tänuväärne roll, sest Veerpalu juhtumi käsitlemisel jäi mainstream ajakirjandus kaugele uuriva ajakirjanduse põhimõtetest. Selle asemel püüti uudise najal seda põhjalikult uurimata ning alternatiivseid lahendusi eirates vihakogukonda püsti panna – korrutades pidevalt ja järjekindlalt nagu Julk-Jüri kirikumõisa poiste parve põhjalaskmise kaasuse puhul: “Lible tegi, Lible tegi…”, püütakse usu najal tekitada tehislikke tõe kriteeriume.

FIS-i otsus on igati loogiline ja vastab ametkondliku bürokraatia reeglitele. Kujutage ette, kui nad tunnistavad Veerpalu süütuks, avab see tee kõigile sportlastele kasvuhormoonide kasutamiseks. Vaidlus testi valiidsuse üle kestab ja praegu ei ole ilmselgeid tõendeid ka selle kohta, et test ei tööta, kuigi paljud eksperdid on testi objektiivsuse kahtluse alla pannud. Ebaselges olukorras ei saanudki FIS teistsugust otsust teha, pidi lähtuma sellest, et test näitas Veerpalul normidest kõrvalekalduvat kasvuhormoonide taset. See, kas Veerpalu manustas keelatud aineid, on ikka veel tõestamata ja teema käsitlemine meedias põhinebki praegu pigem usul kui teadmisel.

Eesti alternatiivmeedia on veel lapsekingades. Kui vaadata selle erinevaid avaldamisvorme, siis võib loetleda vaid üksikuid katsetusi. Võib-olla yuppielik ning vasakpoolitsev (mitte vasakpoolne) Memokraat on kõige rohkem avalikku tähelepanu pälvinud, sest seal esinevad paljud põhivoolu meediaga seotud arvamusliidrid. Väga produktiivne on ultrakonservatiivne, kuigi mitte just äärmuslik, Infopartisan. Siis  olen tähele pannud veel nt elust ja poliitikast (eriti), mis ilmub teatava regulaarsusega, kuigi kaks viimast (võin küll eksida) jäävad pigem ühemeheettevõtmisteks. Suurem osa alternatiivmeediat jääb erinevate persoonide mõtteavalduste väljenduseks, mis paljuski põhinevad erinevate arvamusliidrite põhivoolu ajakirjanduses esinevate mõtteavalduste reproduktsiooniga või siis teatavate poliitikute valimiskampaania osistena, mida on jälle raske käsitleda alternatiivmeediana. Kokkuvõttes võib nõustuda, et alternatiivmeedia jaoks on Eesti meediamaastikul põhivoolu ajakirjanduse survestajana kindel koht olemas, aga see oodatav roll on pigem põhivoolu meediat tasakaalustav kui äärmuslike ideede väljendajana ühiskonda tasakaalust välja viies.

Scott McKenzie (1939-2012)

november 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.