Kas me sellist Euroopat tahtsime? – Euroopa Liit aastal 2021

@ckrabat

Kas eurotsooni kriis on ühinenud Euroopa kriis või palju polüfunktsionaalsem sotsialistliku elustiiliga mitteühilduva turumajanduse kriis, see on paljuski diskussiooni küsimus. 20.sajandi teisel poolel jõudsalt arenenud liberaalne majandusüsteem on soodustanud riikideüleste ühishuvide tekkimist, mis on omakorda vähendanud sõjaohtu vähemalt Euroopa kultuuriruumis miinimumini.  Sõjaohu vähenemine on siiski jätnud arenemisruumi kõikvõimalike väiksemate konfliktide sagenemisele, kuid need on suures osas asümmeetrilised ja siseriiklikud ning pigem eelnevate süsteemide järelnähud kui uue süsteemi tekitatud, samal ajal kui veel 19.sajandil päris tavaline riikidevaheline sõda on tänapäeval juba suur haruldus. Osalt on see põhjendatav märgatavalt progresseerunud sõjapidamise hinnaga, mis teeb relva jõul peetava vallutuspoliitika vägagi kulukaks ettevõtmiseks, nii poliitiliselt kui majanduslikult, ning riikidel ja teistel rahvusvahelistel objektidel on oma huvide realiseerimiseks palju kokkuhoidlikumaid ning efektiivsemaid meetodeid. Riiklike huvidega konkureerivad kaasajal edukalt transnatsionaalsete kompaniide huvid, kes on väljunud riikliku kontrolli alt ning nemad loevad juba raha vägagi hoolikalt.

Taoline konkurentsi laienemine nõuab aga juba paradigmaatilisi nihkeid rahvusvahelises korralduses, kus võib-olla pole enam õige mõelda kategooriates, missugune riik on oma mõju suurendamas ning missugune liikumas languse trendis, kas 21.sajandi tegija on Hiina, India, Venemaa või Ameerika Ühendriigid, vaid tuleb õppida aktsepteerima 21.sajandit nagu ta on – transnatsionaalsete kompaniide sajand, mitte rahvusriikide “kuldne“  19.sajand, kus paljude ühiskondlik mõtlemine siiani kinni on. Riigid ei ole osutunud 21.sajandi maailmas konkurentsivõimelisteks riigiüleste ühendustega ja seetõttu pole õige vaadelda maailma  läbi silmaklappide ning keskenduda üksikutele valupunktidele. Kriis ei ole mitte ainult Euroopas, vaid tänaseks üle maailma levinud nakkus sai alguse Ameerika Ühendriikidest, kus 20.sajandi teisel poolel jõudsalt arenenud virtuaalne majandussüsteem sattus kõige esimesena silmitsi praktiliste tagajärgedega. Kaasaegne majandussüsteem on suuresti üles ehitatud läbi liigkasuvõtmise hangitavatele tuludele. Nii tekivad kunstlikud majandusbuumid, mis ergutavad inimesi rohkem tarbima ning eduka tarbimise nimel võlgu elama. Selline virtuaalne elamisstiil pole kuigi jätkusuutlik, vaid peab varem või hiljem lõppema krahhiga, kui võlgade osakaal majandussüsteemis on muutunud ebareaalselt suureks ning võlgadele lihtsalt puudub reaalne kate.

Rääkida ainult eurotsooni kriisist on kitsarinnaline ja totaalse meedia poolt võimendatud. Ameerika Ühendriigid oma 15-triljonilise riigivõlaga istuvad tegelikult veelgi võimsama viitsütikuga pommi otsas kui hääbuvad Euroopa rahvusriigid, kellele sotsialistlik elustiil on osutunud üle jõu käivaks. Kui “kuldsel” 19.sajandil aitas kolonialism riikide üle jõu elamist üleval pidada, siis kolonialismi kadumisega jäi priiskav eluviis alasti. Selleks, et suurendada raharinglust, sattus kolonialismist vabanenud haarmete alla palgatööst või väikeettevõtlusest elatuv kodanik, kellest liigkasuvõtmisele üles ehitatud majandussüsteem toitus ning keda õpetati sotsialistlikult elama, kuid kapitalistlikult tarbima. Ehk siis 99% inimkonnast. Occupy-liikumisel on siin oma point täiesti olemas. Kasum ei tulene enam innovatiivsusest, vaid liigkasuvõtmise põhimõtetel toimivast majandussüsteemist, mis tekitab pangasõltlasi. Ellu on astunud kõiksugused “vahendajad” ja “müügimehed”, kes suurendavad tarbimist, kuid kes süsteemi arengule ei panusta. Kuid seda haigust ei saa ravida suurema maksustamisega ning riikide suurema sekkumisega majandusellu, sest siis asub liigkasuvõtja rolli panga asemel riik ning pangasõltlaste asemel tekivad hoopis riigisõltlased. Majandusmehhanismid tuleb lihtsalt virtuaalmaailmast viia tagasi reaalsesse ellu, kus kõigil on täpselt niipalju raha, kui palju neil seda ka tegelikult on.

Enneaegne oleks rääkida liberaalse vabaturumajanduse kokkukukkumisest, vaid pigem peaks mõtlema seda ahistavate sotsialistlike tõkkemehhanismide kaotamisele. Eeskätt puudutab see  vabaturumajanduse arenguks sobivat rahvusvahelist süsteemi, sest 19.sajandi poliitiline kultuur ei saagi sobituda 21.sajandi majandussüsteemiga. Kuid minevikunostalgia mõju on tugev, mistõttu oli huvitav lugeda kahte tulevikustsenaariumi, kuidas inimesed Euroopa Liitu 2021.aastal ette kujutavad. Briti kirjanik ja kolumnist Dominic Sandbrook pakkus paljudele 19.sajandi-usku inimestele hõrgutavat maiust – sõjaootust, unelmaid sellest, kuidas sakslased Kreekat, prantslased Itaaliat ning kes muu kui vana Putin ise keda ikka kui Balti riike sõjaliselt vallutab. Reaalajas on raske aru saada, et rahvusriikide ajastu on pöördumatult kadunud ning see on asendunud transnatsionaalsete kompaniide ajastuga. Sõda ei ole lihtsalt tänapäeva maailmas kasumlik, mitte et inimesed on vahepeal paremaks saanud. Relvatööstuse lobby poliitikas on muidugi jätkuvalt olemas ning riigid on relvatööstuse jaoks parimad kliendid, kuid relvatööstus teenib pigem sõjahirmust kui reaalsest sõjapidamisest.  Majanduslik loogika on samasugune kui mujal – soodustatakse tarbimist ja tarbimise nimel pole vaja keskkonda muuta. 21.sajandi konfliktid on asümmeetrilised ning riigiülesed, kuid nende põhjused ulatuvad tagasi eelnevatesse süsteemidesse.

Realistlikum on Harvardi ülikooli ajalooprofessori Niall Fergusoni nägemus. Euroopa Ühendriigid on käimasoleva protsessi loogiline tagajärg, sest see vastab enam transnatsionaalsete kompaniide loogikale kui mõjusfääride ümberjagamine rahvusriikide vahel. Küll võib vaielda nüüd selle üle, missuguseks kujuneb Euroopa Liit aastal 2021. Massilist väljaastumist on raske prognoosida ning kui mõni riik peaks misiganes kaalulustel lahkumise kasuks otsutama, siis ei taga see veel talle oodatud majandusedu. Küsimus jääb ikkagi tasandile, kas suudetakse reformida majandussüsteemi tervikuna ning viia seda uutele realistlikumatele alustele. Eurotsooni lagunemine (pigem siiski ümberkujundamine) võib toimuda, kuid riigid, kes eurtsoonist lahkuvad, jäävad sellest majanduslikult sõltuvaks, mis ei too kaasa loodetud kasusid. Liigkasuvõtmisest elatuv majandussüsteem on oma aja ära elanud ja vajab reformimist. Euroopa ise peab liikuma edasi 21.sajandisse, mitte pöörduma tagasi 19.sajandisse, sest kriisi põhjus on haiguses, mitte tema sümptomites.

Kokkuvõtteks siis, loogilise arengu toimimisel, meenutab tuleviku Euroopa Liit suurt firmat, mis hoolitseb selle eest, et tema raamatupidamine oleks korras. Tuleviku Euroopa on transnatsionaalne, kus riik on pigem administratiivüksus suures mehhanismis kui sunnimehhanism. See ei too ilmtingimata kaasa tsentraalset juhtimist, vaid korrastatud süsteemi, mis on liberaalne, innovatiivne ning koostöövõimeline. Suurtes firmades võib harufirmadel olla piisavalt otsustusvõimet ja initsiatiivi, sest sellest võidavad kõik. Administratiivselt võib föderatiivne Euroopa olla isegi veelgi killustatum, sest Kataloonia, Baskimaa, Walesi, Šotimaa, Flandria, Valloonia, Kosovo jpt eraldumist võetakse kui normaalset arengut, mitte kaotust. Muutused saavad olla paradigmaatilised, mitte strukturaalsed, sest ainult nii on inimkonnal võimalik ellu jääda. Kindlasti on olemas ka post-apokalüptilised stsenaariumid, kus selginemine toimub alles pärast senise süsteemi kokkuvarisemist, kuid ka need ei too tagasi vana kadunud süsteemi, vaid midagi uut ja senikogematut.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

november 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: