Giljotineerimise põhjendamine

@huviline

Poliitika tähendab muu hulgas ideoloogiate korraldamist. Seoses lahvatanud skandaaliga, mis ajaloos jääb ilmselt Silvergate nime kandma, on kuulda olnud uute erakondade võimalikust tulemisest, mis võib viidata ka mingitele uutele poliitikatele. EL tingimustes on väidetavalt surmanuhtluse taaskehtestamine poliitiliselt välistatud. Inimestena ühiskonnas elades tuleb hoolt kanda, et tavapärane lahkukasvamine keskkonda kujundavatest seaduspärasustest jääks võrdsuhtelistesse (proportsionaalsus) piiridesse. Kõik keskkonda kujundavad seaduspärasused on võrdsuhtelised. Nendest piiridest väljumine võib osutuda tegelikult võimatuks, sest seni on keskkond kõik soovid seda muuta või hävitada talunud. Sellele vaatamata pole välistatud inimtegevuse tagajärjel keskkonda kujundavate seaduspärasuste tasakaalust välja viimine ühel hetke, hoiatavad rohelised erakonnad. Ühiskondlikus mõttes on inimtegevus korraldatud seadustega, mis teadaolevalt avaldab mõju keskkonda kujundavatele seaduspärasustele. Sellepärast on ühiskondliku loomana defineerimisest täpsem inimese defineerimine keskkonnas toimiva kõiksusolendina.

Elu on selline üksildane mõiste, mida diskussioonides suhteliselt harva kasutatakse. Näiteks kogumikus Humanitaarteaduste Metodoloogia  elust praktiliselt ei räägita, küll räägitakse keelest, kehast, kultuurist, soost, subjektist jt uutest uurimisobjektidest, kuid elust räägib ainult biosemiootik kui bioloogilisest nähtusest. Elu on ka kosmilistes avarustes üksildane. Nii mõiste kui nähtusena on elu inimeseks olemistest ometi lahutamatu, peamiselt sellepärast, et haarab kõik inimesega seoses. Elu mõistega on haaratud ka tuleviku erinevad aspektid, nt saabumisel isik (persona in fieri), surm ja surmajärgne. Puudub igasugune õigustus väita, et elu lõppeb surmaga, kuivõrd usud ongi tuvastamatud tõendite puudumise tõttu. Tegelikult annab surm elu mõistele ühismõõtme, leevendades üksildust ja riivates argpükslikust.

Ajalooliselt on inimese elu ülalmärgitud erinevad küljed seotud õigluse mõistega. Justiitsministeeriumi kodulehel leidub kohtunike- ja prokuröride koolitamise materjal, kus on toodud tsitaat Immanuel Kanti sulest, kes on õiglust põhjendanud järgmiselt: „Isegi siis, kui tsiviilühiskond kõikide oma liikmete nõusolekul tegevuse lõpetaks (näiteks saarel elav rahvas otsustaks üle maailma laiali minna), peaks viimane vangis hoitav mõrvar enne hukatama, et igaühele saaks osaks see, mida tema teod väärt on ja etei jääks veresüüd rahvale, kes sellist karistamist ei nõudnud, sest teda võidakse käsitada sellise avaliku õigluserikkumise osalisena.» Siit sõnum meile, et talioon ja kättemaks ei pea iseenesest midagi halba tähendama.

Lisaks ühiskondlikule elule on õiglusel täita oma roll ka inimese kui kõiksusolendi isiklikus elus. Eesti eelmise sajandi kõige kuulsam õigusteadlane Ilmar Tammelo, kes pühendas kogu elu õigluse mõiste ja nähtuse uurimisele, nägi isikliku elu õiglust järgmises seaduspärasuses: kui inimene tunneb liiga suurt valu siis ta kaotab teadvuse. See on seaduspärasus, mis kujundab keskkonda, olles aluseks ühiskondlikule õiglusele. Tänapäeval on surmanuhtlus EL riikides kaotatud. Samas teavad kõik EL kohtunikud Kanti saare näidet ja mõistavad õigust absoluutse teooria järgi, kuid nad hoiduvad teadlikult astumast diskussiooni õigluse teemadel, sest teavad hästi, et elu ilma kvaliteedita pole väärt elamist. Ebakvaliteetseks kisub elu kui võrdsustamine on vägivaldne (nõukogulik nivelleerimine) ja õiglus on tasalülitatud.

Kõik EL kohtunikud sh Eesti kohtunikud on õppinud sama õppematerjali järgi, sellepärast harmoniseeritakse Euroopas ka poliitilisi põhimõteid, lisaks seadustele, kuid poliitiliste põhimõtete harmoniseerimine võib olla ebaotstarbekas. Kõik kohtunikud teavad teist Kanti tsitaati: «Kohtulik karistus… ei või kunagi olla pelgalt vahend teise hüve edendamiseks, kas kurjategija enda või sellesama tsiviilühiskonna huvides, vaid teda tuleb alati kohaldada kurjategija suhtes ainult seepärast, et see on kurja teinud, sest inimest ei või kunagi kohelda pelgalt vahendina kellegi teise kavatsuste teostamiseks ja segada asjaõiguse objektide hulka – selle eest kaitseb teda tema kaasasündinud inimeseksolemine … Enne tuleb tuvastada tema karistatavus kui tohib üldse mõelda sellest karistusest tema või kaaskodanike jaoks mingi kasu lõikamisest. Kriminaalseadus on kategooriline imperatiiv ja hoidku ennast see, kes roomab maona läbi õnnelikkuse teooria keerdkäikude, leidmaks midagi, mis loodetava kasu tõttu teda karistusest või ka ainult osast sellest vabastaks – vastavalt variseride lipukirjale «parem surgu üks inimene, kui et hukkub terve rahvas» – sest kui õiglus hävib, siis ei ole sellel, et maa peal inimesed elavad, enam mingit väärtust.»

Poliitiliste põhimõtete harmoniseerimine on ebaotstarbekas kui eesmärgiks on õnnelikkuse teooriate keerdkäikudest läbi libisemine nt euroalal. Seoses vägivalla kasvuga ühiskonnas, mis seisneb riigi käes olnud vägivallamonopoli privatiseerimises erasektori poolt (Lockerbie, WTC, koolitulistamised, Breivik jne), tuleks mõelda surmanuhtluse taaskehtestamisele. Ilma emotsioonideta. Et iga kurjategija oleks vähemalt informeeritud. Ebaloogiline on kunagi ETV saates “Kahekõne” nähtud lõikes Harju Maakohtu esinaise Helve Särgava poolt avaldatud arvamus, et inimene ei ole ise endale elu andnud, seega ei tohi ka elu võtta. Selles puudub loogika, sest inimene võib ise endalt elu võtta, tapmise eest aga karistatakse, kuna elu on kõigekülgselt kaitstud. Paragrahv enesetapu toimepanija karistamiseks karistusseadustikus küll puudub, aga kindlustus jätab  enesetapja perele hüvitise maksmata. Seega on riik antud küsimuses silmakirjalik, tema leebus on teisest küljest asendunud hoopis karmimate meetmetega. Kuna õnnelikuseteooria keerdkäigud tunduvad mõne jaoks liiga keerulised, siis langetatakse sageli otsus omakohtu kasuks ja riik saavutab soovitule vastupidise effekti.

Elu on kõiksusolendile antud ja kes antud ressurssi pillab või teiste sama ressurssi ebaproportsionaalselt kohtleb, see peab teatud juhtudel antu ka tegelikult tagastama. Poliitilisel stagnatsioonil tuleks pea maha raiuda. Poliitikas valitseva stagnatsiooni tõttu võiks surmanuhtluse taaskehtestamisel olla kogu ühiskonnale positiivne mõju. Demobiliseerumise asendumine mobiliseerumisega võiks isegi EL lepingus nelja vabaduse elluviimisele positiivselt mõjuda.

 

1789.a. toetas prantsuse arst Joseph-Ignace Guillotin Prantsuse revolutsiooni ettepanekuga uue ja humaansema hukkamisriista kasutuselevõtmiseks, mis sai tema järgi nime. Guillotin: “Mehhanism langeb nagu välk; pea lendab otsast, verd purskab, inimest ei ole enam.” 25.aprillil 1792 hukati giljotiinil röövel Nicolas Jacques Pelletier. Viimast korda lendas pea giljotiinil 1981.a.

53 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 27, 2012 @ 06:13:59

    Surmanuhtluse ehk seadustatud tapmise toetamine viitab pigem inimese enda varjatud agressiivsele potentsiaalile, läbikukkumisele inimesena, millele ta soovib leida seaduslikku tuge. Suure tõenäosusega meeldib sellisele inimesele endale väga tappa, aga teatud moraalinormid hoiavad teda tagasi. Soov otsustada inimese elu ja surma üle avaldub kõige ehtsamini äärmuslikes poliitilistes liikumistes, kus nii vasakpoolsed kui parempoolsed maailmaparandajad on jõudnud hämmastava konsensuseni – kes ei ole meie poolt, need on meie vastu ja vastased tuleb hävitada üleüldise õnne ja hüvangu nimel. Äärmuslaste kreedo põhineb lihtsal arusaamal, et kui hukkub mõni süütu inimene, siis on väiksem kahju, kui ellu jääb mõni süüdlane ehk kui 100 inimese seas on 1 süüdlane ja 99 süütut, siis tuleb ühiskonna hüvangu nimel tappa need kõik. Aga inimeste madalamate instinktide esiletoomine ongi alati olnud üks äärmuslike poliitiliste liikumiste peamisi eesmärke.
    Kanti näite toomine on siinkohal propagandistlik ja isegi kohatu. Ajastul, mil elas Kant, oli surmanuhtlus laialdaselt kasutusel, 18. sajandi kultuuri osa, millest inimkond ei olnud veel välja kasvanud. Surmanuhtlust praktiseeriti laialdaselt Suure Prantsuse revolutsiooni ajal, mille kaasaegne Kant on. Vahepeal on inimkond natuke edasi arenenud, kuigi eestlaste puhul on nostalgia “esiisade kommete” suhtes ning tagasipöördumine minevikku populaarsed trendid.
    Surmanuhtluse kaotamine pole ammugi mitte “euroveidrus”, vaid maailmas vägagi leviv trend, mis ei esine ainult kommunistlikus ja islamistlikus kultuuris. Viimati loobus surmanuhtlusest Mongoolia. Isegi Ameerika Ühendriikides tekkib juurde osariike, kes on surmanuhtlusest loobunud (viimati Connecticut, sügisel on rahvahääletus Californias).

    Vasta

  2. ckrabat
    mai 27, 2012 @ 06:20:59

    Kuna selles loos on viidatud Silver Meikari nimele, siis vaatame, mida Meikar on ise arvanud surmanuhtluse kehtestamise kohta:
    http://www.meikar.ee/blog/2012/03/surmanuhtlus-ei-ole-lahendus/
    http://arvamus.postimees.ee/801700/silver-meikar-riikliku-tapmisega-teeme-kuklalasu-vaartustele-mille-nimel-tasub-uldse-elada/
    Seal on viidatud Kanti kaasaegsele ja Prantsuse revolutsiooni ühele liidrile Maximilien Robespierre’ile:
    «Kuulake õiguse ja mõistuse häält,» palus Robespierre kaasvõitlejatelt. «See ütleb, et inimlikud otsused ei ole iialgi nii vettpidavad, et see annaks õigustuse inimühiskonnale, kellel on kalduvus teha teise inimese surmasaatmisel vigu. Isegi kui suudaksime ette kujutada täiuslikku õiguslikku korda, isegi kui leitaks kõige ausamad ja valgustatumad kohtunikud, peaks ikkagi leiduma ruumi nii vigadele kui ettevaatusele.»

    Vasta

  3. Timo-Cevin
    mai 27, 2012 @ 07:31:22

    Kanti on siin tsiteeritud sittakanti, aga jõutud ikka Järvakanti.
    Vaidlus on siin umbes nagu meil burksiputka ees- et te kutsuge oma kandid kohale, me kutsume omad… 🙂
    Ammusurnud autoriteetidele tuginedes üritatakse lahendada elavate probleeme.

    Vasta

  4. ckrabat
    mai 27, 2012 @ 08:48:39

    Siin mõned pro- ja contra argumendid surmanuhtluse koha pealt
    http://www.balancedpolitics.org/death_penalty.htm

    Vasta

  5. Jolli
    mai 27, 2012 @ 09:39:45

    Giljotiin kui seade on mõeldud tööstuslike probleemide lahendamiseks- sisuliselt liinitöö. Liinitöö põhimõte on aga tootmisprotsessi voolavus- näiteks et ei tekiks tõrkeid etteandes, sest kui tekib tõrge, siis peab terve liini seiskama ja protsess ei ole pidev. Nii et kui juba giljotiin mängu tuleb, siis peaks kohtusüsteem kohanema kiirmenetlustega, et oleks piisavalt hukatavaid ja timukas ei logeleks. Sellise süsteemi tagab näiteks troikade rakendamine.
    See oli hetkel iroonia…

    Vasta

  6. personainfieri
    mai 28, 2012 @ 06:32:33

    Ühiskondlik kokkulepe mõrvari/kurjategija hoolekandeks, millega kaasnevad teatud juhtudel vabandused, kui vangistatu inimõigusi on riivatud, kergitab küsimust, kelle huvides on selline leping sõlmitud.

    Igal lepingul on kaks poolt, neist üks on initsiaator, kes teeb pakkumise, teine aga nõustub, kusjuures nõustuja jaoks on leping alati teatud mõttes kahjulikum kui initsiaatori jaoks. Ühiskondliku kokkuleppe puhul on initsiaatoriks tavaliselt riik (poliitikud). Giljotineerimise välistamine või mittevälistamine tegelikult rahvast eriti ei huvita, sest tema jaoks pole suurt vahet.

    Siit selgub, et giljotineerimise välistamine on riigi huvides. See on riigi huvides, mis on formaalselt õhukese majandusliku korraldusega, materiaalselt aga panoptilise majandusliku sekkumisega, osaledes laiaulatuslikult paljudes projektides, segades kuid mitte loksutades (James Bond) rahvusvahelist raha (toetused IMF, struktuurfondid), avaliku raha ja erasektori raha maitsvaks kokteiliks.

    Vasta

  7. personainfieri
    mai 28, 2012 @ 11:29:10

    Varasemalt pinnapealselt puudutatud psüühilistele ja majanduslikele seostele lisaks on giljotineerimisel ka puhtalt karistuslik mõju ühiskonnale. Karistusähvarduse ärahoidev toime kaasneb iga karistusega, mille vägivaldsus väheneb rahaliste karistuste suunas, mis ongi andnud alust pidada tsiviliseerituse indikaatoriks surmanuhtlust riigis.

    Kuid karistust tuleb siiski käsitleda mitte vägivalla eriliigina, vaid õigusjärelmina teo eest, mida kohaldavad ja täidavad erinevad isikud. Karistuse asendamine rahaga loob uue olukorra, sest üsna keeruline on sunniviisilist raha küsimist/andmist mitte käsitleda vägivallana. Rahaline karistus ja kohtu poolt välja mõistetud hüvitis/õigus on võrdselt vägivaldsed. Vahet pole kas politseinik määrab kiiruse ületamise eest trahvi või kohus mõistab lepingu rikkumise eest hüvitise, mõlemal juhul tuleb maksta.

    Ka ajalooliselt on karistus eraldi õigusjärelm, mitte vägivalla eriliik. Etümoloogiliselt on karistus (sanktsioon), püha (sankt-peterburg) ja jõuluvana (santa claus) ühe tüve lapsed. Miks peaks siis tänapäeval käsitlema giljotineerimist vägivallana?

    Vasta

  8. Jolli
    mai 28, 2012 @ 14:32:00

    Natuke liiga keeruliselt kirjutatud, ei saanud kõigest aru.
    Aga kas kohtute juurde või siis kodanikuühendustena ei peaks looma omakohtud? Need oleksid ausad ja õiglased, vabad liigsest bürokraatiast ja menetleksid juhtumeid kiirkorras- näiteks häälte-enamusega? Kui enamus leiab süütunnused, siis ongi süüdi ja omakohus langetab karistava otsuse?

    /irooni emotikon/

    Vasta

  9. Ivar Nõukogude armeest
    mai 28, 2012 @ 14:45:59

    Mina toetan omakohtute sisseseadmist ja neil võib olla kasvatuslik mõju kodanikuühiskonnale. Omakohtud olid meil juba Musta mere laevastikus ning kord oli meil majas. Kõik kohtuotsused menetleti kiirkorras, salaagad olid hirmul ja ei julgenud kurja teha enne kui nad dembliks said. Rahvakohtud võiksid tegutseda Delfi kommentaariumis. Kui süüdistatav saab rohkem miinuseid kui plusse, siis on ta süüdi ja mõistetakse surma.

    Vasta

  10. personainfieri
    mai 28, 2012 @ 16:08:46

    Pakun, et surmanuhtlus on EL liikmesriikides, samuti maailma muudes eeskujujärgijates riikides, kaotatud pragmaatilistel motiividel, sest sellest sõltub väärtuste käive.

    Giljotineerimisega väärtuste käive ühiskonnas säilib, kuid tegemist on loomulikult hoopis teiste väärtustega, mis ei hulluta “õnnelikuseteooria keerdkäikudega”.

    Vasta

  11. ckrabat
    mai 29, 2012 @ 16:41:13

    Kommentaar on üle viidud teemasse:Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol.

    Vasta

  12. personainfieri
    mai 29, 2012 @ 15:22:52

    Teema kokkuvõtteks võib öelda, et iroonia on siin täiesti omal kohal, nagu ka sarkasm või grotesk. Teema on lihtsalt liiga oluline, et seda titaanist maskis käsitleda.

    Võib arusaada poliitilisest hoiakust, mis II maailmasõjas kogetud õuduste järel on langenud teise äärmusesse, keelustades surmanuhtluse ja sotsiaalse tasakaalu tasakaalust välja viinud. Poliitikas on ideoloogiate tasakaaluks korraldus siiski väga tähtis.

    Põhjuste ahelad on sageli pikad, varjatud ja ette ennustamatud. Kindlasti ei ole kuritegevuse ja karistamise vahel otseseost, sest ärahoidev toime eksisteerib vastavaid väärtuskanaleid pidi. Eesti poliitikas on need väärtuskanalid hetkel paigast.

    Seega on ka liialdamine omal kohal: kuna karistus ei ole vägivalla eriliik ja igal karistusel on karistusähvarduse ärahoidev toime, siis võib eeldada, et giljotineerimise olemasolul poleks puhkenud ka Silvergate.

    Vasta

  13. ckrabat
    mai 29, 2012 @ 16:30:37

    Jutt surmanuhtluse kuritegevust ennetavast mõjust kuulub poe taga kujunenud üldrahvalike arusaamade või ka soovunelmade hulka nagu “Venemaa ründab meid homme”, “Euroopa Liit = Nõukogude Liit”, “Rohkem riiki ja vähem vabadust tagab turvalisema maailma”, “Meid on nii vähe ja homme sureme välja”, “Maailma lõpp tuleb 21.12.2012” jne, millised on suuresti totaalse meedia poolt Novgorodi WC abil võimendatud pööblit konsolideerivad ideed, kuid millel tegelikkusega suurt pistmist pole. Riikides, kus on rangemad karistusmeetmed, ei ole kuritegevus väiksem kui seal, kus on surmanuhtlusest loobutud, vaid ikka seal, kus kuritegevusega tegeldakse preventiivselt. Kurja ei teha mitte selleks, et selle eest karistada saada 🙂
    Mis puudutab aga surmanuhtluse kasutuselevõttu poliitilistel eesmärkidel, siis see ei ole isegi diskuteeritav. Sellega peaksid tegelema organid, kes Ansipi teatel meie telefone pealt kuulavad 🙂

    Vasta

  14. personainfieri
    mai 29, 2012 @ 17:36:49

    “..Jutt surmanuhtluse kuritegevust ennetavast mõjust kuulub poe taga kujunenud üldrahvalike arusaamade või ka soovunelmade hulka nagu….”

    “..Riikides, kus on rangemad karistusmeetmed, ei ole kuritegevus väiksem kui seal, kus on surmanuhtlusest loobutud, vaid ikka seal, kus kuritegevusega tegeldakse preventiivselt….”

    Mul läks nüüd sassi, kuhu siis ennetav mõju ikka kuulub….

    /naeratav emotikon/

    Vasta

  15. ckrabat
    mai 29, 2012 @ 17:52:16

    Surmanuhtlus ei ole kuritegevuse vastane preventiivne meede. Kuritegevuse vähendamiseks tuleb tegeleda nende paljuski sotsiaalsete probleemidega, mis tõukavad inimesi kuritegelikule teele.

    Vasta

  16. personainfieri
    mai 30, 2012 @ 03:36:44

    Selge, ja nende sotsiaalsete probleemide hulka, millega tuleb tegeleda vähendamaks kuritegevust, kuulub karistuste sisust arusaamine, muu seas surmanuhtluse kohast karistuste hulgas. Ja karistuse sisu pole mingil juhul vägivald. Ma kordan ennast, kuid karistuse sisu on igal juhul ka poliitiline, sest tegeleb ideoloogiate korraldamisega.

    Vasta

  17. personainfieri
    mai 30, 2012 @ 04:06:03

    Lugu illustreeriv foto on täiesti omaette ja viitab loo kontekstis vaid omakohtu lubamatusele, mida ilmselt pole eriti põhjust kommenteerida, sest omakohus pole kuidagi legitiimne ega legaalne.

    Muide, giljotiin on nimetatud giljotiiniks ühe prantsuse arsti nime järgi (Joseph-Ignace Guillotin), mis, üsna kaudselt küll, viitab surmanuhtluse teraapilisele (tervendavale) mõjule ühiskonnas.

    Vasta

  18. ckrabat
    mai 30, 2012 @ 05:08:27

    “Jutt surmanuhtluse kuritegevust ennetavast mõjust kuulub poe taga kujunenud üldrahvalike arusaamade või ka soovunelmade hulka nagu….”

    See viide oli toodud siia konkreetse põhjusega, sest väite taga “surmanuhtlus on hea ja tagab turvalisema riigi ning kuritegevuse vähenemise” näen ma ideed, mille taga ei ole empiirilist argumentatsiooni – konkreetseid näiteid, millega tõestatakse, et surmanuhtluse rakendamine vähendab kuritegevust, sest muidu jääb see tavaliseks “mina usun Meikarit – mina usun Michalit” tasemel jahumiseks. Või nagu Timo-Cevin tabavalt märkis: meie kutsume oma kandid kohale, teie kutsuge omad. Poetagune filosoofia ehk nn üldrahvalik arvamus ongi usu küsimus, mis eirab ratsionaalset arutluskäiku ja kus tööle hakkab Novgorodi WC printsiip – õigus on sellel, kes kõvemini karjub.

    Vasta

  19. ckrabat
    mai 30, 2012 @ 08:45:06

    “Lugu illustreeriv foto on täiesti omaette ja viitab loo kontekstis vaid omakohtu lubamatusele, mida ilmselt pole eriti põhjust kommenteerida, sest omakohus pole kuidagi legitiimne ega legaalne.”

    Ometi võib loost leida tsitaadi: “Lisaks ühiskondlikule elule on õiglusel täita oma roll ka inimese kui kõiksusolendi isiklikus elus…” jne. Pildi peal on nimetatud kindral, kuigi tema käitumine pole õiguspärane, asunud kehastama õiglust: “…kui inimene tunneb liiga suurt valu siis ta kaotab teadvuse. See on seaduspärasus, mis kujundab keskkonda, olles aluseks ühiskondlikule õiglusele.” Seega on vägagi kommenteeritav antud loo kontekstis.

    Giljotiinist – kui keegi tahab giljotiini pilti näha, siis on see olemas ühe teise loo all. https://personainfieri.wordpress.com/2012/04/11/surmanuhtlus-kui-vagivallauhiskonna-sumbol/
    Vähem teatakse ilmselt, et toosama dr. Guillotin oli ise surmanuhtluse vastu ning masina mõtles välja hoopistükkis üks teine prantsuse arst Antoine Louis. Guillotin tahtis küll surmanuhtlust reformida nii, et see põhjustaks vähem kannatusi ja esitas Rahvusassambleele 1789.a. vastava kava koos rakenduslike piirangutega (ei hakka tõlkima):
    Article 1: All offences of the same kind will be punished by the same type of punishment irrespective of the rank of status of the guilty party.
    Article 2: Whenever the Law imposes the death penalty, irrespective of the nature of the offence, the punishment shall be the same: decapitation, effected by means of a simple mechanism.
    Article 3: The punishment of the guilty party shall not bring discredit upon or discrimination against his family.
    Article 4: No one shall reproach a citizen with any punishment imposed on one of his relatives. Such offenders shall be publicly reprimanded by a judge.
    Article 5: The condemned person’s property shall not be confiscated.
    Article 6: At the request of the family, the corpse of the condemned man shall be returned to them for burial and no reference to the nature of death shall be registered
    http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph-Ignace_Guillotin

    Vasta

  20. personainfieri
    mai 30, 2012 @ 10:01:58

    “Pildi peal on nimetatud kindral, kuigi tema käitumine pole õiguspärane, asunud kehastama õiglust”

    Nimetatud väide on ümber lükatud tsitaatidega, mille vahel nimetatud väide paikneb, sest esimene tsitaat toetub teisele ja teine tsitaat valu kohta on empiiriliselt argumenteeritud.

    Loos pole ühtegi viidet “millega tõestatakse, et surmanuhtluse rakendamine vähendab kuritegevust”. Kummaline arusaamine karistusest, nagu õpetajad kunagi koolis, mida rohkem vitsa (joonlauda) kasutan, seda paremini õpib. Karistust tuleb eristada vägivallast. Õiglust tuleb eristada õigusest. Muidu on kõik üks sota-pota, segi ja sassis nagu kaardipakk Pirita rannal tormi ajal – kellegi silm ei suuda haarata neid lendlevaid lehti.

    Vasta

  21. personainfieri
    mai 30, 2012 @ 10:39:15

    Mida peab ckrabat üldse silmas “ideed, mille taga ei ole empiirilist argumentatsiooni”? Kas nõuka aegset kommunistlikku poliitökonoomiat?

    Idee on mõiste filosoofia üldosast, mis ei ole ega saagi olla materiaalne, sest idee on eeldus, mis aitab korraldada asjaolude paljusust. Alles kirja panduna on idee positiivne, sest me saame seda lugeda ehk empiiriliselt kogeda. Kõik ideed on objektiivsed, ka subjektiivne arvamus on objektiivne, see on lihtsalt kellegi teise arvamus, mis on paigutatud subjektiivsusesse.

    Vasta

  22. ckrabat
    mai 31, 2012 @ 02:32:31

    Midaiganes autor selle looga öelda tahab, aga nii-öelda “poe taga” nähakse surmanuhtluses eelkõige preventiivset meedet – hukatud kurjategija ei saa enam uusi kuritegusid toime panna ning mõjub hoiatavana teistele potentsiaalsetele kurjategijatele. Empiirika paraku seda argumentatsiooni ei toeta (statistikat on toodud eelmises surmanuhtluse loos), sest surmanuhtlust rakendavates riikides pole kuritegevus sugugi väiksem kui liberaalse karistuspoliitikaga riikides (pigem isegi vastupidi). Teiseks jääb surmanuhtlusega ära karistuse kasvatuslik mõõde, kuna pole teada, mis saab karistatust edasi teispoolsuses (miks peaks Jumal inimeste poolt tehtud otsuse täide viima? aga kui Jumalat üldse polegi? või on ainult kurat?).
    Nüüd aga sellest rubriigist out niikaua, kui siia midagi kommenteerimisväärset tekib.

    Vasta

  23. personainfieri
    mai 31, 2012 @ 14:35:11

    Maailm on muutunud. Nõuka aegne mõtlemine ei maksa enam sentigi. Globaliseerumine toob uusi mõtteid, vananenud mõttemallid tuleks nurka visata, mh ideede surnuaias (argumendid netis) leiduvad mallid.

    Ma ei ole täna see, kes olin eile. Surmanuhtlus ei sobinud eile, aga täna võib selle üle juba arutama hakata. Siiski on vajalik, et lähtepunktiks oleks üks ühine arusaam: karistus ei ole vägivalla eriliik.

    Vasta

  24. Timo-Cevin
    mai 31, 2012 @ 15:37:47

    “Idee on mõiste filosoofia üldosast, mis ei ole ega saagi olla materiaalne, sest idee on eeldus, mis aitab korraldada asjaolude paljusust. Alles kirja panduna on idee positiivne, sest me saame seda lugeda ehk empiiriliselt kogeda. Kõik ideed on objektiivsed, ka subjektiivne arvamus on objektiivne, see on lihtsalt kellegi teise arvamus, mis on paigutatud subjektiivsusesse.”

    mul hakkas selle koha peal pea valutama. humanitaarid rsk. 🙂
    burksiputka ees on lihtne- kui on objekt, siis järelikult on tööd.
    kui on tööd, on kus güprokki panna ja saab megalt pappi.
    pärast on mille eest juua. ja subjektiks ei julge keegi sõimata.
    🙂

    Vasta

  25. ckrabat
    mai 31, 2012 @ 16:18:15

    “Surmanuhtlus ei sobinud eile, aga täna võib selle üle juba arutama hakata.”

    Surmanuhtlus nüüd küll mingi uus poliitika või uudsele mõtlemisele viitav lähenemine ei ole. See on väga vana ja repressiivsete režiimide poolt tänaseni laialdaselt kasutatav karistusviis. Üks tuntumaid surmanuhtluse pooldajaid oli näiteks Valahhia vürst Vlad Dracula. http://et.wikipedia.org/wiki/Vlad_Dracula.

    Loo autor püüab aga oma filosoofilise jutuga kõrvale vingerdada põhilisest, keda ja mille eest ta surmanuhtlusega karistama kavatseb hakata, kui “uus poliitika” juhtumisi peaks võimule tulema? 🙂

    Vasta

  26. ckrabat
    mai 31, 2012 @ 16:19:53

    Vürst Dracula “uut poliitikat” ellu viimas 🙂

    Vasta

  27. Timo-Cevin
    juuni 01, 2012 @ 02:40:39

    Drakula peaks giljotiinipooldajatele eeskujuks sobima küll- kohtupidamine oli ilmselt lihtsustatud- süüdlane lihtsalt määrati, käsuahel oli hea lühike ja hukatavate koguseid vaadates timukas ei logelenud- liinitöö.
    Uus poliitika nt võiks olla nii nagu autojuhilubade või passiga, iga viie aasta järel toimub inimeste ülevaatus ja kui seda ei läbi, siis giljotiini alla:)

    Vasta

  28. huviline
    juuni 01, 2012 @ 08:37:48

    Dracula ei sobi eestile, pealegi ei oska dracula lõikeriistu teritada. Tallinnas teritati vanasti lõikeriistu aadressil Vaimu tn 1.

    Mulle tuleb meelde, et Linnar Priimägi pakkus kunagi Tallinna imago loomiseks Nigulistes asuvat maali “Surmatants”, millele soovitas festivali juurde mõelda. Tänapäeval Tallinnas muidugi oma karistusregistrit ei peeta, aga surmanuhtlus oleks iseenesest imagoga igati kokkusobiv. 🙂

    Vasta

  29. personainfieri
    juuni 01, 2012 @ 09:17:27

    “Loo autor püüab aga oma filosoofilise jutuga kõrvale vingerdada põhilisest, keda ja mille eest ta surmanuhtlusega karistama kavatseb hakata, kui “uus poliitika” juhtumisi peaks võimule tulema?”

    Esmalt tuleb välja selgitada giljotineerimise sobivus Eesti õigusruumi. Giljotiini võib asendada muidugi muu instrumendiga. See on küsimus karistuse kohta, mida mõistetakse karistuse alla. Nt tänane hoiak peab karistamist vägivallaks, kuigi tegelikult karistamine pole vägivald. Seega tuleks väärarusaamadest lahti saada.

    Teiseks tuleb teha muudatud Karistusseadustikus, kus nähakse täpselt ette millise teo eest on võimalik kohtul surmanuhtlust määrata. Raskeima karistusmäärana peab surmanuhtlus olema kohaldatav vaid erandjuhtudel, nt Eestis on sellisteks sobivateks juhtumiteks mõned rasked isikuvastased kuriteod Jõgevamaal, kus mõrvati vanureid, neid eelnevalt piinates.

    Ja kolmandaks alles saab rääkida toimepaijatest ehk nendest keda peaks karistama. Sellisteks inimesteks on nt eluvastaste süütegude täideviijad raskendavatel asjaoludel, kes on asjastunud ja keda sellepärast tuleb kohelda asjana. Mõrvar on asi. Asja tulebki kohelda asjana, eemaldades tema küljest ühe detaili, mida tal nagunii vaja pole.

    Vasta

  30. ckrabat
    juuni 02, 2012 @ 05:04:09

    Karistus ei ole vägivald, kuid karistus võib olla vägivaldne, sõltuvalt kuidas karistatakse. Ühtemoodi karistused on nurkapanemine, avalik noomimine, rahatrahv, vangistus, teatud keeldude rakendamine, mingi kehaosa maharaiumine või surmanuhtlus. Kui ühiskond tervikuna on vägivaldne, siis on ka karistused vägivaldsemad. Inimesed, kes on ise loomult vägivaldsemad, kipuvad rohkem tolereerima ka vägivalla kasutamist teiste vastu. Karistuse eesmärk võib olla karistatava parandamine, mõjutamine, teatud õiguste piiramine või kättemaks.

    Vasta

  31. personainfieri
    juuni 02, 2012 @ 07:31:33

    Vt kohtunike koolituse materjal eespool viidatud:

    “Ainult see, kellel on kindel seisukoht küsimuses, milliseid eesmärke riiklik karistamine silmas peab, on suuteline sellest põhiseisukohast lähtudes viima kriminaalõigusteaduse ja -praktika üksikprobleeme kohasel ratsionaalsel viisil lahenduseni.

    Seevastu paljude ülikoolilõpetajate arvates kuulub kogu karistusteooriate valdkond kas «kõigest» õigusfilosoofiasse (millega võib ju tegelda, kui päris töö kõrvalt aega üle jääb, kuid millel ei ole igatahes kriminaalõiguse rakendamise praktika jaoks mingit tähtsust) või kriminaalpoliitikasse (mis eelkõige võib määrata ära kriminaalõiguse igakordsele rakendamisele eelneva seadusandja käitumise ja on üldiselt kaunis meelevaldne).

    Nende seoste mitteteadmine annab eksamil tihtipeale tunda seeläbi, et üliõpilane esitab ja kasutab õiguslike probleemide lahendamisel täiesti läbimõtlemata kriminaalpoliitilisi väiteid. Näiteks esineb nii kirjalikes töödes kui ka suulistel eksamitel sageli väide, et kui üksiku koosseisutunnuse puhul pooldada seaduse tõlgendamist seda tunnust kitsendavalt, siis tekiksid kriminaalõiguses lubamatud lüngad.

    See üliõpilaste seas väga populaarne argumentatsiooniidee paljastab, et eksamineeritaval pole aimugi kriminaalõiguse süsteemist.

    Kui kuriteo koosseisu tõlgendatakse nii, et teatavat laadi rünne õigushüvele ei ole koosseisupärane, siis ei ole see kriminaalõiguses puudus, vaid selles ilmneb lihtsalt kriminaalõiguse vältimatult ebatäielik (fragmentaarne) olemus.

    Kriminaalõigus ei saa sugugi igasuguse õigushüve rikkumise eest karistust kehtestada ja see ei olegi tema eesmärk. Selle asemel on kriminaalõigusel palju tagasihoidlikum funktsioon, mis tuleneb muuhulgas karistuse eesmärkidest.”

    Vasta

  32. Jolli
    juuni 02, 2012 @ 12:15:07

    /Ühtemoodi karistused on nurkapanemine, avalik noomimine, rahatrahv, vangistus, teatud keeldude rakendamine,/

    Lisaks veel Crabati jutule, et ka hoiatus on karistus- ntx. liikluses rikkumise eest. Mõte on ilmselt hoiatuses- me märkasime sind ja mõtle järele…. Kas nii ikka sobib?

    Vasta

  33. Jolli
    juuni 02, 2012 @ 12:19:52

    Eelpool mainitud Vürst Dracula ajal olevat kehtinud selline ordnung, et inimene võis esmaspäeval turuplatsile poetada kuldmündi ja nädala lõpul selle sealtsamast üles korjata- keegi ei julgenud seda üles korjata (omastada).
    —-
    Tahaks veel ühe mõtte geneda:

    on suur vahe, kas inimene ei tohi maha sülitada, või ei taha maha sülitada. Esimesel juhul antakse piirid väljastpoolt, karistuse kartus. Teisel juhul on inimene ise arenenud sinna, et ta ei taha maha sülitada. /Seal kus see on ebaviisakas jne./

    Vasta

  34. personainfieri
    juuni 02, 2012 @ 13:17:14

    @jolli

    Inimese iseõppimise ja kogemuste seostamise võime, mis eristab intellekti tehisintellektist, võiks viia tõesti arusaamiseni, et mingi normi eiramine, nt sülitamine või tapmine, et kas ma ikka tahan seda teha. Selline mõte peaks siis toimepanijal tekkima enne teo toimepanemist.

    4000 või 10 000 aastane areng pole seni sellist tulemust andnud, et inimene ise ei tahaks maha sülitada, teda peab keelama. Sülitamisest tapmiseni on ainult väike samm. Enesedistsipliin on muidugi olemas. Samas on ebarahuldavad ka vaba tahtega seotud kontseptsioonid. Tundub siiski, et poliitilises mõttes võiks perspektiivne olla vabadusel põhinev libaraalne areng.

    Vasta

  35. Timo-Cevin
    juuni 02, 2012 @ 13:28:17

    Selle kohtunike koolitamise vahendi võid endale p…e pista, see pole mingi õige karistamine. Karistamiseks peab sul kõigepealt autoriteeti olema. Autoriteedile viitavad kuldkett maikasärgi peal, tätokad, 3B olemasolu ehk viimase peal tuunitud bemm, vinge beib kõrvalistmel ja see, kui võtad putkast korraga neli burksi. Autoriteet ise ei pea kedagi karistama, vaid juba tema kohalolek mõjub rahustavalt: kõik kõnetavad teda ees- ja isanime pidi ja pärivad koera tervise järele. Karistamise põhjuseid on mitmesuguseid: ebameeldiv moll, vaenuliku subkultuuri esindajad (N: karvased, brillidega intelikendid, peded), ebaadekvaatne käitumine (N: sõimab neandertaaliks, ei tunne autoriteeti ära, küsib, kus sinu noor pere elab). Karistusviisid on põhiliselt füüsilised ning kasvatusliku eesmärgiga, mille eesmärk ei ole kellegi giljotineerimine (antakse lihtsalt molli, sõidetakse Sierraga seinad maha, pekstakse raudlatiga). Mõju on tavaliselt olnud positiivne – karistatav maha enam ei sülita ja uusi õigusrikkumisi enam toime ei pane :).

    Vasta

  36. Jolli
    juuni 02, 2012 @ 16:44:50

    mul ei ole hetkel aega nendesse juura-tudengite filosoofiabaasil finessidesse süveneda. märgin vaid ära, et erinevaid meetodeid inimese eksistentsi lõpetamiseks on haigete ajude poolt leiutatud piisavalt, üks neist on kindlasti giljotineerimine, kui käsitöö (kirve, mõõgaga timukas) asendamine masintööga.
    mille peale väidangi, et siis on juba tegu liinitööga, mida ilmselt näitas ka Suure Prantsuse revi aegne kiirkohtupidamine ja hukkamiste massilisus- pärast hukati juba ka esimese laine revolutsionääre jne…

    üldiselt- hukatakse siis, kui ühiskonnal ei ole võimalik süüdlasi istuma panna- pole ressursse. ntx sõja-aegsed välikohtud. või siis olukorrad, kus sootsium leiab, et nii nagu taastuks õiglus- kuskil metsikus läänes kauboifilmides.
    aga alati püsib võimalus, et üles puuakse vale mees. milliste asjaolude selgumiseks pannaksegi inimene tänapäeval pigem pikalt istuma, sest võivad ilmneda uued asjaolud ja inimene vabaneb- kohtusüsteem võib teha vea ja mõista süütu süüdi.
    selliseks puhvriks, vigade paranduseks on ka vanglakaristus.

    Vasta

  37. ckrabat
    juuni 02, 2012 @ 17:31:20

    Nende juuratudengite koha pealt on võib-olla tegemist lihtsalt tudengite loova mõtlemisega, mitte käsulaudade ettelugemisega, millest neukkuajal ettevalmistuse saanud professorid aru ei saa? Umbes niimoodi, nagu keskaegsed skeptikud ei saanud aru, kuidas mingisugune Giordano Bruno julgeb väita, et Maa pöörleb ümber päikese 🙂
    Metsikus läänes hoiti kindlasti ka kohtupidamise pealt ressurssi kõvasti kokku ja otsuseid viidi sageli täide omakohtu korras. Töö jällegi kiire ja korralik 🙂
    Mis maha sülitamisse puutub, siis ma küll ei usu, et kõik inimesed nii väga tahaksid maha sülitada. Täpselt samuti on raskesti usutav, et kõik inimesed tahaksid tappa. Kuidas tapmine ja maha sülitamine omavahel korrelatsioonis on, ei oska küll öelda, pole vastavate uuringutega kursis.

    Vasta

  38. Ivar Nõukogude armeest
    juuni 03, 2012 @ 03:22:16

    muidugi on. täna sülitab maha, homme tapab, ülehomme reedab juba kodumaa…
    kõrgeimat karistust tuleks juba mahasülitajate puhul ennetavalt rakendada! kui ära giljotineerida mahasülitajad, siis nad ei jõua kodumaad reeta- nulltolerants.

    Vasta

  39. personainfieri
    juuni 03, 2012 @ 03:27:37

    Giljotiin on kujund. Surmanuhtlus on karistus. Sokrates jõi vabatahtlikult mürgikarika tühjaks, kui kohus oli ta süüdi mõistnud. Kui Paldiski tuumasarkofaag või Sillamäe ohtlike jäätmete kaitsevall peaks murenema kurjategija kaasabil, siis on kohalikega jokk. Nende samade kohalikega, kes vabatahtlikult loobusid karistusähvarduse ärahoidva toime kasutamisest, lastes vägivalla hirmus endale vabatahtlikult koti pähe tõmmata. Areng peaks olema progress mitte regressinõue olematute tegude eest. Mõtteainet nõudmiseni.

    Vasta

  40. Ivar Nõukogude armeest
    juuni 03, 2012 @ 03:58:19

    see on tõesti kurb, et karistusähvarduse ärahoidvat toimet tänapäeval enam ei hinnata. musta mere laevastikus oli ordnung majas nagu draculal. keegi ei julgenud maha sülitada enne kui dembliks sai. ja tulemus – mitte ühtegi kodumaa reeturit ei olnud.
    kui siin kusagil eespool räägiti laste peksmise keelamisest, siis mina sain isa käest kolm korda päevas regulaarselt rihma ja minust kasvas lõpuks tõeline mees, kes oli valmis teenistuseks nõukogude armees. peksuga hoiti ära laste kuritegelikule teele sattumine ning kasvatati lapsevanema autoriteeti. aga kui ma suutsin juba isale kolm korda päevas peksa anda, siis tähendas see juba, et olin saanud täiskasvanuks, mind võeti kui omasugust, pöörduti isanimega ja kutsuti kalale.

    Vasta

  41. ckrabat
    juuni 03, 2012 @ 09:32:45

    Selle loo puhul tundub, et autor on kusagilt odavmüügilt üles korjanud idee – surmanuhtluse taaskehtestamine, mõelnud et jõle kihvt asi ning asunud hurraa! otserünnakule, samal ajal läbi mõtlemata kausaalsed seosed teo, karistuse ja kehtiva õigusruumi vahel. Täiesti puhtakujuline populism ja võrdne ettepanek üleminekule tasuta ühistranspordile Tallinnas. Loo puhul jääb täiesti arusaamatuks, milline on kavandatava muudatuse ajend, missuguseid protsessuaalseid tegevusi tuleb selle rakendamiseks ette võtta ning eelkõige millised on oodatavad tagajärjed ning seda laiemas plaanis. See ei ole mingi karistusseadustiku lihtne muudatus, vaid ühiskonda laiemalt puudutav poliitiline ettevõtmine. Hea oleks, kui kasutatavad näited oleksid elust enesest. Viitamine ammusurnud autoriteetidele ei anna teemale oluliselt midagi juurde, isegi kui neid nimetada progressiivseteks (mis on lihtsalt tavapärane sildistamine). Sellest ilmselt ka irooniliste kommentaaride rohkus ja mõni siinne püsikommentaator on püsinud üldse vait. Muudatusi ei võeta ette muudatuste enda pärast – jou-jou tundub põnev asi, teeme ära, küll pärast näeb, mis välja tuleb.
    P.S. Sorry muidugi, kui on karmilt öeldud, aga seda progressi just ongi siin blogis kuidagi vähe näha, see arutelu jääb kusagile poe taga targutamisse kinni ja loovat ning arendavat diskussiooni, mis võiks progressiivsemale auditooriumile huvi pakkuda, on vähevõitu.

    Vasta

  42. Jolli
    juuni 03, 2012 @ 18:23:28

    Vasta

  43. personainfieri
    juuni 04, 2012 @ 04:26:40

    Kunagi pole mõtet tappa diskussiooni. Oleks oodanud rohkem argumente. Autoriteetidel pole häda midagi, ükskõik kui ammusurnud nad on. Tuletan meelde, et kogu tõendamine on nn ammusurnud minevikule toetuv, hinnangute andmises aga puuduvad piirangud.

    Surm on kõigi ühismõõt, vahet pole kui rikas või vaene keegi on, ja selle peale mõtlemine on pigem kasulik. Eriti aga süütegude toimepanijate jaoks.

    Kuna sai nõustutud, et vägivald ja karistus tuleb rangelt lahus hoida, sh menetluses ehk kuidas mingi asjani jõutakse, sest esineb ka menetluslikke karistusi, siis oleks oodanud rohkem ideoloogiaid korraldavaid (poliitilisi) mõtteid.
    Kas mõrvari võiks asetada asjaõiguse objektide hulka, teatud juhtudel ja teatud kaalutlustel, see on endiselt lahendamata küsimus.

    Vasta

  44. Jolli
    juuni 04, 2012 @ 07:43:45

    Kas mõrvari võiks asetada asjaõiguse objektide hulka, teatud juhtudel ja teatud kaalutlustel, see on endiselt lahendamata küsimus.

    —-
    Kas haamrit saab karistada, kui ta lõi näpu pihta? Süüdi on ikkagi haamri kasutaja- elus isik, mitte asi. See su jutt on ikka imelik.

    Vasta

  45. personainfieri
    juuni 04, 2012 @ 08:48:40

    Midagi imelikku siin pole. Nii on varem olnud ja võib ka tulevikus olla.

    Küsimus on lihtne: kas see, kes sooritab kuriteo, räägime raskest isikuvastasest kuriteost, milleks on kõik eluvastased süüteod, nt massiline tulistamine Norra väikesaarel, see isik asetab ennast ise väljapoole ühiskonnas eksisteerivaid arusaamu mis on õige ja mis väär, siis miks mitte lugeda see isik asjaks ja kohelda asjana.

    Kui Jõgeva maakonnas vanureid piinanud sarimõrtsukas kasutas tapmiseks haamrit, siis miks mitte kohelda teda haamrina, sest ta ise on sellise tee valinud. Iga isikul on võimalus valida teha kurja või mitte teha. Kes valib esimese tee, teeb seda vabatahtlikult, eirates tõsiasja, et elu on kasutamiseks antud, siis sellega jääb ta võlgu teiste võrdväärsete isikute ees, kes samuti sooviksid oma elu kasutada.

    Vasta

  46. ckrabat
    juuni 04, 2012 @ 12:20:00

    “Küsimus on lihtne: kas see, kes sooritab kuriteo, räägime raskest isikuvastasest kuriteost, milleks on kõik eluvastased süüteod, nt massiline tulistamine Norra väikesaarel, see isik asetab ennast ise väljapoole ühiskonnas eksisteerivaid arusaamu mis on õige ja mis väär, siis miks mitte lugeda see isik asjaks ja kohelda asjana.”

    Minu arust ühtib see väga hästi Breiviku seisukohaga, kes luges massilist tulistamist õiguspäraseks, kuna ta vaidlustas tapetavate inimõigused.
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/breivik-ma-tunnistan-tegusid-aga-mitte-suud.d?id=64258819

    Vasta

  47. ckrabat
    juuni 04, 2012 @ 12:38:30

    Mida Tõnu arvab? Kas giljotineerimise juurutamine ning ühiskonnale mittevastuvõetavate isikute võrdsustamine asjadega oleks progressiivne samm inimkonna ajaloos, mis viitaks uuele poliitikale?

    Vasta

  48. Jolli
    juuni 04, 2012 @ 13:04:42

    Vanas Roomas oli nii, et mida rohkem sul oli pappi, seda inimlikumalt ennast tundsid. Igasugused tseesarid ja sullad elasid päris inimlikes tingimustes. Seevastu orjad ei omanud eriti midagi ja hoopis neid eneseid omati- väidetavalt ollagi neid nimetatud kõnelevateks tööriistadeks. Nii et piir inimese ja asja vahel on kapitali hulk. Kui mõrvar on rikas, siis säilitab ta oma inimlikkuse, kui aga vaene, siis kvalifitseeritakse ümber esemeks ja utiliseeritakse. Võetakse näiteks pea, sry, vars tagant ära ja kantakse maha?…

    Vasta

  49. ckrabat
    juuni 04, 2012 @ 13:16:32

    Ilmselt hakkaks mõrvarite jaoks kehtima asjaõigusseadus.

    Asjaõigusseadus
    https://www.riigiteataja.ee/akt/12807782
    Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
    Kõigil omanikel on võrdsed õigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele.
    Valdus on tegelik võim asja üle.
    (1) Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on.
    (2) Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.
    (3) Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes.
    jne

    Vasta

  50. personainfieri
    juuni 05, 2012 @ 02:17:37

    Head kommenteerijad, käesolevaga lõpetab loo autor edaspidised kontrakommentaarid. 🙂
    Mihkel Mutt on kuskil öelnud, et kui komme on üle 30 siis teema muutub hõredaks ja eks tal ole vist õigus.
    Teema on oluline ja seotud, käesolevaga sai käsitletud üksnes ideoloogilist külge. Käsitleda tuleks veel sotsiaalseid mõjusid ja õigustust. Samuti protsessi, millise menetluse tulemusena ja kelle suhtes võiks surmanuhtlus olla täide viidud. Need küljed jäävad ootama käsitlemist edaspidi.

    Vasta

  51. ckrabat
    aug. 31, 2012 @ 21:53:36

    Midagi teemasse -lühike giljotiiniõpetus

    Vasta

  52. Trackback: Timuka roll | Persona in fieri
  53. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2012
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: