Totaalne meedia II

@ckrabat

Meedia võimumonopoli tekkimine on üks kaasaegse ühiskonnakorralduse poleemilisemaid kaasnähtusi.  21.sajandi meediaimpeeriumid on üha enam omandamas totaalse meedia tunnusjooni, kes omab totaalset kontrolli ühiskonnas käibivate hoiakute suhtes. Kommunikatsioonivahendite revolutsiooniline areng on suurendanud meedia võimalusi sekkuda võimumängudesse ning kujundada ühiskondlikku arvamust neile soovitavas suunas. Samas ei lähe meedia vastuollu demokraatia põhimõtetega, sest ta pakub rahvale seda, mida rahvas tahab – murumänge gladiaatorite areenil, verd, higi ja pisaraid. Ühiskonna liberaliseerumist on meedia ära kasutanud tema käsutuses olevate võimumehhanismide laiendamiseks, mis on riikliku kontrolli mõttevabaduse üle asendanud meedia kontrolliga. Seal, kus enne võimutses riik, on tema jalajälgedesse astunud meedia. Meedia mõistab õigust ja karistab, kirjutab ette, missuguseid tooteid peavad inimesed tarbima ning kuidas oma piiratud elupäevi selles sinatses maailmas korraldama. Kui juba nõukogudelik ühiskonnakorraldus vabastas inimese mõtlemisest, usaldades selle raske töö partei hooleks, siis meedia rakendab samalaadseid strateegilisi võtteid nähtamatu totalitaarse impeeriumi kehtestamise eesmärgiga.

Rain Kooli nimetab meediat ühiskondlike muutuste vahendajaks, mitte allikaks, kuid see hinnang on 21.sajandil juba vananenud. Viimasel ajal on meedia üha tugevamini hakanud tegelema ühiskondlike hoiakute kujundajana. Ta mitte ei vahenda uudiseid, vaid toodab neid, ei kohku tagasi isegi konfliktipiirkonnas üles ostma lapsi, kes sõdureid kividega pilluvad, ainult selleks, et saada müügiväärtuslikke kaadreid.  Meedia loob väärtushinnanguid ning kujundab arvamusliidreid, kes tema loodud väärtushinnanguid laiema avalikkuse ette viivad, olles loobunud tasakaalustavast rollist ühiskonnas ning olles saavutanud ühiskonna üle suurema kontrolli kui seda oli keskaegsel kirikul, kujundades poliitilist teatrit, kinnitades rolli talle sobivad näitlejad – kangelasi ja tuleriidal hukkumisele määratud ketsereid – ning kustutades inimkonna ajaloost maha need hoiakud, mis kujunevad talle ohtlikuks ning ei suuda avalikku arvamust meedia lõa otsas hoida. Wikileaksi juhtum on üks tõsisemaid väljakutseid totaalse meedia võimule, kuna ta väljub nendest stsenaariumitest, mille poliitilise teatri lavastajad on heaks kiitnud. Wikileaksi faktipõhine meediastrateegia ei olnud kooskõlas totaalse meedia spekulatsioonidele rajatud strateegiale ning kitsendas tema tegevussfääri.

Meedia kuulekas tööriist on neukkude Novgorodi WC, minevikku kinni jäänud vähese uuendusmeelsusega mõtlemisvõimetu mass, kes annavad totaalse meedia väärtushinnangutele tema raevuka sisu. Meedia võib tekitada nii rahvuskangelasi – Anna-Maria Galojan, Nõia-Ints, Farmi-Gaabriel, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett jt. (huvitaval kombel on paljudel neist tume kui mitte öelda kriminaalne taustsüsteem) kui rahvavaenlasi: inimesi, kes ei käitu meedia poolt ette mängitud stsenaariumite kohaselt. Kolgata teel rahvuskangelasest rahvavaenlaseks on märgilise tähendusega  Andrus Veerpalu elu ja tegevus. Eesti Ajalehtede Liit jagab pressisõprade ja pressivaenlase tiitleid, kuid neist kõrgemalt võib hinnata pressivaenlase tiitlit, sest pressivaenlane pole ilmselt valmis olnud meediaturul müüma oma usud ja tõed. Totaalse meedia poolt juhitavas maailmas ei ole kerge jääda kindlaks, sest kui paljud inimesed on valmis järgima Jeesust, keda Saatan nelikümmend päeva kõrbes kiusas, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Anders Behring Breiviki juhtum laiast maailmast on veelgi enam tõstatanud küsimusi meedia kohast ühiskonnas – kas meedia on ühiskondlike hoiakute vahendaja või kujundaja? Meedia loodud virtuaalmaailmas elavate inimeste mõtlemist juhivad  seitse surmapattu: alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira), tujutus (acedia). Meedia on justkui Saatana tööriist nende piiratud elupäevade juures, kes juhib inimesi nende kiusatuses ning meelitab neid surmapattudega. Ameerika Ühendriikides tegutseb kahekümne esimest hooaega populaarne teleshow „Jerry Springer show“, mille eesmärk oli inimese madalamate instinktide esilekutsumine ning konflikti tekitamine telekaamerate ees. Väga palju ei erine sellest meie oma reality-show’de kontseptsioonid. Siis pole midagi imestada ühiskonnas laialdaselt vohavast vägivallakultusest – Eesti on Euroopa Liidus esikohal vägivallakuritegute sooritamise poolest, ühiskonnas on tugev nostalgia surmanuhtluse järele ning ühiskondlikku arvamust dikteerivad internetiportaalide vihakommentaarid.

Anders Behring Breivik on totaalse meedia poolt tekitatud surmaingel, kes on muutumas samasuguseks viha esile kutsuvaks meediaikooniks nagu Osama bin Laden, Muammar al-Gaddafi või Saddam Hussein. Kuid samal ajal kui meedia pöörab tähelepanu Breiviki kuldsele lipsule, pisaratele või käežestidele ning arutlenud tema võimaliku karistuse üle, siis kui palju on meedia lahanud Breiviku ideoloogilisi tagamaid? Totaalne meedia tegeleb talle omaselt tagajärgedega, mis pakuvad kasumit tootvaid murumänge gladiaatorite areenil, kuid väldib ennetavat tegevust uute breivikute pealekasvamise ärahoidmisel. Vastupidi, ta pakub neile võimaliku kangelase, meediaikooni, kellest nad võivad oma tegevuses juhinduda. Breiviku isiku (mitte tema vaadete) eksponeerimist on põhjendatud avaliku huviga. Mis on avalik huvi? Avaliku huvi küsimus tõusis hiljuti päevavalgele seoses Erika Salumäe ja Ene Veiksaare ning nende laste eraeluliste suhete käsitlemisega totaalse meedia lipulaeva ajakirja „Kroonika“ poolt. Reegel kuidas käituda, peaks olema lihtne: tungimine inimeste privaatsfääri on lubatav vaid inimeste enda loal. Suurema kasumi nimel on totaalne meedia valmis esitama faktide pähe spekulatsioone, manipuleerides nn avaliku huviga.

Eesti ühiskondliku mõtte arengut iseloomustab tsitaat Oskar Lutsu Kevadest: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“  Sotsiaalne mahajäämus ning kaasaegse maailma mittemõistmine tuleneb aga paljuski meedia poolt kujundatud väärtushinnangutest. Eestis on totaalne meedia teinud oma südameasjaks nõukogulike väärtushoiakute alalhoidmise. Viha vabariigi ülesehitamine on suuresti kohaliku meedia teene, mis ärgitab huvi konfliktsete ideoloogiate vastu nagu natsionalism (rahvuslus) ja sotsialism, mis saavad üheks natsionaalsotsialismis. Meie internetikommentaariumites ei kohta mitte vähe pisikesi tigedaid potentsiaalseid breivikuid. Konflikt toodab kasumit ning mida enam verd, higi ja pisaraid voolab ühiskonnas, seda rohkem kasumit meedia teenib. Totaalse meedia strateegiaga seotud nähtused ilmnevad viimases kaitsepolitsei aastaraamatus, kus seadusorgan tegeleb neljandale võimule iseloomulike manipulatsioonidele ehk täpsemalt väljendades sildistamisega. Seaduse ja korra tagajana peab kaitsepolitsei oma tegevuses lähtuma rangelt seadusest tulenevatest hinnangutest. Tuleb vahet teha konkreetsetel ideoloogiatel ning inimestel, keda võib-olla tundub mugav nende ideoloogiatega siduda, kuid niiviisi võib korrakaitseorgan ise muutuda ideoloogiliseks tööriistaks.  Nagu KaPo peadirektor Raivo Aeg on maininud: „Tänasel päeval kasutab Kõlvart selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri.“ Mitte jagades Mihhail Kõlvarti vaateid ning olemata ammugi mitte Keskerakonna poolehoidja, on inimeste arvamuste vabadus minu jaoks püha niikaua kui see ei kutsu üles põhiseadusliku korra vägivaldsele kukutamisele  ja seda mitte sellepärast, et kusagil käsulaudades on niiviisi kirjas, vaid juba maailmavaatest tulenevalt.

Meedia on tähtis

foto: http://www.politifake.org/image/political/1202/media-matters-media-matters-scumbags-politics-1329310731.jpg