Miks ilmselged ajaloofaktid põhjustavad vastukäivaid tõlgendusi?

@huviline

Vabariigi aastapäeva puhul on paslik küsida, mille poolest erineb ajaloo uurimine näiteks kriminaalmenetluses kasutatavast uurimisest. Ajaloolane uurib sündmusi, mis toimusid minevikus kas pool aastat, pool sajandit või sajandeid tagasi. Politseiuurija uurib sündmust minevikus, mis toimus pool tundi, pool päeva, pool aastat või rohkem aega tagasi. Antidopingu organisatsiooni WADA liige võtab proovi, et laboritöötaja saaks uurida keelu rikkumist (sündmust) ühe võistluse või trenni piires, tund aega, pool tundi või rohkem aega tagasi. Esmapilgul on nende töö üsna sarnane. Nende eesmärgiks on selgitada välja tõde, kogudes selleks mingisugusele järelduseni viivaid tõendeid.  Ajalootüli, (vt Anti Selart, Lauri Vahtre, Mart Laar, Marika Mägi, Kalle Kroon, Linda Kaljundi, Marek Tamm, Eva Piirimäe, Andrei Hvostov, Egge Kulbok), mis lahvatas mõni aeg tagasi, ei ole paraku mingilgi määral selgitanud välja tegelikke asjaolusid ja motiive, mis võisid rahvuse poliitilisel kujunemisel kunagi olulist rolli mängida. Vahest on ajaloolased, nt Lauri Vahtre, Mart Laar, Anti Selart, Marek Tamm lihtsalt pimedusega löödud ega oska oma töödes tuua välja vajalikku filosoofilist selgust.

Eeldame, et kriminaalmenetlus on alati objektiivne, sest selle käigus kogutud tõendite alusel mõistetakse isiku tegevus õigeks või süüliseks. Antud loo teemaks ei ole tõsiasi, et ka kohtu tegevuses esineb vigu, mistõttu pole mainitud eeldus kindlasti absoluutne. Sündmuse faktilised asjaolud määravad, kas tegemist on süüteoga või õnnetusega, kas üksiku kurjategijaga või segasüüga, kas tegevuse või tegevusetusega, katse või eksimusega. Kõiki neid asjaolusid tuleb sündmuse lahendamisel arvesse võtta, et kogutud tõendid oleksid võimelised läbima tuleproovi kohtus, kus kaitsja ja süüdistaja kahekesi võisteldes selgitavad välja initsiatiivi. Tõendite pinnalt annab kohtunik teole sotsiaalse hinnangu. Selline näeb välja kriminaalmenetluse üldine käik. Taktikaliselt on oluline näha mitte üksnes sündmuse faktilisi asjaolusid, vaid võtta arvesse ka neid, mis viisid juhtumist teatamiseni. Sellega seoses selgitatakse välja juhtunuga puutumuses olevate isikute vanus, sugu, varanduslik seis, kodakondsus, perekondsus, päritolu, haridus, töökoht, iseloom, tervis, harjumused; lisaks arvatava toimepanija soovid, motiivid, eesmärgid, samuti tema kaaslased. Üks tõend toetab teist, tekkib tõendite kogum, mille kujunemine peab olema usaldusväärne, mille pinnalt on võimalik teha järeldusi sündmuse lahendamiseks.

Ajaloolase tegevusväli on mõistetavalt ahtam tõendite kogumise osas, kuid ka siin on kesksel kohal selgusele jõudmine järeldamise teel. Miks ikkagi ilmselged ajaloofaktid põhjustavad vastukäivaid tõlgendusi? Erineva identiteedi, initsiatiivi, adressaadi, rolli, käibemoe ja tõlgendusviiside kõrval tuleneb üks võimalikke vastuseid antud küsimusele tunnetusteooriast. Tegelik (tõele vastav) teadmine ajaloo kohta eeldab, et vastav ajaloofakt on usutav, õigustatav ja tõendatav. Praktiliselt tuleb ajaloolasel siin kasutada samu menetlusi, mis politseiuurijal või laboritöötajal. Kuna fakti edastaja enda käest pole võimalik küsida, mida ta tahtis meile öelda, siis tuleb erilist tähelepanu pöörata faktile endale. Üks Eesti aladelt matmispaigast leitud Bütsantsi münt võimaldab teha  järeldusi tarbijate kui kaupmeeste kohta. Neid tunnistajate ütlustega seostades võib tekkida usaldusväärne ajalugu. Läti Hendrik, Bartholomäus Hoeneke jt on meie jaoks tunnistajad. Nende juttu saab tõe pähe võtta üksnes juhul kui see on kooskõlas teiste jutuga ja usaldusväärne, tuginedes seostele arheoloogiliste väljakaevamistega. Sellepärast põhjustavadki ajaloofaktid vastukäivaid tõlgendusi, sest teadlased (koolkonnad, põlvkonnad) annavad seostele vastandlikke hinnanguid. Vastandlikud hinnangud aga ei tähenda sugugi seda, et usaldusväärset ajalugu polegi olemas.

Ainuke võimalus hinnata isegi kauge ajaloo sündmusi adekvaatselt on nende nägemine läbi filosoofilise selguse prisma. Filosoofilist selgust kasutab politseiuurija kuritegude lahendamisel, nt kiriku vastu suunatud süütamise avastamisel, kui puuduvad videosalvestused, telefonisalvestused, kõne edastamise fakti tuvastamise võimalused ja on üksnes tunnistaja ütlused, kes nägi ööhämaruses kahte kogu nurgataha kadumas. Filosoofilist selgust peaks kasutama Spordiarbitraaži kohus, lahendades Andrus Veerpalu juhtumit mitte üksnes laboriandmetele toetudes. Järeldused kirikusüütaja ja dopingutarvitaja suhtes on samasuunalised ja kontekstilised, nt kui on kirik, siis on tegemist religiooni ja kogudusega; kui on religioon, siis on see kohalik või mujalt eksporditud; kui on ristiusuvastane kirikusüütamine, siis on süütaja lugenud Mait Metsanurga “Ümera jõel” vms teoni viinud ajendit. Filosoofiline selgus lähtub filosoofia kolmikjaotusest ontoloogiaks, epistemoloogiaks ja aksioloogiaks.  Võiks küsida, millisi väärtusi uskus see kaupmees, kes Bütsantsiga kauples või millised olid Läti Hendriku teadmised ajaloost, et jõuda lõpuks õigete järeldusteni. Pole olemas vabadust (sh muistset vabadust), mille eest poleks vaja võidelda. Kui on vabadus ja perekond, siis ollakse õigusvõimeline, sest vabadus on õiguse esimene staatus ja perekond teine. Kui on õigusvõime, siis on ka rahvus ja keel, olenemata õiguskorrast (kirjalik õigus). Filosoofia emateadusena saab anda meile selguse ajalooliste sündmuste hindamisel.

Eesti maakonnad muistse vabadusvõitluse ajal kärajatel nõu pidamas – kas ajalooline tõde või hilisem mõttekonstruktsioon?

2 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    veebr. 28, 2013 @ 16:08:53

    Täna uudis, et CAS lükkas taas hinnangu andmise edasi.
    http://sport.delfi.ee/news/suusatamine/eesti/spordikohus-laheb-veerpalu-dopingujuhtumiga-edasi-otsust-tana-ei-tule.d?id=65752574

    Hinnanguandjaid ahistab tõendite puudumine. Ekspertaktis ainuüksi ei piisa, tuleb ikka küsida ka, kui on nägijaid, aga nägijaid ei ole. CAS on hädas ja loodab, et teadus suudab lähiajal usaldusväärse käigu välja käia.

    See tuletab meelde vana loo laiba kõrval põlvitavast isikust, kes laiba rinnus pussipeast kinni hoiab, mille kohta juhuslik möödakäija teeb järelduse, et laiba kõrval põlvitab mõrvar. See ei pruugi nii olla. Võib olla keegi lahke paigale sattunu soovis hoopis pussi laiba rinnast välja tõmmata.

    Vasta

  2. ckrabat
    veebr. 28, 2013 @ 16:19:38

    Teadlaste väide: Andrus Veerpalu verest ei leitud keelatud aineid
    http://uudised.err.ee/index.php?06273706
    Veerpalu juhtumi puhul on poliitiline olukord praegu selline, kui käib üleüldine nõiajaht dopingutarvitajate vastu (Lance Armstrong ja jalgratturid, Rootsi TV-s süüdistati Björn Dähliet jne), siis on kohtul väga keeruline teha Veerpalu suhtes õigeksmõistvat otsust. See annaks tagasilöögi kogu kampaaniale, mis on niipalju sulli ja feimi sisse toomas.
    Poliitiline suund nõuaks süüdimõistmist, kuid poliitilisele tellimusele vastav otsus seisab savijalgadel, siis on lihtsam otsustamine määramatusse edasi lükata.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2013
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: