Eesti julgeolekumuinasjutt II

@ckrabat
Stultoloogiline ehk lollikeskne maailm on põnev. Kui hipiajastu ning Vietnami sõja kõrgpunktis hakkasid ühiskondlikku teadvusesse jõudma rahuideed ning kõikjal räägiti relvastumise vähendamisest ja unistati kestvast rahust, siis vaid mõnikümmend aastat hiljem peibutatakse lolle (ja ma räägin siin lollidest kui eraldiseisvast liigist, eks ole, mitte segamini ajada inimeste ja reptiilidega) müüdiga kõikide sõjast kõikide vastu. Kõiksugused arvamusliiderdajad täidavad päevast päeva ja öös öösse totaalse meedia kommunikatsioonikanaleid ja räägivad, kui oluline on võidurelvastuda ning igale poole sõjaliselt sekkuda ning need, kes räägivad rahust, on tolerastid, liberastid ja integrastid ja üldse väga pahad. Loll elab oma ühemõõtmelises maailmas, kuulab ja usub, käib salaja peegli ees muskleid pingutamas ning unistab päevast kui ta võib täiesti seaduslikult täita oma ammuse unistuse ning naabri-Juhani maha lasta, sest käimas on püha sõda uskmatute vastu ning iga vaenlane tuleb hävitada. Totaalse meedia tellimusel esitavad kõiksugused mõttekojad iga natukese aja järel põhjalike uurimustega, mis genereerivad lollirahvale avalikku arvamust: sõda on hea ja rahu on paha, kuid kannatage veel natuke aega: kauaoodatud lõbus sõda Baltikumis coming soon, veel veidi ja hakkab kohe-kohe pihta. Totaalne meedia on aru saanud, et tema tarbijaskonna jaoks on oluline, kui inimene hammustab koera, mitte vastupidi ja sõda lihtsalt müüb paremini kui rahu. Kuid kaua sa kannatad kurbade naeru? Tiit Vähi imestab, et Eesti ajakirjandus ei saa aru – sõja õhutamine võib viia sõjani välja. Kuidas ei saa aru? Väga hästi saab ja sellepärast viskab hagu lõkkesse, sest loll on tema leib.

Totaalne meedia ei väsi ja teda kannustav kuri vaim kihutab takka: NATO peasekretär tunnistas, et Venemaa harjutas 2013. aastal tuumarünnakut Rootsi vastuUSA mõttekoda väitis oma mõtteharjutuses, et NATO pole võimeline Balti riike Venemaa rünnaku korral kaitsma; Venemaa harjutas Läänemere saarte vallutamist; Venemaa valmistub sõjaks Türgiga; USA plaanib suurendada märkimisväärselt oma sõjalist kohalolekut Ida-Euroopas; BBC lasi eetrisse mängufilmi Venemaa sissetungist Lätti. Ja nii edasi ja edasi … Selliseid uudiseid ketrab totaalne meedia 24 tundi päevas, tekitab lollkonnas hirmu ja paneb nad ebaratsionaalselt käituma. Niisuguses sihtmärgistatud hirmuõhkkonnas on kõiksugused paanikad tatrapaanikast murjanipaanikani kerged levima ning tekitama sotsiaalseid pingeid. Stultoloogina tunnen ma loomulikult muret oma hoolealuste vaimse tervise pärast, sest pingeolukorras võib lolli mehhanism kergesti üles öelda, ta hakkab kusagil nurgas ringiratast käima ja sinist suitsu välja ajama. Kaarel Tarand arutleb selliste mõttemängude põhjuste kohta: “On palju haritud vanemaid mehi, kes istuvad kas kuskil peastaapides, mõttekodades ja nii edasi ja mõtlevad endale mänge välja, millega nad maastikul enam ju tegelikult hakkama ei saa. Ma saan aru, et sõjameestel on vaja endale ka eelarveid tekitada ja sellepärast on vaja ka ju sõjaohtu näidata, aga iga mõtlev inimene nii siin- kui sealpool neid mõttelisi rindejooni saab ju aru, et kui ühel pool ehk meie pool või Lääne pool on viis korda rohkem elanikke ja 25 korda suurem majandus, siis see teine pool ei saa meid kuidagi ohustada.” Täiesti harju loogiline järeldus!

Ilmar Raag, kes nagu ameti järgi peaks ühiskonda psühholoogiliselt kaitsma, ei tohi samas oma mundriau unarusse jätta, sest tema on paraku mõttekodadega samas paadis. Seetõttu ei saa tema nimetatud uudiseid pidada sõjaõhutamiseks, kuna Läänel ega Idal pole tegelikku poliitilist tahet sõda alustada ja selliste uudiste kokkulangemist peab ta suuresti juhuslikuks. “Sõjaväelased peavad alati arvestama kõige mustema stsenaariumiga ja nad arvestavad seda sellises malemängule sarnanevas matemaatilises mudelis. Aga see, mis hetkest nende analüüs algab, ei pruugi tähendada, et poliitiline areng on sinna jõudnud. Toome näiteks külma sõja, kus sõjaväelised eksperdid jõudsid tulemuseni, et Nõukogude Liit ja NATO on võimelised üksteist tuumapommidega vastastikku hävitama, aga reaalselt me näeme, et seda sõda ei toimunud.” Ka Raagil on täiesti õigus, kuigi ta unustab lisada, et külma sõja ajal peeti taolisi mõttemänge tavaliselt suletud uste taga ning neid ei kandnud totaalne meedia otseülekandes üle. Milleks on vaja valjuhäälset lollkonda mõttemängudesse haarata, sellele teab vastust vaid tuul … või siis Teadagi Kes.

Mõni aeg tagasi paluti mul ühe projekti tarvis välja tuua, mis on minu arvates kolm olulisemat julgeolekuküsimust, -ohtu, või –väljakutset Eestile 10-30 aasta perspektiivis ja millised võiksid olla lahendid nende neutraliseerimiseks? Siinkohal olgu siis järeltulevatele põlvede tarvis, kes loodetavasti elavad juba postapokalüptilises maailmas, välja toodud minu arvamus. Kõige suurem julgeolekuoht Eestile, veel suurem kui Venemaa, Islamiriik või mistahes muu väline oht, on Eesti ühiskond ise. Eelkõige siis teatavate sotsiaalsete protsesside radikaliseerumine, mis võib nii sisemiste kui väljastpoolt mõjutatud tegevuse tulemusena muuta ühiskonda ebastabiilsemaks. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti astunud samme edasi küll füüsilisel integreerumisel Läänega, ühiskond on valmis tegema pragmaatilist koostööd Lääneriikidega, eeskätt Ameerika Ühendriikidega (samadel põhimõtetel nagu Salazari Portugal kuulus NATOsse – hea on omada suuremat ja tugevamat sõpra), kuid ma ei ole kindel, et meie ühiskond on valmis vastu võtma läänelikke väärtussüsteeme. Need eksporditakse endiselt idast, mis kehtib tegelikult suurema osa Ida-Euroopa kohta. Ühiskonnas valitsevad negatiivsed hoiakud Venemaa kui riigi ja mõningal määral ehk vene rahva vastu, kuid need hoiakud ei kehti Venemaa poolt propageeritavate väärtuste kohta, mis teevad riigi haavatavaks ja kergesti provotseeritavaks. Praegu on sellised internatsionaalsotsialistlikke ja natsionaalsotsialistlikke meeleolusid kandvad jõud Eesti ühiskonnas olemas nii EKRE kui Keskerakonna näol. Viimane neist jagab EKREga tegelikult samasid väärtushinnanguid, kuigi kasutab vahetevahel teistsuguseid loosungeid. Need jõud on poliitiliselt organiseerunud, mis loob baasi nende poolt propageeritavate väärtuste laiemaks kandepinnaks ühiskonnas ja samalaadse ühiskonda destabiliseeriva ekstreempopulistliku liikumise tekkeks nagu seda oli vabadussõjalaste liikumine 1930-tel aastatel. Viimased küsitlused näitavad selliste vaadete populaarsuse tõusu, äärmusliikumisi toetab umbes 40% küsitletutest, mida on kindlasti soodustanud totaalse meedia poolt pakutav toetus. EKRE esimehe Mart Helme sõnul on Konservatiivse Rahvaerakonna toetus veelgi kasvamas ning võib juhtuda, et järgmise valitsuse moodustab EKRE. Ka Adolf Hitler tõusis võimule täiesti demokraatlikult.

2015. aasta näitas, et ühiskond on oskuslike meediakampaaniatega kergesti mõjutatav („murjanipaanika“), mistõttu võib teatud olukorras ekstremistlike jõudude populaarsus hüppeliselt tõusta ning riiki oluliselt destabiliseerida. Teatavas mõttes ohu märk on seegi, kui ühiskonda konsolideerib hirm kellegi või millegi vastu. Mingis lühemas perspektiivis võib see ju näida positiivsena, kuid pikemas perspektiivis võib see soodustada kaldumist ekstremismi. Ma ei ole kindel, et ühiskond tervikuna on valmis tajuma julgeolekut laiemalt kui üksnes sõjalist julgeolekut, mis on ühiskonnas laiemalt väärtustatud, võib-olla mingil määral suudetakse aru saada poliitilisest julgeolekust, kuid majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaküsimuste sidumine julgeolekuga pole suurema osa ühiskonna jaoks üheselt mõistetav. Julgeolekuohtudega toimetulemiseks tuleks riigi tasandil rohkem panustada sisejulgeolekule. Ukraina kriis näitas jällegi kogu maailmale kätte, et kõige suurem julgeolekuoht on ebastabiilne riik, mis on kergemini provokatsioonidele allutatav. Ukraina konflikti peamine allikas polnud mitte riigi sõjaline nõrkus, vaid ebastabiilne ning poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt nõrk ja killustatud riik ning ühiskond. Tugev ja majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt stabiilne riik on tegelikult suurem heidutusjõud kui mõnikümmend tanki, mis rohkem vaigistavad elanike isiklikke hirme kui et tagavad riigi kui terviku julgeolekut. Seetõttu ma arvan, et pole õige julgeoleku sidumine üksnes sõjaliste ressurssidega, vaid rohkem tuleb välja tuua teisi julgeolekuid mõjutavaid aspekte, paranda sidusust erinevate valdkondade vahel, rääkida julgeolekust kui tervikust.

Ma olen üsna kindel, et ükski välisriik, k.a. Venemaa, ei valmistu Eestit otseselt sõjaliselt ründama, kui teda just selleks ei provotseerita, saadav kasu oleks marginaalne võrreldes selle eest makstava hinnaga, see lapsed on turumajandus. Negatiivseid protsesse võib kaasa tuua üldise olukorra muutumine ebastabiilsemaks Euroopas ja/või selle vahetus naabruses. Venemaa huvides on pigem poliitiline ja majanduslik mõjutamine. Kindlasti on aga mitmed jõud huvitatud sellise olukorra tekitamisest, ühiskonna destabiliseerimisest, mis negatiivsete protsesside eskaleerumisel võivad mingil hetkel tõepoolest sõjalise konfliktiga ka lõppeda. Isolatsionism ei ole kaasaegses julgeolekukeskkonnas võimalik, globaliseerumine on paratamatus, ja seetõttu tuleb aktiivselt ning soovitavalt preventiivselt tegeleda julgeolekukeskkonna paremaks muutmisega. Kindlasti on üheks julgeolekut tugevdavaks meetmeks paljukirutud piirileping Venemaaga, mille lahtisidumine rahvusmüütidega mütologiseeritud Tartu rahust on julgeoleku mõttes esmatähtis. Vastastikku tunnustatud piirileping seob naaberriigi, kellega Eestil on probleemid, ikkagi teatavate lepinguliste kohustustega ja selliste lepinguliste kohustuste omamine on julgeoleku mõttes alati parem kui nende mitteomamine. Kui eesmärgiks on konflikti vältimine, siis on usaldust tõstvate meetmete laiendamine alati positiivne. Piirilepingu vastaste argumendid loovad paraku kuvandi lõdva riistaga lõbumajas ringi hüppavast impotendist, kes piinliku olukorra leevendamiseks meenutavad valju häälega noorusmälestusi aegadest, kuidas kunagi ammu, siis kui Ivar teenis nõukogude armees, nemad Põltsamaal naisi rabasid.

Venemaa sisepoliitilised pinged võivad varem või hiljem tuua kaasa režiimimuutuse, majanduslikud sanktsioonid avaldavad mõju just pikemas perspektiivis (vt Iraan), kuid palju raskem on ennustada, millises suunas see muutus võib kulgeda. Ühiskond ei arene evolutsiooniliselt ning demokratiseerumine ei pruugi olla režiimimuutuse ainuvõimalik tagajärg. Seda saame väita kasvõi Araabia kevade näitel, kui tahtsime paremat, aga läks nagu alati. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus Eestis laialt levinud arvamusega, et mida halvemad on Lääne suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile ja meie suur šanss on silma paista Ida-Lääne konfrontatsiooni eesliinil. Stabiilsed ja koostööle orienteeritud suhted Lääne ja Venemaa vahel on Eesti kui Lääne osa – ja nii käsitletakse seda ka Venemaal, võib-olla kui nõrka ja mõjutatavat, kuid siiski osa Läänest, kindlasti väärtuslikumad ja sellepärast ehk ei tasu nende suhete paranemises ilmtingimata näha julgeolekuohtu. Samuti ei ole ma kindel, et kui Venemaal peaks mingi ime läbi võimule tõusma Läänele orienteeritud opositsioon, siis kaovad sellega automaatselt ära Eesti ja Venemaa vahelised pinged, mida näitasid ka 1990-d aastad kui Venemaad valitses Jeltsin ja välisministriks oli tuntud liberaal Kozõrev.

Lähis-Ida jääb veel pikemaks ajaks konstantseks pingete allikaks, kuna rahust huvitatud jõud on seal tegelikult nõrgad. Iisraelis on tendents isegi rahvuslike meeleolude tugevnemisele, noorte hulgas on rohkem ortodoksseid juute ja paljuski on meelsust mõjutanud peale 1990 hoogustunud sisseränd Ida-Euroopast, sest sealsed sisserändajad on kaasa toonud ka oma väärtushinnangud. Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi seiskumine võib aga omakorda viia Läänekalda radikaliseerumiseni ning võimaliku sõjalise lahenduseni Iisraeli poolt, mis võib omakorda esile kutsuda Süüria kodusõjale sarnase põgenikelaine. Kestev ebastabiilne olukord võib viia aga islamiäärmuslike mõjude kasvule piirkonnas, sest mõõdukad jõud kaotavad oma usalduskrediidi. Isegi kui olukord Süürias ja Iraagis õnnestub stabiliseerida, ei välista see olukorra teravnemist kusagil mujal. Samuti jääb kestma oht, et Lääneriigid kistakse sealsetesse regionaalsetesse võimumängudesse. Lähiminevik on näidanud, et need protsessid võivad ühel või teisel kujul ilmneda ka Eestis, kasvõi ootamatult puhkenud murjanpaanika näol, seetõttu ei ole võimalik neist protsessidest isoleeruda ja tuleb aktiivselt panustada rahu tagamisse ükskõik millises kriisipiirkonnas, sest globaliseerunud maailmas ei saa keegi tagada, et ignorantsuse korral see kriis ühel ilusal päeval sinu koduväravani ei jõua.

Ameerika Ühendriikide sõjalise kohaloleku vähenemine Euroopas on pikemas perspektiivis teatavas mõttes paratamatu protsess, sest tõsised kriisipiirkonnad on kusagil mujal ja olukorra võimalik pingestumine Ida-Aasias või Lähis-Idas ei jäta muuhulgas mõjutamata ka Euroopat. Jällegi ei tasu olukorda üle dramatiseerida, vaid muutunud olukorras tuleb leida sobivad lahendused. Seepärast võib prognoosida, et pikemas perspektiivis võivad Euroopa Liidu julgeolekugarantiid muutuda sama oluliseks kui NATO omad, kuna siin on täheldatav ühine julgeolekuruum. Eesti peab kindlasti jätkama osalust EL julgeoleku- ja kaitsedimensiooni arendamisel ja seisma Euroopa ühtsuse eest, sest nendega on meil ühine kultuuriruum, kui nüüd arvukad neukkud kõrvale heita. Euroopa orientatsiooni tugevdamine ei tähenda NATO kõrvaleheitmist, vaid julgeolekugarantiide laiendamist. Kõige olulisem on siiski julgeolekupoliitiliste arengutega maailmas kursis olla ja õppida neile preventiivselt, mitte proaktiivselt reageerima. Võimalikult lai diplomaatiline aktiivsus võib teatud määral tasakaalustada puudujääke sõjalises julgeolekus. Viiekümne aasta perspektiivis muutub aga julgeolekuseisund väga kiiresti, 1966 oli külma sõja haripunkt, käis Vietnami sõda ja Prantsusmaa lahkus NATO sõjalises organisatsioonist, veel 50 aastat tagasi käis Esimene maailmasõda ja oli koloniaalajastu haripunkt ning aastal 1916 vaevalt, et keegi suutis NATO tekkimist või Vietnami iseseisvumist isegi ette kujutada. Selline sai siis Eesti julgeolekumuinasjutt, vol. 2.

22 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    veebr. 14, 2016 @ 16:00:36

    Kas vasakult poolt äiata on õilsam kui paremalt?
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kas-vasakult-poolt-aiata-on-oilsam-kui-paremalt?id=73650841
    Oleme näinud sellisegi nähtuse pealetungi, mida võiks nimetada nõukogude natsionalismiks: rahvusluse sildi all nutetakse taga raudset eesriiet ja püssidega turvamehi müüril, vuntsidega „isakest” ja totalitaarset riigikorda, kolhoose ja ideoloogilist vägivalda. Ikka nii, nagu õpetas Jossif Stalin ja mitte nagu Carl Robert Jakobson. Ju ajavad teatud vanuses inimesed juba segi omaenda arvamuse ja Stalini-aegse kasvatuse.

    Vasta

    • ckrabat
      veebr. 15, 2016 @ 00:21:08

      nii see üldiselt läheb, kõigepealt nõukogude multikad, siis hakkavad pelmeenid maitsema ja varsti juba kirjutadki parteisse astumise avaldust …

      Vasta

  2. personainfieri
    veebr. 14, 2016 @ 16:08:32

    Tegelikult käib Eesti ühiskonnas muidugi räige diskrimineerimine, kui mõistet “loll” kasutatakse hinnangulisena, kuigi tegemist on täiesti iseseisva ja sõltumatu liigiga. Sellepärast on lollid sunnitud oma identiteeti varjama ja esinevad inimestena. Kardavad vihakõnet 🙂

    Vasta

  3. jolli
    veebr. 14, 2016 @ 16:52:14

    Aga kui osad (halvad) võidurelvastuvad, samal ajal kui head (meie) seda ei tee? Siis ju halvad võidavad, kui tuleb sõda. 😛

    Vasta

  4. personainfieri
    veebr. 14, 2016 @ 17:06:33

    No kui päris p-s on, siis tuleb Nibiru, vaatab, kas teda ära veel tuntakse ja ütleb, mis värk on 😛

    Vasta

  5. K_V
    veebr. 14, 2016 @ 20:14:11

    “2015. aasta näitas, et ühiskond on oskuslike meediakampaaniatega kergesti mõjutatav („murjanipaanika“)”

    Sedasama on näidanud ka kõik eelnevad aastad. Näiteks 2009. aastal meenutas Indrek Tarandi esitlemine meedias mulle väga seda, kuidas esitleti nõuka-ajal rahvasaadikute kongresside delegaate, rahvusvahelise imperialismi roll usaldati selles esitluses jällegi valitsuserakondadele. Oskuslikult, kui tulemusi meenutada.
    Vikipeediast:
    “2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel astus Tarand üles üksikkandidaadina ja ta osutus valituks, kogudes 25,81% häältest. Ta sai 102 509 valija toetuse ning jäi vaid 1016 häälega alla enim hääli saanud Keskerakonnale.[36]”

    Vasta

    • personainfieri
      veebr. 14, 2016 @ 20:44:53

      Tarand on loomulikult meediafenomen. Kui oleks mõni teine tema programmiga välja tulnud, oleks haledalt läbi kukkunud, sest kui sind pole meedias, pole sind olemas, aga Indreku nägu oli valijaskonnale populaarsetest telesarjadest tuttav ja mõjus usaldusväärselt. Tegelikult läks ta peale sama taktikaga, millega Trump jahib praegu “lihtsate ameeriklaste hääli” ja see töötab!

      Vasta

  6. huviline
    veebr. 14, 2016 @ 23:34:37

    “Ka Raagil on täiesti õigus, kuigi ta unustab lisada, et külma sõja ajal peeti taolisi mõttemänge tavaliselt suletud uste taga ning neid ei kandnud totaalne meedia otseülekandes üle.”

    Siin nagu kiidetaks takka suletud poliitika tegemist, millest saab rahvas teada võib-olla kunagi, kui arhiivid avatakse, välistades demokraatliku avatuse.

    Totaalne meedia on lõpuks üks võimu meede, selle suukorvistamine tähendaks tagasipöördumist nõukogude väärtuste juurde.

    Isegi kõlma sõja ajal tuli Watergate poliitskandaal küllalt kiiresti avalikuks.

    Vasta

    • ckrabat
      veebr. 15, 2016 @ 00:30:34

      “Isegi kõlma sõja ajal tuli Watergate poliitskandaal küllalt kiiresti avalikuks.”

      Selle pisikese vahega, et tegemist polnud mõtteharjutusega, vaid reaalse kriminaalse tegevusega, millele ei jõutud jälile mitte totaalse meedia kaasabil, vaid õiguskaitseorganite tubli tööga, kes ei lasknud end meediast segada.

      Vasta

    • jolli
      veebr. 15, 2016 @ 21:11:09

      Siin nagu kiidetaks takka suletud poliitika tegemist, millest saab rahvas teada võib-olla kunagi, kui arhiivid avatakse, välistades demokraatliku avatuse.

      🙂 Nojah, aga kui see “rahvas” on sind trügiv tüüp trollist või ärajoonud tegelane burksiputka eest, kes tahab kümpi kütta? Kas sa seisad vankumatult tema informeerituse eest? 😀

      Vasta

  7. huviline
    veebr. 15, 2016 @ 08:29:22

    Lisaks õigusvastasele tegevusele oli Watergate ka meedia sündmus, need asjad käivad alati käsikäes.

    Siin on kaks asja kas nõukogude aegne suukorvuistatud meedia või avatud totaalne meedia.

    Võib-täheldada trendi suukorvistada totaalne meedia (netikommentaaride keelamine).

    Vasta

  8. ckrabat
    veebr. 15, 2016 @ 08:53:31

    Võib-täheldada trendi suukorvistada totaalne meedia (netikommentaaride keelamine).

    Oot-oot, nüüd läks midagi valesti. Kust on mõni loll pähe võtnud, et ta võib kommenteerida kellegi teise poolt omatavas väljaandes ja teha seda täiesti tasuta? Ma oleks nõus, kui loll köhib pappi ja kommenteerib siis kuis jaksab. Kas sa mõtled, et igaüks peaks poest tasuta kokakoolat ja burksi saama? Aga tee endale ise väljaanne, Küla Kell vms, ja kommenteeri niipalju kui kulub.

    Pluss muidugi keelamine. Mis keelati? Kes keelas? Väljaanne esitas tingimused, missuguses vormis tuleb kommentaarid esitada. Kui sa pole pappi maksnud ega mingit sulle sobivat teenust ostnud, siis on sul 1) võimalus tema poolt esitatavaid nõuded täita ja kommenteerida sulle riigi poolt eraldatud nime või numbri alt või siis 2) vait olla või 3) otsida mõni teine väljaanne, mis lubab anonüümseid kommentaare või 4) teha endale ise väljaanne nagu see blogi siin. Valik on sinu.

    Vasta

  9. personainfieri
    veebr. 15, 2016 @ 09:59:00

    Kokkuvõtteks – kommenteerimise keelamine ise on totaalse meedia poolt tekitatud ja promotud müüt, millel ei ole päris eluga midagi pistmist.

    Vasta

    • huviline
      veebr. 15, 2016 @ 20:23:34

      Anonüümse kommentaariumi sulgemine on fakt, seda ilma igasuguse põhjenduseta, mis on jumala õige, sest neid lihtsalt pole. Vastupidi, “kogukond avaldab üksikisiku väljendusvabadusele survet, mida leevendavad ainult pseudonüümid ja anonüümsus.”
      http://epl.delfi.ee/news/arvamus/anonuumsus-on-vahel-eluliselt-vajalik?id=73681639

      Point on selles, et totaalset meediat müüdistades või seda müüti lõhkudes, tekitatakse teine müüt, mis on eituse eitus ja hullem soolapuhumine kui ükski .lugu, mida müüdiks võiks pidada.

      Totaalse meedia suukorvistamine kogukonna poolt jätab üha enam isikuid kõrvale, kelle suu suukorvi ei mahugi. Mitte mingit vaikivat enamust või leadershipe, juttu jätkub küll ja kauemaks, mis on reegliteväline mull.

      Eesti julgeolekumuinasjutt mahub veel päris kenasti. 🙂

      Vasta

  10. Jüri
    veebr. 15, 2016 @ 11:41:41

    Aga mis sellest halba on, kui me Venemaaga mõnes asjas ühel meelel oleme? Mis eeskuju see abstraktne “euroopa” meile küll anda võiks. ? Seal pole ju midagi mida eeskujuks võtta. Neil on umbes 10 rumalat sõna mille tähendust mitte keegi ei tea aga mida kõik kardavad ja nende sõnade ümber keerleb kogu selle territooriumi elu. Just nimelt territooriumi sest sealsed on nii erinevad, et ühiskonda seal enam pole.
    Keerame parem ajalugu veel ühe korra tagasi nagu me 1991 tegime ja saadaks õige selle “euroopa” koos oma “väärtustega” sinnasamasse ajaloo prügikasti kus Nõukogude Liit juba ees ootab.

    Vasta

  11. personainfieri
    veebr. 15, 2016 @ 20:12:26

    Komplekssuse koorem
    http://nihilist.fm/komplekssuse-koorem/
    mingi jutt, natuke suitsune

    Vasta

  12. jolli
    veebr. 15, 2016 @ 21:17:37

    Jüri, esmalt tere sulle, kui uuele tulijale siin blogis.
    Kas sinu sünniaasta jääb umbes samasse kanti, kui Ivaril Nõukogude armeest? St. teenisid, teenisid ja lõpuks ka välja teenisid? 🙂
    Selge, et kõik võõras on vaenulik, kõik vaenulik on valelik ja sellega tuleb võidelda, kus võimalik. Aga siin ongi üks lõks, mis on seotud justnimelt sellesama va sünniaastaga. Kui nõukaajal “läände” pääsesid, siis kontrollitud tingimustes- pere jäi pantvangi, raha vahetati reisile teatud kogus, piiril otsiti läbi ja nuhk oli ilusti “turismigrupiga” kaasas. Seda kaunist aega igatsedki taga? Või loodad, et kui see halb EU on ükskord prügikastis, astub kuskilt “deus ex machina” välja hea euroopa liit, kes trööstib ja lohutab, annab sulli, pappi ja feimi?
    😀

    Vasta

  13. personainfieri
    veebr. 15, 2016 @ 21:50:43

    Rain Kooli: sõna ja (kolmas maailma)sõda
    http://uudised.err.ee/v/arvamus/4e6bbe1c-962a-4645-90ad-18f16a638b05/rain-kooli-sona-ja-kolmas-maailmasoda
    Mitu rahvusvahelist meediakontserni ja uudisteorganisatsiooni vahendas lõppenud nädalal uudist selle kohta, kuidas Venemaa peaminister Dmitri Medvedev olla saksa ajalehe Handelsblatt intervjuus hoiatanud, et Süüria sõda võib viia uue maailmasõjani. Nüüdseks on justkui selgunud, et Medvedevi sõnavalik ei pruukinud olla päris selline, nagu seda saksakeelses tõlkes presenteeriti – ehk einen neuen Weltkrieg. Medvedev andis intervjuu oma emakeeles ning Vene valitsuse kodulehel ilmunud venekeelses intervjuutekstis kasutatakse tunduvalt pehmemat väljendit – очередную войну на Земле ehk ”uut sõda Maal”.
    Jutt käis siis olukorrast Süürias, kus president Bashar al-Assadi toetav Venemaa ründab nii terroriorganisatsiooni ISIS kui ka teiste valitsusvastaste rühmituste positsioone – samas toetab osasid neist teistest valitsusvastastest rühmitustest USA. Lisaks on äsja teatanud oma üksuste saatmisest Türki Saudi Araabia, kel on plaanis samuti Süürias toimuvasse sekkuda. ”Sõna weltkrieg oli, ajakirjanduslikku kõnepruuki kasutades, piisavalt seksikas, et äratada rahvusvahelist tähelepanu,” märkis Raadio Vaba Euroopa veebiväljaandes ilmunud artikkel sarkastiliselt.

    Vasta

  14. personainfieri
    veebr. 15, 2016 @ 23:53:49

    Eerik-Niiles Kross: Putini sõda kui silmamoondus
    http://arvamus.postimees.ee/3583807/eerik-niiles-kross-putini-soda-kui-silmamoondus
    Venemaa pidev vastane ei ole Ukraina valitsus või Süüria mässulised. Venemaa strateegilistes dokumentideski on kirjas, et peavaenlased on Ameerika Ühendriigid ja NATO, üha sagedamini ka Euroopa. Sõjad Ukrainas ja Süürias ei ole edukad mitte siis, kui neis riikides sõjaliselt võidetakse, vaid siis, kui Ühendriigid ja NATO annavad neis juba ette alla, siis, kui Euroopa ei kaitse oma väärtusi ja loobub Venemaale vastu astumast. Siin tuleb mängu ka nn mittelineaarse sõja teooria, mille järgi luuakse sõjaline keskkond, kus on rohkem kui kaks osalist, kõik sõdivad kõigi vastu, vahetavad pooli ja sõda on protsess. Eesmärgid võivad seejuures olla hoopis mujal kui otseses sõjategevuses. Selle teooria on muide sõnastanud Putini nõunik, nii Ramzan Kadõrovi fenomeni kui ka Ukraina sõja üks arhitekte Vladisalv Surkov. Seesama Surkov, kes käis äsja Kaliningradis USA diplomaatidega Ukraina sõjale ja sanktsioonidele «lahendust otsimas».

    Moskva on mitu kuud rääkinud, kuidas ta on «mures», et Euroopa ei suuda põgenikekriisiga toime tulla, samal ajal seda kriisi aktiivselt süvendades. Vene riiklik meediamasin, osa tänapäeva sõja masinast, on produtseerinud sadu liba- ja ülevõimendanud tegelikke uudiseid Euroopa saamatusest, nõrkusest ja kohesest kokkuvarisemisest. Neid uudiseid söödetakse Venemaa finantseeritud Euroopa paremäärmuslastele ja Vene riiklik trollidearmee täidab nendega eurooplaste sotsiaalmeedia ruumi. See ei ole lihtsalt «vene propaganda». Valeri Gerassimovi doktriini järgi on tegemist sõjaga, «informatsiooniliste meetmetega».

    Siit leiab ehk ka Jüri endale vastuse.

    Vasta

  15. Trackback: World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2016
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
29  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: