Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu, viin!

@jolli, toimetanud ckrabat
Mõned aastad tagasi, kui Ivari ja Anfissa tütred käisid veel ühe depressiivse Eesti väikelinna keskkoolis, tulid Liisi ja Laena koolist koju ja rääkisid kodus emale, et kutid kutsusid nad halloweeni peole ja sinna on kostüümi vaja, sest peol peab kole välja nägema. Ivar nõukogude armeest kuulis poole kõrvaga pealt, et kultuurimajas tuleb hellõu viina pidu. Mis on viin, teadis Ivar hästi ja see tekitas temal suure huvi asja vastu. Hellõuga oli veidi keerulisem. Ta teadis, et kui Anfissa telefoni vastu võttis, ütles ta alati “Aljoo!”. See pidi tähendama kas kuulen või tere või midagi. Tere, viin! Ivari paljukannatanud peakolus lõi lambike põlema. Igaks juhuks helistas ta vanale sõjakaaslasele nõukogude armeest mitšman Volkovile, kes tundis võõrkeeli ja küsis üle. Mitšman seletaski, et hellõu tähendab kapitalistide keeles “Tere!” – “Tere, viin!”. Kuigi see oli mitšmani teada mingi imelik ameerika komme, siis “hellõu, viin” oli ka korralikule nõukogude inimesele igati arusaadav ja seda pidu võis pidada küll. Nii otsiski Ivar välja oma vanade sõprade telefoninumbrid üle terve endise Nõukogude Liidu ja hakkas neile helistama, et neid hellõu-viina peole meelitada.

Kõik, välja arvatud motorist Abezjanov, olid kohe nõus. Lõunavabariikidest pärit Abezjanov oli peale Ivari külastamist Kaug-Põhja sattunud, tegeles arbuuside ekspordiga lõunavabariikidest Kaug-Põhja, oli vahepeal naise võtnud, Lada ostnud ja soliidseks ärimeheks hakanud, kes käis prill nina peal, mapp kaenla all ringi ja ei tahtnud mingist hellõu-viinatamisest kuuldagi. Tema oli nüüd nii peen musjöö, et jõi ainult prantsuse konjakit, mida kliendid talle tänutäheks tõid. Ivaril kulus tema pehmeks rääkimiseks kaks kõnekaarti, aga kui ta aga ütles, et hellõu-viina peole tulevad ka Baltikumi tibid, kes olid Abezjanovile Ivari külastamise ajal sügava mulje jätnud, eriti need Saaremaa omad, jäi too lõpuks nõusse, sest kuigi ta oli küll pealt näha õnnelikus abielus, ei oleks te seda kõike jälle alt näha tahtnud.

See on juba mehejutt, resümeeris Ivar, kui oli Abezjanovi nõusse saanud. Truudus, mehed, on juhuse puudus, filosofeeris ta edasi nüüd juba ohtlikel teemadel, kuid õnneks ei viibinud Anfissa kuuldekauguses ja truuduse ning juhusega olid Ivaril ülepea omad sotid. Kui oli truudus, siis valitses juhusepuudus ja vastupidi – kui tekkis mõni juhus, siis jällegi valitses puudus ja polnud võimalik tõelise mehe kombel naistele välja käristada. Nii kõndiski juhus minema ja mure tuli uputada odava lauaviina pudelisse, kuhu mõni peenemate sõrmedega mees oleks osanud isegi laeva sisse ehitada. Ivar oli isegi ükskord täis peaga püüdnud laeva pudelisse ajada, aga see oli lõppenud viieteistkümne päeva aresti, ühiskondliku töö ja pea paljaks ajamisega, sest kuigi laev ei mahtunud pudelisse, siis mahtus Ivar kollasesse “sidrunisse” ehk miilitsaautosse, mis teda plate peale kainenema viis.

Paljud teenistuskaaslased, teiste seas vanemabi Puškin, kellel valutas sabakont, olid jäänud tulemata, aga tuumik oli kohal. Kui sõbrad – mitšman Volkov, Abezjanov ja teine motorist Agdam Pohmelidze Gruusia vennasvabariigist, tema nimi oli passis hoopis Akaki Nikuradze, aga keegi ei kutsunud teda nii – lõpuks Ivari paneelika ees kokku said, siis selgus, et mitte keegi ei olnud ennast kostümeerinud vastavalt hellõu-viina peo nõuetele, et kole välja näha. Seda, et hellõu-viina peol peaks kuidagi teistmoodi kole olema, kui muidu, oli Ivarile trepikojas seletanud naabrimutt Loreida Loo, abiellunud Reha. Ivar poleks muidu sellise asja pealegi tulnud, et juua tuleb mingis teatrikostüümis, sest tema jõi tavaliselt maikas ja trussikutes, kuna joomise ajal hakkas harilikult palav, nii et tuli isegi rõdu uks lahti teha. Anfissa jutu järgi teadis Ivar, et ta on juba loomulikult kole, et peaks nüüd kuidagi veel peo tarvis üles lööma, kostümeerima ja meikima nagu Liisi ja Laena. Enamik seltskonnast oli jooma kogunenud igati ontlikes riietes, mitšman Volkov oli kohale tulnud isegi ülikonnas, sest meremehe univorm oli ajapikku keskelt kitsaks jäänud, seda ilmselt rohkest pesemisest.

Poest osteti mitu hellõu-viina ja hakati õhtuse peo soojendusega Ivari köögis pihta. Anfissa oli läinud Musta mere äärde ema külastama ja selles osas valitses korteris leebe pärituul ja laevukese kiirus kasvas iga joodud hellõu-viinaga. Peale kolmandat pudelit otsustati minna värsket õhku hingama ja uute jookide järele. Poe ees juhtus aga nii, et seal suitsetas kamp töötuid kaevureid, ehtsad kalevipojad nagu Ivar välimuse järgi otsustas, suurte tammiste rusikate ja parkunud näonahaga. Kaevurid tulid kohe ligi ja küsisid suitsu, mille peale Abezjanov, kes oli nüüd tähtis mees ja minetanud teatava elementaarse ohutunde, kaevurid kuraasika otsekohesusega persse saatis. Selline diplomaatiline fopaa tingis loomulikult suhete järsu jahenemise ja võõrastesse territoriaalvetesse tunginud kaevurid lasid rusikad käiku, mille käigus löödi Ivaril kohe silm siniseks. Tõsi, ta ise lõi vastu kaks silma siniseks, aga jõud olid liiga ebavõrdsed ning sõbrad pidid poe eest taanduma. Õnneks läksid ka kaevurid minema ja Ivar võttis talle omase filosoofilise rahuga sündmuste arengu kokku – suitsetamine on tervisele kahjulik, sest nad oleks pidanud kaevurite persse saatmise asemel hoopis ütlema, et kahjuks nad ei suitseta.

Abezjanov jäi ilma kahest kullatud esihambast ja rüseluses hammustati tal ära ka tükk kõrvalestast, mille tõttu hakkas veri voolama ja rikkus ära tema peene helebeeži sviitri. Mitšmani ülikonnal rebiti küljest üks käis ja vastastikku vahetatud arvamuste paljususes ehk pluralismis sai kannatada mitšmani nina, millest hakkas verd voolama ja otse tema valgele triiksärgile. Pärast tehti Ivarile veel kiirabis neli põseõmblust ning ka pea pandi sidemesse, sest juustepiirile oli vastu äärekivi kukkumisest tekkinud päris korralik marrastus, millest tuli palju verd. Kuid tõelised mehed ei alistu, eriti veel sellised, kes on läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest nõukogude armees ja peale traumapunkti külastamist otsustati kohe edasi minna kohalikku kultuurimajja, kus hellõu-viina pidu oli vahepeal käima läinud.

Turvamees uksel vaatas vaimustunult sõprade räsitud välimust ja tõstis tunnustavalt püsti parema pöidla. Klubis käis parasjagu parimate kostüümide valimine ning otse ukselt tiris üks litsaka välimusega neiu, kellele oleks jalgade järgi võinud pakkuda kakskümmend aastat, aga näo järgi julgelt sada aastat juurde panna, nad otse lavale. Rahvas klubis kiljus vaimustusest, kui see mikrofoniga väikese nõia eakaaslasest neiu nimetas neid millegipärast zombideks, tutvustas publikule nende suurepäraseid lahinguhaavu ning eriti kiideti grimeerija, stilisti ja rekvisiitori tööd toonitades, et kõik nägevat välja ehe ja “nagu päris”. Igatahes kuulutati nad peo parimate kostüümide preemia vääriliseks, rahvas huilgas ning Liisi ja Laena sosistasid uhkelt oma kuttidele kõrva: “Näed, see on minu isa, tõeline mees, aga mis sina oled, pole veel armeeski teeninud!” Ivar oli õnnelik – publikumenu oli talle alati meeldinud, mis sest, et tal oli inimestele naeratamisega natuke raske, sest põseõmblused segasid ja paar hammast oli samuti kaduma läinud. Selline meeleolukas pidu oli siis Ivarile see hellõu-viin, mis muidu on üks vana ameerika kauboide komme, aga mida on õpitud hindama nüüd ka meil, sest pool sellest hellõu-viinast on ühe meilegi armsaks saanud joogi järgi nimetatud.

Ivar, mitšman Volkov jt Soomes hellõu-viina tähistamas:)

Advertisements

4 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    nov. 02, 2013 @ 23:56:59

    Uusrikkad võivad… 🙂

    Vasta

  2. ckrabat
    nov. 03, 2013 @ 10:35:02

    Hellõu-viin afterparty Ivari paneelika ees 😀

    Esinevad Abezjanov, Ivar, ja Agdam Pohmelidze. Mitšman Volkov saadab karmoškal. Pealt vaatavad Musta mere äärest saabunud Anfissa ja naabrimutt Loreida Loo-Reha.

    Vasta

  3. ckrabat
    nov. 06, 2013 @ 22:50:41


    Liisi kutt kohtub potentsiaalse äiapapaga 🙂

    Vasta

  4. ckrabat
    nov. 10, 2013 @ 18:28:06

    Naisepeksus süüdistatava Vene hokitähe ohver: kui ta jõi, siis palju
    http://sport.postimees.ee/2592140/naisepeksus-suudistatava-vene-hokitahe-ohver-kui-ta-joi-siis-palju
    Sõbratari sõnul käis Varlamov saatuslikul õhtul sõpradega Halloweeni tähistamas ning oli koju naastes maani täis. «Mul on olemas video sellest, milline ta õhtul kella kümne ajal välja nägi. Võite ise ette kujutada, millises seisundis ta oli hommikul kella kuueks, kui ta mulle kallale tuli. Sest ta jõi aina edasi,» sõnas Vavrinjuk.
    «Semjon ei joo sageli. Aga kui ta joob, siis palju. Ja kui ta liiga palju joob, muutub ta agressiivseks ning läheb täiesti hulluks,» kirjeldas Vavrinjuk õhtut, mil Varlamov teda peksis ja juukseidpidi mööda korterit ringi lohistas. «Ta karjus: «Kes sa üldse oled? Mina olen staar! Mängin NHLis ja koondises!» Siis kiskus ta särgi lõhki ja röökis: «Mina olen maailmameister! Aga kes oled sina?» jätkas Vavrinjuk.

    Hellõu, viin! 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

november 2013
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: