Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes I

@H.M.
Üleilmse terrorismivastase sõjaga, mis on 21. sajandi esimesel kümnendil oluliselt mõjutanud arenguid maailmas, on rahvusvahelistes suhetes jõudsalt esile kerkinud hirmukultuuri mõiste. Hirmu osakaalu inimtegevuse katalüsaatorina ei saa alahinnata, sõltumata sellest kas toimijateks on riigid, muud rahvusvahelised subjektid või üksikisikud. Zbigniew Brzezinski on nimetanud hirmukultuuri terrorismivastase sõja üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia(1). Hirm, eriti hirm teistsuguste (deviantsete) ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Richard Ned Lebow tõlgendab hirmu kui emotsiooni, mis erineb inimkonna arengut suunavatest fundamentaalsetest motiividest nagu isu, vaim ja mõistus(2). Ta seob hirmu julgeoleku ja jõu omavahelise korrelatsiooniga, samal ajal kui isu väärtustab jõukust ning vaim väärtustab au(3).

Sotsiaalteadustes kuulub hirmukultuur mõistete hulka, mille kasutamine on olnud mitmesuguste eelarvamuste ja ängide tõttu piiratud. Hirmukultuur on kahtlemata eelarvamuslik nähtus, mis eeldab emotsionaalsete motiivide nagu hirm, viha, vimm ja ärevus sihipärast toimimist mingi valdkonna avalikes diskursustes ja suhtekorralduses. Teatud mõttes võib teda lugeda „poliitiliselt ebakorrektsete“ sotsiaalsete konstruktsioonide hulka, mille olemasolu tunnustamine ei kuulu hea tooni juurde, kuigi hirmust põhjustatud emotsioonid mõjutavad märgatavalt meie igapäevaelu mitmeid olulisi aspekte erinevatel tasanditel. Kuigi ideoloogilisel baasil forsseeritud kollektiivne hirm võib suurendada ühiskonna sisest solidaarsust, siis hirmukultuuri kultiveerimine soovitud poliitiliste eesmärkide huvides võib omakorda soodustada äärmuslikke hoiakuid ja ideoloogiaid viljelevate režiimide esiletõusu.

Rahvusvahelistes suhetes mõjutab hirm meie tajumisi teistsuguste toimijate võimalike käitumismudelite kohta. Hirmukultuuri toetavad ’Meie-Teised’ vastandusele toetuvad ideoloogiad (nt marksism, natsionalism), eriti oma äärmuslikes variatsioonides. Rahvusvaheliste toimijate omavahelisi suhteid on sageli mõjutamas hirmule tuginevad kontseptsioonid, mis on tihti omandanud mütologiseeritud ja kivistunud vormi, luues baasi kohustuslikule vaenlase narratiivile, olgu need siis personifitseeritud riigid ja rahvused: „Venemaa“, “Saksamaa“, “Ameerika Ühendriigid“ jt või siis erinevad tsivilisatsioonilised ja kultuurilised nähtused nagu „islam“, „Euroopa“, „Lääs“ jne. Kui taoline ajaloolise vaenlase narratiiv on kord loodud, siis sellest vabanemine võib eeldada pikka protsessi ning kardinaalseid muutusi rahvusvahelises süsteemis tervikuna. Nii kuulus Prantsusmaa ja Saksamaa vastuolu 19. sajandi lõpu ning 20.sajandi alguse maailmapoliitika kohustusliku narratiivi juurde, millest suudeti vabaneda alles Teise maailmasõja järgsete Lääne-Euroopa lõimumisprotsesside toel.

Väidan, et ’Meie-Teised’ vastuolu väärtustavad narratiivid võivad soodustada laiapõhjalise ühiskondliku hirmu tekkimist, mille abil suudetakse tekitada ’Meie’-rühma (need, kes samastavad end mingis sotsiaalses kontekstis kehtiva režiimiga) seas hirmu vaenlastena defineeritud ’Teiste’ ees. Kollektiivse hirmu sündroomi najal on paljud totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid, mille side ühiskonnaga võib muidu tunduda mõistusevastane, suutnud üles ehitada märkimisväärse toetusbaasi. Vastanduvatele ideoloogiatele (nt Saksamaa natsionaalsotsialismile, Itaalia fašismile, Nõukogude Liidu, Hiina, Kuuba või Põhja-Korea kommunismile, BAATH liikumise poolt Iraagis ja Süürias edendatud araabia sotsialistlikule natsionalismile, islamifundamentalistlikule Talibani-liikumisele Afganistanis jpt äärmuslikele liikumistele) on olnud märkimisväärne ühiskondlik toetus vähemalt mõnede ühiskonna kihtide seas, millel põhinevaid nostalgia ilminguid on vähemal või rohkemal määral esile kerkinud ka peale režiimide kokkuvarisemist. Käesolev töö uuribki empiiriliste näidete najal, kuidas sellised hirmukultuuril põhinevad identiteedikonstruktsioonid on mõjutanud rahvusvaheliste süsteemi käitumist deviantsete toimijatega.

Identiteet rahvusvahelistes suhetes
Hirmukultuuri viljelemine kaasneb sageli tugeva enesesäilitamise vajadusega identiteedi konstrueerimisega. Rahvusvaheliste suhete teoreetiline loogika eristab ratsionalistlikke ja reflektsionistlikke koolkondi, millest esimesed tuginevad universaalsetele printsiipidele, teised aga lähtuvad iga subjekti erinevast identiteeditunnetusest. Teadusmaailm on laias plaanis jagunenud kaheks võitlevaks leeriks, kus ühed, kultuurilised relativistid, näevad kultuuri kui sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku käitumise peamise mõjutajana, aga teised – materiaalse huvitatuse printsiibist lähtuvad majandusteadlased, ratsionaalset valikut esindavad poliitikateadlased ja rahvusvaheliste suhete neorealistlik koolkond – tuginevad universaalsetele seletustele(4). Ratsionalistlike rahvusvaheliste suhete teoreetiliste voolude (realistid, liberaalid jne) konstruktsioon ei näe ette kultuuri- ja identiteedipõhiste negatiivse alatooniga irratsionaalsete faktorite mõju rahvusvaheliste toimijate käitumisele.

Juba Briti mõtleja John Stuart Mill pidas tõsiseks veaks eeldust, et kaks tsiviliseeritud rahvast või siis tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata rahvad järgivad samasuguseid rahvusvahelisi tavasid ja moraalireegleid(5). Kui me aga vaatame rahvusvaheliste konfliktide tekkepõhjuseid, siis „agressori“ ja „ohvri“ identiteedid pole selgesti tihtipeale eristatavad, kuna konfliktisituatsiooni seletava narratiivi konstrueerimisel võivad erinevad osapooled kasutada küll sarnaseid argumente, kuid muutes sündmuste konteksti enda jaoks soovitud suunas. Kui me vaatleme kasvõi 2008. aastal kulmineerunud Venemaa ja Gruusia konflikti, siis selles konfliktis põrkuvad ka konflikti osapoolte poolt kasutusele võetud erinevad narratiivid. Ratsionalistlike meetoditega on võimalik lahendada Venemaa ja Gruusia riikide vahelist konflikti, kuid konflikti terviklikku lahendamist komplitseerib abhaaside ja osseetide osalus, kelle motiivid on kahtlemata erinevad Venemaa kui riigi motiividest.

Julgeolekut defineerides on valdav osa käsitlusi lähtunud universaalsetest ja materialistlikest epistemoloogilistest põhjendustest. Ratsionaalsed seletused satuvad aga tihtipeale vastuollu praktiliste väljunditega – miks mõned kogukonnad käituvad viisil, mida jälle teised kogukonnad tõlgendavad ähvardusena(6). Eeltoodud näite puhul vastandub Gruusia poolt rõhutatav riigi territoriaalse terviklikkuse kontseptsioon abhaaside ja osseetide rahvusliku enesemääramise kontseptsiooniga, millele mõlemaid pooli rahuldava ratsionaalse lahenduse leidmine, ilma et ükski pool ei tunneks „võitjana“ või „kaotajana“, pole just lihtne ülesanne. Kui laiemas regionaalses kontekstis näivad imperialistlikena Venemaa ambitsioonid, kes kasutavad abhaaside ja osseetide iseseisvuspüüdlusi oma mõju suurendamiseks Kaukaasias, siis abhaaside ja osseetide silmis mõjub imperialistlikuna Gruusia käitumine, kes eitab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia enesemääramisõigust ja käsitleb neid territooriume Gruusia riigi lahutamatu osana.

Sarnast erinevate narratiivide põrkumist võib täheldada suurema osa kaasaegsete kultuurilise algupäraga rahvusvaheliste konfliktide (nt Kosovo, Mägi-Karabahhi jpt) tekkepõhjuste juures. Nii on ka Kosovo konflikti täielik lahendamine takistatud osapoolte konstrueeritud erinevatest narratiividest, millele kõikehõlmava ratsionalistliku lahendi leidmine põkkub toimijate erinevate motiividega. Kui vaadelda riike, kes on tunnustanud Kosovo iseseisvust, siis hoolimata faktist, et 16. märtsi 2013 seisuga on 101 riiki(7) Kosovo iseseisvust ametlikult tunnustanud ja 22. juulil 2010. aastal tunnistas Rahvusvaheline Kohus, et Kosovo iseseisvumine ei olnud rahvusvahelise õigusega vastuolus(8), siis paljud riigid on jäänud Kosovo iseseisvuse küsimuses vastupidisele või kõhklevale seisukohale. Kosovo iseseisvust ei tunnusta sageli riigid, kellel on endal probleeme vähemusrahvuste iseseisvuspüüdlustega(9). Paradoksaalselt kattuvad siin mitmete samalaadsete konfliktsituatsioonide osapoolte (N: Venemaa ja Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani) seisukohad.

Identiteet peegeldab indiviidi kuuluvust teatavasse väärtuste süsteemi või neid väärtusi kandvasse kogukonda. Identiteedi abil saab indiviid hinnata oma väärtushinnangu sarnasust või erinevust universaalses väärtushinnangute süsteemis. Kultuuriliselt võib identiteeti määratleda läbi koha, rassi, rahvuse, religiooni, etnilisuse, keele, soo, seksuaalse orientatsiooni, ajaloo, esteetiliste väärtuste, ideoloogia, sotsiaalse staatuse jm ühiskondlike kriteeriumide ja väärtushinnangute. Carl Schmitt on pidanud tugevamaks neid identiteete, mis tekivad vastandumisel ühisele vaenlasele(10), kuid Lääne tsivilisatsiooni areng on toonud esile ka kultuurilise homogeensuse ühendava osa, mis on aidanud jagatud identiteete kujundada(11).

Filosoofias, poliitikateaduses ja poliitikas on identiteedi konstrueerimine tihedalt seotud ’Meie’ ja ’Teised’ kategooriate loomisega(12). Hinnangulised ja kognitiivsed tunded ’Teiste’ vastu aitavadki konstrueerida Meie-identiteeti, määratledes, kuidas ’Meie’ eristume ’Teistest’. Identiteedi konstrueerimisel pannakse paika teatud normatiivsed elemendid, mis esindavad Meie-kultuuri ning neid seisukohti, mis Meie-identiteediga ei ühildu, käsitletakse võõraste, veidrate või vaenulikena. Kuvandi loomine ’Teistest’ (Meie ja Nemad) on üks Meie-identiteedi loomupäraseid osiseid. Kollektiivsed identiteedid defineerivad ’Meie’ ning ehitavad piirijooni ’Teiste’ vastu(13). Richard Ned Lebow viib Meie-Teised vastanduse seosesse Michel Foucault’ järeldusega(14), et korda ja identiteeti luuakse ja säilitatakse läbi deviantsuse diskursuse(15). Läbi deviantsuse(16) luuakse tõe ja õiguse narratiiv, millega on lihtne absoluutse tõe monopoli kehtestada ning esitleda teistsuguste narratiivide kasutajaid kui eksinuid.

Rahvusvahelistes suhetes toimivad jõuvahekorrad käsikäes kultuuridevaheliste suhete põhjal välja kujunenud komplekssete identiteetidega, mis esindavad identiteedi kandjate tõekspidamisi ja väärtusi(17). Erinevate identiteetide baasil välja kujunenud erinevused väärtushinnangutes raskendavad kultuuriliselt erinevate toimijate vastuolude normatiivset reguleerimist. Nii on rahvusvaheline õigus kujunenud Euroopa kultuuriruumis aktsepteeritud normide põhjal, mida käsitletakse universaalsetena ning seetõttu ei arvestata normide rakendamisel alati osapoolte erinevate identiteetidega. Rahvusvahelises praktikas võib see esile kutsuda tõlgendusliku konflikti nii-öelda normatiivsete toimijate (kes tõlgendavad rahvusvahelist õigust universaalsena) ja deviantsete toimijate (kes tõlgendavad rahvusvahelist õigust identiteedist lähtuvalt) vahel, kusjuures mõlemad variandid võivad pidada oma käitumist õiguspäraseks. Rahvusvahelise õiguse võimalused otsuseid legitimiseerida sõltuvad enamasti otsuse väljakuulutaja poliitilisest võimest ning jõust neid ellu viia, mistõttu on otsused sageli soovitusliku iseloomuga.

Mingil hetkel võib hirmukultuur muutuda identiteedi osaks ja mõjutada nihkeid ’Meie’ ja ’Teiste’ omavahelistes suhetes. Hirm on sellise rahvusvahelistes suhetes sageli esineva situatsiooni nagu julgeolekudilemma(18) põhilisi tekitajaid, kuna see mõjustab ’Meie’-toimijate tajumisi ning mittetajumisi ’Teiste’ suhtes. Maailm ei tunne just väga palju puhtakujulisi hirmuühiskondi, kus hirmutunne on pikema aja jooksul loonud stabiilse ning kestva identiteedi, kuigi mure julgeoleku ning enesesäilimise pärast on poliitilises kultuuris üsna tavapärane nähtus(19). Kui me räägime ’väärtuspõhisest välispoliitikast’, siis ka siinjuures tuleb vahet teha universaalsetel väärtustel ning identiteedipõhistel Meie-väärtustel. Kui toimijate vahel pole ühiselt aktsepteeritud universaalseid väärtusi ja erinevad ’Meie’-väärtused põrkuvad omavahel, siis seisame tõenäoliselt vastamisi konfliktiohuga. Konflikt erinevate väärtussüsteemide vahel on aga tavaliselt üks kõige raskemini lahendatavaid vastuolusid.

Muutused rahvusvahelises süsteemis
Rahvusvaheline süsteem hõlmab normatiivset kogukonda, mille liikmeteks on kõik omavahel suhtlevad rahvusvahelise õiguse subjektid (sh riigid, rahvusvahelised institutsioonid). Hedley Bull on rahvusvahelist süsteemi defineerinud, kui olukorda, millal kaks või enam riiki suhtlevad piisavalt omavahel ja omavad piisavat mõju üksteise otsustele, mille tagajärjel nad toimivad tervikuna(20). Kuni 20. sajandini oli rahvusvaheline süsteem riikide süsteem, kuid alates 20. sajandist on tugevnenud erinevate (nii valitsustevaheliste, aga alates möödunud sajandi lõpust ka valitsusväliste) rahvusvaheliste institutsioonide osatähtsus rahvusvahelise süsteemi tegevuse koordineerimisel. Alates Versailles’ süsteemi tekkimisest peale Esimest maailmasõda, on rahvusvahelist süsteemi juhitud globaalsete rahvusvaheliste organisatsioonide poolt, algselt Rahvasteliidu(21) ning alates 1945. aastast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt(22).

Rahvusvahelise süsteemi sees on püütud kehtestada universaalseid käitumisnormatiive ning subjektide vahelisi suhteid õiguslikult reguleerida, mis lõppkokkuvõttes on kaasa toonud rahvusvahelise õiguse mõiste tekkimise riikidevahelistesse suhetesse 16. sajandil. Kuigi esimeste regionaalse iseloomuga rahvusvaheliste süsteemide tekkimist võib dateerida antiikaega, siis paljud teoreetikud loevad Westfaali rahu 1648. aastal kokkuleppeliselt esimese tänapäeva mõistes rahvusvahelise süsteemi algusajaks. Rahvusvahelise süsteemide eripäraks on alati olnud poliitiliste narratiivide sekkumine õiguslikku diskursusesse, mis omakorda on muutnud rahvusvahelise süsteemi ja rahvusvaheliste suhete õigusliku reguleerimise tihtipeale ebaefektiivseks.

Alates Westfaali süsteemi tekkimisest 17. sajandi keskel on rahvusvaheline süsteem alati olnud eurotsentristlik, millele väljaspool Euroopat asunud toimijad on suutnud avaldada vaid marginaalset mõju. Kuni 18. sajandi lõpuni puudus kontseptuaalne lähenemine „rahvusvahelisusele“ hoopis ning rahvusvaheline süsteem kasvas välja Euroopa ühiskonnast(23). 20. sajandi keskpaigas tekkinud „külma sõja“ rahvusvahelist süsteemi juhtriigid olid küll Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit, keda geograafiliselt ei saa vähemalt täiel määral Euroopa riikideks lugeda, kuid kultuurilisel pinnal on nemadki, nagu nende ühiskondi ideoloogiliselt mõjutanud liberaaldemokraatia ja marksism, välja kasvanud Lääne kultuuriruumist ning seetõttu oli ka külma sõja süsteem geopoliitiliselt eurotsentristlik süsteem. 1990.-tel aastatel tekkinud postmodernne rahvusvaheline süsteem on olemuselt märksa globaalsem ja multikultuursem ning seetõttu on ta ka raskemini prognoositav, kuna seal põrkuvad kultuuriliselt erinevad loogikad ja narratiivid.

Rahvusvahelise süsteemi väljumine eurotsentristlikust Lääne kultuuriruumist on ainult üks postmodernset rahvusvahelist süsteemi kirjeldav tunnusjoon. Viimaste aastakümnetega on jõudsalt vähenenud kahe Westfaali süsteemi püsiväärtuse, riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse, osatähtsus ning sellised teadvuslikud murranguperioodid, kus sajanditega kivistunud „tõed“ lagunevad, annavad tõuke erinevate hirmukultuuri väljundite esiletõusu. Ka rahvusvaheliste süsteemide ajalugu on näidanud, et erinevad süsteemid on alanud ja lõppenud suuremate murranguperioodidega. Murranguperioodid rahvusvahelises süsteemis on enamasti segadusteajad (sh suuremad sõjad), mille käigus vanad tõed asenduvad uutega ning uued kollektiivsed väärtussüsteemid tõusevad esile.

Tabel 1. Rahvusvahelised süsteemid 1648-

Süsteem Stabiilsus Süsteemi lakkamise põhjus
Westfaali süsteem
1648-1789
ebastabiilne Prantsusmaa muutumine deviantseks toimijaks
Murranguperiood
Prantsuse revolutsioon/ Napoleoni sõjad
1789-1815
   
Euroopa kontsert
1815-1914
Stabiilne 1815-1854
Ebastabiilne 1854-1914
Suurriikide vastuolud
Murranguperiood
I maailmasõda
1914-1919
Versailles’ süsteem
1919-1939
ebastabiilne Saksamaa ja tema liitlaste vastandumine süsteemile
Murranguperiood
II maailmasõda
1939-1945
Külm sõda
1945-1989
stabiilne Nõukogude Liidu ja sotsialistliku bloki krahh
Murranguperiood
1989-1991
Postmodernne süsteem
1991-
Stabiilne 1991-2003
Ebastabiilne 2003-

Rahvusvahelise süsteemi toimimist võib iseloomustada ’lainetena’, millel on sarnaseid jooni Samuel Huntingtoni poolt kirjeldatud demokratiseerimise lainete teooriaga. Huntington väitis, et 1974. aasta Portugali „nelgirevolutsioon“ algatas kolmanda demokratiseerimise laine (peale kahte eelnevat lainet 1828-1926 ja 1943-1962). Demokratiseerimise lained vaheldusid Huntingtoni järgi tagasilainetega 1922-1942 ja 1958-1975, mil demokraatlike režiimide osakaal vähenes ning lääne liberaalne demokraatia koges tagasilööke(24). Ka rahvusvaheliste süsteemide toimimine on paljuski üles ehitatud sarnasele loogikale, kus stabiilsed perioodid vahelduvad ebastabiilsete perioodidega. Stabiilseteks võib pidada viie suurriigi (Austria-Ungari, Suurbritannia, Preisimaa, Venemaa ja alates 1818 Prantsusmaa) koordineerimisel toiminud Euroopa kontserti algperioodi(25); külma sõja süsteemi, mis toimis suuresti Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastastikusel tuumaheidutusel; ja postmodernset süsteemi kuni Iraagi invasioonini 2003. aastal, kui tekkisid tõsisemad lahkhelid lääneriikide vahel.

Kahekümne esimene sajand algas uue demokraatia tagasilainega, kus liberaalse demokraatia positsioonid maailmas nõrgenesid. Kulminatsioonipunktideks võib siin lugeda nii terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikide vastu 2001. aasta septembris kui ka 2003. aasta märtsiinvasiooni Iraaki, mis põhjustas tõsiseid lahkhelisid lääne demokraatiate vahel. Ameerika Ühendriikide neokonservatiivne publitsist Robert Kagan on tagasilaine perioodi nimetanud „ajaloo tagasitulekuks“, kuid samahästi võib seda nimetada „ideoloogia tagasitulekuks“(26). Tagasilainet iseloomustab 2001-2003 sündmuste kõrval senisest agressiivsem välispoliitiline joon, mida võis märgata paljude riikide, eelkõige Ameerika Ühendriikide ja Venemaa välispoliitilistes doktriinides, kuid seda jäävad tähistama äärmuslike liikumiste edusammud nagu Hamasi(27) võit Palestiina valimistel või Ahmadinejadi(28) võit Iraani presidendivalimistel, Iisraeli sissetung Liibanoni 2006, Vene-Gruusia sõda 2008 ja mitmed teised sündmused, teiste hulgas rahvusvahelise süsteemi võimetus lahendada Süüria kriisi. Teatud mõttes iseloomustab sama protsessi Hugo Chavez’i(29) võit Venezuela 1998. aasta presidendivalimistel, arvestades Chavez’i ideoloogilist vastandumist Ameerika Ühendriikidele ning soovi näha rahvusvahelist süsteemi polaarsena.

Kuigi 1990.-te aastate alguses asetati postmodernsele süsteemile suuri lootusi, et ta suudab rahvusvahelises süsteemis kaotada ideoloogilised vastuolud ning toimijate vahelist koostööd soodustavad protsessid nagu üleilmastumine ja riikidevaheline vastastikune sõltuvus tagavad võimalike vastuolude rahumeelse lahendamise, ei ole konfliktide arv oluliselt vähenenud. Stabiilne julgeolekukeskkond on suudetud luua küll suuremas osas Euroopas ja riikidevahelist sõjategevust on suudetud rahvusvahelise sekkumisega rohkem kontrolli all hoida, kuid erinevate asümmeetriliste iseloomuga konfliktide arv on jällegi jõudsalt kasvanud. Uute riikide teke endises Nõukogude Liidus, Balkanil ja Aafrikas ei ole lõpetanud erinevate vastandumisele orienteeritud ideoloogiate nagu marksism või natsionalism mõju nende riikide poliitilisele diskursusele.

Kui Milosevici(30) Serbiat võib lugeda eksklusiivseks natsionalistlikuks režiimiks, kes üritas säilitada Serbia juhtpositsiooni Tito-järgses(31) Jugoslaavias, siis teisal Ida-Euroopas tekkisid inklusiivsed natsionalistlikud režiimid nagu Mečiari(32) juhitud Slovakkia, Tudjmani(33) juhitud Horvaatia või vendade Kaczynskite(34) juhitud Poola, kus ühiskonna rahvusekeskne ideoloogiline foon oli tugevasti esile manatud. Veelgi tugevamalt tõusid natsionalistlikud režiimid esile endis Nõukogude Liidus, kus ühiskondlik ideologiseeritus koos hirmukultuuri pealetungi ja demokraatlike positsioonide nõrgenemisega hõlmas suuremat enamust postsovetistlikest riikidest alates Putini(35) juhitud Venemaast ja Nazarbajevi(36) juhitud Kasahstanist kuni Lukašenko(37) juhitud Valgevene või Karimovi(38) juhitud Usbekistanini.

Rahvusvaheline süsteemi toimimisvõime, isegi siis kui ta on polariseeritud, sõltub paljuski süsteemi stabiilsusest. Stabiilsus on jällegi otseselt sõltuv sellest, kuivõrd süsteemi poolt toetatud väärtused ning normid on aktsepteeritud süsteemis tegutsevate toimijate poolt. Kuigi globaalne rahvusvaheline süsteem tugineb endiselt Lääne tsivilisatsiooni baasil välja kujunenud normatiividele, on ta üha enam kaotamas oma Euroopa-kesksust. Mitmed riigid, eeskätt Hiina ja Jaapan, aga ka India, Lõuna-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea, Brasiilia jt, organisatsioonid (OPEC, ASEAN, OIC jt)(39) ja ühiskondlikud liikumised on liikumas globaalse jõu staatuse poole. Traditsiooniliste võimukeskustele lisanduvad uued, tõusvad võimud (rising powers) (40), näiteks BRICS(41). Lisaks kõigele on laienenud vastasseisud lääne tsivilisatsiooni põhise rahvusvahelise süsteemi ja mõnda teist kultuurilist identiteeti esindavate toimijate vahel, millest 21. sajandi alguses on tulipunkti tõusnud eriti Lääne ja Islami tsivilisatsioonide vastandumine.

[1] Zbigniew Brzezinski, „Terrorized by ’War on Terror’“, Washington Post, 25.03.2007, ≤http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2007/03/23/AR2007032301613.html≥ (20.07.2011).
[2] Richard Ned Lebow, A Cultural Theory of International Relations, (Cambridge: Cambridge University Press, 2008), p 89.
[3] Lebow,  A Cultural Theory of International Relations, supra nota 2, p 90.
[4] Lawrence E. Harrison, Samuel P. Huntington, Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut, (tõlkija Kristi Saks, Tallinn: Pegasus, 2002), p xviii.
[5] John Stuart Mill, „A Few Words on Non-Intervention“ in Foreign Policy Perspectives No 8, ≤http://www.libertarian.co.uk/lapubs/forep/forep008.pdf≥  (21.07.2011).
[6] George Schöplin, The Dilemmas of Identity (Tallinn: TLU Press, 2010), pp 206-207.
[7] Neist 76 ÜRO liikmesriiki + Taivan
[8] International Court of Justice. Accordance with International Law of the Unilateral Declaration of Independence in Respect of Kosovo, 22.07.2010,  ≤http://www.icj-cij.org/docket/files/141/15987.pdf≥ (21.07.2011).
[9] Kosovo iseseisvumist loevad erinevatel põhjustel ebaseaduslikuks teiste hulgas Alzheeria, Argentiina, Brasiilia, Valgevene, Hiina, Kreeka, Kasahstan, Liibüa, Maroko, Nigeeria, Rumeenia, Moldova, Slovakkia, Hispaania, Ukraina jt
[10] Carl Schmitt. The Concept of the Political (Chicago: Chicago University Press, 1996).
[11] Chris Brown, Understanding International Relations (Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2001), p 55.
[12] Richard Ned Lebow, „Identity an International Relations“, 22(4) International Relations 472-492, p 474.
[13] Alexander Wendt, „Collective Identity Formation and the International State“, 88 American Political Science Review  384-396.
[14] Vt. ka Michel Foucault, The Archaelogy of Knowledge and the Discourse of Language (New York: Pantheon Books, 1972).
[15] Lebow, „Identity an International Relations“, supra nota 12, p 476
[16] Deviantsed on sotsiaalne kategooria, kes käituvad mingi sootsiumi ettekujutuste kohaselt imelikult või veidralt ning vastandavad ennast sootsiumi poolt omaks võetud normidele ja käitumisstandarditele. Rahvusvahelises süsteemis vastanduvad deviantsed riigid ja muud toimijad üldtunnustatud käitumisnormidele.
[17] Olav F. Knudsen (toim.), Security Strategies, Power Disparity, and Identity (Burlington: Ashgate, 2007), p 16.
[18] Julgeolekudilemma on kahetasandiline strateegiline vasturääkivus rahvusvahelistes suhetes, mille puhul ühe toimija julgeoleku kasvamine vähendab samal ajal teiste toimijate julgeolekut. Vt ka Ken Booth, Nicholas J. Wheeler, The Security Dilemma. Fear, Cooperation and Trust in World Politics (New York: Palgrave Macmillan, 2008) ja Robert Jervis, „Cooperation Under Security Dilemma“, 30(2) World Politics (1978) 167-214.
[19] Lebow,  A Cultural Theory of International Relations, supra nota 2, p 192.
[20] Hedley Bull, The Anarchical Society:A Study of Order in World Politics (London: Macmillan, 1977), pp 9-13.
[21] Rahvasteliit tegutses 1919-1946.
[22] Rahvusvaheliste süsteemide lühikirjeldused on esitatud tabelis 1.
[23] Lebow, „Identity and International Relations“, supra nota 12, p 476.
[24] Samuel Huntington. The Third Wave: Democratization in the Late Twentieth Century (Norman: University of Oklahoma Press, 1991.
[25] See lõppes Krimmi sõjaga, kui Suurbritannia ning Prantsusmaa toetasid Türgit konfliktis Venemaaga ja kuulutasid sõja 1854.
[26] Robert Kagan, „End of Dreams, Return of History“, in Policy Review no 144, 17.07.2007, ≤http://www.hoover.org/publications/policy-review/article/6136≥, (21.07.2011).
[27] Hamas – Palestiina islamistlik poliitiline partei, rajatud 1987, 1992 loodi Hamasi sõjaline tiib Izz ad-Din al-Qassami brigaadid.
[28] Mahmoud Ahmadinejad (1956), Iraani president alates 2005.
[29] Hugo Rafael Chavez Frias (1954-2013), Venezuela president alates 1999.
[30] Slobodan Miloševic (1941-2006),  Serbia president 1989-1997, Jugoslaavia president 1997-2000.
[31] Josip Broz Tito (1892-1980), Jugoslaavia president 1953-1980 ja peaminister 1943-1963.
[32] Vladimir Mečiar (1942), Slovakkia president 1993 ja 1998, peaminister 1990-1991, 1992-1994 ja 1994-1998.
[33] Franjo Tudjman (1922-1999), Horvaatia president 1990-1999.
[34] Lech Kaczynski (1949-2010), Poola president 2005-2010, Jaroslaw Kaczynski (1949), Poola peaminister 2006-2007.
[35] Vladimir Putin (1952), Venemaa president 1999-2008, peaminister 1999-2000 ja alates 2008.
[36] Nursultan Nazarbajev (1940), Kasahstani president alates 1990.
[37] Aleksandr Lukašenko (1954), Valgevene president alates 1994.
[38] Islam Karimov (1938), Usbekistani president alates 1990.
[39] OPEC – Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon; ASEAN – Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon; OIC – Islamikonverentsi Organisatsioon.
[40] Richard Ned Lebow, „The Past and  Future of War“, 24(3) International Relations 243-270, p 251.
[41] BRICS – Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2013/Nr5(14),lk. 142-66.

19 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuli 19, 2016 @ 18:40:28

    Vasta

  2. Jolli
    juuli 19, 2016 @ 19:04:29

    Vasta

  3. ckrabat
    juuli 19, 2016 @ 19:36:14

    Vasta

  4. K_V
    juuli 19, 2016 @ 19:59:55

    “Hirm, eriti hirm teistsuguste (deviantsete) ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest.”

    Kogu Maa bioloogilise rikkuse ja liigilise mitmekesisuse juures on vist liigikaaslane ainus olend, keda inimene ei mõista (või ei taha mõista).

    Vasta

    • ckrabat
      juuli 19, 2016 @ 20:04:55

      Seda küll, aga liiginimetuse “inimene” alla ennast mahutavate liikide rohkus on samuti märkimisväärne. Isegi kui nad kõik on ristitud Johannesteks või tulevad Põltsamaalt …

      Vasta

    • K_V
      juuli 19, 2016 @ 20:15:30

      Mis teha, kui euroopalik haridussüsteem rohkem võimalusi enda liiki määrata ei paku.

      Vasta

      • Jolli
        juuli 20, 2016 @ 01:23:54

        “Mis teha, kui euroopalik haridussüsteem rohkem võimalusi enda liiki määrata ei paku.”

        Hea märkus. Tulevikus võiks ankeetides nime, elukoha ja soo kõrval kindlasti olla lahtriteks: inimene [ ] loll [ ] reptiil [ ] muu [ ] täpsusta: ______
        🙂

      • ckrabat
        juuli 20, 2016 @ 08:55:21

        Vanasti, kui inimeste osakaal rahvastikust oli suurem, käsitleti deviantsena tavaliselt lolli – sellest on tulnudki veidi iseäralik suhtumine lollidesse, kes tihtipeale oma päritolu häbenevad. Tänapäeval, kui lolle on väga-väga palju, käsitletakse inimlikkust deviantsena – inimene on võõras ja esindab Teisi, loll on aga normaalne mees või naine, samast Meie-rühmast, see on üks oluline muutus, mis on viimase sajandi jooksul välja tulnud, kui rahvaarv plahvatuslikult kasvas ja seda just lollide arvelt. Varem oli inimesi rohkem ja lolli vaadati imelikult, nüüd on lollide enamust ja inimene tekitab kõhedust. Reptiilid olid valitsev klass, keda vaadati kogu aeg nagunii veidi teistmoodi, kuid alates Orwelli loomade farmist, kui sead ülikonnad endale selga ajasid, moodustavad lollid suure osa ka valitsevast eliidist.

      • K_V
        juuli 20, 2016 @ 23:52:04

        “Tulevikus võiks ankeetides nime, elukoha ja soo kõrval kindlasti olla…”

        Et siis jutt on liigist peenematest taksonoomilistest määramistest.
        Siis tuleks koolis õpetada lolli-reptiloidi-jne eristamist nagu õpetatakse valge kärbseseene ja šampinjoni eristamist. Võrdlustabelis võiksid olla kõrvuti peamised ja kindlamad eristavad tunnused, et võimalikult iga loll õige valiku saaks teha (reptiloididest rääkimata).

      • K_V
        juuli 20, 2016 @ 23:59:12

        “liigist peenematest…” – valesti vaatasin, vabandan.
        Aga selline ankeet oleks moodsas Euroopas veidi liiga vanamoodne. Nüüdsel ajal arutatakse siin vahel isegi seda, kas mitte inimahv ei ole sotsiaalne konstruktsioon, inimahvide ahistamiseks mõeldud.

      • ckrabat
        juuli 21, 2016 @ 09:16:58

        Loll on bioloogiline konstruktsioon, algselt reptiilide abistamiseks mõeldud. Jama tuli sellest, et nende valmistamine anti vabaks ja igaüks võis toanurgas lolli valmis teha, mille tulemusena hakkasid nad massiliselt paljunema ja praegu tundub juba, et nad on kohe-kohe tõusmas valitsevaks liigiks kui nad seda mitte juba ei ole.

      • K_V
        juuli 21, 2016 @ 17:01:32

        Eks ole.
        Ja Euroopa haridussüsteem jätkab tuima näoga ignoreerimist, selle asemel et asjad õpikutesse kirjutada. Usu siis niimoodi allikaid ja allikapõhisust.

      • ckrabat
        juuli 21, 2016 @ 19:35:41

        Jah, aga ega see lihtne ei ole. Lolle on muidugi aastatuhandeid diskrimineeritud ja seetõttu nad häbenevad oma päritolu. Ükski loll ei julge tunnistada, et nende esivanemad toodi siia lendava taldriku lastiruumis sildi all “Ettevaatust, alglollid! Söötmine rangelt keelatud!” Poliitiliselt korrektne on päritolu eirata ja väita, et nad on Põltsamaalt!

      • K_V
        juuli 21, 2016 @ 20:04:27

        “Ükski loll ei julge tunnistada…”

        Et siis reptiloidid ja liigiliselt kuuluvuselt lollid teavad oma päritolu, inimene on see ainus loll, kes vahib peeglisse ja üritab ära mõistatada, on ta ikka inimene või mitte. Enamust inimesi muidugi ei koti, nemad võivad siis päikest võtta ja nautida, isegi kui on niisama, ilma liigita lollid.

  5. ckrabat
    juuli 19, 2016 @ 20:01:35

    Vasta

  6. huviline
    juuli 19, 2016 @ 20:48:02

    “Rahvusvaheline süsteemi toimimisvõime, isegi siis kui ta on polariseeritud, sõltub paljuski süsteemi stabiilsusest. Stabiilsus on jällegi otseselt sõltuv sellest, kuivõrd süsteemi poolt toetatud väärtused ning normid on aktsepteeritud süsteemis tegutsevate toimijate poolt.”

    Raamatute raamatus pole kordagi kasutatud sõna või terminit “väärtus”. Mida toetavad süsteemid tegelikult?

    https://www.jw.org/et/valjaanded/piibel/nwt/piibli-eess%C3%B5na/

    Vasta

    • js
      juuli 19, 2016 @ 23:11:42

      Sõnadest või terminitest ning nende ajas ja tôlkes muutumisest ja kaduma minemisest ei saa ennast petta lasta. Miks pidi härg ikkagi pühapäeva kaevus veetma?

      Ehk polegi ta muust kui väärtuste väärtusetusest – ristilöömine. Poleks vist võimatu väita, et Juudas tegutses väärtuspõhiselt oma kultuuri raames. 

      Ja siis kokkuvôttes väärtuste väärtusest.

      Vasta

      • huviline
        juuli 20, 2016 @ 18:03:57

        Väga hea, et löödi risti, muidu poleks olnud ka reinkarneerumist või oleks olnud kunagi.

        Mõte oli muidugi muu. See on viimase aja toode, et eetikal arvatekse olevat seos rahaga või hirmul julgeolekuga. Piibli perioodi mõtlejad tegid maistel ja taevastel asjadel vahet ega nimetanud armastust või vaimu või au väärtuseks, 🙂

  7. ckrabat
    juuli 20, 2016 @ 10:58:21

    Peeter Päll: kui riikide poliitilised suhted on sassis, elatakse seda nimede peal välja
    http://epl.delfi.ee/news/kultuur/peeter-pall-kui-riikide-poliitilised-suhted-on-sassis-elatakse-seda-nimede-peal-valja?id=75126269

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

juuli 2016
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: