Alternatiivmeedia tulevik II

@ckrabat

19.novembri ajalehes „Postimees“  ilmunud artiklis  “Sotsiaalmeedia survestab ajakirjandust” käsitletakse sotsiaalmeediat kui äärmuslikku ning emotsionaalset nähtust, kust tihtipeale puudub objektiivne arutelu ja mida vastandatakse nn põhivoolu „ratsionaalsele ajakirjandusele“.  Artiklis refereeritakse AS Postimees juhatuse esimehe Mart Kadastiku sõnu Eesti Ajalehtede Liidu seminaril:  „Ajakirjanduse tasakaalukusest ja ratsionaalsest lähenemisest sõltub see, kuidas taastada ühiskonnas normaalne diskussioon teemade üle, mille vahepealne purskamine sotsiaalmeedias on hävitanud.“ Sotsiaalmeedia ja ajakirjandusväljaannete suhet käsitletakse konfliktsena, mille tõttu olevat põhivoolu ajakirjandus sotsiaalmeedia surve all.

Näidetena on seal käsitlemist leidnud Norra ühiskonda vapustanud Anders Behring Breiviku terroristlik rünnak Oslos ja Utøyal, aga ka  väidetav kasvuhormooni manustamine sportlike tulemuste parendamiseks Andrus Veerpalu ja Juha Lalluka näitel, mille üle ka Persona in fieri on arutlenud. Kui Norra ja Breiviku näitel on väidetud, et „ühiskonda vapustavad sündmused põhjustavad sotsiaalmeedia kanalites tihti kontrollimatu info leviku“, siis Eestis võivad asjad olla hoopis teisiti, kus põhivoolu ajakirjanduse poolt edastatud kontrollimatu info mõõdutundetu levitamine nõuab alternatiivmeedia asumist tasakaalustaja rolli.

Norra ühiskonna puhul oli terroriaktsioon sotsiaalne vapustus, mistõttu ratsionaalset arutelu vähemalt esialgu on raske oodata. Kui mingi ühiskond hakkab elama heaoluühiskonna illusioonis, mis peaks kõikvõimalikud katastroofid automaatselt välistama, siis võib sotsiaalne vapustus ühiskonna põhjalikult tasakaalust välja lüüa. Midagi sarnast toimus peale 2001.a. 11.septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides. Soome ühiskonna jaoks oli sellisteks sotsiaalseteks vapustusteks koolitulistamised 2007. ja 2008.a. Eesti ühiskonna jaoks muutus sotsiaalseks vapustuseks aga hoopis Ilmar Raagi mängufilm „Klass“, kus isegi koolitulistamise juhtumiga spekuleerimine tekitas teatud illusoorses maailmas elava ühiskonna osa jaoks vastureaktsiooni – MEIL ei saa midagi sellist juhtuda, sest MEIE oleme leplikud, tasased ja head.

Kõigepealt võiks teha selge vahe sotsiaalmeedia ja alternatiivmeedia vahel. Mitte igasugune sotsiaalmeedia ei ole tingimata alternatiivmeedia, vaid suur osa sotsiaalmeediast on põhivoolu ajakirjandusest otseselt sõltuv, peegeldades ühiskonna vastureaktsiooni põhivoolu ajakirjanduse poolt algatatud meediakampaaniatele. Alternatiivmeedia tekib vastukaaluks põhivoolu ajakirjanduse poolt ühiskonnale pealesurutavatele väärtushinnangutele ning tasakaalustamaks Novgorodi WC sündroomi – õigus on sellel, kes kõvemini karjub. Eestis ühiskonna jaoks võiks alternatiivmeedia olla  pigem tasakaalustaja rollis, samal ajal kui põhivoolu meedia soovib ühiskonnas etendada ideoloogilist valvekoera, kes üritab vormida teatavat tüüpi „põhivoolu inimest“, varustades teda sageli mustvalgete käibetõdedega. Mainstream meedia võimendab ühiskonda haaravaid hirme ja foobiaid, sest need tekitavad konflikte ja konflikti pealt on võimalik kasumit teenida.

Ma ei taha üldsegi mitte väita, et Eestis uurivat ajakirjandust ei esine, kuid ühiskonnas tervikuna etendab ta marginaalset osa. Suuremad vihakogukonnad tekivad tavaliselt ikka põhivoolu meedia netikommentaariumide juurde, samal ajal kui sotsiaalmeedia tervikuna jääb teatavate eranditega pigem mõõdukaks. Samas 19.novembri „Postimehes“ kirjeldatud konstruktiivset meediat kohtab siin kandis veelgi vähem. Laiemaid ühiskondlikke protsesse, poolt- ja vastuargumentidele rajatud diskussiooni üritatakse enamjaolt vältida. Konfliktile orienteeritud ajakirjandus põhineb laiatarbijalikel klišeedel , mida on tarbijal kerge ning vähese mõtlemisega omastada.  Tekib Novgorodi WC sündroom, kus teatavate seisukohtade võimendamisega arendatakse taotluslikult ühiskondlikku konflikti.

Näiteks Anders Behring Breiviku juhtumi puhul ilmnes meedia poolt kujundatud käibetõdede domineerimine ühiskonnas, kui terrorism kui nähtus seoti automaatselt islami usuga, samal ajal kui rahvusäärmuslastelt lähtuvat ohtu on ühiskonnas valdavalt alahinnatud. Primaarseks on peetud kultuuritüüpi – islamit, mis on laiatarbekaubana muudetud vägivaldseks, domineerivaks ning terroristlikuks, kuigi islamiäärmuslus moodustab suhtarvult ainult väikese osa kogu islami kogukonnast. Rahvuslust nähakse aga ainult positiivse ühiskonda edasiviiva ideoloogiana, kuigi oma äärmuslikes vormides võib ta olla sama dogmaatiline ning vägivaldne kui islamiäärmuslus. Ei suudeta või ei taheta eristada äärmuslust mõõdukast ning konstruktiivsest kriitikast, sest just mõõdukuse ning äärmusluse, mitte erinevate kultuuri või ka ideoloogiliste voolude vahel esineb ühiskonda läbiv paradigmaatiline vastasseis. Mõõdukus võib peavoolu ajakirjandust isegi vihastada, sest ratsionaalsete argumentidega on raskem võidelda.

Kui võtame selleski blogis palju käiatud  Andrus Veerpalu dopingujuhtumi puhul, siis mainstream ajakirjandus on püüdnud üldjuhul teema uurivat käsitlust vältida. Eesti kollane ajakirjandus („Postimees“, „Õhtuleht“) nõudis innukalt Andrus Veerpalu, Mati Alaveri ja Eesti Suusaliidu tingimusteta ristilöömist. Siin on just alternatiivmeedial täita ühiskonna tasakaalustaja mitte just tänuväärne roll, sest Veerpalu juhtumi käsitlemisel jäi mainstream ajakirjandus kaugele uuriva ajakirjanduse põhimõtetest. Selle asemel püüti uudise najal seda põhjalikult uurimata ning alternatiivseid lahendusi eirates vihakogukonda püsti panna – korrutades pidevalt ja järjekindlalt nagu Julk-Jüri kirikumõisa poiste parve põhjalaskmise kaasuse puhul: “Lible tegi, Lible tegi…”, püütakse usu najal tekitada tehislikke tõe kriteeriume.

FIS-i otsus on igati loogiline ja vastab ametkondliku bürokraatia reeglitele. Kujutage ette, kui nad tunnistavad Veerpalu süütuks, avab see tee kõigile sportlastele kasvuhormoonide kasutamiseks. Vaidlus testi valiidsuse üle kestab ja praegu ei ole ilmselgeid tõendeid ka selle kohta, et test ei tööta, kuigi paljud eksperdid on testi objektiivsuse kahtluse alla pannud. Ebaselges olukorras ei saanudki FIS teistsugust otsust teha, pidi lähtuma sellest, et test näitas Veerpalul normidest kõrvalekalduvat kasvuhormoonide taset. See, kas Veerpalu manustas keelatud aineid, on ikka veel tõestamata ja teema käsitlemine meedias põhinebki praegu pigem usul kui teadmisel.

Eesti alternatiivmeedia on veel lapsekingades. Kui vaadata selle erinevaid avaldamisvorme, siis võib loetleda vaid üksikuid katsetusi. Võib-olla yuppielik ning vasakpoolitsev (mitte vasakpoolne) Memokraat on kõige rohkem avalikku tähelepanu pälvinud, sest seal esinevad paljud põhivoolu meediaga seotud arvamusliidrid. Väga produktiivne on ultrakonservatiivne, kuigi mitte just äärmuslik, Infopartisan. Siis  olen tähele pannud veel nt elust ja poliitikast (eriti), mis ilmub teatava regulaarsusega, kuigi kaks viimast (võin küll eksida) jäävad pigem ühemeheettevõtmisteks. Suurem osa alternatiivmeediat jääb erinevate persoonide mõtteavalduste väljenduseks, mis paljuski põhinevad erinevate arvamusliidrite põhivoolu ajakirjanduses esinevate mõtteavalduste reproduktsiooniga või siis teatavate poliitikute valimiskampaania osistena, mida on jälle raske käsitleda alternatiivmeediana. Kokkuvõttes võib nõustuda, et alternatiivmeedia jaoks on Eesti meediamaastikul põhivoolu ajakirjanduse survestajana kindel koht olemas, aga see oodatav roll on pigem põhivoolu meediat tasakaalustav kui äärmuslike ideede väljendajana ühiskonda tasakaalust välja viies.

Scott McKenzie (1939-2012)

6 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    nov. 28, 2011 @ 09:35:51

    Tuleb kahjuks tunnistada, et kui peavoolumeedias siiski esineb uurivat ajakirjandust, siis alternatiivmeedias praktiliselt uurivat ajakirjandust ei esine. Põhjus on ka ilmselge. Peavoolumeedia saab teenitud kasumi arvel endale uurivat ajakirjandust lubada. Kuna alternatiivmeedia kasumit ei teeni, siis puudub ka uurimisressurss. Siit järeldub võimalus, et alternatiivmeedia sihib tegelikult ise peavoolumeedia kohta, pakkudes lihtsalt teisi tegijaid ja teist ideloogiat. Põhimõtteliselt midagi ei muutu. Teine võimalus on, et alternatiivmeediat teevad isikud, kes on piisavalt informeeritud, et põhivoolumeedia ideoloogiast erinevaid uurimisversioone välja pakkuda, sest neile pole vaja info hankimise eest maksta. Tegelik alternatiivmeedia erineb minu arvates peavoolumeediast siiski ühe põhikriteerimi tõttu: erinevalt peavoolumeediast pakub alternatiivmeedia pikemajalist info hankimise ja töötlemise ahelat, olles seega vähem päevakajaline ja rohkem ajakajaline. Kvaliteet võib esineda ja puududa mõlemis meedialiigis.

    Vasta

  2. personainfieri
    nov. 28, 2011 @ 17:45:33

    Alternatiivmeedia võib olla uuriv, kui ta käsitleb teemasid, probleeme, nähtusi, mille käsitlemist mainstreamerid millegipärast väldivad. Muu maailma näitel ei saa täielikult välistada, et uuriv alternatiivne ajakirjandus üldse puudub. Uurimisressurss tekib siis, kui mingi probleemi lahendamisest ollakse huvitatud, kui kusagil tekib tühik. Samuti ei tahaks olla nõus väitega, et alternatiivmeedia sihib peavoolu meedia kohta, selleks tal ressurss tõepoolest puudub, aga ta saab kompenseerida mainstreami puudujääke. Mis aga ajakajalisusesse puutub, siis selle koha pealt võib küll nõustuda. Regulaarsete päevauudiste kajastamisega jääksid alternatiivid hätta, kuigi tühiku korral suudaksid nad siingi puuduvat osa katta, kas nüüd sama kvaliteediga, on iseküsimus.

    Vasta

    • huviline
      nov. 29, 2011 @ 04:42:05

      Tundub, et üks tühikutest peavoolumeedias on nende teemade lahkamine, mille komponendikst ta ise on, nt riigielu. See tuleb juba peavoolumeedia enesedefinitsioonist: ühiskonna valvekoer. Peavoolumeedia ei näe või ei taha näha, et karavan liigub siiski edasi, haukumisele vaatamata. Selles mõttes on peavoolumeedia toimimine sarnane õiguskantsleri toimimisega, kelle otsused samuti ei ole ega tohigi olla siduvad. Haukumise ja ulumisega saab tähelepanu pöörata, kuid karavani ei tohiks siiski lambakarjaga segi ajada, nagu peavoolumeedia sageli teeb, nt valdav osa Eesti peavoolumeedia juhtkirjadest peab lugejaid lambakarjaks, keda köstri moodi õpetussõnu jagades õigele teele soovitakse juhatada. Kui peavoolumeedia on karavani üks liige, siis võiks karavani liikumise sihti ja suunda rohkem lahti rääkida. Kuid tundub, et peavoolumeedial ei ole ka endal sihid ja suunad selged. Siin võiks tõesti alternatiivmeedia oma sõna öelda. Mis on haukumise ja ulumise põhjuseks? Tähelepanu pööramisega ju põhjuseid ära ei kaota.

      Vasta

  3. personainfieri
    nov. 29, 2011 @ 16:30:28

    Ma ütleksin veelgi rängemalt, et peavoolu meedia soovib etendada sotsiaalset kohtuvõimu. Kui nad lepiksid õiguskantsleri rolliga ehk siis teostab järelevalvet võimuesindajate tegevuse üle, suudaks välja tuua probleeme ning neid kriitiliselt analüüsida, siis oleks kõik korras. Selline funktsioon ühiskonnas laiemalt võikski ajakirjandusel olla. Selline ajakirjandus muidugi ei tooda kasumit, sest ta ei paku laiale tarbijaskonnale verd, higi ja pisaraid. Sellist tarbijaskonda on aga meedia endale ise kujundanud, sest sellise tarbijaskonnaga on lihtsam manipuleerida. Kui aga meedia hakkab kujundama ühiskondlikku arvamust, muutub ideoloogiliseks valvekoeraks, see on esimene samm teel Orwelli-laadse totalitaristliku ühiskonna suunas. Asjade sellisele kulgemisele peakski alternatiivmeedia vastu seisma.

    Vasta

    • huviline
      nov. 30, 2011 @ 07:49:20

      Lühidalt kokku võttes taandub teema paljuski ajakirjanike endi hoiakutele. Ideloogilise valvekoera tähendusest saan mina aru nii, et meedia hakkab ette ütlema, mis on õige ja hea. Eetika ei tohiks üldse perekonnaringist kõrgemale tõusta, olles seotud mitte lihtasalt delikaatsete isikuandmetega, vaid eriti delikaatsete ja intiimsete isikuandmetega. Peavoolu meedia on oma võimu tõttu võtnud endale õiguse öelda, mis on eetiline. Alternatiivmeedia peaks rohkem rõhuma inimeste julgustamisele.

      Vasta

      • personainfieri
        nov. 30, 2011 @ 18:35:15

        Eks ta nii ole. Meedia ei tohiks hakata avalikku arvamust kujundama – astuda kohtuvõimu rolli, vaid peaks tegelema ühiskonna tasakaalustamisega – ehk siis midagi sarnast õiguskantsleri rolliga. Alternatiivmeedial on siin teatud eelised, kuna ta on palju vabam ja sõltumatum kui peavoolu meedia. See võimaldab tal ka peavoolumeediat survestada ning kritiseerida. Peavoolu meedia seda teha ei saa, sest vastasel korral peab ta alternatiivmeediat tunnustama ja see käiks juba tema eneseuhkuse pihta – ei tohi olla teist jumalat minu kõrval.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

november 2011
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: