Pingviinid ja kahurid IV – back to the Neukkuland?

@ckrabat
Juba mitmendat aastat oleme üritanud siin propageerida Vabariigi sünnipäeva tähistamist üldrahvaliku Tartu suusamaratoniga. Kuigi vanajumal kattis Eestimaa sünnipäevale kohaselt valge lumevaibaga, valmistub Vabariik oma 98. sünnipäeva tähistama endiselt traditsioonide kütkes. Tartu suusamaraton jäi sel aastal lumepuudusele viidates ametlikult üldse ära, kuigi vabatahtlikke üritajaid ja tõelisi Eestimaa patrioote leidus, kes pidasid kohuseks rada ühel või teisel kombel läbida ja niiviisi Vabariigi aastapäeva tähistada. Seda võib nimetada kodanikuühiskonnaks. Riigil võivad olla hoopis teised mured. Nagu ikka ja alati, peab Vabariik oma sünnipäeva kahe paraadiga, sõjaväeparaadiga hommikul ja pingviinide paraadiga õhtul. Teatud mõttes on see bütsantsliku kultuuri ilming, mis peaks rõhutama Riigi võimsust ja tema alamate tühisust ning sümboliseerima senjöörisõltuvust Riigi ja tema kodanike vahel. Väga pro-Nibiru suhtumine, kus riik on paks, ordnung on majas ning naabrijuhanid püsivad hardalt vait. Pingviinide paraad on isandate pidu, mis püüab jäljendada aegadetagust kutset vanas Sumeris zigurattide jalamil, kui jumalad kohtusid rahvaga ja osutasid neile armu ja halastust. Kui jumalad lahkusid Maalt, tahtsid temast mahajäänud lapsed jumalatega sarnaneda. Mäletame ju hästi, et isegi Orwelli “Loomade farmis” ajasid sead endale lõpuks ülikonnad selga ja kõndisid kahel jalal. Bütsantslik tseremoonia peab tekitama lõhe Riigi ja Rahva vahele  ning alamad saavad seal läbi kätlemistseremoonia senjööri ees oma truualamlikkust ja täielikku alistuvust Riigi tahtele väljendada. Rahvas vaatab kõike seda hardunult teleekraanilt – seal on meie eliit!  Teatud mõttes väljendavad paraadid ühiskonnas tugevnevat neukkunostalgiat. Ka siis kogunesid jumalatega sarnaneda püüdvad senjöörid tribüünidele, vaatasid sealt rahvale ülalt alla ning lehvitasid neile elitaarsest kõrgustest. Rahvale demonstreeriti ohtralt sõjatehnikat ja mundris rivisammu. See pidi neis tekitama aukartust Võimu ees.

Täna peavad meie inimesed aga Eesti riigi suurimaks probleemiks olematuid pagulasi ning soovivad Don Quijote kombel tuuleveskistatud Tont nr. 5-ga vapralt võideldes piirata oma liikumisvabadusi. See on vaid üks samm pikas ahelas pärisorjuse ja sunnismaisuse taaskehtestamiseni. Turu-uuringute aktsiaseltsi jaanuaris läbi viidud küsitlus näitas, 23 protsenti Eesti kodanikest peab ühiskondlikult suurimaks probleemiks pagulasi, millele järgneb 12 protsendiga tööpuudus. TNS Emor aga selgitas välja: 59,4 protsenti küsitletutest on kindlasti või pigem nõus loobuma viisavabast liikumist Euroopa Liidus, et piirata pagulaste levikut. Viisavabast liikumisest ei olnud nõus loobuma vaid 31,7 protsenti inimestest. Mihkel Raud ütles 16. veebruaril riigikogus esinedes: “Mida siis üle vaadata? Aga palun! Naiste valimisõigus, see tuleks kaotada. Keelustada tuleks abordid. Surmanuhtlus tuleb taastada. Kas mäletate, kui vastu oli selle kehtestamisele rahvas? Eestis kohatult populaarseks muutunud selgeltnägijad ja nõiad tuleb kriminaliseerida ning näha neile ette maksimaalne karistus põletamise näol. Rokkmuusika tuleb keelustada, sest tegemist on muusikaga, mille on leiutanud, ütleme otse välja, pagulased. Keelustada saksofoni mängimine. Kes ei mäletaks kuulsat ütlust “täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Seesuguste stalinistlike algatuste nimekiri on lõputu. Hakakem aga otsast minema, kallid kolleegid! 21. sajand on kahtlusteta üle hinnatud. Soovin riigikogu liikmetele jõudu Eesti vanaks loomisel.” Mihkel Raud soovis rahva seas levinud väärtushinnangute üle ironiseerida, kuid nemad, meie inimesed, mõtlevadki niimoodi ja täiesti tõsiselt.

Kõige rahvuslikumalt on meelestatud burksiputka esine ja poe tagune seltskond, kes pakub teatavat huvi stultoloogidele. Uuring väidab: „Kõikide vanuse-, haridus- ja sissetulekugruppide enamus arvab, et erinevast kultuuriruumist inimesi tuleks Eestisse lubada ainult vähesel määral või üldse mitte. Mõnevõrra taluvamad immigratsiooni ja pagulaste suhtes on 18-24 aastased noored, kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga inimesed: nende gruppide seas on vähem vastajaid, kes ei lubaks üldse erinevast kultuuriruumist inimesi Eestisse. Immigratsiooni- ja pagulastevastaseid on kõige rohkem  Keskerakonna  ja EKRE  toetajate seas ning kõige taluvamad antud teemal on Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide toetajad. IRL-i ja Vabaerakonna toetajad paigutuvad vahepeale.“ 75% küsitletutest toetab burkakeeldu, kuigi pole teada, kui palju neid elus üldse burkat kohanud on. 16.veebruari seisuga ei olnud Eestisse endiselt saabunud mitte ühtegi kvoodipagulast. Vahepeal olevat keegi Eritrea naine kinni püütud, aga kui see sai kuulda, et saadetakse Eestisse, siis pani jooksu ja nad jooksevad kiiresti. Millega siis seletada reaalelust väljaspool elamist? Kui rahvas hakkab endale igasuguseid ohte tõeliste ohtude pähe ise välja mõtlema, siis näitab see vaid, et rahval on tänasel Eesti päeval lihtsalt väga hea elu ja me võime selle üle uhked olla. Kõige selle juures jääbki arusaamatuks paiguti leviv rahulolematus, sest on ju pagulaste vastased ükssõdalased kutsunud üles valitsust kukutama. Miks tahetakse vabaneda parteist ja valitsusest, kelle targal juhtimisel on hea elu juurde jõutud ning soovitakse pukki panna sellist valitsust, kelle juhtimisel jõutakse suurima tõenäosusega tõeliste ohtude manu? Kummaline. See, lapsed, on stultoloogia!

Kui ühiskonnas domineerib hirmukultuur ning olematuid pagulasi peetakse suuremaks probleemiks kui tööpuudust või välissaadikute poolt esile tõstetud HIV-positiivsete probleemi, siis on Taani riigis midagi mäda. Kas meie rahvas on haige, küsib Andrus Kivirähk? Mis teil viga on, küsib Rain Kooli? Millest sai alguse liikumine “return to the Neukkuland” – laskumine “20. sajandi utoopiatesse, mis sõnades said alguse sellest, et vabadus kuulutati perspektiivituks, inetuks ning ebamoraalseks”? No muidugi, liberastid ja tolerastid moodustavad paljude jaoks sama suure ohu kui pagulased. Kaur Kender väidab: „See ei ole Euroopa, see ei ole euroopalik õigusriik, see ei ole euroopalik parlamentaarne demokraatia, kus me siin elame. Vaata kust poolt tahad, üle poolte täisealistest elanikest on karistusregistris. See on riik, mis on üha kindlamalt libisemas üha kaugemale kõigest, mida võib nimetada liberaalsus, vabadus.“ Idanaabri väärtushinnangud omavad Eesti ühiskonnale tohutut mõju ja seda ma nimetan julgeolekuohuks, mitte kujutletavaid pagulasi. Isegi kui suur osa rahvast Venemaad südamest vihkab, on see kõige selle taustal irrelevantne.

Võib-olla õnnestub Kanada valitsusega jõuda kokkuleppele ja rentida Axel Heibergi saar, kuhu saaks ehitada suletud põhjamaise neukkuparadiisi, millel oleks raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitse? Stultoloogiline fenomen on seegi, et Vabariigi 98. aastapäeval ja 25 aastat peale taasiseseisvumist valdab teatud osa rahvast ikka veel tugev neukkunostalgia ja ajaloo prügikasti lennanud režiimi üritatakse rehabiliteerida. Esimene ohu märk oli 15 aastat tagasi, kui Riik valis endale presidendiks vana kommunisti Arnold Rüütli, kes sümboliseeris järjepidevust Eesti NSV-ga. Viisteist aastat hiljem üritas heade mõtete linn Tartu valida aukodanikuks Mart Kadastiku. Siis pole ka midagi imestada, kui mõne aasta pärast soovitakse mõni riiklik autasu Rein Sillarile või Antti Talurile, kes pole mitte vähem tublid Eesti mehed kui Arnold Rüütel või Mart Kadastik, paljude jaoks ilmselt ka vabadusvõitlejad. Pole midagi parata, ka neukkud on meie inimesed, isegi kui nad pole inimesed, vaid esindavad mõnda teist viimasel ajal planeedil laialt vohavat liiki. President Toomas Hendrik Ilvesele on see viimane aastapäev ametis. Loodetavasti tähistab tema järglane 99. sünnipäeva juba suuskadel. Suusad ju! Kepid ka! Head Vabariigi aastapäeva!

13 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    veebr. 24, 2016 @ 10:54:45

    Neile, keda huvitavad möödunud aegade kangelase Ivari Nõukogude armeest tegemised, anname teada, et kõik kulgeb graafiku kohaselt. Ivar läks eile nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeva hommikul nagu ikka prügiämbrit välja viima ja sisenes mälukasse. Tema väljumist on oodata 8.märtsi paiku, närtsinud punaste nelkide, lössis tordikarbi ja Anfissa taignarulli saatel.

    Vasta

  2. personainfieri
    veebr. 24, 2016 @ 10:56:09

    Vasta

  3. personainfieri
    veebr. 24, 2016 @ 11:16:31

    Vasta

  4. personainfieri
    veebr. 24, 2016 @ 18:48:45

    Tallinna abilinnapea Kalle Klandorfi nõunik Jelena Kalbina, kes on ühtlasi Eesti Poksiliidu peasekretär, soovis täna oma Facebooki lehel kõigile head kodumaa kaitsjate päeva. Just sellist tähtpäeva tähistatakse täna Venemaal.
    http://sport.delfi.ee/news/voitlussport/uudised/foto-tallinna-abilinnapea-nounik-ja-poksiliidu-peasekretar-soovis-koigile-head-kodumaa-kaitsjate-paeva?id=73770407
    Kõik nagu vennad olime :irw

    Vasta

  5. personainfieri
    veebr. 24, 2016 @ 19:04:13

    President Ilves keskendus aastapäevakõnes pagulasteemale: USA sõdurid ei vääri kohaliku poliitiku soovitust, et nad peaks peksasaamise vältimiseks vormiriietust kandma
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/president-ilves-keskendus-aastapaevakones-pagulasteemale-usa-sodurid-ei-vaari-kohaliku-poliitiku-soovitust-et-nad-peaks-peksasaamise-valtimiseks-vormi?id=73774067
    Me jõuame sellise Eestini, kui hakkame mineviku õppetundidena võtma oma edulugusid, mitte enam kitsalt ajaloolist ülekohut ja rahvale osaks saanud kannatusi. Kui hakkame õppima sellest, kus ja kuidas Eesti on teistest paremini hakkama saanud. Innovaatilisest ja loovast mõtlemisest, julgest tegutsemisest. Ellu viidud visioonidest, mitte visiooni konverentsidest. Avatus teeb Eesti suuremaks, väiklus väiksemaks.Meie ei ole väikesed. Me saame suureks olemisega hakkama. Me tuleme toime. Me jääme püsima. Peaasi, et me ei karda, ei löö endas kahtlema ega klammerdu minevikku. Valiku julguse ja hirmu, suuruse ja väiksuse, tuleviku ja mineviku vahel langetame vaid meie ise. Head iseseisvuspäeva! Elagu Eesti!

    Vasta

    • K_V
      veebr. 24, 2016 @ 23:04:18

      “Rahvahulk rõkkas, partisanid tõstsid püssid ja lasid aupauke. Meie, lapsed, tormasime ihaldusväärseid padrunikesti üles korjama, aga ühtlasi olin teada saanud, et sõnavabadus tähendab ilukõnest vabanemist.”
      Umberto Eco
      http://www.vikerkaar.ee/2016/02/umberto-eco-5-i-1932-19-ii-2016/

      Vasta

      • ckrabat
        veebr. 25, 2016 @ 14:21:34

        Ka kuidagi sümboolne Umberto Ecolt:
        “Mõni päev hiljem nägin esimesi Ameerika sõdureid. Nad olid afro-ameeriklased. Esimene jänki, keda kohtasin, oli Joseph, mustanahaline mees, kes tegi mind tuttavaks Dick Tracey ja Li’1 Abneri imeliste seiklustega. Tema kirkavärvilised koomiksid lõhnasid meeldivalt. Üks ohvitser (major või kapten Muddy) võeti kostile villasse, mille kaks peretütart olid mu kooliõed. Kohtasin teda nende aias, kus mõned kapten Muddy ümber kogunenud daamid ajasid algelises prantsuse keeles juttu. Ka kapten Muddy purssis prantsuse keelt. Minu esimene pilt Ameerika vabastajaist — pärast paljusid mustades särkides plasse nägusid — oligi selline, et kollakasrohelise mundriga must haritud mees ütleb: “Oui, merci beaucoup, Madame, moi aussi j’aime le champagne…” Šampanjat kahjuks polnud, aga kapten Muddy käest sain oma elu esimese tüki närimiskummit, mida ma mälusin päev otsa. Ööseks panin kämbu veeklaasi, et ta oleks ka järgmisel päeval värske.”

  6. personainfieri
    veebr. 24, 2016 @ 23:29:51

    Seebi ja nööri gala
    http://epl.delfi.ee/news/kultuur/jaak-urmet-seebi-ja-noori-gala?id=73775185
    Eesti rahva ajaloos ei ole vist kunagi naerdud ega rõõmustatud? Ainult kepsakas versioon „Saaremaa valsist“ pakkus mingi positiivse noodi. Sisuliselt 1946. aasta talgute ülistus. Ainus helge hetk eesti ajaloos oli Stalini päikse all?
    Kas me oleme vabad või ei? Kas me oleme elus või ei? Miks sellised matusemeeleolud? Miks selline kabelimuusika? Miks kotiriidehais? Miks? Kas me ei peaks mitte hoopis olema rõõmsad?
    Lõpuks sai see asi kõik otsa. Pärast sotsialistlikku „Saaremaa valssi“ teine hea asi ses kontserdis.

    Vasta

  7. jolli
    veebr. 25, 2016 @ 15:19:00

    Paraad on küll lahe. 🙂 Kuidagi peab ju motti tõstma. Lisaks, nagu selgus uudistest, ajab paraad /mingi/tiblunni marru. 😀
    Iseasi, et demokraatliku riigi kaitsevägi ei marsi ja ei peagi marssima sama mehhaaniliselt, nagu parimates paksudes riikides, väike hipsterlik korratus rivide joondumisel on just lahe. 🙂

    Vasta

  8. ckrabat
    veebr. 25, 2016 @ 15:30:37

    Pingviinide paraad aga võib meeldida lollidele. 🙂
    Kujuta nüüd, ette kui õnnelik võib olla mõni teleri ees istuv loll, kui ta peaks kätlejate hulgas ära tundma mõne teise lolli. :)Seepärast vaatab loll seda ootusärevalt ning jälgib pingsalt, missuguseid käemärke ning muid äratundmist hõlbustavaid liigutusi külalised teevad. Täiesti võimalik, et külaliste hulka on sattunud ka mõni nende liigikaaslane. Kui nad tunnevad ära mõne teise lolli, siis kallavad nad suurest rõõmust end jääveega üle või näitavad perset 🙂
    Loomulikult on vaja ka lollidel end pidupäeval pidulikult tunda, sest muidu lähevad nad rikki ja kurjaks ning hakkavad nurgas ringe tegema ja sinist suitsu välja ajama 🙂

    Vasta

  9. js
    veebr. 25, 2016 @ 19:17:15

    Pärast seda, sellepärast.
    Nii sõltub kõik sellest, mis laadi poliitiline loom keegi on, milline poliitiline koon tal on. Ons tal kirbu-, konna-, elevandi-, kilpkonna- või vaalaperspektiiv.

    Kooselukoalitsioon sõlmiti Ukraina kriisi ühes haripunktis. Keset jõge vahetati hobuseid. Aasta 2014 ajalehed, eriti kõik, mis puudutab Venemaad, on kohustuslik lugemine, mõeldud igal pühapäeval kantslist ettelugemiseks. Krossi, Kelamit, Ilvese tvittogramme, Mihkelsoni, Remsut, Veskimeest ja kõiki teisi tuleb korrata ja ikka ette lugeda.

    Vahemärkus. Valimistel kandideeris sisserändaja poeg.

    Ja kui see nii on, siis võiks hakata imestama, kust kõik see hirm.

    Venemaal või tema väärtustel pole mingit rolli. Neil on kõik lihtne, Kultuur, isamaa ja riik. Tõesti ja päriselt. Kõik klapib praegu, kõiges on neil praegu rohkem tõde kui meil.

    Kelly M. Greenhill kirjutas raamatu “Weapons of Mass Migration.” Aga me ju kõik teame seda.

    Vasta

  10. ckrabat
    veebr. 26, 2016 @ 18:58:23

    “Venemaal või tema väärtustel pole mingit rolli. Neil on kõik lihtne, Kultuur, isamaa ja riik. Tõesti ja päriselt. Kõik klapib praegu, kõiges on neil praegu rohkem tõde kui meil.”

    No just, midagi “lihtsale inimesele”. Lihtsat inimest ei huvita põhjused, teda huvitab, kes on süüdi.

    Vasta

  11. ckrabat
    veebr. 28, 2016 @ 13:08:05

    Sel suvel saabub Balti riikide jaoks julgeolekukriisi haripunkt
    http://vahurkoorits.blogspot.com.ee/2016/02/sel-suvel-saabub-balti-riikide-jaoks.html
    Kaks aastat kestva julgeolekukriisi ajal on Venemaa president Vladimir Putin peaaegu iga kord teinud kõige negatiivsema võimaliku valiku. Iga kord, kui ta on sattunud tupikusse, on ta olukorda eskaleerinud. Ta on küll tekitanud sellega Venemaale palju pikaajalisi probleeme, aga samas on ta saavutanud lühiajalist edu. Ta pole kartnud laipasid, ta on teadlikult pommitanud haiglaid ja koole. Pikas plaanis on ta hädas ja just seetõttu on täiesti reaalne oht, et ta eskaleerib veelkord, tehes seda just sel aastal. Mitte kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2016
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
29  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: