Utoopia rannik: laevahukk

@huviline

Lugedes sekundeid jalakäijate fooris teisel pool teed, mille mõneks hetkeks varjab mööda kihutav tramm number neli, libisevad silmad Draamateatri juugendhoonele ja hooman selle sarnasust mööda Pärnu maanteed kilomeetri jagu endise Kalevi kommivabriku suunas asetseva perekonnaseisubüroo juugendhoonega, kui äkki märkan ahastava raudrööpa lõgina saatel lähenevat ühte üksikut teatrikülastajat. Siseneme koos peauksest, tema minu ees, et jõuda meie poolt väljavalitud etendusele – Tom Stoppardi „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk“ Elmo Nüganeni lavastuses. Sellel üksikul teatrikülastajal on seljas silmatorkav küür, mis  kuue all turritab nagu väikemat sorti juugendhoone. Lavastus tervikuna on valusalt poliitiline, mida tajudes on lavastaja püüdnud romantiliste õhkõrnade siidkangaste liikumisega leevendada. Hetkeks vaid, kui naispeaosatäitja Elisabet Reinsalu pühib mälestused silmist, on valu tagasi. Valus on utoopia usaldusväärsuse kadumine. Pseudoprobleemid on surematud. Laval seevastu kulgeb lugu omasoodu. Tegelaskujude dokumentaalsus ja suurte blokknumbritega kirjutatud aastaarvud lavapanoraamil asetavad vaataja tagasi illusiooni, kus muretsema ei pea. See pole lihtsalt võimalik.

Näen, et küürakas istub  kaks rida eespool, rea parempoolses äärmises toolis, poolviltu, et küür kuidagi istuda laseks ja seirab saali kõrget lage. Ta pigem kuulab kui vaatab, mis laval toimub. Kõrv kuuleb ajaloolist utoopiat ja sellest unistajate juttu. Kui jutt lava tundub liiga dokumentaalne ning elukauge ja see kõrva isegi enam ei puuduta, siis läheb küüraka vaim rändama. Kolmkümmend aastat tagasi seisis utoopia ukse ees,mitte lavalaudadel, uhketes purjedes, lipp mastis lehvimas. Mälestus vanast on meeles, aga neid ei saa silmist pühkida, sest uus ootab ees. Läbi lae kandekonstruktsioonide, üles linna kohale, kõrgemale sähvivatest pseudoprobleemidest, utoopia enda südamesse, tõuseb rändav vaim. Veenired jooksevad tilkhaaval läbi hukkunud laevakere, molekul (Rein Lang) haaval lõhkudes fregatti, mis tormi poolt rannikule uhutud. Kunagisest uhkest laevast on saanud Tom Stoppardi isiklik kaanon, mis kannab. Nagu kandis tema stsenaariumi järgi lavastatud linateos „Anna Karenina“, mis jooksis veel kuu aega tagasi kinolinal. Kuid utoopia vabariigist on ajalugu, mis hingab kõigile küüruna kuklasse.

Utoopia (Thomas More, Francis Bacon, Tomasso Campanella) on hüpoteetiline, mille tõttu siin ei langetata ebapopulaarseid otsuseid, selliseid, mille üle Mart Laar endiselt uhkust tunneb. Kõik otsused siin on populaarsed. Kõik probleemid siin on tegelikud. Olukord, kus silmakirjalikud inimesed ajavad näilist poliitikat omakasu huvides, saab juhtuda vaid eesmärgita laeva pardal, mille lipp on alates Euroopa Liiduga liitumisest kambüüsis koka käes peidus. Meil vähemalt oli eesmärk, tõsiseltvõetav ja läbiräägitav. Globaalne maailm on lõputu (Möbiuse leht) ja sihitu („Kas maakera on ümmargune“ Priit Pärn), milles aetav poliitika rabeleb suletusest välja. Nii mõtles küürakas, ärgates oma unistustest aplausi peale, millega etendus sai läbi ja linna kohal keerelnud vaim pöördus tagasi koju.

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 13, 2013 @ 20:47:43

    Selles artiklis on viidatud Jürgen Rooste loole (vt link: pseudoprobleemid on surematud):
    “Muidugi tõttab alati appi ka meedia: erakondade rahastamisskeemide teemat on üllatavalt kaua üleval hoitud, kuigi ei paista sestki tolku olevat. Aga üldiselt teemad lihtsalt hääbuvad, keegi ei jaksa nii kaua üht ja sama asja müüa ning nt poliitikud ja suurärimehed on sellega juba harjunud, et tuleb need mõned nädalad ära kannatada, uut suurt teemat oodata. Kui omal ajal maadevahetuse jama pihta hakkas, ilmus nagu maa alt välja meediastaar Ruhnu karu… Meedia, mis peaks olema muuseas ka tõe kants ja kriitika tribüün, on paraku samuti osa meelelahutusärist, tollestsamast põgenemisvõimalusest. Ja peab seega iseenda saavutuste tulele nii mõnigi kord liiva või vett pääle viskama, et raharattad keerleks.”

    Päris-Eesti kõrval eksisteerib utoopiline Eesti, kus meedia juhtimisel tegeletakse pseudoprobleemidega. Elatakse kunstlikult loodud ideaalmaailmas, kus Vanemuine mängib kannelt ja murueide tütred mängivad kiige ümber ringmänge, kuid ei teata, mis elu tegelikult on. Utoopilises Eestis valitseb hirmukultuur. Mida kõike ei kardeta – eesti rahva väljasuremisest kuni kõikvõimalike erinevate tontideni välja ja väga palju energiat kulutatakse nende tontidega võitlemiseks, kuigi samal ajal võiks tegeleda mõnusa elukeskkonna ehitamisega, kus kõigil on hea elada ning ei pea pidevalt muretsema, et lapsi sünnib liiga vähe või et noored pagevad välismaale. Kui suudetakse üles ehitada elamisväärne keskkond, siis sünnib lapsi parasjagu ja igaüks elab seal, kus talle parajasti meeldib.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2013
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: