Ajalooline süü ja kaitsetahe

@ckrabat
Eesti ajaloolise mälu keerdkäigud on imelised – Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kes 1940.a. loovutasid riigi, mida nad olid aidanud üles ehitada, on meie ajaloolises narratiivis tehtud rahvuskangelasteks, kes 1940.a. mõtlesid eelkõige eesti rahva säilimise peale ja kelle otsuste õigsuses ei tohi kahelda. Meie hääletu alistumise läbi viinud poliitikute kuvand käsitleb neid stalinistliku terrori ohvritena, kelle käitumine meenutab idanaabri “suure juhi” võitluskaaslasi, kes 1936-38 võtsid kohusetundlikult omaks kõik neile esitatud süüdistused. Eesti Vabariigi iseseisev kaitsevõime ei olnud 1940.a. sõjaliselt halvemas seisus kui praegu – kaitsevõime ülesehitamiseks oli tehtud palju, kogutud rahva raha, et ehitada Suurbritannias allveelaevad “Kalev” ja “Lembitu”, kuid see kõik muutus butafoorseks, sest riik ei kasutanud reaalses ohuolukorras õigust end kaitsta. Välise surve all tehtud poliitiline otsus tühistas iseseisva riigi kaitsmiseks tehtud kulutused, kuid selle poliitilise otsuse tagajärjed olid sügavamad, muutes oluliselt ühe rahva mentaalset keskkonda. Hääletu alistumine tekitas ajaloolise süü narratiivi, millele on üles ehitatud eestlaste tänane rahvuslik identiteet. Meie identiteedi lahutamatuks koostisosaks on muudetud sajandeid väldanud kannatused ja ajalooline ebaõiglus, mida ühendab tugev negatiivne emotsioon – hirm.

Kannatanu rolliga ja ohvrimentaliteedi idealiseerimisega ei maksa aga üle pingutada. Esimene samm hääletuks alistamiseks tehti demokraatliku riigikorralduse asendamisega autoritaarse režiimiga. Demokraatia puudumine ning autoritaarne režiim, mille 1934.a. kehtestasid need samad poliitikud – Päts ja Laidoner (sõjavägede ülemjuhataja positsioon autoritaarses Eestis oli poliitiline, sisuliselt oli tegemist teise isikuga riigis presidendi järel) – aitasid kaasa ajaloolise vastutustunde puudumisele saatuslikul hetkel, sest poliitikud ei vastutanud rahva ees. Poliitilisi otsuseid tehti küll rahva nimel, kuid klannihuvidest lähtuvalt. Demokraatlik Soome avaldas vastupanu ja säilitas iseseisvuse. Hääletu alistumise protsessi poliitilisi tagamaid on juba üpris põhjalikult käsitlenud ajaloolane Magnus Ilmjärv. Ärgem unustagem, et hääletu alistumine sisaldas kõigi annekteerija poolt esitatud dokumentide kohusetundlikku allkirjastamist ja kui ühes või teises küsimuses eksitigi kehtiva seadusandluse protseduuri vastu, siis küllap oleks alla kirjutatud ka kirjutamata paberitele, kui okupandil oleks tulnud pähe neid esitada.

1940.a. kriisiolukorras tehti poliitiline otsus – mitte osutada vastupanu Nõukogude Liidule – pesti paljude arvates maha 1944.a. Sinimägedes, kuid jääb küsitavaks, kas vastupanu osutamine  Saksa mundris aitab vabaneda vastupanust loobumise häbist Eesti mundris. Kuhu ma tahan jõuda, et 1940.a. tehtud poliitiline otsus muutis mõttetuks ka 1944.a. tehtud valikud. Ajaloos on nii, et üks tegemata otsus võib muuta kogu rahva ajaloolist narratiivi. Kui oleks 1940.a. vastupanu osutatud, siis oleks meie ajalooline narratiiv praegu hoopis teine ja ka meie mitmed valikud muule maailmale paremini mõistetavad. Praegu võib mõista ajaloo rataste alla sattunud inimeste personaalset traagikat, kuid see ei heasta varem Eesti riigi võimukoridorides tehtud ränki poliitilisi vigu, ükskõik kui õilsate eesmärkidega neid ei ka õigustata.

Poliitilise vastutuse küsimus on suveräänses riigis täiesti aktuaalne. Kui sul on oma riik, siis sa ka vastutad selle eest, sest valitsemine tähendab ka vastutamist. Poliitikute süüd pole vaja maha pesta, pead jaanalinnu kombel liiva alla peites, ja näidata kangelastena, üksnes sellepärast, et nad on “omad”. Need poliitikud, kes valitsesid riiki 1939/1940 küll valitsesid, kuid ei vastutanud. Vastuhakk 1939/40 Eesti mundris oleks olnud moraalsem kui vastuhakk 1944.a. Saksamaa mundris. Kõige suurem probleem, mille 1939/1940 poliitiline otsus kaasa tõi, on rahva ajaloolisse mällu istutatud “ajaloolise süü” kompleks, millest näiteks vastupanu osutanud soomlased on vabad. Mulle vahel isegi tundub, et mingi osa rahvast unistab sõjast Venemaaga kui “vigade parandusest”, kus oleks võimalik “ajalooline süü” väärikalt maha pesta, sest suhtumine kõike sellesse, mis toimub ida pool piiri, on väga valulik ja selles osas me erineme ka oma põhjanaabritest.

Ilmar Raag on oma blogis tõstatanud taas Sinimägede teema, mida on poliitikute poolt poliitiliselt ekspluateeritud 1940.a. tehtud otsuste õigustamiseks. Raag ütleb: “Siinkohal aga leiamegi oma ajaloomäletamise tegeliku tragöödia. Ei ole ju sugugi raske môista eesti meeste vôitlust kodumaa eest, aga tänaste teadmiste kôrguselt ei tohi me unustada ka natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivi.” Meie ajalooline narratiiv väidab, et kuna me võitlesime vapralt 1944.a., siis on 1940.a. toimunud hääletu alistumine enam ei loe. Sellest järgmine samm on rahva seas laialt levinud arusaam, kuna kommunistid olid pahad, siis natsid järelikult olid head. Me tajume seda kasvõi raamatupoes viibides, nähes kui palju natsiteemalist ajalookirjandust on koha leidnud raamaturiiulitele – järelikult läheb see rahvale korda. Mustvalged hollywoodlikud ajalooskeemid on “väikesele inimesele” selgemini arusaadavad, kui ajaloos kätkev saatuste traagika. Individuaalselt võisid sõdurid Sinimägedes võidelda Eesti vabaduse eest, see on narratiiv, mida igaüks endale loob, kuid laiemas plaanis võideldi Suur-Saksamaa eest. See on situatsiooni traagika, mida paljud ei pruugi mõista.

Mis toimus 1940.a.? Arusaadav, et kahe riigi sõjalised võimed ongi erinevad ning võiduvõimalused ei oleks olnud suured kui mitte olematud, kuid vastupanu mitteosutamine muutis tühiseks kahekümne aasta jooksul riigi kaitsmiseks kulutatud ressursid. Suure tõenäosusega ei oleks see relvakonflikt lõppenud Eesti võiduga, kuid meie ajaloolis-poliitiline situatsioon oleks täna teine ning rahvuslik identiteet ehk vähem sõltuvam hirmust. Eestlaste traagika seisneb ka selles, et alistuti sõja võitjale, kui lääne demokraatiad ühinesid Nõukogude impeeriumiga, et Peltsebuli Peltsebuliga välja ajada. Taanlased tegid hääletu alistumise kaotaja poolele ja tulid sõjast võitjatena välja. Praegu kulgeb meie ajalooline narratiiv mingis mõttes vastuvoolu Euroopas üldiselt omaks võetud narratiivile, kui meid püütakse  näidata rahvana, kes võitles Saksa mundris kodumaa vabaduse eest, mis on kunstlikult loodud ideoloogiline konstruktsioon ja sugugi mitte tõene.

Me tunneme suurt uhkust iga uue vidina üle, mis tugevdab meie kaitsevõimet. Kui Teise maailmasõja eelõhtul olid moesõnaks saanud allveelaevad, siis täna unistatakse tankidest. Ajalooline paradoks seisneb ka selles, et ükski kalli hinna eest muretsetud tank või allveelaev ei heasta valesid poliitilisi otsuseid, sellepärast on Eesti suguse väikeriigi kaitse esmalt poliitiline, mida sõjaline kaitsevõime saab üksnes toetada. Sõjalise vastupanu rõhutamisega võivad poliitikud soovida vastutust poliitiliste otsuste eest teiste kaela veeretada, nii nagu Pätsi ja Laidoneri vastutuse puudumine jäeti 1944.a. Wehrmachtis teeninud eestlaste kanda, justkui kompenseeriks võõras mundris kodumaa kaitsmine omas mundris kaitsmata jätmist. Ise tehtud vastutustundetuid poliitilisi otsuseid ei saa õigustada teiste poolt tehtud ajaloolise ülekohtuga, sest kõigepealt tulebki peeglisse heita ning muret tunda, kas sa ikka ise oled õigesti toiminud.

Tänapäeval on tavaks rõhutada vastuhaku ja kaitsetahte narratiivi, mida korratakse päevast päeva kui mantrat ja mis on muudetud üheks rahvusliku identiteedi alustaladest – kui kujutletavas viimses võitluses “põrguvägedega” heastatakse ajaloo kestel talutud kannatused ja ebaõiglus. See kõik on väga tugevasti seotud mittevastuhakuga 1940. Soov ajalugu ümber mängida ning elamine minevikus, mineviku konstruktsioonide pidev uuesti esitamine domineerib täna eestlaste mentaliteedis selle asemel, et leppida reaalsusega, et meil on täna, siin ja praegu iseseisev riik ja elada tulevikule.

 

7 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    okt. 03, 2013 @ 20:18:22

    “Suure tõenäosusega ei oleks see relvakonflikt lõppenud Eesti võiduga, kuid meie ajaloolis-poliitiline situatsioon oleks täna teine ning rahvuslik identiteet ehk vähem sõltuvam hirmust.”
    ———
    Ka siin artiklis korratakse ühte narratiivi- nagunii oleksime peksa saanud.
    Võibolla oleks Eesti mittealistumise hoopis Soome saanud parema positsiooni, sest okupeeritud Eestist avasti ju ka N- Liidu rinne Soome vastu.

    http://et.wikipedia.org/wiki/Talvesõda

    N. Liidu kaotused võrreldes Soomega on umbes kümnekordselt suuremad. Mitteametlikke arve ei tea, ehk enamgi, aga häbi on tunnistada. Kui palju paremad oleksid Stalini šansid olnud Eesti osas? Mannerheimi liini meil küll ei olnud ja ilmselt oli ka osa sõjatehnikat juba suudetud maha ärida, aga kaitsetahe (KL) oli kõrge ja võit Vabadussõjas siiski veel meeles.
    Neukkusid ja orke ei olnud Saruman ka veel suutnud aretada.
    :=)

    Vasta

  2. ckrabat
    okt. 03, 2013 @ 21:26:31

    Stalini šansid olnud Eesti osas.

    See pole üldse oluline. Kui Pets nõuab teiste burksi endale, siis kellel burksiputka ees on rohkem autoriteeti, kas Aikul, kes annab oma burksi vabatahtlikult ära või Jarmol, keeldub oma burksi ära andmast ja lubab vastu hakata?

    Vasta

  3. Jolli
    okt. 04, 2013 @ 08:26:03

    Absoluutselt nõus. Ka koolikiusati alg-põhikoolis neid, kellele ema kodus ütles, et sina ära tõukle ja kedagi lüüa ei tohi. Kes aga kaakidele lõuga vastu sõitis, omandas pättide hulgas autoriteedi ja kui mõnele norimist alustanud pätile ise teiste pättide nähes ketuka andis, tahtsid pätid hoopis tema sõbrad olla. 🙂

    Vasta

  4. Jolli
    okt. 04, 2013 @ 08:37:51

    Lihtsalt, et kuna eestlaste kaitsetahe oli kolmekümnendatel /väga/ kõrge, viies kolonn puudus (baltisakslased kutsus Adolf Vaterlandi ära) ja muukeelseid oli kahe maailmasõja vahel eestis marginaalne protsent, suurvene identiteediga neukkusid ei olnud, oleks Võrumaal ja Sinimägedes vastu hakatud. Isegi ei julgenud tollel ajal Kaitseliitu laiali saata. Elanikkond elas põhiliselt maal ja see tähendas korralikku totaalkaitselist partisanivõimekust. (KL, jahimehed jm).
    Mis järgnes punaste sisselubamisel? Organisatsioonid likvideerisid oma ülemate käsul ise oma võimekused, kogusid saksa täpsusega relvastuse kokku ja andsid tibladele üle. Liikmed aga saadeti Siberisse.
    Milline oli selline kompetentsita jäämine metsavendluse ajal, on ju teada. Vastuhakk võõrvõimule oleks ohvitserkonna osavõtul oluliselt teravam olnud.
    Ka Poolas likvideeriti just ohvitserkaader. (vt. Katõn).

    Vasta

  5. ckrabat
    okt. 04, 2013 @ 11:34:14

    Kui tuli nõukogude võim ja kogu maa elektrifitseerimine, siis hakati rahvale rääkima, et iga köögitüdruk võib endale toanurgas lolli valmis teha – nii sündisidki neukkud. Rahva kvantiteet suurenes, aga kvaliteet langes, enam ei tahetud vaimult suureks saada nagu EW ajal, vaid rahvaarvult 🙂

    Vasta

  6. ckrabat
    märts 23, 2014 @ 14:58:05

    Margus Laidre: taandujad
    http://arvamus.postimees.ee/2736504/margus-laidre-taandujad
    Kaks pointi:
    1. “Ja nõnda otsimegi homseid lahendusi alateadvuslikult minevikust ehk teisisõnu jalutame selg ees tulevikku. Soovi ja kahjuks ka suva korral võib vastavalt vajadusele alati leida niihästi kinnitavaid kui ka ümberlükkavaid paralleele minevikust. Tulevik aga ei saa kunagi olema mineviku kordus, vaid üksnes tagantjärele äratundmine”
    2. Tulenevalt 20. sajandi traumadest on paljude eestlaste psüühes kinnistunud viis vääramatut «alustõde». Nendeks on nelja aastaaja korduvus ning see, et «venelased tulevad uuesti».

    Vasta

  7. ckrabat
    märts 23, 2014 @ 15:08:48

    Kas venelased tulevad – võib-olla jah, võib-olla ei, aga arvestades selle koha tähtsust nende jaoks muude asjade kõrval on see ilmselt millegi tagajärg, mitte põhjus.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2013
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: