“Dokumentaalfilm Klass” ehk elu neukkukoolis

@jolli
Ilmselt oleme me kõik korduvalt näinud Oskar Lutsu raamatute põhjal ning stsenaristide Kaljo Kiisa ja Voldemar Panso ja režissöör Arvo Kruusementi geniaalse puudutuse tulemusel sündinud samanimelisi mängufilme “Kevade” ja “Suvi” . Küllap on meile sealt meelde jäänud nii köster Julk-Jüri kui ka kooliõpetaja Lauri vastandlikud tegelaskujud. Kui esimene esindas printsipiaalset inimest, kes mingisuguse saatusetuju tahtel oli sattunud tööle Paunvere kihelkonnakooli hinge eest hoolt kandma, siis teine koondas oma tegelaskujusse kooliõpetaja parimad omadused. Küllap oleme ehk ka oma senisel kooliteel kohatud õpetajaid, vähemalt koloriitsemaid nendest, raamatust ja filmist etteantud etalonidega kõrvutanud. On nad meile meelde jäänud õpetajana või Õpetajana suure algustähega?

Meenutades oma põhikooli klassijuhatajat, tuleb tunnistada, et minu ajuarhiivi kirje sellel teemal on üsnagi ähmane. Kuna minu sünniaasta langes ühe tänaseks ajaloo prügikasti kadunud riigi valitsemiseperioodi, siis on ka tegelased sellest absurdimaigulisest tragikomöödiast, mida nimetati nõukogude kooliks, kaetud ajaloo ämblikuvõrkude ja tolmuga. Nagu teada, üritab aju kustutada ebameeldiva ja säilitada meeldiva. Ilmselt nii ongi juhtunud ja mälujälg klassijuhatajast on pöördvõrdeline vahepeal möödunud ajaga – möödunud on hulk aastaid ja mida aasta edasi, seda vähem on sealt meenutada. Süsteem taastootis lööktöö korras viisaastakute rütmis ühenäolisi tegelasi ja ilmselt vaataks kunagise pioneerijuhi asemel mulle arhiivisügavusest vastu üks nimeta ja näota nõukogude inimene, kes tänases Eesti Vabariigis mõjuks anakronismina, kui ta just ei töötaks eksponaadina mõnes punatähelises nostalgiamuuseumis, mis on sisuliselt sama asi. Nõukogude aega iseloomustas jäik ülalt alla suunatud juhtimiskultuur ja sellisteks olid vormitud ka tolleaegsed tegelased, kes küll ise oma memuaarides meenutavad ennast kui karme, samas aga õiglasi inimesi. Paraku on masinavärgi kontekstis, mis oli üles ehitatud ebaõiglusele, võimatu defineerida mõistet “õiglus” kui süsteemivälist komponenti. Niisiis ei hakka me sellel skaalal hinnanguid andma ja tõmbame sellele ajaloo kolikambrile eesriide ette tagasi. Tänases narratiivis on eilsed muljed lükatud mälu äärealadele perifeeriasse ja vajutatud kustutamisnuppu. Majas, kus tube on palju, ei ole nendest mõnede jõudeseismine probleemiks.
***
Golemani/Hay/McBeri kuue juhtimisstiili käsitluse põhjal võiks nõukaaegse klassijuhataja liigitada sundiva stiili kasutaja alla. Kuna üritati koolitada mõtlemisvõimetuid massiinimesi, ei olnud oma peaga mõtlemine tolereeritud, sest inimene võis mõelda valedest asjadest või koguni hakata tegelema süsteemikriitikaga. Ohutum oli igasugune initsiatiiv eos summutada. Seda tüüpi juht tajub iga eriarvamust, isegi varateismelistelt tulenevat, kui mässu laeval, mida tuleb ametiga kaasneva võimuga maha suruma asuda. “Tee nagu kästud!” Iga uus idee tundub ohtlik, sest süsteem saab püsida ainult stagnatsioonil. Teha nii, nagu on kogu aeg tehtud, peaasi et ei tuleks pahandusi nn. “kõrgemalt poolt”. Selline templielevantide armee kokkuvõttes süsteemi kokku jooksutaski, sest nad ei tunnetanud muutuste paratamatust, rääkimata nendega kaasa minemisest. Andekamad kohastujad suutsid kiiresti maske vahetada ja jälle “rahva tahet” esindada, hallidele aparaaditöötajatele ei olnud aga isemõtlemise lisatarkvara sisestatud ning süsteemi krahhi järel ilmnes, et kui telefon vaikis, käske “kõrgemalt poolt” ehk Moskvast ei tulnud, oli tegu täiesti mõtlemisvõimetute eksemplaridega, kellega uues maailmas palju peale polnud hakata. Nende kuritegu ei seisne tegelikult süsteemi mutrikeseks olemises, vaid palju hullemas – süsteemi taastootmise eest hoolitsemises. Õpitud abituse genereerimises, nii et nende õpilasedki ei ole enam valmis muutuma. Inerts, rajasõltuvus, on väga tugev. Terved rikutud aastakäigud Stockholmi sündroomiga vilistlasi, kelle sügavalt sisseprogrammeeritud seaded ei luba samuti muutuda, sest muutused olid süsteemi eksistentsile ohtlikud.

Ei taha kuidagi uskuda, et sellist tüüpi inimene nagu vana klassijuhataja istub täna raugelt lilleaias õunapuu all pingikesel ja julgeb  tunnistada, et õpilased, ma valetasin teile või et nii suur hirm oli, et ei julgenud tõtt rääkida. Paraku arvan, et ka tänases Eestis elades võitleksid sellised aktiivselt nooruses omandatud vaadete eest ja õhkaksid taga aega, kui riik oli paks, kord oli majas ja igaüks juba oma arvamust avaldada ei tohtinud ning kõik käiks edasi vanaviisi – iseparanduvat robotit ei ole seni veel leiutatud.
***
Milline siis oli klass, mida iseloomustas elu nõukogudelikus paralleelreaalsuses, ajal kui televiisor oli enamikes peredes mustvalge pildiga ja edastas ka sisult mustvalgeid uudiseid, kui  elu nõukogudemaal valetati valgeks ning elu väljaspool maaliti mustaks? Aega, kui mina põhikoolis käisin, iseloomustasid mitmed järjestikused riiklikud matused. Kõigepealt läks Brežnev, keda kummalisel kombel Eestis isegi vist veidi armastati. Rahva kollektiivsesse mällu jälgi jätnud maniakaalsete diktaatorite valguses oli ju tegu peaaegu et “rahvamehega”, oma jopega. Mees armastanud ordeneid nagu ka autodega kihutada ja pikki segase diktsiooniga kõnesid pidada. Koolilastele anti leinamiseks vaba päev. Neukkuriik oli oma elukaare tipus ja eelseisvat maoli maandumist ei ennustanud veel miski. Ometi käis taustal juba Nõukogude-Afganistani sõda, osa suurest ja lõputust külmast sõjast Varssavi pakti ehk kommunistide ja NATO ehk kapitalistide vahel, mille tuumasõjaks ülekasvamise hirmus käisime radioaktiivse kiirguse vastu kodusvalmistatud vati-marli maske kandes aegajalt toimuvate tsiviilkaitseõppuste raames koolikella plärina peale klassiruumidest riidehoidu evakueerumas. Kõik see kokku nägi välja täiesti absurdne, sest juba lapsena oli teada, et kurjade Ameerika imperialistide tuumariisikate eest vatimarlimask ei päästa. Kodus varuti sellel ajal kuivikuid ja soola-suhkrut ning kuulati salaja läbi raadiolaine segajate ulgumise Ameerika Häält, et oleks teada, millal siis “andmiseks” läheb. Telekast ja raadiost ju midagi adekvaatset ei tulnud, isegi hilisem Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroof vaikiti maha. Vahel aga oli ka vaikus tähendusrikas. Siis loeti ridade vahelt, näiteks, kui telekas kahtlaselt kaua balletti näidati, et midagi kuskil jälle toimus.

Järgmised riigijuhid, Andropov ja Tšernenko, surid samuti lühikeste vahedega. Meie aga käisime koolis, vaatasime telekast poolakate pseudoajaloolist seiklusfilmi “Neli tankisti ja koer” või neukkuseriaali “Seitseteist kevadist hetke” ja lugesime kohustuslikku kirjandust nagu “Kuidas karastus teras” ja mis nad kõik siis olid. Seda möga ei võtnud loomulikult keegi peale õpetajate tõsiselt, sest uus põlvkond, indigolapsed, oli mürinal peale kasvamas! Maisilapsed tegid aga parasjagu karjääri, teadmata, et Balti keti ja N. Liidu kokkuvarisemiseni jäävad loetud aastad ja sundteenistust Nõukogude armees, kus poisikestest mehi tehti, hakkab asendama teenistus NATOsse kuuluvas Eesti kaitseväes.

Meenuvad kaks naljakat mälupilti. Ühel järjekordsel mõttetul kooliaktusel keset suurt võltspidulikkust, ülevõimendusega vinüülplaadilt esitatud Nõukogude Liidu hümni saatel, kukkus ilmselt vibratsioonist lava kõrvalt seinalt valju pauguga alla raske mitmeruutmeetriline vineerist N. Liidu vapp. Õpetajaskond seisis kaamete nägudega, silme ees kangastumas ülekuulamised KGB-s ja Siberi söekaevandused, samal ajal kui indigolapsed naeru pidada ei suutnud. Iga nagagi sai aru, et selles oli midagi sümboolset ja varsti sai seda kõike ka laivis näha, kui idasakslased Berliini müüri maha võtsid.

Teine naljakas sündmus oli Riigiõiguse tund, kus vana kommarist naisdire ühe terase õpilase ründava arutelu peale närvi läks. Ilmselt räägiti parasjagu sotsialistliku süsteemi eelistest roiskuva kapitalismi ees, aga õpilane tõstatas esimese Eesti vabariigi temaatika. Meenub vana kommunisti ahastavalt kõrgenenud hääl, kes oma väitele kaalu andmiseks käsi murdes peaaegu kriiskas: “Kuhu me jõuaksime, kui siin nurgal… seisaks…”, siinkohal oli ta infarktieeliku näoga, hapnik lõppemas… viimast jõudu kokku võttes kähistades: “ERAKINO!!!”. Selle sõna hääldas ta välja, kui midagi eriti vulgaarset ja jäledat, et kõik hästi aru saaks, millega tegu on. Ei kulunud aga palju aega, kui taastatud vabariigi algaastatel sinna tehtigi… seesamune… erakino. Täitsa huvitav, kas see episood sellele pensioneerunud endisele koolidirektorile meenub või on mälu nagu ikka ja alati valikuline? Võib-olla on aga inimesest saanud hoopis tõeline eestlane, patrioot, kes räägib nüüd, kuidas ta omal ajal komparteisse puges, et seda seestpoolt õõnestada ja aidata juba siis, kui veel ei tohtinud, niiviisi kaasa vaba Eesti tulekule? Võibolla tähistas pereringis, suletud kardinate taga, isegi jõulupühasid?
***
Meie klassis puudus selgelt väljakujunenud liider. Tüdrukute jaoks oli see keegi tüdrukutest, sageli oli neid mitu, poiste jaoks aga keegi poistest. Autoriteeti anti altpoolt ja vastavalt vajadusele. Kui oli spordipäev või võistlused paralleelklassidega, olid hinnas trennis käinud poisid, sest nemad olid ainukesed, kes suutsid meie õppimiskallakuga klassist kaklemiskallakuga klasside kõurikutele sporditulemustes vastu astuda. Sageli astusid vastu isegi paremini, sest kõurikud tegid koolimaja nurga taga suitsu ja neil olid juba kopsud läbi, sellel ajal kui spordipoisid trennis tõket jooksid ja pärast spordipäeva kinni panid. Väiksemaid võimutaotlemise või koolivägivalla episoode tuli ikka ette, isegi loo autor on kooli peldikute, paremini ei paindu keel neid haledaid asutusi nimetama, ees ja sees “kallite” koolivendade ülekaalukate jõududega kakelnud. Noriti välimust, kadestati õpitulemusi…

Tegemist oli hariliku nõukogudeliku koolikiusamisega, mille puhul õpetajad kõrvale vaatasid, sest muidu tulnuks ju sekkuda, aga see võis kooli mainet kahjustada. Pole näinud, pole probleemi. Kogemuslikult aga sain teada, kuidas koolivägivallaga toime tulla. Taludes, ära kannatades, teist põske ette keerates? Kindlasti soovitaksid sellist strateegiat tänapäeva pehmoühiskonna koolitajad. Või siis märkamist ja sekkumist, mis tähendab lõpuituid arutelusid ja istungeid kasvatustöö spetsialistidega samal ajal kui pätipoisid nõrgemate kallal rahulikult edasi vägivallatsevad. Ei, parim kaitse oli rünnak ja seda sai teada ka see paar aastat vanem poiss, kes mind juba nädalaid verbaalselt mõnitanud oli ja mul koridoris tundi oodatava klassi nähes rinnust kinni rabas ning “peldikusse” kutsus… Siis mingi vedru minus järsku tiksatas. Kas tõesti võib mingisugune türapea mind minu klassikaaslaste, eriti aga tüdrukute ees, niimoodi ruineerida? Neli sirget otse vastu koonu, ise pidevalt peale astudes, lahendas olukorra. “Kõva mees” hakkas nutma ja tatti pritsides ähvardama, lubades seda asja veel vaadata … ja jooksis minema. Võit oli täielik ja nii teeniti välja autoriteet ehk feim ja respekt. Kõik see nõukogude kool  karastas ja valmistas õpilasi ette teenistuseks Nõukogude armees, kus pidavat teada saama, mis elu on. Kokkuvõtteks võib need meenutused aga lõpetada õpetaja Lauri sõnadega: “Arno, ära unusta viiulit!”

Neukkukool sõidab ajalukku. Foto: http://cs625324.vk.me/v625324341/a9b4/CIcwm4tKLig.jpg

Advertisements

8 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    apr. 16, 2015 @ 20:02:24

    Vasta

  2. ckrabat
    apr. 16, 2015 @ 21:44:39

    Päris õpetlik 🙂
    Ruta Arumäe: nõu saada peaminister ei soovinud
    http://pluss.postimees.ee/3159591/ruta-arumae-nou-saada-peaminister-ei-soovinud
    Minu ettekujutuses oli peaministri nõuniku amet selline, kus tuleb anda nõu peaministrile. Selles detailis ma küll paraku eksisin. Nõu saada peaminister ei soovinud. Ega ka keegi muu riigisektoris laiemalt. Riigisektor on täis dogmasid, mis pole muutunud 2003. aastast, kui ma viimati riigisektoris töötasin. Nendega juhitakse riiki siiamaani. Ma läksin riigisektorisse selleks, et ehk õnnestub midagigi uuenduslikku ellu viia. Minu arvates on «kindlalt edasi» end ammu ammendanud ning mitmeidki asju tuleks teha nüüd teisiti kui siiani. Ilmselgelt jooksin ma peaga vastu müüri.
    Valitsevate dogmade raamest väljumine ning mõne teistsuguse mõtte väljakäimine riigisektoris on tabu. See on hämmastav, kui ühel meelel korrutavad kõik kellegi poolt kunagi välja mõeldud laulu. Mulle tundus kohati, et ma olen «LEGO filmi» sisse sattunud. Ja just nagu «LEGO filmgi», see korrutamine töötab. Eriti saab seda aru välismaal, kus Eesti legend oli tugevasti kõigi inimeste pähe kinnistunud, keda ma väljamaal kohtasin. Turundus turunduseks, aga aeg oleks särava pealiskesta alla ka midagi sisukamat välja mõelda. See nõuaks riigisektoris veidikenegi avatumat suhtumist.
    Ma olen täiesti seda meelt, et riigisektoris tuleb riigireform läbi viia. Alustada võiks näiteks peaministri majandusnõuniku koha kaotamisest. Esiteks, riigi makromajandusliku käekäigu vastu keegi riigisektorist nelja kuu jooksul huvi ei tundnud.
    Muuseas, riigisektoris toodetakse palju igasugust infot, mida hoitakse miskipärast kiivalt endale ja erasektoriga ei jagata, kuigi mingit põhjendust selleks pole. Meeletul hulgal infomaterjalide tootmiseks läheb palju ressurssi, kuigi kasutamist ei leia need ka eriti palju riigisektori sees. Jagatagu neid siis ka erasektorile. Lihtsalt üks idee riigi tõhusamaks muutmiseks.
    Tänane tasuta majanduspoliitiline nõuanne on see, et kõikide valimislubaduste ühte potti kokku kuhjamine ja nende täitmine kütuseaktsiisi tõstmisega on väga halb idee! Sellest nõust oleks muidugi märksa rohkem kasu olnud, kui mul oleks seda olnud kusagil varem öelda.

    Vasta

    • K_V
      apr. 18, 2015 @ 09:05:47

      “Minu ettekujutuses oli peaministri nõuniku amet selline, kus tuleb anda nõu peaministrile.”
      “Ma läksin riigisektorisse selleks, et ehk õnnestub midagigi uuenduslikku ellu viia.”
      “Valitsevate dogmade raamest väljumine ning mõne teistsuguse mõtte väljakäimine riigisektoris on tabu.”
      ——————-
      “Ma olen täiesti seda meelt, et riigisektoris tuleb riigireform läbi viia. Alustada võiks näiteks peaministri majandusnõuniku koha kaotamisest.”

      Pärast pikka üldpoliitilist sissejuhatust niisiis üks konkreetne nõuanne, mille oleks küll majandusnõuniku ametis olles meediasse võinud lekitada.
      Seda ettepanekut võiks aga üldistada. Kaotada võiks kõik ametikohad, kus justkui mõistust vajatakse, aga mida täiesti ajuvabad inimesed pikka aega täita suudavad – ilma, et see kellelegi korda läheks.

      Vasta

      • ckrabat
        apr. 18, 2015 @ 10:46:20

        Võib-olla suudan ma millalgi selle kohta omaette loo kirjutada, aga point on siin Süsteemis. Kui inimene siseneb Süsteemi, siis peab ta käituma vastavalt sealsetele mängureeglitele ja talle on tagatud pikk ja edukas karjäär vähemalt niikaua kuni Süsteem kokku variseb. Kui ta hakkab Süsteemi reformima, siis satub ta paratamatult sellega vastuollu ja ta on sunnitud sealt lahkuma või hävitab Süsteem ta puhtalt enesekaitselistel eesmärkidel. Süsteemi liikumapanev jõud on alati stagnatsioon ja kõiksugustesse reformaatoritesse suhtub ta halvakspanu ja põlgusega, sest nemad murendavad seda. Lihtne reegel Süsteemis ellujäämiseks on lõuad pidada ja edasi teenida. Niiviisi võid sa ühel ilusal päeval jõuda isegi Süsteemi käivitusnuppude juurde, aga ka siis peab sul olema piisavalt sulli, feimi ja respekti, et need käivitusnupud sind kuulaksid. See on väga töökindel mehhanism made by Nibiru 🙂

      • K_V
        apr. 18, 2015 @ 19:23:18

        “Kui inimene siseneb Süsteemi, siis peab ta käituma vastavalt sealsetele mängureeglitele…”

        Loomulikult vastavalt mängureeglitele.
        Juba esimese kolme tööpäeva jooksul oleks töökas (eks)nõunik pidanud esitama ettepanekud, kes ja missuguste mõõdikute alusel kirjutab majandusnõunikule päevakäsu.
        Kes ja missuguste mõõdikute alusel päevakäsu täitmist kontrollib.
        Kes ja missuguste mõõdikute järgi päevakäsuga mitte toime tulnud nõunikku karistab.
        Selle asemel lugupeetud nõunik soovitab hoopis oma endise ametiposti kaotada.
        Peale seda, kui on ise selle ametiposti kaotanud.

  3. ckrabat
    apr. 17, 2015 @ 07:29:54

    Vasta

    • Jolli
      apr. 18, 2015 @ 11:34:09

      Huvitaval kombel tegeletakse süsteemikriitikaga peale seda, kui kangid käest võetakse. Postil on aga kõik vait kui kuldid rukkis. 😛

      Vasta

  4. ckrabat
    apr. 17, 2015 @ 21:32:01

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2015
E T K N R L P
« märts   mai »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: