Bahreinis säilivad pinged …

@ckrabat

Pärsia lahe naftarikas saareriik Bahrein meenutab sotsiaalselt ülesehituselt Iraaki enne 2003.a. Valdav osa elanikkonnast on usutunnistuselt shiiidid, kuid võim on sunniitliku Al Khalifa kuningadünastia käes. Bahrein asub 33 saarel Pärsia lahe lääneosas ning teda peetakse inimkonna ühe vanema tsivilisatsiooni Dilmuni asupaigaks. Dilmuni tsivilisatsioonist pärinevad varasemad teated umbes 3000.a. e.Kr. sumeri savitahvlitelt, mis viitavad, et Sumeri ja Dilmuni tsivilisatsioonide vahel toimisid suhted. Bahreini peetakse üheks esimeseks piirkonnaks, mis veel prohvet Muhamedi eluajal, 628.a., võttis vastu islami. 1521.a. vallutasid Bahreini portugallased ning 1602-1783 kuulus saarestik Pärsia Safaviidide impeeriumi koosseisu, kuni Araabia poolsaarelt tulnud Bani Utbahi hõim kihutas pärslased minema. Araabia poolsaarelt sisserännanud panid aluse sunniitide juhtivale positsioonile Bahreini ühiskonnas ja sestsaadik on Bahreini valitsenud Al Khalifa kuningadünastia. Põliselanikkond on valdavalt shiiidid, sarnaselt etniliselt lähedastele Lõuna-Iraagi ja Iraani Khuzestani provintsi araablastele.

Vastavalt 19.sajandi lõpul sõlmitud lepingutele Bahreini emiiri ja Briti impeeriumi vahel sai Bahreinist kuni iseseisvumiseni 1971.a.  Suurbritannia protektoraat. Naftat leiti saarestikust 1932.a. ja see on viinud ühiskonna kiire moderniseerumiseni, mis on sattunud vastuollu keskaegse riigikorraldusega. Bahreinil on aeg-ajalt naaberriikidega tekkinud territoriaalseid probleeme, eriti Iraaniga. Šahhirežiimi ajal, 1957.a., kuulutas Iraani parlament ühepoolselt Bahreini oma provintsiks, kuid tänu ÜRO vahelesekkumisele nõustus Iraan rahvusvahelise arbitraaži otsusega ning Bahreini iseseisvumisega. Kuigi 1973.a. toimusid riigi esimesed parlamendivalimised, kehtestas emiir Issa bin Salman Al Khalifa kaks aastat hiljem absoluutse monarhia, tühistas põhiseaduse ja saatis parlamendi laiali. Siitpeale on Bahreini ühiskonnas kasvanud pinged, kus valitsev režiim on üritanud opositsiooni väljaastumisi jõuga maha suruda. Riigi julgeolekujõudude tegevust koordineeris 1966-1998 kurikuulus šotlane Ian Henderson, kes paistis 1950-tel aastatel silma  Mau-Mau ülestõusu mahasurumisel Keenias.

Iraani islamirevolutsiooni jälgedes üritati 1981.a. kohalike Shia vaimulike eestvõttel läbi viia riigipööret ning kehtestada Iraani-laadne teokraatlik režiim, kuid see ebaõnnestus. 1994-2001 toimusid Bahreinis laialdased massirahutused Al Khalifa režiimi vastu, mis ühendasid erinevaid opositsioonijõude vasakpoolsetest ja liberaalidest kuni islamistideni ja nõudsid emiiri poolt tühistatud 1973.a. konśtitutsiooni jõustamist ning parlamentaarset demokraatiat. 1999.a. võimule tulnud uus emiir (a-st 2002 kuningas) Hamad bin Issa Al Khalifa taaskehtestas konstitutsioonilise monarhia, 2002.a. võeti vastu uus põhiseadus, millega seadustati kahekojaline parlament. 2006.a. ja 2010.a. parlamendivalimised võitis opositsioon shiiitliku Al Wefaqi partei juhtimisel, kuid riigis kehtib endiselt tugev kuningavõim ning opositsiooni võimalused reforme läbi viia on konstitutsiooniliste kitsenduste tõttu piiratud.

Konstitutsioonilise monarhia taastamine ei võtnud maha pingeid Bahreini kuningakoja ja opositsiooni vahel ning 2011.a. „Araabia kevade“ valguses puhkesid taas rahutused, mida on võimude poolt üritatud maha suruda, kuid hõõgvele aetud söed pole kustunud tänase päevani. 17.veebruaril 2011.a. ründasid pisargaasi ja kummikuulidega relvastatud julgeolekujõud pealinna Manama kesklinnas Pärliväljakul protesteerivaid rahvahulki, mis sai tuntuks „verise neljapäeva“ nime all. Neli inimest tapeti ja u. 300 sai vigastada. 16.märtsil 2011.a. toimunud väljaastumiste järgselt kehtestas kuningas riigis erakorralise seisukorra ning mitmed opositsioonijuhid, sh Abduljalil al-Singace, Abdulwahab Hussain, Ibrahim Sharif ja Hassan Mushaima, vahistati. Rahutuste käigus on  erinevatel andmetel hukkunud 35-90 inimest. Hoolimata võimude aktiivsusest rahutuste mahasurumisel, osales 9.märtsil 2012 seni suurimal opositsiooni väljaastumisel umbes 100 000 inimest. Pärsia Lahe Nõukogu saatis Bahreini kuningale appi kuue liikmesriigi relvajõud ning võimudele tuli appi ka Jordaania sandarmeeria kontingent. Riigid, kes toetasid opositsioonijõude Liibüas ja Süürias, surusid maha vastupanu Bahreinis.

Pärsia lahe rikkad naftamonarhiad on olnud Ameerika Ühendriikide ja läänemaailma liitlased regioonis. Näiteks teine Pärsia lahe äärne naftamonarhia Katar on aktiivselt, nii majanduslikult kui poliitiliselt, toetanud opositsiooniliikumisi nii Gaddafi-aegses Liibüas kui ka praegu Süürias. Bahreini majandust hinnatakse majandusvabaduse indeksi järgi kõige vabamaks majanduseks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrika regioonis ning the Heritage Foundation paigutab selle 12. kohale maailmas. Liibanoni keeruline sisepoliitilise olukorra tõttu toodi araabia riikide majanduskeskus  Beirutist paljuski üle  Bahreini pealinna Manamasse (Al-Manāmah).  Julgeoleku seisukohast on Bahrein Ameerika Ühendriikide oluline tugibaas regioonis, sest esimese Lahesõja järgselt asub Manama eeslinnas Juffairis Ühendriikide mereväebaas, kus asub COMUSNAVCENTI ja USA 5. laevastiku peakorter ning seal paiknevad Ühendriikide ja tema liitlaste relvajõudude 1500 sõjaväelast. Lõpuks ei saa ära unustada ka naftat, sest nafta ja naftasaaduste ekspordist teenitud kasum moodustab umbes kolmandiku Bahreini SKP-st ja 60% riigi tuludest. Bahrein toodab umbes 40 000 barrelit naftat päevas ja varusid arvatakse kestvat veel umbes 10-15 aastaks.

Bahreini rahvusvaheliselt tuntuimale inimõiguslasele ja ühele nimekamale opositsiooniliidrile Nabeel Rajabile nagu ka Venemaa punkansamblile Pussy Riotile avaldas Londonis Ekuadori saatkonna rõdul 19.augustil k.a. toimunud ülesastumisel toetust totaalse meedia poolt kurikuulsaks lauldud Wikileaksi asutaja Julian Assange. Assange on varem kajastanud Araabia kevade liidrite egiptlase Alaa Abd El-Fattahi ja Rajabi võitluseid ka oma  teleshows Venemaa televisioonis. Nabeel Rajab võeti Bahreini võimude poolt käesoleva aasta juulis vahi alla ning 16.augustil mõistis kohus talle kokku kolmeaastase vangistuse „sotsiaalmeedias levinud üleskutsete ebaseaduslike rahvakogunemiste korraldamiseks, ebaseaduslikel kogunemistel osalemise ja nendest võimude mitteteavitamise“ eest. Igapäevast leiba kaubanduslepingute vahendamisega teeniv ärimees Nabeel Rajab sündis 1964.a., ta on usutunnistuselt shiiit ja lõpetanud Pune ülikooli Indias politoloogias ja ajaloos. Inimõiguslastega liitus ta 1990.a.-te rahutuste ajal. Nabeel Rajab on inimõiguste tagamiseeest peetava võitluse tarvis Bahreinis aktiivselt kasutanud sotsiaalmeediat, Facebooki ja Twitterit.  Ta on olnud kriitiline Ameerika Ühendriikide tegevuse suhtes, keda ta süüdistab kahepalgelisuses, märkides, et kuigi viimane on toetanud võitlust autoritaarsete režiimide vastu Liibüas ja Süürias, jätkab ta ebademokraatlike autoritaarsete režiimide toetamist Pärsia lahe naftariikides ning relvade müümist Bahreini valitsusele.

Nagu Araabia kevadele omane, kätkeb ka Bahreini opositsioon eripalgelisi jõude liberaalidest islamistideni, keda ühendab vasstasseis valitseva režiimiga.  Opositsioonis olles võivad sellised jõud edukalt koostööd teha, kuid nagu elu õpetab, siis võimule tõustes heidetakse liberaalid kõrvale ning võim läheb palju populistlikumate jõudude kätte, kes suudavad kohalikule Novgorodi WC-le pakkuda konsolideerivat ideoloogiat. Võimupööre Bahreinis võib kaasa tuua Iraanile sarnase Shia teokraatliku režiimi kehtestamise, mida kardavad võrdselt palju nii lääneriigid kui teised Pärsia lahe naftamonarhiad eesotsas Saudi Araabiaga. Al Khalifa dünastia ajab küll jäika sisepoliitikat, kuid ta ei põhjusta probleeme rahvusvahelisel areenil ning soosib liberaalset majanduspoliitikat. See tundub paljudele asjast huvitatud pooltele kindlama valikuna, kui võimu üleminek segase konsistentsiga opositsioonile, kelle võimalikud edasised sammud on paljuski mitte ette aimatavad. Kuningas Hamad on rakendanud „piitsa ja prääniku“ taktikat, viinud läbi mõõdukaid reforme, mis on andnud parlamendile suuremaid volituse ja maksnud toetusi rahutustes hukkunute perekondadele, kuid samal ajal on ta vastuhakud otsustavalt maha surunud ja opositsiooniliidrid vangistanud. Täna on lääneriikide põhitähelepanu on koondunud Assadi režiimi kõigutavasse Süüriasse, kuid ka Bahreinis hõõgub unustatud revolutsioon tuha all edasi.

 

Advertisements

2 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    okt. 01, 2012 @ 07:59:50

    Persona in fieri muutub aina moodsamaks ja avas konto ka Twitteris (twitter.com/personainfieri), kus millalgi hakatakse ehk ka säutsuma, eelkõige rahvusvahelistes keeltes.

    Vasta

  2. Trackback: Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

september 2012
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: