Totaalne meedia III – suusatamine, sortsid ja nõiajaht

@jolli, featuring ckrabat

Kuigi Andrus Veerpalu mõisteti Rahvusvahelise Spordiarbitraaži Kohtus (CAS) õigeks, sest tema süüdimõistmiseks kasutatud test ei osutunud kohtunike arvates piisavalt usaldusväärseks, ei ole  kired Maarjamaal vaibunud ja meedias on kostunud üleskutseid revanšiks ning võidule kaasa aidanud Veerpalu kaitsetiimi vastu. Sihtasutuse Eesti Antidoping kõneisik Kristjan Port on üles näidanud hämmastavat aktiivsust kohtuotsuse kahtluse alla panemisel, esineb meedias kolm korda päevas ning ähvardab Veerpalu varasemaid dopinguproove analüüsima hakata. Küsimus ei ole siin praegu Veerpalu varasemate testide avamises, sest selle tarvis vastavad protseduurid on olemas, kuigi kõigi muude asjaolude juures tekib küsimus, missuguse testi abil neid proove uuritakse? Kasutades sama testi, mille usaldusväärsuse seadis CAS kahtluse alla? Olgu mainitud, et kohus ei saanudki võtta seisukohta, kas Andrus Veerpalu manustas kehavälist kasvuhormooni või mitte, sest selle määramiseks polnud ühtegi valiidset protseduuri. WADA ei suutnud ligi kaks aastat kestnud protsessi kestel täiendavaid argumente esitada, mis kokkuvõttes tingiski õigeksmõistva otsuse. Akadeemik Endel Lippmaa väitel ei oma kasvuhormooni manustamine loodetud efekti, seda kasutavad lollid ja mõõdavad petised.

Ise küsimus on meedias algatatud Veerpalu vastase negatiivse kampaania ajendid, mis uusi tõendeid ja argumente esitamata seab kahtluse alla CAS kohtu otsuse. Nii teatas Priit Pullerits oma Postimehe kuukommentaaris, et kuna kohtus soovitud tulemust ei saavutatud, siis tuleb see suunata avaliku arvamuse areenile, mis kõlab umbes nagu Jogentagana mehe hüüe kultusfilmis “Malev”: “Vennad, kutsume lollid appi!” Kuna Andrus Veerpalu on kohtus õigeks mõistetud ja tema vastu pole esitatud uusi põhjendatud süüdistusi, siis esineb siin tahtliku laimamise ilminguid. Võib-olla peaksid õiguskaitseorganid kutsuma mõned aktiivsemad kodanikud vestlusele ja selgitama välja, mis on sellise emotsioone ja kirgi õhutava intensiivse vihakampaania tekitanud ja kuidas on need kooskõlas nii rahvusvaheliste inimõiguste kui ka Eesti Vabariigi poolt tunnustatud seadusandlike aktidega? Võib-olla on kõik korras, aga kui ei ole, siis kes kaitseb kodanikke selliste kampaania korras esitatud süüdistuste vastu? Kuidas suhtub inimõiguste väidetavasse eiramisse  Eesti Ajalehtede Liit ja kas see on kooskõlas nende eetikakoodeksiga? Seal on nüüd vaks vahet, kas kellelegi üks või teine kohtuotsus ei meeldi või on tal olemas pädevad argumendid, mis kohtuotsuse ümber lükkavad. Kui anda kohtuvõim kohtutelt üle meediale, siis kes vastutab tagajärgede eest?

Meediale meeldib ennast hellitlevalt kutsuda neljandaks võimuks või ühiskonna valvekoeraks. Alati, kui keegi võtab enesele võimu või kontrolli funktsioonid, tekib küsimus sellise tegevuse legitiimsuses. Kui seaduslik on üks isehakanud kontroll, kes näiteks peatab teie auto, kamandab teid teeserva ja hakkab teie autot läbi otsima? Te ei peaks sellist tegevust õiguspäraseks, kui sellele ei ole selget õiguslikku alust ja ilmselt pöörduksite omavoli vastu abi saamiseks ja oma õiguste kaitseks politseisse.  Midagi sellist toimub meie meedias igapäevaselt. Inimene surutakse ootamatus olukorras mikrofoniga vastu seina, pannakse eelnevalt ette valmistatud ristküsitluse all vastama teda, tema sõpru ja lähedasi või ka kolmandaid isikuid puudutavatele küsimustele ning hästi kasvatatud inimene võtab  vestluse vastu, isegi kui ta ise ei ole selle algataja. Tegelikult on selline tegevus ebaseaduslik, sest keegi ei pea andma tunnistusi iseenese vastu selleks seaduses mittevolitatud isikutele. Inimene ei pruugi omada piisavat kogemust meediaga suhtlemisel ja ta võib teadmatusest isegi oma mainet pöördumatult kahjustada, kui ajakirjandus on temast tahtmatult või tahtlikult valesti aru saanud, avaldab küsitletava mõtteid valikuliselt ja kontekstist välja rebitult või interpreteerib vastuseid, lisades sinna enesepoolseid kommentaare, mis annab väljaöeldule hoopis teise mõtte.

Me teame, et ühest ja samast “mustast materjalist” on näiteks filmistuudios võimalik kokku monteerida erinevaid filmikunsti žanreid – dokumentaali, kunstilist filmi või lausa ulmet. Kõik sõltub rõhkude asetusest, peale loetud vahekommentaaridest, osavalt kokku lõigatud kordustest, lisatud dramaatilisest helitaustast ja paljudest muudest nüanssidest, mis annavad soovitud vaatenurga. Jälgige ennast kõrvalt, kui manipuleeritav te olete? Kas te vihastate, kui seda soovitakse? Kas astute pereliikmetega arutusse diskussiooni ekraanil nähtava üle ja korraldate koduseid Vihkamise Veerandtunde? Muidugi, sest selline ju ongi plaan! Teie aju uputatakse üle teatava suunitlusega informatsiooniga, mille arukal töötlusel te hätta jääte ja hakkate ärritajale reageerime primitiivimpulsside tasandil. Te olete omandanud Suure Tõe ja need detailid, mille abil Tõde kokku monteeriti, ei oma enam tähtsust. Teie meeli valdavad emotsioonid, mis välistavad ratsionaalse arutelu. Vaadake teletöö kaadri taha ja te hammustate need teie psüühikaga mängivad professionaalsed nõksud läbi. Kehtib kuldne reegel: vale peab olema suur, sõnum peab olema lihtne,  ja selleks, et neljanda võimu kõige tänuväärsem tarbija, viies võim ehk lollid, aru saaksid – korda sõnumit!

Meedia teostab võimu läbi kindla hierarhilise struktuuri. Kõige all on leheneegrid, kes töötavad põllul (igasugused rubriigitoimetajad ja püstolreporterid). Nende kohal on libainimesed, kes on juba tase kõrgemal, sellised, kes vorbivad juhtkirju ning arvamuslugusid, kuni peatoimetaja tasemeni välja. Ja siis tulevad sortsid – need, kes meediast kasu saavad, aktsionärid, omanikud. Libainimesed on sortside paremad käed. Kui PR on läinud rappa, lollid ei ole konsolideerunud ja avalik arvamus ei ole manipuleeritud, siis hüppavad ka libainimesed ja sortsid dzotile, sest leheneegrid on selleks liiga rumalad. Neile pole mõtlemine ette nähtud, nad järgivad programmi, ajavad niisama verist vahtu välja ning karjuvad umbluu-umbluu…  Eks iga ajakirjanik teab, millisele hierarhilise struktuuri astmele on ta parajasti jõudnud. Tublimad leheneegrid arenevad libainimesteks, mis on iga leheneegri unistus. Libainimesed aga võivad sulli, feimi ja respekti lisandudes areneda sortsideks. Juhan Jaiki juttudest teame, et sortsid on kaarnakivi abil läbinähtavad ja äratuntavad.

Võibolla aitaks gandhilik vastupanu meediale – jätta ajaleht ostmata. Kui miljon tarbijat ära kukub, siis varsti söövad leheneegrid, libainimesed ja sortsid peost.  Mida teha Eesti spordi päästmiseks? Sportlasena lõpetada suhtlemine meediaga ja rääkida ainult läbi kõneisiku. Muidu Eesti spordil elulootust ei ole – täna Veerpalu, homme mõni Tagaküla Mikk, kes arvab, et võib läbi spordi saavutada feimi, respekti ja sulli, aga kui meedia on mehe välja väänanud, siis visatakse ta ära nagu lapsepõlve katkine mängukaru. Sportlasel tuleks keskenduda tulemustele, mitte tasuta intervjuudele, sest muidu tekib neid juba ette süüdistav foon. Võib-olla on see taotluslik, sest konkurendid rõõmustavad?

Gary Moore (1952-2011) oli pärit Põhja-Iirimaalt, Belfastist. “Over the Hills and Far Away” on inglise traditsiooniline laul 17.sajandist, millist motiivi on paljud muusikud hiljem kasutanud, teiste hulgas Led Zeppelin. Gary Moore’i versioon pärineb tema 1987.a. plaadilt “Wild Frontier” ning seda on hiljem kaverdanud põhjameised metalbändid, soomlaste Nightwish ja rootslaste Thyrfing.

sõnad: http://www.lyrics007.com/Gary%20Moore%20Lyrics/Over%20The%20Hills%20And%20Far%20Away%20Lyrics.html

Advertisements

4 kommentaari (+add yours?)

  1. K_V
    apr. 10, 2013 @ 08:51:25

    Võibolla aitaks gandhilik vastupanu meediale – jätta ajaleht ostmata.

    Mingi ühine meedia peab alles jääma – ilma selleta on raske rahvust ja rahvast defineerida.
    Ja see ühine meedia peab paratamatult hõlmama ka “madalaimat ühisnimetajat” – nagu ajakirjandus seda nimetab. Ka nemad on osa rahvast-rahvusest.
    “Madalaima ühisnimetaja” näiteks “nõrgamõistusliku kurjategija tasemeks” või lollikarjaks ümbernimetamine ei vähenda vajadust ühismeedia järele.
    Siiski räägitakse viimasel ajal meedia kasumite kasvust. Vahest oleks õige aeg ka pisut kõrgemale ühisnimetajale suunatud alternatiivmeediaga katsetamiseks.

    Vasta

  2. huviline
    apr. 10, 2013 @ 09:20:36

    Kommentaariks käesoleva loo kohta, idee siduda ühte artiklisse sport ja meedia, otsida nendevahelisi seoseid, pole paha, nad on muidugi võrreldavad valdkonnad, mis on totaalsed a priori. Ajakirjanduslik eesmärk, mis annab KRMS järgi teatud juhtudel ajakirjanikule õiguse keelduda ütluste andmisest, on tegelikult vastastikune informeerimine, mille käigus saavad nii lugeja kui ajakirjanik milleski informeeritud. Spordi eesmärk on vaataja poolt meelelahutus, sportlase poolt vaadates võidu saavutamine. Kummagile valdkonnale ei ole alternatiivi, sellepärast nad ongi totaalsed.

    Meedia valdkond aga on sedavõrd totaalne, et gandhilik vastupanu pole ilmselt võimalik. Gandhilikule vastupanule võiks alternatiiv olla thoreaulik kodaniku allumatus, st tarbida peavoolumeediat kommenteerimata. Kas peavoolumeedia võiks sellest ükskõiksuse väljendusest segadusse sattuda? Kommentaarid annavad tegelikult peavoolumeediale ideid ja viitavad võimalikele allikatele, mida saaks enda käigushoidmiseks ärakasutada. Järelikult vaikiv avalikus võiks peavoolumeediat mõjutada. Reaalsuses on mõlemad utoopiad, nii nagu ka vägivallata ühiskond või omandita riigikord.

    Solvamine ja laimamine on eraasi ja kaotati TSÜSist juba eelmisel sajandil. Eraasjades legitiimsuse välja selgitamiseks mängib rolli abstraktsiooni printsiip. Samuti on eraasjades tähtis privaatautonoomia põhimõte. Mõlemad maksiimid koosmõjus tähendavad, et eraasjades kehtib mittesüüline vastutus, vt maovähendamiseoperatsiooni keisi, kus Ida-Viru Keskhaigla juhid olid nõus mittesüülise vastutusega.
    http://www.epl.ee/news/eesti/maovahendusloikuste-tusistused-viisid-kriminaaluurimiseni.d?id=65940382

    Vasta

  3. personainfieri
    apr. 11, 2013 @ 22:04:03

    Miks Andrus Veerpalu siis ikkagi õigeks mõisteti?
    http://sport.delfi.ee/news/suusatamine/eesti/miks-andrus-veerpalu-siis-ikkagi-oigeks-moisteti.d?id=65955410
    Kokkuvõte
    Dopingusüüdistusel lasub FISil kohustus tõestada, et dopingut on tarvitatud. Seda tuleb teha läbi teaduslikult põhjendatud testi. Kuna kasvuhormooni test seda aga pole, siis polnud alust ka arvata, et Andrus Veerpalu tarvitas dopingut.

    Vasta

  4. Trackback: Totaalne meedia V – arvamusliiderdajad ja preestrite klassi sünd | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2013
E T K N R L P
« märts   mai »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: