Filosoofia otstarve

@ost ia sueeb
Inimesse puutuvat olemist saame käsitleda keele antud raamides, mille väljendustes pole võimalik detailsemaks minna. Ka filosoofias jääb väljenduste avaldumine keele raamidesse. Sellepärast on keele funktsioonid ühtlasi filosoofia otstarbeks, milles siiski eeldatakse detailsemat sisu. Filosoofias räägitakse keele funktsioonide taustal mõtlemisest. Öeldakse, et mõtlemine võimaldab liikuda ajas ja keel annab vabaduse. Seda teatakse, kuigi ajas liikumine on tegevus, millel puudub kogemuslik alus ning meeltega tajutavad märgid. Mõtlemine annab lihtsalt avarama tunde ja mõtlemisest rääkimine tunde avaramast reaalsusest. Teoreetiliselt võiks mõtlemist käsitleda suhtlemisena, kus suhtleja on dialoogipartner iseendale või saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud. See on kvaasikommunikatsioon, milline protsess ei pruugi automaatselt avalduda välismaailmas, näiteks peegelduse või kajana.

Keele põhifunktsioonideks on tunnetamine, väljendamine ja suhtlemine. Keel, see on sõnad, laused ja tekstid. Keel on märgisüsteem. Tehniliselt on igasugune keel paratamatult seotud teatud arusaamisega maailmast, sisaldades endas sellepärast ka teatud määral metafüüsikat, olemise struktureerimist kindlal viisil. Huvitav võiks olla siinkohal tutvuda lingvistilise teooriaga, mida nimetetakse Sapir-Whorfi hüpoteesiks, kahe USA lingvisti, Edward Sapiri (1884-1936) ja Benjamin Lee Whorfi (1897-1941) sarnaste seisukohtade tõttu. Sapir-Whorfi hüpotees ütleb lühidalt järgmist: keel määrab mõtlemise täielikult ära, kui on keeleliselt tugevalt determineeritud; või vähemasti mõjutab seda oluliselt, kui on keeleliselt nõrgalt determineeritud. Keel võib vakatada, kirjutab Jaan Undusk. Keele vakatamine tähendab keeleliste põhifunktsioonide väljendamise ja suhtlemise vakatamist. Vakatav keel säilitab siiski paratamatult sideme mõtlemisega, näiteks sisekõne vormis. Aga vakatava keele saab ka kirja panna ja sellisel juhul peegeldab keel reaalsust objektiivselt, olemine on struktureeritud teistsugusel viisil. Filosoofias kehtib sellepärast reegel, mille kohaselt on objektiivne hinnang ilma tunnetusliku sisuta lubamatu hinnang. Keeles peituv vabadus on isiklik ja tunnetuslik.

Individuaalset keelekasutust nimetatakse kõneks. Kõne on sõnade, lausete ja tekstide loogiline, süntaktiline ja kompositsiooniline järgnevus. Kõne võib olla hääleline või kirjalik, kuuldav või mitteheliline, näiteks viipekeel. Kõnelemine toimub sõnade või sõnaühendite abil, mis tähistavad teatud eset. Filosoofias räägitakse sellest kui formaalobjektist. Toimub esemete nimetamine. Nimi on keelemärk, millel on tähendus. Nimed jaotatakse üldnimedeks ja üksiknimedeks. Üldnimetused tähistavad teatud esemete klassi. Üksiknimed tähistavad teatud üksikut eset. Filosoofia kolmikjaotuse valdkonnad, olemisõpetus, teadmisõpetus, väärtusõpetus, on tähistatud üldnimetustega. Filosoofias tähendab konkreetse isiku nimi, mis on nõutav riigi ametlikus valdkonnas, sageli peamiselt üksnes isikut. Seetõttu on soovitav autoritel loobuda oma nime all esinemisest, et jätta rohkem ruumi saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud. Pärija, kellel pole veel pärimisvõimetki, saab kõige paremini aru pärandatavast ümbruskonnast, mille ta saabudes eest leiab. Nimetused ja mõisted (mõistuse faktid) on teatud piirangud, mis on aga jõuetud, kui tahta kammitseda anonüümsust. Sisuliselt annab anonüümsus, keele eelne seisund, keelele vabaduse. Saabumisel isikule annab vabaduse see, et ta pole kunagi tulnud.

Filosoofia soovib emateadusena vabaneda nendest piirangutest, ebatäpsetest mõistetest, mis pole filosoofia otstarbega kooskõlas. Väljendusi suunab mõte, mis avaldub lausetena ja väljendub tegudena. Selleks, et mõistete tähendus oleks selgem, eristatakse kaasaja lingvistikas vähemalt kahte tasandit: objektkeel ja metakeel. Objektkeeles sõnastatakse üldjuhul mingi teooria seisukohad, metakeeles aga räägitakse sellest teooriast. Objektkeele tunnuseks on üldjuhul võõrkeelne sõnavara, metakeele tunnuseks emakeelne sõnavara. Filosoofias kehtib reegel, et üldistusi on võimalik teha üksnes oleviku keelevormis.

Objektkeele ja metakeele eristamise puhul on oluline isikute hulk, kes vastavaid sõnu saavad kasutada, neist ühte moodi aru saades ja keelt suunates. Objektkeele rääkijaid on potentsiaalselt alati rohkem kui metakeele rääkijaid. Sellepärast on oluline tähele panna, milliseid sõnu lauses kasutatakse, kellele on tähendused suunatud. Objektkeel on rahvusvaheline teaduskeel. Saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud, on objektkeele rääkijate hulk abstraktsioon. Põhimõtteliselt räägib objektkeeles kogu teadlaskond, sest teaduse eesmärgiks on avastada objektiivset tõde. Kuid teadusele pole teada, palju on sama mõistet samas tähenduses kasutatud ning palju neid veel saab olema, kes samuti soovivad sama mõistet samas tähenduses kasutada. Inimkond on abstraktne mõiste. Metakeel on ühiskonna (rahva) emakeel, mille rääkijate hulk on üsna konkreetne, mida selgitatakse pidevalt läbi rahvaloenduste. Konkreetsus annab metakeelele asjaliku tähenduse, sest ainult selles keeles on võimalik rääkida asjadest iseeneses a priori. Eestlane on konkreetne mõiste, me teame kui palju meid on.

Filosoofia otsatarve puudutab inimeseksolemist, nähes ette objektkeele terminite ja metakeele mõistete kasutamise vastavalt eneseväljenduse soovidele. Vahe on vahel filosoofia otstarbe ja ülesande vahel. Filosoofia ülesanne on jätta endast maha elamisväärne maailm saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud. Filosoofia funktsioonid loovad selleks eelduse. Filosoofia otstarve on finaalne, sest on määratud eesmärgist.

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. huviline
    mai 16, 2014 @ 17:13:59

    “Nimetused ja mõisted (mõistuse faktid) on teatud piirangud, mis on aga jõuetud, kui tahta kammitseda anonüümsust.”

    Selle lause kommentaariks sobib üks näide (lause) Nikolai Baturini romaanist “Kentaur”: “Tol ajal juba kasutati õliverbaale nagu “naftageoloogia”, “metallpuurtornid”, “naftatöötlus” (krakkimine).”

    Siin on verbina kirjaldatud nimisõna metallpuurtorn, ilmselt selles sisalduva tegusõna puurima tõttu. Geoloogia, eesti keeles maaõpetus, annab sõnale avarama teadusliku tähenduse (tegevus ei toimu ilmselt Eestis), on samuti tegusõnana kirjeldatud.

    Filosoofilises mõttes esitatakse siin hüpotees, et kõik nimisõnad on teatud tingimustes tegusõnadena (verb, verbaal) nähtavad. Verbi ja verbaali erinev tähendus tuleneb samuti kontekstist.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2014
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: