Ülikoolide eesmärgid Eestis: filosoofi vaatenurk

@huviline
Võtan sõna ametlikus meedias avaldatud Tõnu Viiki artikli „Kas meie ülikoolid täidavad ülikooli eesmärki?“ teemal, kuna teema ise on ajatu, aga kõnealuses artiklis avalduvad parimal moel kõik koolifilosoofia puudujäägid. Artikli autor ongi filosoofiaprofessor, Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle mõtisklustes põrkuvad reaalne ja ideaalne. Ühest küljest otsib ja leiab autor argumente ajaloost, teisest küljest aga kohustatakse lugejat: „Nad / kodanikud / peavad suutma olla poliitilisse dialoogi kaasatud partner“, mis on üksikisiku äärmine idealism. Kaasaja koolifilosoofia on sofistlik ja historitsistlik. Sellisena aga jääb filosoofia tervikuna vaesemaks sellest, mis on mõistesse kätketud ja mis on tegelikkusega hõlmatud.

Inimene õpib kogu elu, tahes või tahtmata, kui ta muudab elukohta või saab vanemaks. Kujutage ette olukorda, kus meie elus puuduvad institutsioonid nagu ülikoolid. Soov midagi teada saada ei kaoks kuhugi. Erinevad olukorrad õpetavad ja kasvatavad, millesse õppija sattub, sest igal inimesel on vajadus möödunut meenutada. Vananemise ja kasvamisega kaasnev elukogemus annab võimaluse võrrelda salvestunud materjali varasemaga, seda mõtestada ja defineerida. Nii tekkivad teadmised, millel on isiklikud alused, mõnikord valusad, mõnikord rõõmsad, mis erineb ülikoolis õpetatavast teooriast, kuigi teadmiste ülddefinitsiooni alla subsummeeruvad mõlemad.

Antud teema üle mõtiskledes asun isiklikule positsioonile, soovimata olla antud artikli suhtes kriitiline. Meedia erineb teadusest, teatud määral oma sõnade eest vastutades, kuna teadus aga ei vastuta kunagi. Sellepärast eeldab teaduse areng kriitilisi märkusi. See midagi, millepärast ülikooli minnakse, on lihtsalt öeldes tutvusringkond, sõbrad, kellega koos elatakse läbi üks rutiin, 5a või rohkem kestev olukord, millesse on ennast vabatahtlikult paigutatud. Professorite ettekujutus, et ülikoolis käiakse teadmiste pärast, või nagu Tõnu Viik ilusasti ütleb, „hea elu ettevalmistuse“ pärast, on pelgalt koolifilosoofa. Ülikool institutsioonina võimaldab noorel ennast koguda, ta märkab hämmastusega, et polegi nii võimekas kui gümnaasiumis paistis, et tema kõrval istuvad teistsugused pead, milles peituvad põnevad maailmad. Kes suudab oma elavusega hakkama saada, see hangib sõpru kogu eluks, kuna vanemas põlves sõpru enam nii kergesti juurde ei tekki. Nii on ülikool omalaadne sõprade tootmise tehas.

Ülikooli kui institutsiooni eesmärk on kasvatada riigi jaoks vajalikke seaduskuulekaid ja haritud kodanikke, sest institutsioonina on selline ülesanne talle riigi poolt pandud. Riiklik õppekava näeb täpselt ette, kuidas ja millistele juriidilistele alustele tuginedes peab üliõpilaste kasvatamine toimuma. Veelgi enam, ette on nähtud ka metoodika ja didaktika, sest riik oma olemuselt on ratsionaalne. Iga institutsiooniga kaasneb alati instituut, iga ainega protsess. Siin võib lugejal tekkida õigustatud küsimus. Mille nimel keegi soovib astuda ülikooli, et omandada seal teadmisi ja distsipliini. See on filosoofiline küsimus. Noorel inimesel on soov õppida, ta teeb eksameid, aga mille nimel. Filosoofia üldosa järgi on kvaliteedist tähtsam kviditeet.

Ülikooli olemuse peale mõeldes on mõistlik unustada hetkeks eesmärgid, mida kasutatakse reaalsuses sündmuste eristamisalusena, sest entiteedid ei liigitu psühhofüüsiliste nähtuste hulka. Enamik inimesi tunnetab oma kasvamises ja kahanemises mingit mõtet, kuna mõtetu lahkumine parematele jahimaadele oleks jabur. Elu olemus pole muidugi elu ise, mis viiks idealismi (asi iseeneses; ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teine sulle teeb), sellepärast pole ka ülikooli olemus ülikoolielu. Ülikooli olemus võiks seisneda eelduses mingile filosoofilisel selgusele. Lõpuks on ülikool viimane aste enne tööellu astumist, kus lihvitakse teemanti viimased küljed. Postmodernistlik kaasaeg tunneb vajadust isiku järele, keda kunagi pole tulnud. See on saabumisel isik, kellele pärandame kõik, mida oleme teinud, sh ausama maailma puhtamas keskkonnas, kui seda soovime. See on üsna mõttekas, pärandada järeltulijatele ülikool, kus filosoofia taas au see, kasvõi peripateetilisena.

Ülikooli olemuse peale mõeldes on mõistlik unustada hetkeks eesmärgid, mida kasutatakse reaalsuses sündmuste eristamisalusena, sest entiteedid ei liigitu psühhofüüsiliste nähtuste hulka – või nagu Toots ütles üks on teooria ja teine praktika 🙂

Advertisements

12 kommentaari (+add yours?)

  1. jolli
    sept. 10, 2014 @ 22:19:37

    Arno polnud ilmselt Platoni koopamüüdiga tuttav. 🙂

    Vasta

    • jolli
      sept. 11, 2014 @ 02:20:44

      Tänapäeval kirjutaks Platon ilmselt koopiamüüdist 🙂

      Vasta

      • Ivar NA-st
        sept. 11, 2014 @ 06:32:17

        Mina õppisin filosoofiat sõjalaevastikus teenides. Platon, hüüdnimega Filosoof, oli minu õpetaja, aga koopas ta ei elanud, vaid oli meie laeva kaptjorsik. Lisaks filosoofiale õpetas ta meile füüsikat ja keemiat. Tänu tema müütidest saadud füüsikaalastele teadmistele tõin Musta mere laevastikust taskus kaasa torpeedokaatri, millega oli siin pärast hea kalal käia. Kõige paremini tundis Platon aga keemiat, sest tema vastutada olid punase pidurivedeliku varud. Temalt sain teada, et Nõukogude armee ja sõjalaevastiku kasvandikule on absoluutselt kõik ärajoodav, isegi süütevedelik ja nitrolahusti.

  2. Jolli
    sept. 11, 2014 @ 07:29:41

    http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/valdur-mikita-metsast-hulludest-ideedest-ja-purjus-vanaisast?id=69714365

    …Kui me kolmekümne aasta pärast tõmbame lahti koolimaja ukse ning sealt pudenevad välja ainult lollid mõtted ja juhmid näod, alles siis mõistame, et nüüd on tõesti p… majas.

    —–

    võibolla on lihtsalt tegemist lollide kooliga. lollide koolis saab õppida lolliks, tarkade koolis targaks. 🙂
    tarkade koolis käivad ilmselt inimesed või reptiloidid. :))
    kui ikka on perekonnas pikad lolliks olemise traditsioonid, siis ei saa nii kiiresti kurssi muuta, et lähed järsku tarkade kooli. :))
    isa oli loll, vanaisa oli loll, vanavanaisa oli loll…
    aga kust te siis ise tulete? põltsamaalt. 😀

    Vasta

  3. K_V
    sept. 11, 2014 @ 08:20:00

    Aga mis asi see siis ikkagi on, mida ülikoolist saab ja mujalt ei saa?

    Milles küsimus.
    Ülikool annab paberi, mille omamisel sobitakse paljudele ametikohtadele, mille täitmist riik hädasti vajab.
    Ülikoolipaber annab moraalse õiguse nõuda väärikat ametit ja vastavat väärikat palka.
    Erilist väärtust omab aga Lorentsi Aine, mille edukalt omandanud usuvad kindlalt, et ainult nemad on väärt kõige kõrgemaid privileege, mida hariduse omandamine võib anda. Eraldab sikud lammastest.

    Vasta

  4. Anonymous
    sept. 11, 2014 @ 08:52:03

    eestikeelne sõna “ülikool”, erinevalt “universiteedist”, kallutab mõtted liigselt koolitamisele. universiteetide mõte ja eesmärk on teha teadust ning selle kõrval õpetada välja asjatundjaid. ülikoolis filosoofiat jms õppinul võib küll olla jäänud mulje, et sinna tullakse seltskonna pärast. loodus-, elu- ja tehnikateadlased ikka natuke õpivad ka. tõenäoliselt oleks võimalik koolitada ennast farmakoloogiks või tuumafüüsikuks ka väljaspool institutsioone, isiklike elukogemuste pinnal, aga aja- ja inimkadu oleks suhteliselt suur.

    Vasta

  5. ckrabat
    sept. 11, 2014 @ 09:16:16

    Valdur Mikita: Esiteks seetõttu, et kunagi ei või uue idee puhul ette teada, kas tegemist on hullu või lolli ideega. Need kaks tunduvad väga lähedased, samas asuvad teineteisest valgusaastate kaugusel. Lisaks kehtib hullude ja lollide ideede puhul veider asümmeetria: lolle mõtteid on alati rohkem, sõltumata valdkonnast, mille kohta need käivad.Hull mõte on midagi sellist, mis paneb meid püsti hüppama ja hüüdma “Just! See on see!”, lolli mõtte kohta aga sobib vana eesti mõttetera: “Lähed sitta torkima, hakkab hirmsast’ haisema”. Lollist mõttest ei saa kunagi hullu mõtet, see on põhimõtteliselt ja parandamatult rikkis nagu vana äratuskell. Umbes nagu poliitikaski: enamik neist, kes noores eas unistavad saada Churchilliks, muutuvad vananedes ikka Brežneviks. Niisugune see maailm kord juba on.

    Hulludest ja lollidest – hullu transformeerumine lolliks 🙂
    http://aegumatu.wordpress.com/2011/06/10/vang/

    Vasta

  6. indigoaalane
    sept. 11, 2014 @ 10:42:45

    Jah kõrgkool ei tee sind targaks. Kui sa ise ei taha.
    Aga kindlasti näitab see, et inimene on oma elus vähemalt ühe projekti ja eesmärgi saavutanud, lõpuni viinud. Tal pidi selleks olema hea püsivus, töökus, rutiinitaluvus, ajaplaneerimisoskus, võime ja tahe tegeleda ka nende asjadega, mis ehk polegi nii vahvad .
    Üks peamisi, mis eristab kõrghariduse ja keskharidusega inimesi, on aga ilmselt üldistusvõime ning teadmine, et mingis ja millises raamatus on probleemi lahendus olemas.
    Ma olen sellest oma böogis kirjutanud ja kordan:
    ma olen liiga palju näinud neid, kes usinalt lahendavad juhtimis- või turundusülesannet, mille vastus on paarkümment aastat tagasi välja antud raamatus lehekülg 46.
    Samas, eks avastusõppel on omad eelised- kinnistubki paremini, ja oi seda rõõmu, kui jõuad iseeseisvalt järelduseni, mille eest mõned on Nobeleid saanud:)

    Vasta

  7. Jolli
    sept. 11, 2014 @ 10:47:44

    Rõõm tõdeda, et kuigi stultoloogia on alles väga noor teadus ja selle ala teadlasi võib üle lugeda ühe käe sõrmedel, tekib neid vaikselt juurde. 🙂

    Vasta

  8. Jolli
    sept. 16, 2014 @ 07:00:16

    Vasta

  9. Jolli
    sept. 20, 2014 @ 17:28:36

    Veel filosoofilisi mõtteid burksiputka eest. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

september 2014
E T K N R L P
« aug.   okt. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: