Leviathan II – saabumine

@huviline
Leviathan on suur merekoletis, mida juudid on nimenatud oma pühakirja tekstis, aga laiemalt tuntakse seda inglise filosoofi ja ühiskondliku leppe teooria arendaja Thomas Hobbes’i teose järgi.  Monopolistlik õigusriik täidab kaasajal sama rolli, mis Hobbes’i teoorias oli absoluutsel monarhial. Siiski on ka palju erinevusi. Eeskätt nõustuvad kõik, et riigi käes on ja peabki olema vägivalla monopol. Selles osas ei ole näiliselt riigile konkurentsi – ei vormiliselt, aga üha enam ka mitte sisuliselt. Riikliku monopoli kõige ohtlikumaks vaenlaseks administratsiooni sisemiselt on ametnike aususe kohustuse rikkumine, sest see rikub eetika monopoli, mille poole õigusriik on teel. Riigi moraal on kui riknenud kaup, mis moodustub korrelatsioonis monopoolse vägivallaga. Mida rohkem  tegeleb riik oma ametnike aususega, seda ilmsemaks saab kaasaegne võõrandumine õiguslikult moodustatud kehast, milles vastutus on jagatud olematuks (poliitiline vastutus) ja mis erineb eelmise sajandi alguse eksistentsiaalsest võõrandumisest. Rahvas vaatab toimuvat distantsilt, „meie inimesed“, „meie Euroopa“, aga kohustuslik solidaarsus ei puuduta kedagi. Õiguskaitseorganite eneseõigustused, hoiatused ja vabandused rahvast ei kõneta. Demokraatia kehtestab ennast üha monopoolsemalt.

Mitte keegi ei küsi, kuidas on võimalik, et terrorism kõnnib mööda maad? Mis on terrorismi põhjused? Mis sünnitavad suitsiidi seal, kus elu peaks olema armsam vabadusest? Keegi ei küsi, miks ametnikud korrumpeeruvad riikides, ettevõtetes (EU), sündikaatides (UEFA)? Vilepuhuja mängib oma võltsi meloodiat ja kiidab takka: seal, kus meri hülgehall, ja muud pooltoonid. Dopingukütid poovad eksinu alati üles, ka siis kui nöör peaks katkema, sellest ei hoolita, ja silmus asetatakse taas kaela. Topeltkaristamise keelus sisalduv „saatusesõrm“ on teadlaskonnale tundmata. See ei ole normaalne, et inimene läheb pommivööga metroosse ja laseb ennast õhku. See ei ole normaalne, et valitsev koalitsioon mitte millegi eest poliitiliselt ei vastuta. See ei ole normaalne, et kunstnikud rakendatakse poliitilise dirižaabli külge seda täis puhuma. See ei ole normaalne, et õpetajad on alati kõige targemad, kellel õigus kõiki valimatult noomida. Korruptsiooniga võitlemine näitab, et riik on võtnud tõsiselt eesmärgiks monopoliseerida moraali ja eetika, saada suureks ja üllaks õpetajaks ja kaitsjaks. Elukestev õpetamine jätab välja võimaluse, et inimesed teavad ise, mis on hea ja halb. Terrorismiga võitlus näitab seda, et riigi vägivalla monopol kipub käest libisema. Inimesed oleksid kui lambad, kes on ilma karjuseta ning sunni ja vägivalla küsimustes kasutamisvõimetud.

Võib-olla tõesti, et olen tuim tükk, aga ma ei suuda kaasa elada Brüsseli terrorirünnakule. Suur õnnetus, mis toimus, ei lähe mulle kuidagi korda, isegi vaatamata sellele, et meedia suutis leida kaks eestlast, kes seal kannatada said. Võib-olla olen empaatiavõimetu või üleinformeeritud melanhoolne meedia tarbija. Õnnetusi on igapäevaselt uudistes hulgaliselt. Juba Breiviki tapatalgutes alates olen märganud endas tuimust  kasvamas, sest veel massimõrv Dubrovka teatris, mäletan, tekitas kannatanute suhtes kaastunnet. Koos empaatiavõimetuse kasvuga ja suurõnnetuste põhjusi vaagides, on üsna loogiline jõuda järeldusele, et põhjused peituvad valitsevas ühiskonnakorralduses, mitte kuskil mujal. Liberaalne demokraatia, sekulaarne Prantsusmaa või Belgia, ei suuda rahvale pakkuda vajalikku turvalisust. Konservatiivne demokraatia pakub vastuoksa vabaduse unustust, mida rahvad kunagi ei unusta.

Aarne Rannamäe saade „Vabariigi kodanikud“ ei rääkinud midagi selgemaks, ühtegi põhjust ei suudetud välja tuua. Vastuoksa, jutt kiskus ühtse Euroopa infovahetuse ja totaalse luure vajaduse suunale, mis on veel üks elanikele mõistetamatu, aga ametnikele iseenesestmõistetav meede. Juba praegu on ühiskonnas institutsioonidel vihjetelefone rohkem kui koputamisvõimalusi totalitaarsetes režiimides. See on nö kõrgete ametnike soovide näide Euroopa suunal, millega pole võimalik nõus olla. Nende teadusküllane jutt kaugeneb üha loomulikust loogikast. Teatud inimomadusi monopoliseeriv ja sekulaariseeruv riik on ebaloomulik. Igal maal on endiselt omad kombed, Euroopa ühtseid kombeid pole tekkinud, Euroopa rahvast pole kujunenud ega kujune kunagi.

Kõrged meediaametnikud, kelle hulka võiks ka Ahto Lobjakase liigitada, ei erine teistest tšinovnikutest, olles omandanud oma fraasid riigiametnike retoorikast ja olles unustanud lihtsad sõnad. Kuigi kala hakkab mädanema peast, pole selle metafoori kasutamine riigi puhul üldjuhul võimalik, sest riik peaks põhimõtteliselt olema ratsionaalne moodustis. Riikide liidus, ebaratsionaalses impeeriumis, rahvaste mittetulundusühingus või globaalses bürokraatias tõstab pead Leviathan, mistõttu võiks kõrgete ametnike suurte sõnade tegemise võrdlemine kala peaga olla asjakohane. See pole mingi kärbeste sumin, nagu arvab Priit Hõbemägi. Pole mingit kahtlust, et terrorism Euroopas võidab. Pole mingit kahtlus, et koolitulistamine Eestis toimub taas. See võiks Eesti riigi juhatada normaalsele rajale või Euroopa Liidu kaubanduskooperatiivi suunale, mis on tema tegelik olemus. Kui riigid hoolivad oma rahvast, siis kaob ka terrorismi kasvulava. Kui hakatakse mõistma terrorismi põhjuseid, siis puhastub demokraatia ja võidetakse Leviathan. Selles peaksid kõrged meediaametnikud ja blogija ühel meelel olema.

14 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    märts 25, 2016 @ 13:42:29

    Empaatia puudumine või küllus on probleem, sest mäletamine sõltub kaasaelamisest ja asukoha mõjust. Liigne eufooria, nt spordis omade võiduga kaasnev tuhmub aastatega ega oma enam endist tähendust.

    Kuigi olen alati teadnud ema küüditamisest ja kannatustest Siberis, olen seda teadnud ajaloolise faktina, isiklikku elamuspuudet omamata. Mul ei ole venelaste vastu selletõttu viha ega kellegi teise vastu. Kuigi küüditamised liigituvad inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi all, iga indiviidi puhul tuleb eraldi otsustada, siis üldistusaste on liiga üldine, et võiks eeldada ka isiklikku empaatiat nende puhul. Igasugune selleteemaline korrutamine meedias ja traditsioonid on sellepärast riiklik propaganda, mis kunagi ei väljenda seda valu, mida minu ema tundis.

    Noorena, kui kõik tundekanalid on avatud, tundsin enim kaasa indiaanlaste hävitamisele valgete sisserändajate poolt, kes on USA kodanike õigusjärglased ja kaasteelised. USA ja temaga seotud teemad on mulle võõrad sellepärast, isegi kultuuritegelaste teosed, nt filosoof Thoreau “Walden” või kirjanik Faulkner “Hälin ja raev”, mis kultuurinähtustena peaksid üldinimlikud olema puudutavad pigem intelligentsi kui hinge.

    Vasta

  2. ckrabat
    märts 25, 2016 @ 19:13:38

    Vaatasin tagantjärele neid Vabariigi kodanikke, üldjoontes täiesti asjalik arutelu. Midagi uut ja sensatsioonilist sealt välja ei tulnud, aga kas peakski?
    Täiesti selge, et probleem ei ole indutseeritud kusagilt väljaspoolt, kurjade migrantide poolt (sest meie ise pole ju kunagi süüdi, meie oleme head), vaid kasvanud Euroopas eneses. Mingid kodanikud on olnud ühiskonna poolt tõrjutud ning see on põhjustanud vastureaktsiooni. Islam on nende jaoks, kes on juba mitmendat põlve Eurioopas sündinud, siin üles kasvanud, samasugune taustsüsteem protesti väljendamiseks nagu seda on olnud sotsiaalsed protestivormid kommunism, anarhism, natsism, fašism jms.
    Siin avaldubki hollywoodiseerumine, et publik ootab lihtsaid lahendusi, selgitada välja süüdlane ja teda karistada, aga probleemid on oodatust keerulisemad ja panevad “lihtsal inimesel” pea valutama 🙂

    Vasta

    • huviline
      märts 25, 2016 @ 19:49:15

      Probleemid on sügavamal, sotsiaalne protest ei toimu hollywoodi või meedia vastu, ikka vaid nende vastu, kes on võimelised midagi muutma.

      Vastpidine tähendaks probleemi eitamist, sest rahva ja võimu vaheline mittevõitlus viib kiiresti poliitilisse stagnatsiooni. Võim ei tohi olla rahva pea silitaja ja rahvas ei toi mingit lugupidamist tunda võimu vastu; teistpidi võiks olla mõeldav, aga sellisel juhul peaks olema lühemad ametiajad ja teistsugune valimissüsteem.

      Küsimus on vastutuse konkurentsis. Kes seda tahab tunnistada, kes ei taha, aga inimõigused on täiesti silmakirjalik kontseptsioon seni, kuni pole selgelt sõnastatud inimkohustused. Kusjuures kohustused peavad olema samas mahus õigustega.

      Jättes endale üksnes rambisära, ametnikel on see ITläbipaistmatuse ja automatiseerimisega võimalik, millega astutakse paraku ämbrisse. Poliitiline vastutus on saanud mahutuks tänapäeval läänes.

      Kui vanades demokraatiates veel inertsist Belgia siseminister tegi ettepaneku tagasi astuda, siis seda üksnes inertsist. 🙂

      Vasta

    • K_V
      märts 26, 2016 @ 08:17:45

      “sotsiaalne protest ei toimu hollywoodi või meedia vastu, ikka vaid nende vastu, kes on võimelised midagi muutma”

      Ja võimuga ollakse jumaldamiseni rahul siis, kui surmahirmus loodetakse, et nad enam mitte midagi ei muudaks.

      Vasta

  3. huviline
    märts 26, 2016 @ 11:16:43

    http://www.ohtuleht.ee/724421/mart-sander-soja-kasiraamat-kelle-vastu-voidelda

    Meediaametnikuna esineva Mart Sanderi klišee Õhtulehes. Tšinovniku hoiak ja kulunud väljendid.

    “Korraga on nad muutumas jõuliseks enamuseks; neid kardetakse ja see valab õli karistamatuse lõkkesse. Iga sisseimbunud ISISe sõdur on sellistele „uinuvatele agentidele“ aktivaatoriks; iga riiki kolinud moslem on uus potentsiaalne lisasõdur pühas armees, mida juhib aju kaugel tolmulinnas.”

    Vasta

    • ckrabat
      märts 26, 2016 @ 11:49:30

      SOTSIAALMEEDIA AKTIVISM
      http://nihilist.fm/sotsiaalmeedia-aktivism/
      Lahkusin Eestist septembris, kõik oli suhteliselt rahulik, kuigi mõningasi kurjakuulutavaid ilminguid oli juba märgata. Hilisõhtul märkasin Raekoja platsis India restoranis töötavat härrat, kes koristas terassi, tema kõrval tuias teine härra, silmnähtavalt purjus ja karjus talle fraase nagu, “Allah akbar, mine koju”. Astusin ligi ja küsisin, et kas purjus mees tülitab teda. Töötaja vastas muiates, et ei, pigem motiveerib kiiremini terassi koristama, et saakski varem koju naise ja lapse juurde.

      Võibolla on tegemist kokkusattumustega, aga mina panustaksin sellele, et asjad on väga kiirelt halvemuse poole muutumas. Mingi pidev räuskamine ja inimeste hirmutamine. Naisena tunnen erilist vastikust kogu vägistamise jutu üle. Antud teemast peab rääkima, aga mitte nii. Miks räägitakse vägistamisest nüüd, kui paarsada sõjapõgenikku siia elama soovivad tulla. Miks on moslem paadunud sarivägistaja, aga valge kristliku kasvatusega mees ei teinud midagi valesti, naine ju ilmselgelt provotseeris riietusega ja oli liiga purjus? Niiet mine perse keskmine sotsiaalmeedia aktivist, mina ja mu õed, ema, vanaema ei vaja sinu kaitset, me oleme enesekaitse selgeks saanud sinu eest hilisõhtul põgenedes.

      Vasta

  4. js
    märts 26, 2016 @ 11:25:33

    “And you really will have to make it through that violent, metaphysical, symbolic storm. No matter how metaphysical or symbolic it might be, make no mistake about it: it will cut through flesh like a thousand razor blades. People will bleed there, and you will bleed too. Hot, red blood. You’ll catch that blood in your hands, your own blood ant the blood of others.

    And once the storm is over you won’t remember how you made it through, how you managed to survive. You won’t even be sure, in fact, whether the storm is really over. But one thing is certain. When you come out of the strom you won’t be the same person who walked in. That’s what this storm’s all about.”

    ( Haruki Murakami, “Kafka on the Shore”)

    Eestikeelset polnud hetkel käepärast, aga siin on minumeelest see džihaadi-hetk, millest me kõik peame läbi käima, hästi selgelt ja valusasti kirjas. Milline ka poleks ühiskond.

    Teine pool asjast on muidugi, et selliste inimeste armeed kaugetel ja võõrastel maadel ei teki iseenesest. Nende tekkeks ei piisa ka lihtsalt jutlustajatest. On vaja korraldada sõjaväelist väljaõpet, on vaja “al-Qaidat”, baasi, on vaja varustust ja on vaja salateenistuste koostööd või vähemalt nendepoolset silmade kinnipigistamist. Ja kui see nii on, siis on Euroopa riikide jõuetus arusaadav. Seda, mis toimib salaja, seda ei saa näidata, sellega ei saa avalikult võidelda.

    Ja infosõda muudab olukorra veelgi lootusetumaks.

    Vasta

    • js
      märts 26, 2016 @ 11:55:36

      “Millest muslimid ei räägi. Radikaalne islam Tallinna mošees”

      http://epl.delfi.ee/news/eesti/millest-muslimid-ei-raagi-radikaalne-islam-tallinna-mosees?id=71566017

      Tasub väga tähelepanelikku lugemist.

      Vasta

    • huviline
      märts 26, 2016 @ 11:55:49

      See džihaadi-hetk – “When you come out of the strom you won’t be the same person who walked in. That’s what this storm’s all about.” – sisaldab singulaarselt kõiki võimalikke põhjuseid, mh terrorismiks.

      Lõpuks peab isik ise saama selgust, kuidas ülesandeid lahendatakse võitlusväljal, mida tähendab tegelikult vabadus, julgus, mehisus, kaastunne, ausus, surematus, sõprus, naiselikus, tehnilisus, otsekohesus, reeturlikus, võimsus, suutlikus, tugevus, hingestatus, ja muud emotsioonid, kuidas need mõtet sügavamaks ja tahet arusaadavamaks muudavad.

      Kui räägitakse identiteedist, siis unustatakse initsiatsioon, kuida selleni üldse jõuda on võimalik sekulaarses ühiskonnas.

      Vasta

      • js
        märts 26, 2016 @ 19:10:19

        Minu lugupidamine.

        See on mulle natuke ähmane juba ja ma loodan, et ma ei luuleta midagi kokku, aga tolle poisi isa seal, selles raamatus, tema on tunnustatud rahvakunstnik, peaaegu nagu Jaapani rahvuslik aare, tõeline kultuuri tugisammas ja armastatud mees. Ja see poiss, ta peab ta tapma – metafüüsiliselt, päriselt, ma ei teagi – sest too mees teeb tegelikult orelit inimhingedest. Hinge karje, ülim muusikariist. Justnagu need katoliiklike konservatiivide ihaldatud riigikirurgid seda võiksid teha. Käsi teeb sujuva liigutusega vajaliku lõike. Värisemata, kõhklemata.

  5. ckrabat
    märts 26, 2016 @ 12:31:56

    Terrorism, meie ühine valu
    http://arvamus.postimees.ee/3631747/terrorism-meie-uhine-valu
    Pidada kõiki põgenikke-pagulasi vähemalt kahtlasteks, kui mitte päris süüdlasteks, on sama arulage kui väita, et kõik mehed on sead või kõik naised on litsid, osutab Olev Remsu. Terrorism on väikeste sõda suurte vastu neile kättesaadavate vahenditega ja see ei küsi rahvusest ega religioonist.
    Nüüd nagu kõik korduks. Islamiriigi tapavideod täidavad sama eesmärki, ellujäetute-sõnumilevitajate rolli on endale võtnud meedia ja teeb seda üpris tulemuslikult. Meilgi leidub inimesi, kes on pärast võikaid terroritegusid Brüsselis ja mujal püssi põõsasse visanud. On koguni parastajaid, kelle võidurõõm Brüsseli tapatalgutest on sama suur nagu Hitleril pärast Lääne- ja Kesk-Poola vallutamist. Natsiriigis kõlistati terve nädal joovastuses kirikukelli, meil kuulutatakse, et vaat, nemad ütlesid seda ette!
    Tegelikult ei öeldud midagi ette, seostati vaid rändekriis ja terroriteod, tehti järjekordne riuklik loogikaviga – pärast seda, järelikult selle pärast, ladina keeli post hoc, ergo propter hoc. Nagu oleks rahvaste põgenemine Aafrikast ja Lähis-Idast põhjustanud tapatalgud Brüsselis! Kas tõesti ei tule meelde, et islami veretöö Euroopas algas juba enne rändekriisi – meenutagem Madridi ja Londonit. Hirm pärsib loogika, hirmunud inimene ei hooli põhjuse-tagajärje ahelast. Temale näita näpuga süüdlast ning ta usub ja on rahul.

    Ma mõistan, et ekrelastel on kiire. Kui meile asuvad siia elama esimesed põgenikud-pagulased, kui teadmatusest sündinud hirm hajub, kui ümberasujatega harjutakse ning nähakse, et need on täiesti tavalised inimesed, sama toredad ja mõnusad nagu meiegi, siis on rassivaenu tülgastavate levitajate lips läbi.
    Mõned meie inimesed on hirmu ajel vaenlase, antidemokraatide poole üle jooksnud. Nõutakse karmimat kätt, kruvide kinnikeeramist. Brežnevi-aegne innukas väliskommentaator on jõudnud ringiga tagasi alguspunkti ning paneb juba sõna «inimõigused» jutumärkidesse, Afganistanis silma paistnud tankist nõuab jõumeetmeid. Teletohtrist velsker räägib koguni põgenike uputamisest. Ennast tituleeritakse rahvuse päästjaks, teisi silmakirjatsejateks, pseudohumanistideks, põhjakäinud vasakliberaalideks, keskpärasteks poliitbroileriteks. Vaat tuleme müriseval marsisammul meie, tääk õlal, lööme korra majja! Kas tõesti ei meenu Kreeka mustade kolonelide ja Tšiili Augusto Pinocheti hale saatus? Saavutatakse vaid tsenseeritud ajakirjanduse halleluuja, kintsukaapijate ülistus ning see ongi kogu «rahvuse kurjusest päästmine». Kui demokraatia taastatud, siis ootab kohus.
    Veider, et inimesed, kes on sündmustega kursis paremal juhul vaid ajakirjanduse kaudu, õpetavad politseid ja riigijuhte, kelle kätte jooksevad spetsialistide nõuanded ja luureinfo, kes juhinduvad varasematest kogemustest, ka nendest, mis on salastatud. Kas ainult oma võimete ülehindamine? Või koguni nihked tegelikkusetajus?

    Vasta

    • huviline
      märts 26, 2016 @ 13:19:00

      “Terrorism on väikeste sõda suurte vastu neile kättesaadavate vahenditega ja see ei küsi rahvusest ega religioonist.”

      Siin paneb Remsu täkkesse.

      Aga tema ajaloost kistud võrdlus – “Kas tõesti ei meenu Kreeka mustade kolonelide ja Tšiili Augusto Pinocheti hale saatus?” – astub ambrisse post hoc, ergo propter hoc, mida ise teistele ette heidab: see et kunagi on kuidagi tehtud ei tähenda, et EKRE tänapäeval samasugusele järeldusele peaks jõudma.

      Nagu oleks ajalugu selle põhjuseks, mis võib tänapäeval põhjustada sama.

      Pigem on Remsu pikaajaline meedias tegutseja, kes näeb maailma läbi klaaskuuli, sest muidu poleks tema artikleid ju võimalik meediast lugeda. Või saab meedia reeglite järgi mängides jääda meedia mõjutustest puutumata?

      Vasta

  6. huviline
    märts 26, 2016 @ 19:13:58

    Vasta

  7. ckrabat
    märts 27, 2016 @ 13:11:20

    Kender ja Madison julmas säutsusõjas: ma kirjutan vanglas «UNTITLED88», kus ma pilastan ära sinu, su Hitleri ja kõik teie ühised lapsed!
    http://elu24.postimees.ee/3632657/kender-ja-madison-julmas-sautsusojas-ma-kirjutan-vanglas-untitled88-kus-ma-pilastan-ara-sinu-su-hitleri-ja-koik-teie-uhised-lapsed

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

märts 2016
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: