Oodates saabumisel isikut

@ckrabat
Juba aegade algusest saadik on püsinud kena tava kedagi oodata. Võib-olla pärineb see aegadest, kui jumalad lahkusid Maalt ning jätsid siinse rahva oma muredega üksi. Kaks aastatuhandet tagasi ootas juudi rahvas taevast saabuvat messiat. Yeshua Nazarethist saabumisel isiku kriteeriumitele juutide arvates ei vastanud ja nad lasid Rooma koloniaalvõimudel ta risti lüüa, kuid suur osa läänepoolsetest tsivilisatsioonidest võttis ta omaks. Kaks aastatuhandet hiljem ei ole suurt midagi muutunud ja Messiat, Nibirut või uut maailmakorda oodatakse rõõmsalt või vähemrõõmsalt edasi. Huviline kirjutab: “Saabumisel isik võib maailma kaardilt vaadata täis kindlat teadmist, meid liidab maa ja ajalugu sellel maalapil, mille säästlikusse kasutamisesse oleme alati tõsiselt suhtunud. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, omab vabadust puhtamaks poliitikaks, pannes gloobuse pöörlema, kus meie maalapp on suurem kui Euroopa Liit ja Venemaa kokku, sest omame midagi, mida teistel pole.” Loomulikult on tore oodata kedagi, kes toob kaasa puhtama poliitika, sest niikaua saame kerge südamega musta poliitikat edasi teha.

Ootus kõrgemale sekkumisele etendab mingil määral fatalistlikku maailmavaadet, mis toetub plaanimajanduslikule ettemääratusele. Lootus ideaalse maailma järele tekitab utoopiaid, kuid need utoopiad realiseeruvad päriselus antiutoopiatena. Ideaalne maailmakord tekib samasuguse tõenäosusega nagu lotovõit, kuid võib-olla tasub sellegipoolest sinna püüelda. Enamasti tekkib olukord, kui küll selgelt tajutakse, et vana maailmakord on end ammendunud, kuid kehtiva olukorra muutmiseks ei osata midagi ette võtta ning oodatakse välispidist sekkumist, et äkki tuleb keegi, kes päästab – Jehoova, Venemaa, Nibiru või keegi neljas, vastavalt igaühe maitsemeelele. Loomad, sealhulgas inimloomad, on olemuselt väga konservatiivsed ning sellepärast nõudis tsivilisatsioonide teke kindlasti välispidist tõuget. Ei maksa mööda vaadata, et tsivilisatsioonid tekkisid plahvatuslikult, mitte pikaajalise arengu tulemusena. Välispidiselt mõjutatud arenguhüpet toetab küll erinevate rahvaste mütoloogia, aga mitte dokumenteeritud allikad, mistõttu konservatiivne inimkond kipub seda eitama. Mida ei taheta näha, seda ei näha. Nii on see alati olnud.

Messianistlikud ootused pole kadunud ka tänapäeval, kui inimtsivilisatsioon on lähenamas vältimatule lõpule, sest võõrtekkelise tsivilisatsiooni areng on saanud suurema kiirenduse, kui Maale paigutatud ressursid seda võimaldaksid. Kui ise enam hakkama ei saada, siis oodatakse päästjat ning prohvetiks loetakse seda, kes tema tulekut ette kuulutab. Keda kõike ei oodata! Iiri päritolu prantsuse kirjanik Samuel Beckett pani näitemängus mehed külatee äärde Godot’d ootama. Saabumisel isikut oodates möödus aeg kiiresti ja nii ei saanudki tänulik publik kunagi teada, kes oli salapärane Godot, keda kunagi ei ilmunudki. Me ei tea kunagi, kes me oleme, miks me oleme ning kui me ei oleks, siis mis oleks sellega muutunud. Nende kõrval, kes ootavad Godot’d või saabumisel isikut, keda kunagi ei tulnudki, on teisigi ootajaid, kes on end külateele puude alla üles rivistanud. Sinna on kogunenud ka need, kes ootavad koos ukraina-vene kirjaniku Nikolai Gogoliga Pealinnast saabuvat revidenti, kes pakub ootajatele paksu riiki, ordnungit ja vaikima sunnitud naabrijuhanit. Saabumisel revident külvab linna või ka riiki paanikat, sest kutsub ootajates esile ahnust, rumalust, silmakirjalikkust, väiklust, kadedust ja teisi seitsmest surmapatust lähtuvaid tundeid. Kui Godot oli rahulik möödakäija, kelle saabumisest või mittesaabumisest ei sõltunud suurt midagi, siis revidenti oodati kui kõrgeimat võimu, kes patustele viimsepäevakohtuna õigust mõistab.

Eesti rahvas on aastasadade jooksul olnud kibe ootaja, oodates juba Kalevi kojutulekut: “Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.” Kalev jõudis aastate pärast küll kingitustega koju, aga kas tema lastel jätkub piisavalt tarkust, et neid kingitusi targalt kasutada? Suurte traditsioonidega on valge laeva ootamine ja seda juba prohvet Maltsveti aegadest. Raivo J. Raave loob paralleele hereetikutest manilastega, kelle pärimuse järgi jõuab hing taevasesse sadamasse valguse laeval, viidates kristlikule traditsioonile, kus valge laeva motiiv on üsnagi alternatiivne, kuigi maltsvetlased oli kahtlemata kristlik usulahk. Valge laeva motiivid võivad olla siiski kaugemad. Raave: “Sumeritel sümboliseeris paat oma kuju tõttu kuud ning laev oli Paabeli kaitsejumal Marduki sõiduk, mida kasutati ka riitustel.” Kas jumalad Nibirult tulid valge õhulaevaga? Väga palju kristlikke kujundeid on kujunenud ootuste allikateks, alates tuhandeaastasest rahuriigist kuni viimsepäevakohtuni. Veel hiljaaegu oodati ühel kuuendikul planeedist põlevil silmil kommunismi, mille tulek aasta aastalt edasi lükkus. Aastal 2012 pidi saabuma Nibiru, kes jällegi tulemata jäi.

Rohkem jalgadega või siis vähemalt rehvidega maisel pinnal ollakse burksiputka ees, kus oodati Anfissa Fjodorovnat, kes erinevalt paljudest teistest saabumisel isikutest ka tegelikult kohale saabus. Kas selle isiku saabumisest said murumängud burksiputka ees päikeselisema väljanägemise, teavad vaid asjaosalised. Messianistlikke ootusi on võimalik näha Vändra-Aveli ilmumises Solarise toidupoodi. Paljud Krimmi ja Ida-Ukraina elanikud ootavad messiana jumalaks kuulutatud Venemaad, kes juhib nad tagasi nende poolt õndsaks kuulutatud Nõukogude Liitu. Ilmselt peab ka Venemaa president Vladimir Putin ise end saabumisel isikuks, keda tõepoolest paljud nii siin kui sealpool ootavad, lootuses, et ta suudab olemasolevat maailmakorda reformida, kuid kas saabumisel isik tähendab tagasipöördumist minevikku? Kas saab ajaratast tagurpidi pöörama panna? Paljud ootavad sõda, et surra jumalikustatud Tõe nimel kangelassurma, teised aga lihtsalt sellepärast, et keerulises olukorras oma taskuid täita. Eesmärgid on sarnased, aga siiski nii erinevad. Probleem saabumisel isikuga on võib olla selles, et ta ei tule mitte siis, kui teda oodatakse, vaid siis kui ta tuleb. Ja oodatav isik ei pruugi olla üldsegi mitte see, keda oodatakse. Ratsionaalse lähenemise pinnalt on palju lihtsam vait olla ja edasi elada.

Pilt aadressilt: http://www.cartoonstock.com/lowres/literature-god-waiting_for_godot-samuel_beckett-play-wait-wpr0091l.jpg

12 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 01, 2014 @ 09:47:20

    Aga ükskord algab aega …

    Vasta

  2. huviline
    mai 01, 2014 @ 11:34:53

    Hea lugu, kus on kokku võetud enamik eelarvamusi saabumisel isiku ootamise osas, mida kultuur pakub, sh valge laeva, Kalevi, messiase, Godot ootamine. Võib veel lisada ülestõusmise (kristlus) ja vaibumise (budism) ootamine, mida on samuti võimalik seostada saabumisel isikuga. Selline ootamine on kõikidel aegadel kõikide rahvaste seas olnud laialt levinud. Max Horkheimer on väitnud, et eelarvamused on meie tarkuse eelduseks.

    Kooskõlas ajastu vaimuga, õigusele keskendunud õigusriigis, on saabumisel isik defineeritud läbi pärimisõiguse, erinevalt ajaloolis-kultuurilistest eelarvamustest: “Testaator võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. “Saabumisel isik” – see on ideed, mõtted, arvamused, seisukohad … kõik, mis mõjutavad ühiskondliku mõtte arengut ning tagavad aktiivse kodanikuühiskonna arengu kestlikkuse.”

    Erinevus on hoomatav: saabumisel isikut on ootamatu, vähemasti ei ole ootamine mõistlik tegavus, sest see, mis sinu enda tegevuse tagajärjel kasvab, kasvab tegevuse tagajärjel ja võib sind ennastki ootamatult mõjutada. Saabumisel isik tagab aktiivse kodanikuühiskonna arengu kestlikuse tegevuse kaudu.

    Tegevus on inimese tahtest kantud käitumine, mis avaldub välismaailmas. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kuulub järelikult sisemaailma. Kindlasti ei ole välismaailm meie sisemaailma peegeldus üksühele, nagu arvab kirjanik Roy Stider, sest saabumisel isik pole kunagi tulnud. Me saame pärandada välismaailma, so mõtted, ideed, tegevused, asjad, esemed ja muudki märgilist, kogu keskkond ja noosfäär, milles elame. Me ei saa pärandada mitteempiirilisi valget laeva, kalevit, jumalaid, godot, niburut jne. Tähtis on, et pärandatav välismaailm oleks empiiriliselt hästi hoitud, et ka mõtted, mis paberile kantud, vastaksid loodushoiu reeglitele.

    See, et inimesed saavad saabumisel isikust erinevalt aru, see on normaalne. Putini erinev arusaamine rahvusvahelisest õigusest on õigustatud. Ainult konkurents viib edasi progressi suunas, mida kunagi pole tulnud. Legaalne ühesugune maailmariik (Carl Schmitt) tähendaks inimtsivilisatsiooni tegelikku hukku. Sõda ja viha kuuluvad progressi juurde, neid ei saa amputeerida nagu jalga ja kui seda teha, siis saame lombaka. Poliitika sisuline puhtus sõltub konkreetsest olukorrast, milles seda aetakse. Poliitilises kontekstis tuleks alati küsida, kas ma soovin saabuvaid tagajärgi oma järeltulijatele pärandada.

    Eesti poliitikas on kaks perioodi: enne EL liitumist valitsenud ameerikalik liberaalne turumajandus, kui paralleelselt toimus julgeolekupoliitiline liikumine NATO vihmavarju alla, ja pärast EL liitumist, kus valitsevad sotsialistlikud mängureeglid, ning NATOsse vastuvõtmist, kui satuti vihma käest vihmavarju alla. Kehtiv poliitika on jäik, raamistatud, toimub kastistamine ja kleebitakse silte (poliitilised standardid), kuid see kõik jääb rahva elatustaseme tõusu varju. Eluea pikenemine on postiivne. Võib-olla näevad isegi meie silmad sellepärast veel intellektuaalset mitmekesisust, kus olulised on nii initsiatiiv kui entusiasm ja nende kasvamisala.

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 01, 2014 @ 11:57:33

    Aga ükskord algab aega, kui sõidetakse kummide suitsedes bemmiga otse parlamenti … 😀

    Ajatu: Belgia parlamendi liige Laurent Louis: Minge p****e kõik, kes teesklevad, et on demokraadid
    http://www.telegram.ee/maailm/belgia-parlamendi-liige-laurent-louis-minge-pe-koik-kes-teesklevad-et-on-demokraadid
    Teile võib tunduda, et ma teen nalja, aga see, mis maailmas toimub, ei aja mind üldse naerma. See ei aja mind naerma, sest ilmselgelt kohtlevad Lääne riikide liidrid inimesi nagu imbetsille ja seda kõike meedia abil ja toetusel. Need meediaorganisatsioonid ei ole tänapäeval enam midagi muud kui valitsevate võimude propagandaorganid.
    Tõesti, vabandust väljenduse eest, aga minge p****e, kõik parempoolsed, vasakpoolsed ja tsentristlikud nii-öelda heategijad, kes te lakute meie korrumpeerunud võimude taldasid ning mind rõõmuga naeruvääristaksite. Minge p****e, kõik liidrid, kes te mängite pommidega nagu lapsed mänguväljakul. Minge p****e, kõik, kes te teesklete, et olete demokraadid, kui te ei ole tegelikult midagi muud kui lihtlabased kurjategijad.
    Mul ei ole ka mingit austust nende ajakirjanike vastu, kel on ülbust sildistada oponente vaimselt haigeteks inimesteks, kuigi nad tegelikult teavad väga hästi, et oponentidel on õigus. Ja kõige rohkem põlgan ma neid inimesi, kes arvavad, et on selle maailma kuningad ja dikteerivad oma seadusi, sest NEMAD ON tõe, õigluse ja süütute ohvrite poolel. Ja just nendel põhjustel olen ma otsustanud kindlalt vastu seista otsusele, et meie riik aitab Prantsusmaad selles uus-kolonialistlikus operatsioonis.

    Vasta

    • huviline
      mai 01, 2014 @ 12:26:10

      Ilmne näide sileda ajuga poliitiku poolt poliitika ajamisest, kellel puudu endalugupidamine ja vastavad emotsioonid, sest vaevalt keegi soovib endasõimu. Selliseid mõtteid pole võimalik pärandada, kuigi võiks arvata, et tabusõnadel ja ropptabudel on mingi maagiline vägi.

      See on lihtsalt sõnavara, õhu rikkumine, kui räägitud, pinna rikkumine, kui kirjutatud, mis on kaemustühjad, kuna tähendavad loomulikke asju, mis on antud kontekstis tähtsusetud, sest ainult sotsiaalsed nähtused sisaldavad silmakirjalikust. 🙂

      Vasta

  4. ckrabat
    mai 01, 2014 @ 13:54:43

    Nojah, küsimus on siin vormis, mis on vastuvõetamatu, aga sisus? Laurent Louis räägib: “Mul ei ole ka mingit austust nende ajakirjanike vastu, kel on ülbust sildistada oponente vaimselt haigeteks inimesteks, kuigi nad tegelikult teavad väga hästi, et oponentidel on õigus.” Umbes sama temaatika esines Eestis ka nn Kenderi-afääris, kus välist vormi kasutati sõnumi hindamisel, alates Tiit Hennoste väitest, et Kenderil (ja temataolistel nomenklatuuri poolt mittelitsentseeritud isikutel) ei tohiks olla kohta Eesti kultuuris. See tähendab, et tekitati kunstlik opositsioon kultuursed inimesed vs mittekultuursed inimesed ja asuti kohtumõistja rolli, kellel on õigus kuuluda meie hulka ja kellel mitte. Sisuliselt sama probleem. See ei tähenda, et ma mingi Kenderi fänn oleksin, õigupoolest ei tunnegi teda, aga ma keeldun tunnistamast, et tal pole õigust kohale siin päikese all.
    Teine lugu, just päevakajaline. Hommikul postitusega tegeledes silmasin blogimaastikul seda lugu http://infopartisan.blogspot.com/2014/04/delfis-avaldamata-jareldused.html. ning panin tähele lõiku: “seda ei ole peetud vajalikuks seal avaldada, sest lugu ei vasta nähtavasti Delfi nn. kvaliteedistandarditele või siis olen ma neil seal mingis nö. isoleerimisele kuuluvate marginaalsete isikute nimekirjas, kelle tekstid lihtsalt ei kuulugi nüüd enam avaldamisele.” Jällegi, Delfil on eraettevõttena kindlasti õigus oma väljaande taset ise määratleda ja kindlasti ei saa ma kõigega nimetatud loo juures nõus olla, aga kuna ma eelistan mitmuslikku maailma grupi seltsimeeste poolt rangelt defineeritud suletud maailma asemel koos litsentseeritud “arvamusliidritega”, kuhu on koht ette näihtud ainult õigetele, ei saa ma nö isoleerimisele kuuluvate marginaalsete isikute nimekirjade tekitamist õigeks pidada, mille laiem eesmärk näib olevat alternatiivmeedia surmamine põhivoolu meedia poolt 🙂

    Vasta

  5. huviline
    mai 01, 2014 @ 15:58:59

    Vaba internet on selle tagatiseks, et alternatiivmeediat poleks võimalik surmata, ükskõik millised eesmärgid suurel ajakirjandusel siis ka on. Need on niivõrd erinevad maailmad, et alternatiivseid mõtteavaldusi internetis polegi nagu põhjust meediaks või ajakirjanduseks nimetada. Säuts ja piuks on ajakirjandus niipalju, kuipalju suur meedia neid sellisena välja mängib. Samas on alternatiivsed mõtted netis olemas ja neil on oma mõju, sõltumatult suurest meediast.

    See, et suurel ajakirjandusel on kvaliteedistandardid ja staarid, kes lugejaid juurde toovad, pole kuidagi ühiskonna poolt vaidlustatud. Igaüks teeks samamoodi, sest see on kasulik. Vaevalt meedia mingeid nimekirju peab, kui see kasutu oleks. Üldjuhul on Infopartisan kasutu, suure meedia arvates, kuigi olen mingeid lõike nt Õhtulehes märganud. Üldjuhul pole alternatiivsel meedial midagi sellist pakkuda, mis suures ajakirjanduses poleks juba läbi käinud või muudest andmebaasidest võimalik kalastada.

    Küsimus ongi sisus, planeeritavas või prognoositavas uues, mis võib ühiskonda kuidagi mõjutada. Alguses idee tasandil, hiljem tegevuse käigus. Intriig on ühiskonnas ikkagi olemas, nt tasuta ühistransport, vaatamata Hennoste propageeritavale staarmeediale, kelle jaoks peaksid kõik tema kuulajad käima nööri mööda. Internet ongi ju tasuta ühismeedia kanal, mis kuigivõrd õigustab maksumaksmist, aga vormiline asi ikkagi.

    Vasta

  6. ckrabat
    mai 01, 2014 @ 19:24:05

    Arvamusliiderlusega on põhivoolu meedial võimalik suunata ühiskonda sinna suunas, kuhu vaja, nii nagu liiklusereguleerija osutab teeristil vasakule või paremale, jagades sõitjatele sõiduõigust. Suunates meedialiiklust oskuslikult soovitavas suunas, on ühiskonda võimalik pärivoolu ujuma panna. Seetõttu võib ka näiliselt tühine ja mittemidagiütlev sõnum nagu keegi Vändra-Aveli shoppas toidupoes omada suure osa ühiskonna jaoks hoopis suuremat uudisväärtust kui eurovalimiste kandidaatide poliitilised programmid. See läheb inimestele rohkem korda, sest see lihtsalt tundub neile turvalisem ning ei pane pead valutama 🙂
    Kui naisi võib hinnata pandavuse järgi, siis põhivoolu meedia põhiline hindamiskriteerium on pakutava toote müüdavus ning müüdavust on võimalik tekitada teatud sisseharjutatud kriteeriumite järgi, Inimesed on harjunud tarbima teatud kindlaid neile tuntud kaubamärke ning uut ja huvitavat otsib vaid tühine vähemus, kes moodustabki alternatiivmeedia põhilise tarbijaskonna.
    Teiselt küljest on igaühel valikuvabadus kasutada alternatiivmeediat, luua blogi, kasutada twitterit või facebooki, see võimalus on igaühe jaoks täiesti olemas ning see muudabki maailma mitmekesisemaks. Täpselt samuti on Hollywoodi kassahittide kõrval täiesti arvestatav alternatiivkino.

    Vasta

    • huviline
      mai 01, 2014 @ 21:10:58

      Vaevalt küll, et naisi pandavuse järgi hinnata saab. Või kui keegi saab, siis see saab olla teine naine. Mehed naisi pandavuse järgi ei hinda, sest nad ei saa, kuigi võivad tahta, täpselt nagu sooline võrdsustamine võib soovida võrdseid tingimusi samadel asjaoludel. Need on suhtelised asjad. Suhetes on asi võitlusest kaugel. Kui nõus ei ole, siis ka ei saa. Kui on nõus, siis ei tähenda ühiskondlikud reeglid midagi.

      Meediaruum on hoopis midagi muud, siin kellegi käest nõusolekut ei küsita, käib konkurents suurte ajakirjanduse vahel, kes määravad moe. Mood ongi see meedia mõju ühiskonnale, mida armastatakse viiendaks võimuks nimetada. Mis on moes, sellel on võimu, sest see on valdav.

      Alternatiivmeedia moodi ei määra, kuid võib määrata saabuvaid trende, kui ta seda ise tahab. Paljud kirjutavad lihtsalt eneseväljenduse pärast, ilma mingeid eesmärke seadmata. Saabumisel isiku eesmärk, keda kunagi pole tulnud, saab olla üksnes pärandamine, mida väärtuslikuks peetakse.

      Kristluse levimine kaks tuhat aastat tagasi on hämmastav, aga sai võimalikuks üksnes tänu meediale. Pauluse tegevus meedia juhina oli kindlasti efektiivsem kui Hans Hansu poeg Luige tegevus. Seda peamiselt sellepärast, et tal oli midagi öelda tolleaegses formaliseerunud ajas, ta ei tootnud formalismi edasi, vaid keeldus sellest. Sõnumiks sai sisu, mille tõlgendus on tänapäevaks taasformaliseerunud.

      Vasta

      • ckrabat
        mai 02, 2014 @ 14:21:39

        Vaevalt küll, et naisi pandavuse järgi hinnata saab. Või kui keegi saab, siis see saab olla teine naine. Mehed naisi pandavuse järgi ei hinda, sest nad ei saa, kuigi võivad tahta, täpselt nagu sooline võrdsustamine võib soovida võrdseid tingimusi samadel asjaoludel.

        Eri kultuurides kehtivad erinevad hinnangud. Kui mehed naisi pandavuse järgi ei hinda, siis tõelised mehed võivad seda teha. Burksiputka ees toimivas 3B kultuuris kehtib hinnangute andmiseks BigMac indeks, mis ilmselt erineb intelikentide hindamiskriteeriumitest, kus kõrgeimale arengutasemele on asetatud “brillidega intelikendid”. Kui naisi hinnatakse pandavuse järgi, siis mehi hinnatakse nende autode järgi, sapakaga klient tõeliseks meheks ei kvalifitseeru 🙂

        Pauluse tegevus meedia juhina oli kindlasti efektiivsem kui Hans Hansu poeg Luige tegevus.

        See on samuti vaieldav küsimus. Pikemas perspektiivis oli Paulus meediastrateegina edukam, sest tema sõnum jõudis massidena, kuid tema eluajal võis ta kvalifitseeruda luuseriks. See strateegia esindab pikaajalist investeeringut, mille tulu võtavad välja tema pärijad, aga investeeringu sooritaja ise hukatakse kui põlatud kurjategija, kes ei sobitu kaasaegsesse meinstriimi. H.H.Luik on kaasaegse meediastrateegina kahtlemata edukam, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi laiadele massidele kaasaega orienteeritud sõnumid nagu “Vändra-Aveli shoppas Solarise toidupoes” või “Bussi-Pirjo tantsis püksata” omada sellise tugevusega perspektiivi nagu Pauluse sõnumid. Selle strateegia juhtmõte on palju pappi ja kohe. Need kaks esindavad lihtsalt erinevaid meediastrateegiaid. 🙂

      • huviline
        mai 03, 2014 @ 10:43:59

        Pole võimatu, et saabumisel isik võiks olla eetrisse püütud ja raami paigutatud (ekraanile).

        http://www.eckharttolletv.com/

        Sellises vormis esitatakse palju erinevaid mõtteid, neil kõigil jääb millestki sügavamast puudu: mille nimel midagi tehakse (kas on mõtet hea välja näha lihtsalt hea välja nägemise pärast). Asjad a priori pole võimelised maailma mõtestama, aga saabumisel isik võiks olla, sarnaselt budismiga, millel on mingi sihtpunkt, kuhu püüelda. Lõplik resultaat pannakse siiski samasse punkti, kuhu teisedki usundid.

  7. ckrabat
    mai 02, 2014 @ 14:57:10

    Järjekordne vidin ehk kompass
    http://www.delfi.ee/kompass/
    47.5 Reformierakond
    31.7 IRL
    28.2 Rohelised
    9.1 SDE
    5.0 EKRE
    4.6 Keskerakond
    Eriti ei sobi kellegagi 🙂

    Vasta

  8. ckrabat
    jaan. 01, 2015 @ 13:54:44

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2014
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: